Tere, head kuulajad. Mul on hea meel, et meil on täna vikerraadio eetris külas näitleja, koreograafia õpetaja Laine Mägi. Äsja pälvis Laine Mägi-Prantsusmaal seal sanda Lüüsi filmifestivalil naispeaosa auhinna rolli eest filmis eestlanna Pariisis. Ja see on ka ojend tänaseks küllakutseks. Tere tulemast. Tere. Tere. Mina olen saatejuht Arp Müller ja istun siin Tallinna stuudios. Meie külaline Laine Mägi on aga kõrvaklapid peas, meie Pärnu stuudios. Üle 10 aasta, vist isegi 13 14 aastat juba töötajate põhikohaga ju Tallinnas Draamateatris. Aga endiselt jagate oma elu Pärnu ja Tallinna vahel, miks nii on läinud? Ma arvan, et sellepärast, et 82. aastal, kui ma lõpetasin lavakunstikateedri, siis ma tulin Endla teatrisse, Pärnu teatrisse, siis tema nimi oli Lydia Koidula nimeline draamateater ja ja ma töötasin siin 16 aastat ja alles 99. aastal 99. aasta sügisest, ma olen Draamateatris tööl. Aga kumba oma kodulinnaks peata praegu Pärnut või Tallinn? Noh ma olen alati pidanud mõlemat linna enda koduks ja tõepoolest mulle mõlemas linnas kodu ja vastavalt sellele, kus ma parajasti olen, mul on mõlemas linnas ka kodutunne. Aga no ongi nii, et ma pean ütlema, et, et Tallinnast ma tulen kohe ära nii ruttu kui võimalik, Pärnu poole, kui mul ei ole seal ülesandeid. Ja Pärnust ma lähen kohe nii ruttu kui võimalik, jälle Tallinna poole, kui mul töö ootab. Siiski väga paljud inimesed, kelle töö viib Eestis Eesti teistest paikadest ära Tallinna lühema või pikema aja möödudes nad ikkagi nii-öelda murduvad ja muutuvadki täielikult tallinlaseks. Aga teiega ei ole nii läinud, Devistlik armastate Pärnut? Ma armastan Pärnut väga ja mul on siin ju oma kool, ega ma, ma ei ole nagu päris üksi, mul on ikkagi Laine Mägi Tantsukool on siin algusest peale olnud tal on küll väga erinevaid nimesid olnud, aga noh, selles mõttes, et kõigepealt olid Laine Mägi tantsutüdrukud ja ja, ja, ja, ja siis nendes kasvas välja ja neid oli tõesti ainult üks rühm. 80 oota 83.-st aastast, ma alustasin 82.-st alustasingi kohe, kui tulin, jah, Pärnusse alustasin ma trenni trennidega siin ja, ja sellest on kasvanud. Nii suur kooslus, et et temast on saanud kool ja, ja mul on rõõm ka selle üle, et väga paljud õpetajad minu koolis on kasvanud meie koolist välja. Mitte isegi otse, vaid Nad on läinud edasi õppima Tallinna Ülikooli ja sealt jälle tagasi tulnud, nii et see on hästi tore. Just sellest tantsu poolest me võikski veel natukene põhjalikumalt rääkida, sest avalikkus tunneb teid rohkem ju ikkagi kui näitlejat draamateatrist, filmidest, et väga paljud teleseriaalidest. Aga see pool, et olete õppinud balletti, olete seitsmekümnendatel lõpul tantsinud baarvarietees Tallinn ja tegelete tänini koreograafiaga õpetajatega lavakunstikoolis, see on inimestele ilmselt vähem teada, mis teid tantsu juures hoiab. Noh, ma olen sellega ka, ütleme kui ma olin natukene üle kolme aasta vana, ma elasin Kehras, Ma olen Kehra tüdruk ja meie korter oli kohe Kehra tselluloosiklubi kõrval ja kõik lapsed, kes seal hoovi peal, kellega ma mängisin, nemad kõik käisid seal klubis lastes sektoris. Nõnda seda nimetati ja selle lastesektori alla kuulusid igasugused erinevad noh, voolimise ja näitemängu ja kanaleid tiring. Ja siis ma käisin seal ka nendega kaasas ja mingist hetkest hakkasin ma käima balletiringis. Ma mäletan, mu esimene tants oli mingi uisud, uisutajate tants ja siis oli veel üks kasakate tants ja minu esimene õpetaja oli Aino kruustam. Tema oli omal ajal tantsinud Estonia teatris ja siis ta sellel ajal, kui ma olin väike kese kolme kolme-neljane andis tema siis balletitunde ja päris kohe päris balletitundi, et meil olid ikka sussid ja juuksed kinni üleval ja nii nagu päriselt. Eks ma sealt selle pisiku sain ja, ja tema soovitusel maga, läksin balletikooli. Hiljem peale kolmandat klassi ma õppisin, ma ei lõpetanud balletikooli. Ma õppisin seal täpselt pool õppekava ajast, neli aastat. Ma ei läinud küll vabatahtlikult, mul leiti mingisugune terviserike, midagi seoses südamega ma olin nii väike, ma ei mäleta ta seda, et aga ma mäletan midagi selle südamega ja siis öeldi, et ma pean puhkama ja sööma. Üks pakk halvaad päevas, arst ütles, et siis kuna neile tundus, et ma olen hästi alakaaluline. Ja no ma võtsin seda väga tõsiselt, jaa. Aga mul hakkas hästi ruttu väga paha kogu selle halva söömise peale. Jaa. Jaa. Ja siis tore lugu oli see, et ma tulin neli aastat, ma olin õppinud balletikoolis ja ma tulin Kehrasse tagasi, see oli kaheksandasse klassi siis? Jaa, kuna ma nii väga armastasin. Vabandust. Kuna ma nii väga armastasin tantsimist, siis ma otsustasin, et ma teen balletiringi Kehra klubisse, kuna ainukruustam enam ei vedanud seda ringi ja ma kutsusin Seitsmeaastased tüdrukud endale ise ma olin siis, mis ma olin 14 vä? Et ja kogunes selline 10 16 noort seitsmeaastast väikest tüdrukut ja me alustasime tundidega ja ma tõesti olin, kuna ma ei tohtinud ise midagi teha, siis ma olin selline päris õpetaja, kõik. Noh, normaalselt riides ja muudkui näitasingi, aga kuidas tuleb kõike teha ja ükskord, kui me jõudsime, mingi venituse oli, ma mäletan, see oli spagaat pidi tegema ja ja siis üks väike minu õpilane, noh, ega ma olin ise ka väga noori. Tõstis käe püsti, ma mäletan isegi ta nime nimi oli. Ja see kahe patsiga, küsis palun, õpetaja, kas sa ise saad. Ja tead, see, Läks mulle nii õudselt hinge, et tegelikult ma ju sain, aga ma kunagi nagu ise ei näidanud. Ja järgmises tunnis peale olid mul jälle treeningrõivad seljas ja nõnda lõppes siis selle paari-kolme kuuga. PS minu selline taastumine. Hakkasime jälle trenne tegema vaikselt ja vist sain oma tervisega korda, aga balletikooli tagasi ma ei läinud. Ma läksin aasta pärast hoopis 32. keskkooli teatriklassi. Nii et halvaate enam ei söö, aga tantsite ja teisi õpetada, see pisik on ka juba aastaid sees ja välja seda ei saa. Halva andma tegelikult söön ja mulle maitseb. Ma olen tohutu magusaarmastaja. Et kui on valida näiteks võileiva ja tordi vahel, siis ma valin alati tordi. Ma ei tea, võib-olla see on ka sellest, et balletikoolis noh, ma ei mäleta, kas nad, kas see oli nüüd keelatud, aga igal juhul ei soovitatud ikka ja limonaadi süüa ja, ja siis noh, see neli aastat pausi nii-öelda on mõjunud mulle vist niimoodi, et ma tõesti väga armastan magusat ja ja hindan igasuguseid kooke. Mida te lavakunstikoolis, õpetajate, kas seal on ka põhiline ikka see lavaline liikumine, tants? Jah, niimoodi seda nimetatakse. Miks peab näitleja oskama tantsida? Näitleja võiks osata liikuda, näitleja võiks lihtsalt. Tal võiks olla teadmised oma kehast, oma kehavõimalustest ja füüsilistest võimalustest, see annab talle tunduvalt suurema vabaduse rolli loomisel. Ja, ja kui ta oskab veel tantsida noh, üldiselt lavaka lõpetajad õpivad küll tantsima nii palju kui mina, nüüd võin öelda nii, nii ja naa, aga, aga hästi tore on see, kui nad ikkagi vaatad nüüd hiljem tükke, kui nad on noored näitlejad on juba minu kolleegid ja, ja siis mõnes tükis päriselt-päriselt vaja valssi näiteks tantsida ja mõtle, nad tantsivad ja nagu noored jumalad. See teeb südame soojaks. Kas tudengid on aastatega muutunud ka? Ma ei oska öelda, mul on üldiselt praegu kolme aastane paus olnud seoses selle filmiga ma just lähen järgmisest nädalast uuesti lavakasse tunde andma ja kan kolmanda kursusega tööle ja aine nimel seltskonnatants ja ma annan seda koos oma tantsupartneriga Tiit trelliga. Ja Ma ei tea. Kuidas nad muutuvad? Ma arvan, et selles mõttes ei muutu ükski üliõpilane või ka lavakunstiüliõpilased, et nendes on noh, selline tahe, tahe avastada, tahe otsida ja ennast proovile panna ja mingid asjad ka selgeks saada või tahe, nagu mõista, ütleme nii et selles suhtes ma ei usu, ma ei usu, et üliõpilased selles mõttes muutuvad. Et siis ikkagi nad ju teevad seda, mida nad on endale valinud ja nende noh, mida nad tahavad õppida. Kas te Pariisis oma filmipartneri Shan marooga ka tantsimisest rääkisite? Ma lugesin eilsest Eesti ekspressist, et ka tema unistus oli tantsijaks tegelikult saada alguses. Ei rääkinud, ei rääkinud, aga ma tahan siia lisada veel selle, et kõik räägivad kogu aeg, kuidas Meghan mo rooga mängisime, aga selles filmis oli mul väga palju väga toredaid partnereid. Ja meie grand old lady Ita Ever oli ka selles filmis minu partner, nii et mul on kaks väga suurepärast partnerit olnud. Selles filmis jaga Patrick Pinoomi minu meespartner, tema on täitsa ära unustatud, muheles temast keegi nüüd ei räägi kohe et need naised ja, aga minu meelest on ka väga suurepärane näitleja, tema on keskendunud praegu Prantsusmaal rohkem lavastamisele, aga ta mängib ka väga hästi ja ta on tema armastusel teata. Ta mängib filmis väga vähe. Aga ju siis need naised, teie, Jason Moro jätsid lihtsalt vaatajatele sellise mulje, et, et peab rääkima. Lihtsalt meid on nii palju rohkem ja kui, kui teisi võib-olla sellepärast. Ma kuulsin Vikerhommikust, et te ise eestlanna Pariisis esilinastusele ei saanudki minna, sest olite hoopis teatrilaval. Millal ta esimest korda filmi vaadata saite? Ma ei olegi näinud veel seda filmi. Tohoh, tohoh, jah, nii on see esilinastusele ma olin, aga ma olin täpselt nii kaua, kui film algas, esilinastus, see pidulik osa algas pool seitse. Seal ma viibisin, võtsin rõõmsasti vastu õnnitlusi ja ja siis viis minutit enne seitset ma lahkusin ja mind viidi teatrisse ja mul oli tõesti etendus ja siis, kui etendus lõppes, siis ma läksin tagasi, siis oli selline järelpidu esilinastuse järelpidu ja kõik need inimesed võtsid rõõmsalt vastu ja kõigil oli hea meel ja nad teadsid, millest nad räägivad ka, ega ma pean ütlema, et ega ma ju ma ju midagi, ma ju mäletan, mis ma tegin, see aeg on niivõrd pikk olnud, mis oli selle filmimise ülesvõtmise peale nagu kulutatud. Aga huvi on muidugi, mis seal siis nüüd kokku lõpuks on lõigatud, sest ma olen kuulnud, et Ilmar Raag ütles ka, et paar tundi materjali on lihtsalt noh, olu aja sunnil pidanud välja jääma, et, et mul on, mul saab olema väga põnev, ma sõidan 14. novembril kolmeks päevaks Prantsusmaale, arees on filmifestival ja ma olen plaaninud, et ma vaatan seal esimest korda siis selle filmi niimoodi istun saalis lihtsalt vaata. No vot nüüd ma ei saagi küsida küsimust, mille peale ma mõtlesin, ma oleks tahtnud teada, et milline oli teie kujutlus sellest filmist, kui te lugesite stsenaariumi ja mängisite võtteplatsil ja milline oli siis see lõppversioon ja, ja kui palju need kujutlused erinevad? Aga teate, mina ma üldse ei mõtlegi sellist, kui selline, missugune film tuleb. Ma ei ole lavastaja, ma, mul ei ole selliseid suuri mõtteid nii-öelda. Ma ei oska mõelda nii suurelt ja tervikult. Ma mõtlesin küll väga palju oma tegelaskuju peale. Ja, ja kujutasin etega prototüüp kelleks on Ilmar Raagi ema. Aga selle anne prototüüp siis. Ja mul oli õnn ja au kohtuda Urve Raagiga esilinastusel. Kuigi see jah, selle noh, see nii-öelda kuni kuni film algas, aga me saime kokku ja ta ütles nii toredasti, et tere, et mina olen Urve. Ja noh, mõtlesin jah, väga tore, et et Urve ja ta ütles raag ja siis ma sain aru, et see ongi tema siis ei olnud enne kohtunud. Et see oli selline, ma oleks nagu oma sugulast näinud oma õde, näinud oma oma annet. Ja, ja minu anne oli kogu aeg teistsugune, ma täiesti teistsugune. Ja teate, kui ma teda nägin, siis see pilt, mida ma tean, et ma ei mäletagi. Ma ei mäleta üldse, mida ma enne ette kujutasin. Ma teadsin, et vaat see anne, mida ma kogu aeg olen mõelnud, see on hoopis selline. Et see on huvitav, kuidas kujutlus fantaasiapildid nagu kaovad reaalsus kaotab nad ära. Sa võtad selle faktina nüüd ja nüüd on nii. Kas ja kuidas ühe rolli mängimine ühte rolli sisseelamine, selle läbitöötamine, teid kui näitlejat muudab ja teie maailmatunnetust maailmanägemist muudab? Noh, keeruline küsimus, noh, väga keeruline siin. Ma ei usu, et rolli sisse minegi rolli õppimine muudab väga näitlejat selles mõttes tema põhimõtteid. Vaatajat filmi muudab kui on tõeliselt hea liigutav film, siis inimene tuleb kinost välja hoopis teistsuguse elamusega, hoopis teistsuguse elukogemusega võis öelda, et teistsuguse elukogemusega, aga elukogemusega, millel on midagi juurde lisatud, aga selle filmi olemine kaamera ees, kas seesamasugust tunnet ei paku? Noh, ma pean nagu ütlema, et tegelikult see on iga seal töö nagu iga teine. Et see on kõige proosalisem ja selline lõhub igasuguseid illusioone, küll, aga lihtsalt see on töö, mida näitleja teeb, režissöör teeb ja kogu see seltskond, kes selle ümber on. Aga seda ma pean ütlema küll, et see kogu seltskond, kes seal ametis on, neid on väga-väga palju inimesi, nendel on omad ülesanded. Me jõua kõiki üles lugeda, mida keegi teeb, kes lööb klapi, kes hoiab valgust, eks ju, helitehnikud. Aga see loominguline õhkkond luuakse ainult, et noh, siis selle, selle või teise stseeni ülesvõtmiseks ja näitlejat üldiselt sellega ei piinata, et mis ja kuidas ja kus kohast tuleb. Et mina sain noh, nagu mõelda oma asjadele ja, ja oma asjadele ma mõtlen filmis ise seltsis. Ja ei, ei puutunud üldse mingisuguse mind, keegi ei, ei toginud mingisuguse närveerimisega ja kõik püüdsid, et ma oleksin rahulik ja et mul oleks kõik korras ja ja niimoodi oligi, et meil oli ääretult hea õhkkond, väga töine, midagi seal arutati, teinekord käidi ütlemas, et meil läheb veel natukene aega. Et sa võid nüüd kohvi juua, et millal veel 15 minutit, siis meil läheb veel pool tundi, Sa võid õue minna. Et ma ei tea, mis nad seal teevad, midagi nad kokku lepivad, aga siis, kui kõik on valmis, siis kutsutakse näitlejad. Ja siis lihtsalt kaamera läheb tööle ja see algab. Aga kusagil ei olnud küll sellist pealepressimist. Et, et ma nägin, et kaamera et kaamera domineeriks. Et kuidagi see õhkkond oli niivõrd mõnusad, et mina, mina lihtsalt tead, minu ülesanne oli lihtsalt elada anne elu ja nemad filmisid selle üles, ütleme nii. Ta pani see film ju ikkagi mõtlema üksildusest, võõrandumisest, eestlaseks olemisest, immigratsioonist kas kas teie ka midagi absoluutselt täiesti uut avastasite enda jaoks. Ei, ma ei tea, mis tähendab asi on selles, et kõik need teemad mõtlesin ka mina läbi ja mitte mitte ühe päevaga ega kahe nädalaga, vaid tööprotsess kestis ju tegelikult minu jaoks kolm aastat. Nii et ma elasin selle Annega ja selle looga väga pikalt koos. Ma käisin ka siin, ma olen seda juba rääkinud Pärnu Tammiste hooldekodus käisin ka hooldusõdede tööd õppimas. Mul seda filmis vaja ei läinud, aga enesetunde jaoks mul oli seda tarvis, nime Ilmar ka arutasime ja, ja tõesti oli tarvis, et ma saaksin aru, noh, mis, mis minu elukutse siis, mis on elukutse siis tegelikult on, sest Anne oli ju hooldusõde vanadekodus kes oskas ka prantsuse keelt, mida mina paraku ei osanud, mina pidin piima, minu võtteperiood või filmiga tegelemise periood oligi sellepärast nii pikk, et ma 2009. aasta juulist alates õppisin. Käisin Pariisis keeltekoolis ja õppisin prantsuse keelt. Te olete mänginud paljudes filmides alates filmist tants aurukatla ümber, mis tuli välja 1981 kuni nüüd lõpetades selle filmiga eestlanna Pariisis ja nende vahele jääb veel palju nimesid, nagu olgu mõned nimetatud Rahu tänav klass, head käed, Sügisball, Georg. Mille poolest teie jaoks erineb rolli loomine ja mängimine teatris ja filmivõtetel? Mitte millegi poolest. Täpselt samamoodi ma pean analüüsima ja mõtlema ja, ja arusaama sellest inimesest, keda ma kehastama hakkan selles mõttes mitte millegi poolest lihtsalt tema väljund ja tema Neba väljund on lihtsalt teistsugune. Et teatris on see vahet, eks ta siin sünnib ja siia ta lõpeb, silmis võetakse see üles ja see jääb kui selle filmiga midagi juhtu, eks ju. Et minu kui näitleja jaoks ei ole seal nagu rolli seisukohalt küll midagi teistmoodi. Aga publiku vahetu reaktsioon on puudu. Nojah, see on teine asi, see on teine asi, aga, aga seal on kuidas ega, ega filmis on. Filmis on muidugi see eelis, et sa saad. Kui sa rahul ei ole ise või ei ole režissöör või helitehnik või midagi juhtub, siis võetakse väga mitmeid duubleid. Ja, ja sa saad ennast korrigeerida või sa sate. Vot see on ka väga hea võimalus, et sa saad teha mitu varianti. Ja siis hiljem, kui see film läheb taaži, siis valitakse variant, mis sellesse filmimise lõppkokkuvõttes kokku lõigatakse sinna, nagu kõige paremini sobib. Et see on, vaat see on huvitav, me tegime ka väga mitmeid variante. Selle eestlanna Pariisis selle filmiga mul muidugi ma pean ütlema nüüd kuulajatele, et mul ei ole kunagi nii suurt filmirolli olnud, see on tõesti mu esimene läbiv film, olen mänginud paljudes filmides ja Eestis, aga selliseid väikesi no ei saa jah, klass klassis oli nagu suur ja, ja klassi järgnevate elu pärast. Jah, need olid. Aga kas nüüd on kas või seoses selle eestlanna Pariisis rolliga tekkinud võib-olla ka tunne, et film ongi nüüd see päris see, et, et see on nüüd tähtsam. Võib-olla kui teater. Ei, minul küll ei ole sellist sun, ikka kogu aeg, tean, et. Ei, ei, mul ei ole sellist tunnet ja Eestis on üldse väga keeruline näitlejal nagu keskenduda ühe asja peale. Meid on esiteks meil tehakse filme nii vähe ja, ja ei ole võimalik olla Eestis lihtsalt filminäitleja, sa võid oodata 10 aastat sellisel juhul oma järgmist rolli. Noh, hea küll, nüüd tehakse natukene rohkem, aga kui Prantsusmaal tehakse 250 filmi aastas aastas ühes ja, ja meil tehakse neli, viis, kuus seitse sinna hulka võib-olla lähevad ka tukud dokumentaalfilmid. Et see on, tähendab see ju, et me ei saa endale lubada. Ja minu meelest on see meie eesti näitlejate õnn, et et me saame teha nii teatrit, filmi, televisiooni, raadiokuuldemänge. Sest mujal maailmas üldiselt on need kõik eraldi elukutsed. Isegi statiste saame teha teinekord. Mis statistid, see oli täiesti uus elukutse, kellega ma kohtusin Prantsusmaal, Need statistid võidi kohale saada, nad ongi olemas, nende list, on olemas nende telefoninumbrid ja kui kedagi on vaja, see lihtsalt helistatakse läbi. Ja ja, ja pooleteist tunniga nad on kohal ja nad teevad seda, mida, mida siis parajasti neile noh, plaanitud on see Eiffeli torni ümber selle filmi juures näiteks kasutati väga palju tihti ja kõik need kohvikus stseenid, mis seal olid, Trokkadeiro väljakul, need turistid on tõesti kõik statistid. Et need ei olnud päris turistid ja täitsa tore. Ja vot selline elukutse on seal Prantsusmaal statist. Kas ja kui palju te rolle ära olete öelnud nii teatris kui filmis? Noh, eriti ei ole, aga on tulnud ette. Vahest on tulnud tervise pärast ja vahest on tulnud noh, lihtsalt ma ei leia endas nagu sellist. Ma ei usalda nagu iseennast, et ma saan sellega hakkama. Aga üldiselt väga vähe pigemini pigemini ma ütlen palju ära see, mis väljaspool teatrit toimub, teatris üldiselt väga vähe. Aga on tulnud ette juhuseid ja, aga väljaspool teatrit ma tõesti väga valin, mida ma teen. Kuna noh, aeg on juba esiteks aeg on väga napp käes ja, ja mul on ikkagi oma tantsu, kuulsin Pärnus. Väljaspool teatrit, et te olete ikka kahju teinud seriaale, Õnne 13 ENSV elu pärast. Alpimaja. Kas ise ka jälgite seriaale? Kui ma olen kodus ja satub kogemata, siis ma vaatan küll jah. Aga üldiselt väga vähe, kuna ei satu nagu nendele aegadele. Et aga, aga ma olen näinud palju kordusi ja alpimaja, ma olen näinud DVD anti välja, nii et sealt ma sain vaadata. Vaatan ikka jah. Kui palju on aega teiste näitlejate töid kinodeid ja teatritöid vaadata, kui kui sageli on üldse aega minna kinno minna teatrisse, kas Eesti filmid on ära vaadatud või ei ole seda aega? Hetkel ei ole, aga mul on väga piinlik selle üle, aga ma kohe lähen ja kõik see kõik see kolme aastane paus tõesti sai pühendatud sellele filmile ja see sõitmine oli siis ju Pariis, Tallinn-Pärnu kolm linn oli mul vahepeal. Et see oli nii ajamahukas, et ma, mul on selline suurvaatamise nälg, tamise paus sisse jäänud Eesti teatri peale. Aga ma tahan, mind väga huvitab ja ma püüan ikka kõike jälgida. Kuidas teile tundub, kas meie vaatajad, meie publik saab Eestis piisavalt head nõu ajakirjanduselt ja kriitikutelt, mida minna vaatama, mida ühelt või teiselt etenduselt või filmilt oodata kõike ju paratamatult ei jõua. Kuidas teie oma valikut teete, kas puhtalt, kuuldes tuttavatelt, töökaaslastelt, näitlejatel-lavastajatel või, või loete näiteks lehest, et nii see on nüüd. Ikka suust suhu ainult. Ja ma loen küll. Ka mõningad asjad tekitavad eriti suure küsimuse teinekord ja siis ma ikkagi kontrollin ja ja tavaliselt ma lähen, ma tahan nagu näha. Ta on nagu, kui on mingi põnev materjal, põnev lavastaja ja, ja ikka noh tegelikult ju mängitakse väga palju igasuguseid käia, kõike lihtsalt füüsiliselt ei jõua, kuna ise oled täpselt samal ajal rakenduses. Et sellepärast on valikute tegemine üpris piiratud. Aga ma küsin uuesti, et kas see tugi võiks, võiks parem olla. Kuidas teile, kui professionaalile tundub? Mina olen selline profaan, kes teebki oma valikud. Paljud inimesed teevad valikuid selle põhjal, mida leht kirjutab, mida võib-olla televisioon soovitab, aga, aga kas see on adekvaatne meil siin Eestis? Ma ei oska öelda. Aga Ma arvan, et üks kui, kui meedia toob välja mingi asja mingi tüki lavastuse siis ja kui see hakkab inimest huvitama, siis ta ikkagi võiks minna läbi interneti sinna teatrileheküljele ja, ja, ja uurida natukene lisaks, et ta, sest seal võib-olla jah, tegelikult on küll, et ta natukene kallutab võib-olla. Et sa võid valesti aru saada. Sa võid lihtsalt valesti aru saada, et sa nagu kontrolliks, mina isiklikult kontrolliksin. Kas tükk on siis, no ütleme lihtsustatult, et ma sain ajalehest aru, et see on tohutu naljadega ja pärast tuleb välja, et nali oli ainult alguses, et pärast läks hirmsaks tragöödia hakkaks. Aga sellest ajalehes juttu ei olnud, et selles mõttes ikka on hea, nagu lisa lisa teada saada. Me oleme täna saates väga rääkinud teie teatritööst ja ma võtan süü kohe enda peale, sellepärast et minu pere suurenes poolteist aastat tagasi ja, ja selle aja jooksul ma ei ole üldse saanud teatris käia ja kõik teie uuemad rollid Draamateatris on mul seetõttu nägemata, aga ma usun, et raadiokuulajate seas on ka selliseid inimesi. Andke palun üks soovitus või mõni soovitus, mida te soovitaksite. Et teie kui näitlejatöö austajad kindlasti praegusest draamateatri repertuaarist ära vaataksid. No mul kuna ma olin jälle, ma pean ütlema, et kuna mul on pikk paus olnud teatritööst, siis mul ei olegi eriti palju teha, mul on kolm tükki küll, aga üks viimane esietendus oli nüüd taas esietendus küll kaevuritest kunstnik ja mulle see tükk nii kohutavalt meeldib ja, ja ta on nii armas ja ta ta nii Ta nii palju tähendab nagu inimesele. Ma ei tahaks rääkida, mis see on, aga uurige ise järele ja, ja minu meelest seda tükki kohe peaks vaatama. Kahe lausega siiski mis on, mis on, mis on süžee, mis käivitab tüki. Kaevuritest kunstnikud, need ongi päris kaevurid ja nemad, ütleme jah, nemad hakkavad, tahavad kunsti mõista ja sealt kasvab välja selline lugu. Ja see on tõestisündinud loo põhjal ka kirjutatud. Nii et seda tasub, seda tasub nagu tulla vaatama. Paneme kõrva taha kaevuritest kunstnikud millised teatritööd või võib olla ka mõni tuleviku filmitöö? Praegu teil käsil on, mõtlen, mis ei ole veel lavale tulnud siia ja filmidega, mis ei ole veel veel võttesse läinud, aga, aga mis juba kuskilt paistavad on neid. Et niimoodi ei ole, tegelikult ei ole, aga näitlejal noh, üks asi, ma olen teinud kaks suve, kui ma tulin. Kui ma nüüd eelmine suvi ja see suvi ma olen, et olla nagu rohkem Pärnus siis võtsime vastu Gerda, kordame sealt pakkumise mängida Tõstamaal Tõstamaa mõisas ja seal tema kirjutatud ja tema lavastatud tükid üks on siis oli pruutide kool ja teine siis mis esietendus sellel suvel, oli sünd, surm ja armastus. Kus me mängime Andrus Vaarikuga ja see on kirjutatud Gerdal nii-öelda meile. Ja see hõlmab tohutu suurt, et eluperioodi, nende inimeste elus üheksakümnendad inimene, kes on nii-öelda 90 ja üheksakümneaastane ja, ja ka noor, 40 30 viieaastane mõlemas mõlema tähendab mõlemad näitlejad, mõlemate osatäitjad, me saame mängida seda suurt ja ja skaalat et ja, ja nende või selle viimase tükiga siis sünd, surm. Me tegeleme edasi ja me tõesti tahame, kuna me mängisime seda nii vähe, ma ei mäleta, üheksa etendust vist. Et seda tahaks edasi mängida ja natukene on läbirääkimised kaue tükiga uue tüki tegemise puhuks, aga, aga noh. Tähendab, ma olen öelnud eelmine, kui suvi lõppes, et mina enam suvel tööd ei tee, mina tahan puhata. Ja sellepärast mul läheb natukene veel aega, et kas ma võtan midagi nagu juurde endale või ei võta. Aga praegu ma ootan lihtsalt, mis toob järgmine Poolas ta draamateatris. Heade puhkust mainisite just kuidas te jõuate, et kõike seda olla korraga näitlejad Draamateatris. Nüüd taas õppejõud lavakunstikoolis, siis tantsukooli juhtida, Pärnus siis filmirollid. Lisaks sellele olete ju vanaema. Kuidas te ikkagi aega jagate, kuidas te jõuate? Mul on üks märkmik, ma kirjutan sinna kogu aeg üles asju, mida ma teen, sellele tõi sel päeval. Ja alati, kui ma midagi kokku leppinud, siis ma löön ka selle märkmiku lahti ja seal, kui on täis, siis ma enam ei kirjuta. Ma lükkan selle kuhugi edasi ja teatama. Põhimõtteliselt ma nii elangi selle märkmiku järgi. Ma lihtsalt planeerin selle ajama. Ma ei tea, niimoodi on iga iga vaba hetke, ma tahaksin muidugi pühendada oma lapselapsele ja ma olen temaga tihti koos, on ka siin Pärnus ja. Olete arutanud ka mitu tundi kuus või nädalas Pärnu ja Tallinna vahel. Tee peal veedate 128 kilomeetrite ühtepidi ja siis 128 kilomeetrit. Teistpidi. Ei ole ja, ja ei arvuta ka ja, ja seda, kui palju bensiini kulub, seda ka ei arvuta ja kui palju raha läheb seda hoopiski arvuta, sest ma arvan, et ma saaksin šoki. Kuidas te neid pikki sõidutunde sisustate olete ise roolis ja olen ise ronis, mõtlete või kuulata? Mõtlen ma mõtlen niiviisi, laias laastus ma mõtlen, kui ma Pärnus Tallinna poole sõidan, siis jaa, mõlemad pidi, see on niimoodi, et kuskil Märjamaal toimub nagu ümber reastumine või see ketas läheb nagu teise linna peale üle. Ja, ja pool teed, ma siis mõtlen sellele linnale ja tegemistele, kust ma tulen ja teise poole ma jõuan võtta nagu kokku panema asju, mis ma pean hakkama tegema ja kuidas ma jõuan. Ja, ja mul on alati kõrvalistmel, on paber ja pliiats ja siis 10-l mingit mõtet tuled siis ma kritseldan sinna ruttu niimoodi midagi. Ma pean ütlema küll, et väga-väga keeruline on aru saada pärast, mis ma siin kirjutasin, siis ma ei saa vaadata ju, ma pean teed jälgima. Et aga pinud tekste mitte mitte lugenud, ma olen lugenud küll, aga, aga aga see on selline lugemine, ütleme nii, et kui mul on tekst juba poole poole peale peas ja ma pean lihtsalt märgusõna kontrollima. Ja, ja need on kõik alati tekstiraamatus ju välja toodud, kas värvilise kerida või kuidagi teistmoodi. Nii et tegelikult ma tean täpselt, kuhu ma vaatan ja see ei võta, nii et ma kaks minutit vaatan teksti ja üldse TD jälgi. Et need on sellise kindluse saamiseks ja siis ma saan nagu sellega edasi tegeleda. Ma õpin jahticsi roolis, aga ma ei lindista kunagi, et ma kuulan ja siis siis kui ma õppisin prantsuse keelt ja seda filmi ette valmistasin, siis ma kuulasin palju küll prantsuskeelseid lastelaule suurte suurte lauludest, ma paraku ei saanud midagi aru ja siis siiamaani seal ikka väga-väga ruttu nad kõike ütleda ka lastelaulude pulma leidsin mõningad, millest ma juba hakkasin aru saama. Ja siis ma kuulan tantsutundide jaoks muusikat ja siis ma mõtlen nagu tantse välja või ideid või mõnda, mitte samme, see on selline, noh. Jah, ma mõtlen oma asjadele. Nii et ikka ise juhendatega tantsutunde Pärnus mitte ei ole koolijuhataja kabinetis. Jaa, ei muidugi ma, mul on ainult üks vaba päev Draamateatris on esmaspäev ja esmaspäev on minu pärnupäev. Esmaspäev ja, ja, ja siis teised päevad on noh, nõnda nagu kujuneb. Aga esmaspäev on kindlasti ja isegi kui on seriaali võtte tavaliselt seriaale võetakse just pühapäev esmaspäev siis väga harva ma lasen endale esmaspäeva hommiku kinni panna. Või siis kella üheni ja ma siis sõidan kohe Pärnusse, sest tunnid algavad mul kell viis ja mina üldiselt õpetan. Kõige väiksemaid esimesed õpilased, kes kooli tulevad, kolmeaastased minu koolis ja õpivad kolme. Nii nagu ma ise alustasin, kolme aastased, siis on nelja aastased siis viie aastased ja nii edasi kuni gümnaasiumi lõpuni ja nende kolme nelja aastastega tegelen mina ja keegi teine õpetaja on alati juures veel. Selles mõttes, et klass on õppeklass, on kahe peale. Mis teie tantsukooli lõpetajatest edasi saab, mis on saanud, mida see kool annab inimesele, kes võib-olla ei tegele enam tulevikus tantsimisega ja kui palju on neist, kes, kes on ka jäänud tegelema? Nii ja naa. Nüüd just sügisel oli vai ootab, praegu meil on sügis ja kevadel kevadel oli siis kolmekümneaastane kooli juubel, mida me tähistasime suurelt suure kontserdiga ja sealt võtsid osa vilistlased. Sellepärast et ma tean, et nad tõesti tulid tohutu rõõmuga seal oli, ma ei mäleta, kas oli kuus, seitse õppeklassi vilistlaste klassi nagu kes otsisid üles oma vanad tantsud ja, ja tuletasid need meelde ja minu laos me leidsime ka nende kostüüme ja ja minu enda tüdrukut, kellega mina alustasin, siis ei olnud veel Laine Mägi Tantsu koolaga. Tüdrukud, kes alustasid minuga 1982 Pärnus, nemad tulid ka kokku. Me saime meid, oli üheksa neid, siis oli üheksa praegu mõne kahe kahe nii-öelda lennu peale kaks noh, mitte kõik ei olnud esimeses lennus nii-öelda teise aasta omad ka. Ja nemad, kes nad 30 aastat tagasi 29 aastat tagasi tulid minu juurde, Dima, nad tulid praegu ka tantsima. Ja ma pean ütlema, et neljaks, 55 minutit ja see tants, Räkk, taim, mis oli üks nende tantsudest, üks esimesi Nad tuletasid selle 55 minutiga meelde. Ma olin täiesti Pahv, ausalt, ma olin täiesti Bach. Ja missuguse säraga nad seda tantsisid ja seal kontserdil ja kuidas nad närveerisid ja see kõik oli täiesti sama. Aga nende elukutsed ei ole sugugi, nad ei ole tantsijad, need on õpetajad, advokaat, advokaadid, seal oli vist juriste. Teate, nad on absoluutselt iga igasugustel erialadel, mis Eestis Eestis nii-öelda niisuguseid töökohti on, et ma ei saa öelda, et et kõik lähevad tantsijaks või tantsuõpetajaks, sugugi mitte, aga need, kes tahavad, sealt on ka tulnud meie koolist palju väga tublisid tantsuõpetajaid ja koreograaf. Nii et ega see mööda külgi maha jookse, kui sa tantsuga tegelenud oled. Nii kui te olete Tallinnast pääsenud, olete Pärnus ja ka tantsukoolis on tunnid antud või on üldse vaba päev? Kuidas ei ole? Sellist päeva? Näed dissidendid stuudios. Nii, aga ei istuks ka stuudios. Milline on teie vaba päev? Ja siis ma läksin. No mul päris niimoodi ei ole, siis ma rahulikult toimetan ja mõtlen, kuidas neid kooliasju nüüd edasi teha, kui ma Pärnus olen, ma kindlasti olen Tallinnast vaba, siis ma tulen Pärnusse ja siis ma rahulikult. Mulle meeldib hirmsasti riisuda, mul on suur aed ja, ja kooli ümber see tee ja ja siis ma saan rahulikult nagu pühkida ja, ja koristada ja mulle meeldib teha selliseid asju, mida on silmaga näha, et nüüd see on tehtud. Nüüd need lehed on kotis ja nüüd see on puhas. Nüüd see on tehtud. Sest muul ajal üldiselt ma tegelen, minu elukutse lihtsalt eeldab seda, nõuab, et kõik see, mis ma välja mõtlen ja teen, see, see on nagu et nagu kujutluses, kõik on nagu korraks ta tuleb ja siis ta on kadunud, eks ju, ta jääb mälestusse. Ja siis mulle meeldib selliseid asju teha, mida ma näen, mulle meeldib nõusid pesta väga. Ma kohe näen, kuidas kõik nõud, vot ja nüüd nad on puhtad. Vot niimoodi maa sisustan oma päevi siis. Kust te oma heliseva naeru olete pärinud, seda on ka teie firmamärgiks nimetatud kas või teie kursusekaaslaste poolt. Kunagi siis oli tõesti helis. Aga ma ei tea, kus sa selle pärinud, küllap see oli mu sees siis. Vanaema elu ära droomud. Vanema ei, ei, ma ei mäleta üldse, et keegi meie perekonnas oleks naernud nõndaviisi. Aga äkki see on mingisugune selline eneseleidmise ja rõõmutunnetus, et siis, kui ma nagu tõesti olen vaba ja rahul siis tuleb see naer, kab. Soovime, et teil oleks rõõmu ja põhjust naerda rohkesti, väga meeldiv oli neli vestelda. Me, kui me leppisime kokku, kuhu tänast vestlust, siis me rääkisime kahest muusikapalast, mis võiks meie jutu lõppu kõlada ja, ja te pakkusite, et see võiks olla Tõnis Mägi lugu kaunilt kaua, kus kõlab ka teie tütrele pühendatud rida uinu Väike-Liis. Mida te sooviksite sellel lool ehk saataks öelda? Selle looga on selline lugu, et see ongi kirjutatud Tõnis kirjutaski selle liisule. See ongi tema lugu, see ei ole see üks lause, aga see kogu see lugu, see meloodia, see on meie tütrele. Ja kuna liisul oli just mõni päev tagasi sünnipäev ja nüüd on juba suur tüdruk, siis. Kuulaksin seda väikesele liisule kirjutatud lugu uuesti. Et ega seda nüüd väga palju ei kuule ja, ja mu meelest võiks seda kõik kuulata, et palju-palju õnne liisule ka eetri kaudu siitpoolt. Soovin teile kõigi kaasavat kaasahaaravate ja liigutavate rollide eest. Palju tänu ja, ja soovin, et neid rolle oleks ikka veel ja veel. Tänane, et te olite täna Pärnus stuudiosse ja ja tänan selle vestluse eest. Mina olin saatejuht Arp Müller ja kõlama jääb Tõnis Mägi. Kaunilt kaua. Külas oli Laine Mägi, aitäh.