Surnud ära mõisahärra surnukeha pandud puusärki ja jäetud ööseks kabelisse. Toapoiss aga näinud, kuidas härrale kirstus kuldsõrmus sõrme pandud. Oodanud, kui kõik magavad ja hiilinud kabelisse Avanud härra puusärgi. Ja võtnud sõrmuse maksti ära sõrmest ära. Härra maeti järgmisel päeval maha. Peeti suured peied. Aga ööl pärast matuseid ei saanud toapoissi õieti veel sõba silmale, kui näeb. Härra istub tal valges riides sängi kõrval, nõuab oma sõrmust tagasi suust, muudkui tuleb külma õhku välja. Nii kordusse olema, igal ööl. Toapoiss olnud küll kangesti kohkunud, aga lootnud, et ehk tüdineb härrasest käimisest ära. Aga jäigi käima, joomas, sõrmust nõudma. Lõpuks pidi ta kuldsõrmuse härrale tagasi andma, et ometi temast kord lahti saaks. Võtnudki toapoisi käest sõrmuse seadnud end minekule. Aga enne veel tõmmanud endalt surilina ümbert, löönud sellega kolm korda toapoissi ja kadunud, siis. Pärast seda elanud toapoiss veel kolm päeva siis jäänud haigeks ja surnudki ära. Juherradele karistuseks sõrmuse eest neid surma hoopis lõid.