Maailm. Tere kõigile kommet telerit, maalidele ja uskumustele pühendatud sarja tänasest saates teeme lähemalt tutvust sellise nähtusega nagu meditatsioon. Või siis revideerima juba olemasolevaid teadmisi, kuidas keegi, selge on. See, et kes kas või pisutki meditatsiooniga tegeleb, teeb sellega iseendale suure teene, ent laiemas perspektiivis ka ümbritsevatele inimestele, kel on rahuliku ja tasakaaluka persooniga lihtsalt meeldivam suhelda võiks öelda Nonii stressirohkes elus on meditatsioon lihtsalt hädavajalik. Pidi saab öelda ja seetõttu kuulamegi nüüd orientalist Martti Kalda, kes on äsja päris põhjalikult uurinud. Mina olen Haldi Normet-Saarna. Martti eks vist selliseid tillukesi mediteerimise all Käid elame me läbi vist iga päev kui millegile pikemalt mõttesse jääme ja iseennast selle mõtlemisvaldkonnaga suhestada püüame. Aga paraku jäävad need hetked vist lühikeseks ikkagi suhteliselt pinnapealseks. Tõenäoliselt läänemaailmas ja meie elus küll. Samas tuleb öelda, et meditatsioon kahtlemata ei ole selline tegevus, milleks tuleb eraldi aeg võtta see le harrastus, millele peab pühenduma. See ei ole lemmikloom, kes vajab pidevat-pidevat abi, see ei ole mingisugune ebameeldiv töökohustus. Meditatsiooniga saab tegeleda praktiliselt ükskõik kus ükskõik millisel hetkel. Seda tuleb kohe alguseks ära öelda, et kui me oleme siin mõningatest religioonidest religioossetest nähtustest varem rääkinud, mis, mis võtavad aega, siis meditatsioon kahtlemata nõuab seda väga. Vähe aga midagi ta siiski nõuab. No pühendumist ikkagi nõuab, need eraldi küsimus on see, et mida me selle meditatsiooni all mõistame mida tähendab meditatsioon ja see sõna ma tean, et on paljude Eestis tegutsevate teadjate või, või ka idauurijate arvates noh, peaaegu et sõimusõna. Alustame sellest, et, et see termin meditatsioon on puhtalt läänetermin, mida rakendatakse võib-olla isegi mitte ühele nähtusele, aga reaale sarnastele nähtustele, mis, mis erinevates religioonides ja kultuuriruumides on see ladina meditaatio, eks ole, mis tähendab mõtlemist ja kaalumist ja plaanimist, isegi valmistumist, kavandamist millelegi on nii nagu paljud sellised mõisted ja terminid tulnud lääne kultuuriruumi piiblitõlke kaudu tegelikult siis ladina keeles otsiti vastet vastavale heebrea kreeka sõnale siis kui kunagi tõlgiti vana testamenti seal varakristlikul ajal ladina keelde ja see teeb temast ühelt poolt Euroopa termini teiselt poolt teeb ta sest isegi nagu kristlikku termini või vähemalt piibliga seotud. Ja alles hiljem on siis rakendatud seda terminit meditatsioon Nendele nähtustele, millega me tavaliselt vähemalt, mis inglise keeles on meditatsiooni all. Ja seetõttu on Eestis kui räägitakse just nimelt idamaisest meditatsioonist. Sis Linnart Mäll on välja pakkunud sellise sellise tõlkevastena ütlus. Nüüd, miks ma siin kohapeal räägin meditatsioonist, sest minu soov on avada meditatsioon kui nähtus mitte ainult idamaises kontekstis, vaid vaid noh, natuke laiemalt tuua seda meile meelega lähemale. Nii et me räägime siin meditatsioonist laiemalt ja mõtlus on just nagu ainult üks, üks osa sellest see, mis on hinduismi ja kõige enam budismis levinud asi. Samamoodi nagu jooga puhul tuleb meditatsiooni puhul tegelikult lahutada meditatsiooni noh, nii-öelda praktilist ja sisulist külge võib-olla natukene vähem kui jooga puhul, sellepärast et meditatsioon oma olemuselt ei, ei nõua mingisugust suurt füüsilist pingutust. Nii et seetõttu meditatsioon on võib-olla tihedamalt seotud oma selle eesmärgi või vaimse poolega. Muidugi nüüd taas sõltub sellest, millisest kultuurist me räägime, kas meditatsioon on siis praktika või on ta teooria. No see sõna tähendab mitut asja isegi eneseravimist, autoteraapiat kui soovite, eks ole, peenema nimega näiteks stressi vastu, nii nagu sai siin juba nimetada või on see ainult noh, nii-öelda keskendumisharjutus mingisugune ütleme siis, vaimne mäng näiteks iseenda keskendumisvõime süvenemise suurendamiseks muidugi religioosses mõttes sealt, kus meditatsioon välja on kasvanud, seal on ikkagi selle meditatsiooni eesmärgiks lähemale jõuda absoluudile ükskõik millises religioonis, kui me vaatame, siis see meditatsioon või selle meditatsiooni vaste on liikuda lähemale sellele kultuse objektile. Et kuivõrd me ei saa seda füüsiliselt teha, siis me saame seda vähemalt nii-öelda keskendumise kaudu teha. Meditatsioon taas kui termin, kui nähtus sünnib Indias suhteliselt vanad, võiks öelda, et need alged on sealsamas, kus, kus joogalgi ehk siis sellistes varastes askeesi praktikates on meditatsiooni alged ja, ja tegelikult joogajäsemete hulgas on nähtusi, mida võib väga selgelt nimetada meditatsiooniks, et juba jooga suutra autor potentsiaali räägi kolmest vaimsest tegevusest, mis on käsitletavad meditatsioonina, ta küll otseselt ei kasuta neid tingimata neid samu termineid võib-olla mida hiljem, aga siiski ja need on siis keskendumine ühele konkreetsele objektile keskendumine selle objekti sisule. Ja lõpuks siis sulandumine sellesse objekti. Ja selle kaudu tuleb kasutusele ka see kõige tüüpilisem noh, Indias ja idamaadel kasutatud termin meditatsiooni või mõtluse kohta, see on siis Diana Diana, mis eelkõige tähendab just nimelt seda vaimset analüüsi. Me analüüsime seda asja, me lihtsalt ei vaata teda, me lihtsalt ei ürita Ta nii-öelda ühte punkti vahtida vaid me keskendume nii-öelda ikkagi selle asja sisuline, analüüsime seda tervikuna ja selle tulemuseks on siis see, mille kohta tihti kasutatakse teist kuulsat terminit sellel samadhi see on siis, võiks isegi öelda, et üheks saamine selle objektiga, vot see on see sulandumine sellesse, sellesse objektivat samadhi on peaaegu samasugune termin nagu Nirvana või moksa, et juba ollakse jõudmas sinna kõige kõigekõrgema eesmärk. Ja nüüd siis selline idamaine meditatsioon, mõtlus siis kristalliseerunud oma sellise klassikalise kuju saanud budismis alguses Sis, india budismis ja hiljem hiljem levinud Sis budismiga koos ju noh, praktiliselt kõikidesse aasia budistlikesse maadesse ja seal pidevalt täiustunud. Meenutame, et meditatsioon on isegi paljude, näiteks koolkondade nimes. Sest nii Hiina chann kui jaapanis n ei tähenda mitte midagi muud, kui, kui need on tõlke, vastad sellele Dianale. See ongi see mõtlus. Kogu koolkonna nimi ütleb, et kõige tähtsam seal ongi see mõtlusvahend irvanani jõudmiseks. Mis siis budismis need need kõige põhilisemad vahendid on kõigepealt väidetavasti juba buda ise ütles nii, et nirvaana ja kirgastumise poole püüdlemine on liikumine kaugemale nirvaanasse kirjastamisest. Ehk siis see püüdlemise moment, see soov liikuda kuidagi lineaarselt mingi eesmärgi poole on juba iseenesest vale. Ehk siis meditatsiooni puhul kõige olulisem ei ole Teie eesmärk, vaid see protsess, teekond, teekond jah, sinna kuhugi. Lisaks sellele noh, neid meditatsiooniviise, millele keskenduda, on väga mitmeid näiteks hingamisele omaenda hinge tõmmetele, hingetõmmete kontrollimisele muidugi sellega kaasnebki teatud selline joogalaadne hingamine, aga sellel on kindlasti kahtlemata selline rahustav moment. Hästi tüüpiline meditatsiooni viis on siis visualiseerimine või nii nagu Linnart Mäll on välja pakkunud sellise tõlke vastu nagu kujustamine. Seda võiks kirjeldada kui mingisugust endale tuntud objekti elutud soovitavalt esialgu liikumatut objekti, mida te hästi tunnete. Näiteks budismis soovitatakse mõelda buda kujule ja üritada siis buda kuju ilma ette seda näeksite, algselt võib seda muidugi vaadata ja uurida aga üritada see siis visualiseerida endast umbes 30 sentimeetri kaugusele südame kohale. Ja seda teha juba siis noh, algselt nii-öelda silmad kinni üritada sellele mõelda, kujutada seda kolme mõõtmelisena ja lõpuks siis noh, ideaalis peaks ta juba tunduma, et see ongi päriselt ees seal õhus rippumas. Väga tüüpiline on keskenduda mediteerida mõne püha silbi või püha heli üle. Komm hum on sellised tüüpilised silbid, aga neid on väga palju. Mõned meditatsiooni õpetajad usuvad isegi, et igal inimtüübil on selline oma oma silp, mis, mis talle sobib. Ja on selliseid koolkondi, kus, kus selliseid silpe antakse edasi ainult et nii-öelda suulisel teel. Õpetaja annab õpilasele salaja, sosistab talle kõrva ja seda heli justnagu ei tohigi välja öelda, aga see õpetaja antud heli peaks siis mediteerija kõrvus hakkama siis helisema. Ja praktika on siis umbes selline, et sulgete silmad istute kas siis meditatsioonipoosis või mitte, üritate pidevalt endale ette manada seda õpetaja antud heli ja loomulikult, et esialgu teie mõtted lähevad rändama, te mõtlete ühele teisele, mis, mis teie elus on. Aga niipea kui te taipate, et te olete nii-öelda kõrvale läinud, siis just nagu tulete tagasi selle heli juurde üritate taas seda heli taastada, kuni siis olukorrani, kus teie peas kõlabki ainult see heli ja te olete siis selles mõttes saavutanud täieliku keskendumise, et kui midagi muud, siis keskendumisharjutust tänapäeval on väga paljudel inimestel, eriti noortel inimestel ütleb nüüd õppejõud, keskendumisraskused, maailm on nii kiire ja, ja siin on nii palju informatsiooni. Keskendumisharjutusena kindlasti on, emb-kumb neist suurepärane. Samamoodi usub budism eriti mahajaana budism, et keskenduda võib ükskõik millele. Täiesti tüüpilised Mahena budismis sellised jutustused, kus, kus isegi mitte-budist inimene, kes budismist midagi kuulnud teeb mida iganes. Näiteks kujutatakse Puuraidurit, Puuraidur raiub nii täpselt puud, et see tegevus on tema jaoks meditatiivne. Ja ka selle tegevuse kaudu, isegi siis, kui ta budismist midagi ei tea ja Budast on võimalik kirgastuda. Ja vaat siit tulevad need Hiinas ja Jaapanis ja Koreas praktiseeritud. Tihti meile arusaamatul kombel budismiga seotud tegevused, nagu Jaapanis on näiteks vibulaskmine vibulaskmine, mis oma olemuselt just nagu on vägivaldne tegevus, suunatud kellelegi tapmisele haavamisele. Et kuidas saab see olla meditatiivne. Vot nüüd keskendumine sellele nii-öelda märklauale võib-olla lõpuks nii-öelda silmad kinni, nii nagu need osavamad vibulaskjad teevad seda või näiteks mõned võitluskunstid, mida harrastatakse ka kloostrites. Miks mitte teetseremoonia, see võib olla ükskõik milline tegevus, mis on siis kujunenud piisavalt selliseks rafineerituks, et see inimene viib seda läbi juba ise selle tegevuse läbi mediteerides. Teetseremoonia kõlab rahu armastavalt. Teetseremoonia kõlab muidugi rahu armastavalt, aga, aga mõned mõned muud tegevused võib-olla võib-olla ei pruugi olla. Aga ma laiendaksin seda tänapäevasesse maailma ja isegi meie maailmas, see tähendab seda. Et mediteerida võib ükskõik mida tehes, köögis toitu valmistades, juurvilja hakkides mida iganes. Kui te teete seda piisava keskendumisega ja saavutate selles keskendumises täiuse, siis ka see on meditatsioon ja see oli see, kui ma mõtlesin, et ei ole vaja eriti nii-öelda aega võtta, et meditatsioon on asi, mida saab teha kõige muu asjaga. Kaasnevalt. Paljud sellised meditatsiooniharjutused on asjad, mida tihti mõned inimesed teevad, ilma et nad isegi taipaksid, et seal meditatiivne tegevus. Näiteks ma tean, et noortel näitlejatel on selline harjutused, nad lebavad maas silmad kinni ja üritavad kuulata kõiki helisid mis neid ümbritsevad. Vaat, see on see teisel korrusel, keegi kõnnib, lauad nagisevad, auto sõitis mööda, kuskil kaugel on kiirabisireen ja kõiki neid korraga tajuda või siis sedasama võiks teha noh näiteks kas või kokk köögis, üritada kõiki neid lõhnu tajuda, mis, mis tema ümber on. Ühesõnaga selline maailma maailma tajumine nüüd eraldi küsimus on see, et mõned budismi vormid näiteks algbudismi lähemalt eravada, mis levinud Sri Lankal ja Tais näiteks nõuab enne sõda enim elu jaoks juba munk või vähemalt tema nii-öelda keha ja sõna ja meel oleksid nagu puhtad, kui ta meditatsiooni kallale asub. Ja maha jale, nagu me rääkisime, ei nõua praktiliselt mitte mingisuguseid eelteadmisi. Ja noh, küsimus on selles, et millele keskenduda, et see on võib-olla see, see vahend on erinev, näiteks Tiibeti budismis on hästi tüüpiline keskenduda mingisugusele omaenda tundele, näiteks munkade soovitatakse keskenduda kaastundele kaastunde arendamisele. Ma üritan kõikides asjades kõikides oma tegevustes olla nagunii kaastundlik, aga seda mitte mitte mingisuguse välise tegevuse abil, vaid just nimelt sisuliselt džainismis, kus ka näiteks meditatsioonitehnikad on kasutusel. Seal on väga tähtsad need asendid, milles istutud. Näiteks elamus Chanistlikust meditatsioonis toimub tihti alasti munkade ja nunnade puhul noh, täielikus nii-öelda eraldatuses, seal on väga-väga tähtis oma pilgu kindel fikseerimine, Öeldakse, et realistlikud pühakud ei pilguta iialgi silmi. Et, et see on just see, et pilk on, on tohutult fikseerunud. Peetakse väga oluliseks ka seda, et meditatsiooniga näiteks kaasneks paast. See kindlasti aitab, aitab kaasa. Ühel hetkel muidugi on kõht tühi, aga siis see möödub nii-öelda, see on see, see kõhutühjusest üle saamine ja vot siis juba tekib teatud selline ükskõiksuse või, või ka transi tunne. Tänapäevased Chanistlikute tehnikad on siis ka suhteliselt hilised alles 1900 seitsmekümnendatel välja töötatud, siis ühelt poolt keskendumine ja teiselt poolt ka selline lõdvestumine, keetsin, tulevad sind nagu sellised psühholoogilised või teraapilise momendid ka. Sitsismis näiteks kus on ka võtnud üle meditatsiooni, on, on mediteerimine jällegi jumala nimede üle. See on sarnane islamile ja, ja isegi sarnane jooga tegevusele. Aga see on nii, nagu tihti öeldakse, et muusik sulgeb silmad ja keskendub ainult sellele oma oma muusikale, mida ta mängib. Et samamoodi võib siis keskenduda mingisugusele tekstile, mis on teie jaoks oluline. On see siis palve, tekst on sellises religioosne või siis ei ole. Üks maa. Eks. Seekord räägime nelitatsioonist, stuudios on orjantalist Martti Kalda. Nüüd, kui me idamaise meditatsiooni juurest jõuame lääne poole sinna, kust see meditatsiooni termin tuleb, siis võiks ju mõelda, et Meil ju läänes või kristlikus maailmas ei ole meditatsiooni kui niisugust just nagu olemas. Ja siis ma küsiksin, et aga miks öeldakse Jeesus enne kui ta kinni võeti Getsemani aias mediteeris. Et ikkagi on nii, et ikkagi on täiesti olemas, et see ei pruugi olla nii-öelda samasugune tegevus. Kahtlemata mõeldakse kristliku meditatsiooni all. Ja katoliiklus muide, räägib meditatsioonist, väga palju mõeldakse võib-olla natukene teistsugust asja võib-olla midagi muud, aga, aga see on omamoodi nagu palve ja eneseanalüüsi ja võib-olla isegi nagu enese hukkamõistmise ja ühtlasi andestamise segu. Ikka selline keskendunud sisekaemus keskendunud sisekaevus on mingisugune sarnane tegevus, nagu katoliikluse on ka võib-olla preestrile oma pattude ettekandmine, aga sa ei tee seda noh, nii-öelda kellelegi teisele. Sa teed seda nii-öelda ise endale, sa analüüsid oma tegevust ja väga paljud näiteks kristlikud pühakud on meditatsiooniga tegelenud, et noh, kõige kuulsam muidugi on pühade Reesa Aavilast paljudele võib-olla tuleb isegi, et see kuulus kuju, kus on siis pühade ree saan, on marmorist raiutud siis ekstaatilises jumala poole vaadatud pilgus kuulus Berliini skulptuur, võib-olla tuleb inimestele silme ette, aga meditatsiooni kristlikus mõttes kirjeldatakse isegi nagu vaimust vaevatud olemist aga mitte siis kurjast vaimust vaid sellest nii-öelda pühast vaimust, sellest jumalikust vaimust teisse laskub just nagu jumalik valgus ja meditatsioon on katoliku maailmas niivõrd oluline, et isegi 20. sajandil leitud, et on vaja seda nagu selgitada ja täpsustada. Nimelt aastal 1989 Rooma paavsti palvel hulk kiriku doktoreid ja katoliku kirikukardinale. Piiskop pani kokku terve terve teksti, keda huvitab, see on siis inglisekeelses tõlkes ka internetis saadaval kus nad siis fikseerivad, mis on kristlik meditatsioon? On tegelikult väga huvitav tekst, annab väga selgelt aimu ja räägib kõigest sellest Jeesusest ja nendest pühakutest ka, kes seda on. Seda on teinud mehitatiivsest ekstaažist. Aga mina lugesin sealt välja nagu kõige olulisema mõtte. Et see ei ole põgenemine iseenda eest vaid see on põgenemine iseendasse. Et see on minu meelest üks olulisemaid mõtteid, mis selles tekstis on ja see annab suurepärase nagu aru saama sellest, mis kristlik meditatsioon peaks olema. Aga muidugi, kui me vaatame nagu kristluse ajalugu varasemas faasis, siis ajal, kus kirik oli ainuvahendaja jumala ainuvahendaja, siis peale meditatsiooni ja sellise nii-öelda palve ei olnudki ju tegelikult inimesel eriti muud võimalust nii jumalaga kontakti otsida. Ja ajal kui tuli protestantism, kus noh, nii-öelda kirik ei olnud enam ainuvahendaja, kus inimene just nagu ise pidi seda kontakti otsima, vot siis läheb, ta läheb ta massidesse tegelikult muidugi ka katoliikluses see, see meditatsioon kui niisugune läheb massidesse alles seal 15 16 sajand ja nii huvitav, kui see ka ei ole, et hoolimata sellest, et näiteks palvehelmed, mis on üks kristliku meditatsiooni kõige põhilisemaid abivahendeid ja hoolimata sellest, et sellised palvehelmed on väga universaalselt kasutusel olnud vanas Lähis-Idas ja, ja idamaadel ka juba ammu. Need palvehelmed, mida me oleme harjunud munkadele nunnadel käes nägema võib-olla tihti isegi isegi kujutatakse keskajast, rääkivatest, filmides on on, on täiesti vääralt kujutatud, sest need tänapäevased katoliiklikud palvehelmed mõeldakse välja just nende sama pühade Reesa Ignaatsus Loyola poolt, ehk siis tegu on pigem siis nii-öelda uus alguse nähtusega. See on just see, et inimesel on vaja mingisugust objekti mida oma sõrmede vahelt läbi lasta, et, et, et noh, nii-öelda palvetada ja ühtlasi siis mediteerida. Ja muidugi meditatsioon on äärmiselt populaarseks saanud läänes ma isegi ütleks, et kui me jätame nüüd nagu budistlikud, et maad kõrvale, siis tänapäeva läänes Ameerika ja Lääne-Euroopa on võib-olla meditatsiooni poolest. Et tegeldaks meditatsiooniga rohkem kui, kui, kui idamaadel. Ja noh, samamoodi nagu jooga ja paljude teiste asjadega, on ta siis alternatiiv meditatsiooni osa, psühholoogia osa psühholoogiast tegelikult kasutatakse inglise keelses kirjanduses sellist terminit nagu mainud full äss selle kohta. Et see on selline ajutegevuse kontsentreerumine, stressi vähendamine. Isegi teatud mõttes selline põgenemine on seal sees ja meenutame, et meditatsioon on tegelikult imbunud väga paljudesse niveitš liikumistesse, et me rääkisime siin transtaalne meditatsioon, näiteks teosofja. Ja on ju religioone või tänapäevaseid liikumisi, kus on lubatud abivahendit täna näiteks ka narkootikumide kasutamine. Et siin saates hea kolleeg Ringo on rääkinud rastafari liikumisest, et see põhiline meditatsiooni ja narkootiliste ainete koos tarvitada, et siin 40 50 aastat tagasi oli see väga-väga populaarne, see just nagu tundus selles sellises hipikultuuri maailmas olevat üks ja sama asi. Et Kanepi meditatsioon kanepi LSD sellele narkootikumide mõjul just nagu avanevad mediteerides mingisugused uued uued uksed ja noh, meditatsioon on, on saanud praktiliselt lahutamatuks osaks. Ma ütleks, et popkultuurist, et paljud ei märka seda, aga noh, Hesse Keruak kasutavad väga palju, kui mitte tingimata sedasama terminit. Siis kirjeldavad seisundeid, mis mahuvad sellise üldnimetuse alla. Meditatsioon. Meditatsioon on vist pealkirjana leidnud ka oma koha. Absoluutselt, et seda on rakendatud nii-öelda tagantjärele asjadele, mida võib-olla omal ajal ei teadvustatudki. Kunstimaailmas meditatsiooni terminit väga armastatakse vahele panna. Tihti ka sellisel juhul, kui muud nime ei osata panna. Sellest tulenevalt ja ka sarnaselt joogale, nagu oli meie eelmises saates jutt, ilmselt tuleb ka niisugust laus lihtsustamist ja sellist termini peen rahastamist, et just tulenevalt sellest, et teda on väga tore ja uhke aeg-ajalt kuskile pealkirjaks panna, kuhu ta võib-olla üldse ei sobigi. Absoluutselt, et meditatsioon on ikkagi väga konkreetse tehnikaga ja väga konkreetsete algetega tegevus ja kindlasti on see religioonide ja kultuurideülene nähtus, et ei saa öelda, et et kui ma nüüd mediteerin, siis ma olen budist või kui ma mediteerin, siis ma olen kristlane vaid et see on ikkagi üks inimtsivilisatsiooni selliseid huvitavaid fenomene, mis, mis läbib praktiliselt kõiki, et isegi loodususundeid šamanismi ikka, ka seal on meditatsioon täiesti omal kohal. Neli jutt, et meditatsioon on põgenemine iseendasse, no kas sellega veel võib-olla vähemalt teadlikult tegelenud ei ole, siis miks mitte kohe pihta hakata või? Absoluutselt, ja noh, nii nagu idamaadel öeldakse, et pilt muutub selgemaks, et tihti võrreldakse meditatsiooni peeglisse vaatamisega alguses peegelpilt on hägune, siis läheb peegelpilt selgeks, te näete iseennast. Ja muidugi siis lõpuks on eesmärk, et see peegel on jälle lõpuks tühi. Et meditatsiooni abil juba nüüd siis suubutakse millessegi kõrgemasse ja kes ei usu, seda, võib endale rahulikult öelda, et miljonid kümned miljonid inimesed tegelevad sellega on leidnud sellest abi. Ja ka psühholoogid on tõestanud sadu, kui mitte tuhandeid kordi uurimustes ära, et meditatsioon stressi vähendajana igapäeva muredest vabastaja on, on täiesti tegev, täiesti adekvaatne nähtus, nii et soovitame kõigile. Ja alustada võib siis keskendumisharjutusest näiteks köögis, sibulat, hakkides. Võttes objektiks sibulas võib, sibula puhul muidugi on, on kõige põhilisem häiriv moment see, et ta ajab nutma. Ehk siis ühel hetkel tuleb sulgeda silmad ja püüdke siis mitte näppu lõigata. Aga, aga miks mitte ka ühel hetkel keskenduda kasvõi sellele, et pisarad voolavad, mitu pisarat voolab? Vot see ongi see meditatsiooni imbumine teie igapäevaellu, mis laseb teil ka tegutseda. Ja samal ajal meel on ikkagi sellises nii-öelda lõdvestunud seisundisse, mida rohkem selliseid seisundeid on, seda hõlpsam on elada. Selline oli tänane saade meditatsioonist, stuudios olid Martti Kalda ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör oli Marist hamba. Uus saade nädala pärast. Kuulmiseni.