Sirtaakima tüüpilisel suvel kraadiklaas vist pluss 30-st allapoole suurt ei näitagi, pigem ülespoole. Õhtul hämaras, kui on ilmselt juba jahedam, joovad nad seal ta Vernides oma veini ja tantsivad mererannas üha kiireneva Chirtaakid. Nagu saarmas. Tavapärane kujutluspilt Kreekas, eks ole. Aga seal paiku seal on lisaks turismiteedele üpris erilisi paiku kohaskavad minna, vaid need, kes teavad ja huvi tunnevad. Üks viimastest on oma teekonna kohta üht-teist kirja pannud. Asusime teele Ateenast ja järgisime silte epidauruse antiikne, teate mis ilmusid teeservale kindlate vahel aegade järel pärast seda, kui olime Karintosest läbi sõitnud. Neid silte oligi väga vaja, muidu oleksime mitme tunni jooksul arvanud, et see tee ei vii mitte kusagile välja. Ta oli kitsas ja kivine, ilma ühegi elumärgita ja kuumus oli tappev. Muidugi oli kuumus tappev sellel mägisel teel Kreeka lõunaosas Peloponnesose poolsaarel Karintos Anneiga lähedal maagitsusele, mis poolsaart maismaa? Siin on nimedes puha ajalugu, argus, Mükeene ja meri on täis kõiki neid väiksemaid ja suuremaid saari, mida Kreeka rannikuvetes sadade kaupa kokku on loetud. Just siin seisab ajalooline epid auras ning selle linna iidne antiikteater. Ilusat pühapäeva, aga mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas taas. Aga enne teatrisse minekut tuleb vanakreeka jumalaid meenutada. Neid oli kadestamisväärselt palju seal Olümpose mäel ja kui muistendeid uskuda, ei kulgenud nende elu kaugeltki mitte rahus ja üksmeeles. Nende inimlikud jooned, kadedus, kättemaksu ja võimuiha kippusid ikka teinekord jumalikest võitu saama ja see tegi nende teod, inimestele ka üpris mõistet tavaks. Jumalikud võimed ja inimlikud pahed. Nendest kujunes kohati ohtlik kooslus, ega jumal valitses mingi eluala üle ja nii ohverdasid kreeklased alati kindlale jumalale, olenevalt sellest, millist abi paluda. Zeus oli peajumal taeva ja maavalitseja, kes käsutas tormi, äikest ja välku. Tema saatis inimestele õnne või õnnetust, kuulsust ja rikkust või viletsust. Haara jah, oli Zeusi abikaasa, kõigevägevam jumalanna, Olümpose kuninganna ning abielu kaitsja Pallas. Ateena oli Zeusi tütar kus jumalanna kavalate ning vaprate meeste kaitsja. Tema linnuks pidasid kreeklased öökulli. Lonkurchefastus oli tulejumal jumalate osavaim sepp ja relvameister, kelle sepikojad arvati suitsevate tulemägede all asuvat. Seosil oli hulkla lapsi, kelle emad võisid Heira kõrval ka teised jumalannad olla ning isegi surelikud naised. Apollo oli Zeusi lastest kõige silmapaistvam valguse ettekuulutamise ja luulekunst Hiiumaal. Jahijumalannat naer. Tee, mis oli Apollo õde. Ka verine sõjajumal aares oli Zeusi poeg ning iludusi armastusjumalanna Aphrodite, tema tütar ja jumalate käskjalg tiivuliste sandaalidega RMS ja lõbus veinijumal Dionysose mere voogusid valitses Poseidon allilma surnute riiki ades. Mõlemad olid Zeusi vennad. Ja nii said nimetatud ainult kõige tähtsamad Olümpose elanikud hoopiski mitte kõik. Nimetamata jäi näiteks Askleepjus ja tema lugu on täiesti antiiktragöödia vääriline. Kaunis koroonis tuntud ka kui Arci Noe ootas valguse jumala Apollo last, kuid armus sureliku Ishusesse. Vares tegi Apollale selle teatavaks ja Apollo saatis oma õe Jahijumalanna Artemise koroonist tapma. Tema surnukeha asetati tuleriidale ning tahm ja suits muutsid areste valged suled igaveseks ajaks mustaks. Jumala olla aga tuli ja päästis surmast oma lapse ning andis poisi nimeks Askleepjus Kentour kiironile kasvatada. Murest murtud koroonise isa fleegias süütas Apollo templi Delfis. Tegu, mille eestapp olla ta tappis. Centauri kiir on, õpetas Apollo pojale Askleepjusele ravimiskunsti ning ka seda, kuidas valmistada ja kasutada rohtusid loitsu Sid ja armuJaake. Mõne allika järgi kinkis jumalanna Ateena Askleepjusele pudelikese korgo verega. Vargad olid mäletatavasti Kreeka mütoloogilised naiskoletised madudest, juuste, kihvade ning inimest kiviks muutva pilguga. Korga verel olnud aga maagiline võime. Tuli ainult teada, kumba poole pealt verd võtta. Orga vasaku kehapoole veri olnud tappev mürk parema poole Veriaga suutnud surnud taas ellu äratada. Niisiis tuli väga tähelepanelik olla. Ja ei ole ka mitte otse öeldud selles loos, kumba poole verd sisaldas Ateena kingitud pudel Kreeka jumalate tegusid pisut teades võiks arvata, et nii üht kui teist Teine pudelikeses pidi aga vist siiski rohkem Parema poole verd olema, sest et ju see võime surnuid taas ellu äratada, olevat säuzi väga pahaseks teinud. Lõppude lõpuks hõljazkleepjus vaid pooljumal, olgugi oma aja tuntuim ja hinnatuim parandaja mõnedel andmetel olnud säusas kleebise peale eriti vihane seetõttu, et parandaja oma teenete eest tasubetis teistel andmetel see tõtt töötas, kleepis olnud Artemise käsul nõus hipo Lüütast taaselustama. Uus tegelane, põletus no tema oli tee seose ja amatsioon hipo KÜTE hoiada võitu, poeg, keda ta võõrasema Faid rahva võrgutada püüdnud ning kes siis oma isa needusest. Saadu lugusid sadu lugusid leidub kreeka mütoloogias, need kasvavad üksteisest välja ja jutuotsa tuleb kõvasti pihus hoida, et kõik lootusetult sassi ei läheks. Igatahes Zeusi lei meeldinud Askleepiuse võimed ning oskused ja nii lõi peajumal ravi ja piksenoolega maha. Apollo Askleepja seisa tappis kättemaksuks kõik loobid, Zeusi piksenoolte valmistajad. Kätemaksude lõputu jada, antiik muistenditest tänase päevani. Peajumal Zeus oli pikapeale mõistnud, kui oluline tähtsus oli inimeste jaoks tervendajal arstil ning ta tõesti soskleepesed taevasse madude tähtkujusse. Arstiteaduse sümboliks terves maailmas ongi ju saanud karika ümber põimunud madu. Askleepiase sauaks on aga kutsutud tahumatut puuoksa ja selle ümber põimunud madu. Skleepiase tütred olid hügieia, meditriine ja Panas, sõja puhtuse, ravi ja tervendamise sümbolid. Ja Askleepiase kuulsaim pühamu asus pida uruses. Peloponnesose poolsaare kirdeosas seisev epid auras oli noil ammustel aegadel iseseisev linn ja moodustas koos ümber oleva maaga väikese epida. Aurja maakonna. Siin arvati olevat tervendaja Askleepiase sünnikoht ja siin elas esid leviskama peale Kreekasse Askleepiose kultus. Alates juba viiendast sajandist enne Kristust. Askleepiast kujutati tavaliselt mantlis mässitud habemik mehena kellel oli käes sau, mille ümber keerdus madu. Tema pühamu, talid, Askleppi, Eianid, tervendamistemplid. Üks kuulus tempel oli kuusi saarel, kus olevat tegutsenud arstiteaduse ja arsti kutse-eetika rajaja. Kuulus kreek arst Hippokrates kes ametisse astudes andnud vande, mida ju tänaseni Hippokrates evandena tuntakse. Muide, originaal siis antiikaja Hippokratese vanne alanud sõnadega. Ma vannun, apollo tervendaja, Askleepiase hügi, eia, Panas sõja ja kõigi jumalate nimel. Kõige vanem teadaolev Asklepjei on andnud essaalias praeguses trikaalas ja kõige tuntum pida Urases. Kuid tervenemistemplite kohta iidsest ajaloost veelgi varasemaid andmeid leitud jälgi unetemplitest ka nägude templitest on leitud vanast Egiptusest ajastu kaudu 4000 aastat tagasi inhaldepi ajastul, kes olnud päikesejumala raa templi ülempreester Heljo apalises templit kujutanud enesest omamoodi haiglaid, kus ravitud mitmesuguseid tõbesid, arvatavasti ka psüühilisi tervendamisvõtete hulka kuulunud muuhulgas sugestiivse laulud ning häälitsused. Patsiendi viimine omamoodi transsi või hüpnoosi seisu ning tema une, nagu te analüüs, et õiget ravi leida. Kaasa olid haaratud ka meditatsioon, paast, vannid ning ohverdamine vastavale jumalale või vaimudele. Antiik-Kreeka unetemplid Askleppi Eianid olid pühendatud systervendajale Askleepjasele. Siin võeti ravimiseks äpiga kompressid ning põhitähelepanu suunati palvetele, mis saadeti teele Askleepiose poole. Palverändureid, kes tahtsid terveks saada, tuli epide auruse Askleppi Eianisse kõikjalt Kreekast. Nad magasid siin ühe öö. Jutustasid hommikul preestritele oma unenägudest. Loodeti, et neisse unenägudesse ilmub jumal ise ja annab haigele nõu, kuidas tervist tagasi saada. Preestrid või siis tervendajad või parandajad määrasid ravi ja üpris sageli kujutas seenest teatud vanni või käike gümnaasiumi, kus tehti ravivõimlemist. Ravirituaalides kasutati ka Askleepiose sümbol loomi, madusid, neljastud öösiti rahulikult mööda põrandaid roomata suurtes ruumides, kus haiged või vigastatud inimesed magasid. Muidugi polnud need maad mürgised, aga ikkagi on üpris mõistlik, et sellest ravivõttest loovutada. Antiikaja tähtsaima tervendaja, Askleepiose pühamu oli kuulus ka kukrekas sinna voolas rahvast, linnast tekkis elav keskus ja see mõjus epid aurusele teadagi hästi. Neljandal ja kolmandal sajandil enne Kristust ehitati siia hulk uusi hooneid ja korrastati vanu ning ehitati juba antiik aegadel oma ilu ja sümmeetria poolest kuulsaks saanud tohutu amfiteater. Selle looja oli polükleitus, noorem kreeka klassikalise skulptori polükleitus, vanema poeg, nagu võib arvata. Polük, leidus noori, see oli tegelikult ka skulptor. Tema põhiteemaks olid kreeka atleedid. Kuid ometi on epideurose teater jäänud tema kui arhitekti aegade püsinud jäljeks. Polükleitus noorema projekteeritud teatrit asuti ehitama umbes 365 aastat enne Kristust ja see tohutu, see pidi küll kõvasti aega võtma. Kui palju täpselt, selle on ajalugu taaskord oma igaveseks saladuseks jätnud. Epideurose teater laiub argulise küngastel keset kaunist rohelust ja imelist avarust, mis valitseb siinset maastiku kreeka antiikset. Teatrid ehitati amfiteatrina lausikule mäenõlvale, nii et lava jäi allapoole orgu. Istepingid vaatajate jaoks aga ronisid pikkades ridades hobuseraua kujuliselt mööda mäenõlva ülespoole. On teada, et epideurose teatrit ehitati kahes järgus. Neljanda sajandi lõpuks enne Kristust sai valmis ringikujuline areen, orkester mille keskel seisis Dianeelsuse alter orkestri taga seisnud kitsas lava proskeenion ning selle tagaskeene pikk madal hoone, mida kasutati riietus ja rekvisiidiruumina ning mille esikülg kujutas tavaliselt taustadekoratsiooni, lossi või templi fassaadi. Näiteks. Läbi kolmanda sajandi kuni teise sajandi keskpaigani enne Kristust ehitati ka vea viga teatron amfiteatripubliku jaoks mõeldud osa tohutu hulk kivist hobuseraua kujuliselt ümber orkestri paiknevaid seljatoeta pinkide ridu, mis astmetena mööda mäekülge ülespoole tõusid. Fotol tundub see tohutu suurena ja seda ta peabki olema, kui epideurose teatrisse mahtus tervelt 12000, mõnedel andmetel aga ka 14000 pealtvaatajat. KVA raadiuseks on mõõdetud tervelt 58 meetrit. Kui all paikneva ümarareeni orkestri diameeter on tsirka 20 meetrit. Lugematutena tunduvad hiigelrepi astmetena seisvad kivipinkide read jaotatud kõigepealt alumiseks ja ülemiseks osaks. Alumise osa 34 pingirida on omakorda kiirtena kulgevate läbikäiguteedega. 12-ks sektoriks jaotatud tribüüni ülemisse ossa jääb veel 21 pingirida ja teegi, Need jaotavad need 22-ks sektoriks. KVA mõlemal poolel seisid teatri tohutud kahe poolega väravad. Me oleme pida eurose teatris, seisis rahulikus, rohelises maastikus ja otse Askleepiose pühamu vastas. Õieti olevat teater moodustanud osa pühamust, sest etendustel arvati olevat tervendav mõju kaunis paigas koos näitlejatega tugevaid tundeid läbi elada muidugi või see hästi mõjuda. Teatrisse minnes oli vaja teada, et kõige esimene kivipinkide rida, ainus, kus ka seljatoed olemas olid, oli nii-öelda Rida mõeldud preestritele, kõrgematele ametimeestele ja tähtsatele külalistele. Madalamal asuva 34 pintsliga, aga publikuala istmed ehitati madalamad ilmselt selleks, et sinna kuulub nii-öelda väärikam vaatajaskond oma istmed patjadega mugavamaks saaks sättida. Ülemise tribüüniosa lihtrahva jaoks polnud sellist mugavust ette nähtud. Siin olid istmed kõrged ja kivised kõige kõrgemad ja kaugemad olevat olnud orjade jaoks. Ja veel epideurose diaatris olevat noil ammustel aegadel ning veel sajandeid ja sajandeid hiljem olnud kõige parem akustika kõigist maailma amfiteatritest. Kirjutatud on, et kuni praeguse ajani pole sellele võrdset leida iga laval sosistatud sõna kostab ka kõige kaugemasse ülemisse pingeritta. Kui iga epideurose teatrilaval sosistatud sõna oli ja on siiani kuulda ka kõige ülemistes pingeridades siis näitlejate näoilmeid oli nii kaugelt päris raske kui mitte võimatu ära tabada. Ja et kõik kreeka Fediaatrid olid suured, tuhandete ning kümnete tuhandete vaatajate jaoks olid etendused neis ülimalt stiliseeritud näitlejad. Nad kandsid suuri maske ja eredaid kostüüme ning mäng käis laiade žestidega. Maski oli palju, igal kindel, kergesti äratuntav näoilme, mis vastastegelase iseloomule tragöödia. Näitlejad nägid uhked ja suursugused välja oma voogavates dramaatilistes kostüümides ning kandsid katurne tohutult paksude taldadega jalanõusid et neid ka kaugemalt paremini näha oleks. Teate tegelased olid paljajalu võistandaalides seljas naljakad keha, moonutavad rõivad. Naiste osi mängisid mehed ja näitlejaid oli tavaliselt vaid kolm. Õige harva lubati lavale ka neljas. Iga näitleja mängis mitut rolli, tuli vaid maski vahetada. Näitlejateks võisid olla ainult vabad kodanikud. Ja koori ei tohi unustada. Laulvad ja tantsivad koori, kes oli laval nyydraga Heediates 12 kuni 15 inimest müüdjates juba 24 inimest. Kuidas see kõik siis olla võis seal antiikses Kreekas epidaurases? Juba päikesepaistelise teatripäeva hommikust veale liigub rahvast erinevaid teid pidi teatri poole. Sissepääs etendusele maksab kaks pooli. Kaks vanakreeka münti. Kui sul neid ei ole, pääses intressiga tasuta. Sinu eest maksab siis riik. Suurest kiviväravast astutakse esmalt ringikujulise orkestri äärde. Selle ümber kerkivad kivipingid nagu hiigelsuured trepiastmed. Päikesevarjud on teravad, etendus toimub kuumal päevasel ajal. Kõnekõmin vaati, saalis kohiseb võimur lainetes, meierei all ringikujulise orkestri, aga vaatesaali vastas kõrgub lava pikk kitsas kiviehitis, millel sügavus peaaegu puudub. Kahel pool lühikesed tiivad, nende vahel fassaad, mida katab lõuendist dekoratsioon. Mängualale avaneb lavahoonest kolmust. Esimene näitleja astub välja keskmisest uksest. Teine ja kolmas külgustest. Kolm näitlejat ainult mehed, kes mängivad kõiki näidendi osi naiste osi. Ümberkehastumine käib lihtsalt trimmi ja ei ole, on maskid, uus mask ette uus rüü üle-eelmise ja oledki uus tegelane. Lavale võib küll veel tegelasi ilmuda, kuid need ei räägi. Koor teeb oma lauludega vaatajatele teatavaks selle, mida ükski kolmest näitlejast öelda ei saa. Et lava on kitsas, seisavad näitlejad sellel reas. Pilt otsekui antiikset faasist. Antiik-Kreeka teatris võis publik nautida tõsiseid puhastavaid tragöödiaid, mis jutustasid müüte kangelastest või jumalatest hiljem juba ka ajaloolistest sündmustest ning inimelude traagikast, mida saatus ja jumalat põhjustanud. Kreeka teatrietenduste traditsioon kasvas välja jumal Dionysose auks peetud talupoeglikust viljakuse üritustest. Võib arvata, et epidauruse teatris etendati klassikute Aišilose, Sofaklase ja Eurib piidesse tragöödiaid asülase Orest ei jäta. Mis on täis Trooja sõjale järgnevaid veriseid sündmusi Sofaklase kuningas hoidipust, mille õnnetu peategelane oma saatuse vastu ei saa või euri piirise kirglikku Medeiat. Tragöödiate kõrval etendati saator draamasid, mida saatis saatorite nonüümsuse saatjate koor ja komöödiaid, mis olid välja kasvanud teonüümsuse pidustuste maskeeritud rongkäikude ajal lauldud pilkelauludest. Aristophanis näiteks kirjutas aktuaalseid poliitilisi komöödiaid ning pani oma haruldase loomingulise fantaasiaga loodud koorides tegutsema ka linde, herilasi ja pilvi. Võõras antiikse Kreeka tervendamiskeskusena diaatrikaga kultuurikeskus. Aga aeg läks edasi. Rooma ajastul muudeti paljude antiikteatrite ümmargused orkestrid poolringideks epida eurose teatriga. Õnneks nii ei juhtunud. Kuid nagu kõik muu antiikne ja ega see kaunis iidne ehitis pikkadeks sajanditeks sõna otseses mõttes aegade tolmu ning tuha alla on teada, et aastal 87 enne Kristust rüüstasid nii siinset Askleepiose pühamat kui teatrit Rooma väejuhi sulla sõdurid jääd 67. aastal enne Kristust käisid sellest üle piraadid. Pühamu elas uue tõusu üle teisel sajandil Rooma ajal kuid aastal 395 jõudsid ka siia gootide ründeretked. Veel kaua pärast kristluse tulekut ning iidsete Oraaklite vaikimist leppidauruse pühamu tegutsenud viiendal sajandil juba kristliku tervendamiskeskusena. Väljakaevamisi alustati siin uuel ajal ja epidaureuse Askleppi ei on ning teater toodi taas päevavalgele kaua kestnud raske uurimistöö abiga. Aastatel 1879 kuni 1926. Väljakaevamisi juhtis kreeka arheoloog kavadjas. Ka vea siis teatrivaatajate astmetena tõusvad istmeread ka teatroni nime all tuntud antiikteatri osa sellega vea väljakaevamine õnnestus kergemini tänu sellele, et see osa oli suhteliselt hästi säilinud, kaasama tugiseinte ja ääris kividega. Kuid lavast olid järel vaid varemed. Teatri restaureerimist alustati 1907. Esmalt tehti korda läänevärav ning tugiseinad. Laiemalt võeti töö ette 1954 ja see kestis veel ligi kümmekond aastat. Kui ide pida eurose teatrifestivalis algasid juba 1954. aastal. Etendused toimuvad siin ka tänapäeval ja praeguse aja inimesed saavad näha antiikdraamasid täpselt samas paigas, kus neid rohkem kui 2000 aastat tagasi esmakordselt mängiti. Ning kuulda koori esitatud mõtteid inimõnne kadumisest. Nagu näiteks vana Sofaklas need kuningas hoidipuses kirja pani. Oideid inimpõlvi küll, kuis nüüd näen, mida tühja väärt on teil kõik elupäevad kes küll surelikudest saaks siis õnnegi rohkem eal kui vaid näilise ja mis siis, kui neid käes juba jälle kaob?