Sõduritund vähendatena helimälestusi ühe Eesti üksuse alles jäänud meeste kokkutulekult. Erakordselt kaunitele augustipäevadel kohtus neljandat korda Elvas pataljon Narva klubi Viking Narva esimees Kaljo Jakobson. Venna verevenna rõõmu tunda, et me elame. Me olime samas kompaniis, me olime samas rühmas ja me olime pea samast jaost. Me oleme temaga ühest jaoks peavad olema nii ja selle on see viisiku põhimõttelisele seegi viisikud leiaks pataljoni veel küll üles, aga katsu leida viisikud üles kompaniiülema. Kalli relvavennad. Kaljo. Oska. Põrand. Tänase iidsete relvada mändide all, kus me oleme juba neljandat korda istume ja meenutame neid aegu, kui olime noored sõdurid olime kui me valasime vigi, nägime verd, pori, päikest, lausvihma. Kõik Me sõda elasime üle, seal nüüd kaugele seljataha jäänud on jäänud, olid mälestused ja me ise. Ja miks me täna siin oleme just meiega koos meenut Ma läbi käidud sõjateed endiviisik ulatuses, kahju on ainult see, et kust talle, kes oleks pidanud täna meiega koos olema, mingi põhjus oli, puudub aga üks meie sõber viisiku kaasale Sulev Sepp, kes on USA-s Arizonas, tema mõtetes on hetk meie keskel meie juures ja see, mis me täna siin teemia räägime, olgu ta kogu aeg meie juures, meie keskel ja mina annan tema soovid ja sõnad teile edasi. Tema ütles niimoodi, jaanuarikuus juba kirjutas mulle kirja ja ütles niimoodi, kui sõdur ei saa tulla, siis peab ta kandma karistust. Nii. Ja nüüd karistused määras mind niimoodi. Sulle, Kaljo Möller, tema poolt õnnesoovid ja karistus. Sulle Oscar vares, õnnesoov ja Sulevi poole Karisele ja Sulle, kallis August, Franz Krull ka temapoolne õnnesoovi, ühtlasi ka karistust. Ja meie olime ju sama kompanii poisid, teise kompanii mehed. Sama rühma mehed. Meie vappa kompill, Burtor. Meenutame teda kõik meie vappa kokku, ta lappe ja meie olime Oscariga ja sellega ja näete, me elasime läbi kogu selle möllu niimoodi ära hoia, saatus on meid säästnud, et me tulime sellest välja ja võime silma vaadata ja koos elada. Aga ma tahaksin nüüd ta räägiks, et igaüks ise natuke meenutaks sellest päevadest, kui me olime motilist esimese loengupäevadele. Kui me olime Kreekal, siis me olime kõik koos. Maja alustas Kalju sinuga. Me olime sinuga kõrvuti kaevikutes ja tuletan meelde, et räägi, kuidas sa seda mäletad, seda, kui vene kontsemini kahjudes puruks löödud. Nojah, kui seda meenutada, mis seal sai üle elada. Aga me pidasime ilusti vasta ja sellest tankist, mis seal sai seal pihta just meie kaevikute kaevik õies, võib-olla seal oligi 10 15 meetrit ja jäi sinna, aga seal olid veel venelased sees. Ja siis iga kord, kui me pead testime, siis ta meile andis tuld küüeteid meetri peal, kui kahuriga lasigi kaevikusse. Ja siis üks oli, vaat nime ei mäleta, veel. Roomas sinna, ütles Ma lähen vaatan seda asja. Ja selle möllu sees ta roomas sinna tanki juure ja tanki all olid luugist laastud tankil on teate nagu allluugid sealt sinna alla tanki vahele. Ja hävitas ära nii et seal oli kaks tükki või kolm tükki ja tuli tagasi, roomab, roomab, hüppas kaevikus. Meie muidugi jälgisime seda kogu aeg. Tõi siis sellel mitt Vessonivuse, Ameerika kuulipildur tuulise ära rõõmsalt lõi kaevu peale, ütles poisid, nüüd hakkab uuesti andma. Ja, ja sellega siis see lugu lõppes. Aga muidugi see lahing oli tõesti üks vihasemaid lahinguid üldse. Mida mina olen läbi elanud. Nüüd oskad, ole hea, nüüd räägi sina oled, me olime sinuga ühes kaevikus, eks ole, ühest kooli võistkonnad ja hommikul tööd võeti, sind võeti teised kuulipilduja, numbrid võeti luuresse ja sinu meie juurest ja sina suhteliselt esinenud luuridega kohe me ei tea. Saadavaid hiljem räägi, mis seal luures juhtub, kuidas teile Vene politruk. Rindejoonel saime, seal oli igatahes kaevu, ta tuli veel ka, igatahes ma ei mäleta selle mingisuguse, aga see nii kuiv maalidaadi kõva oli, väikse lohu sai sinna siis saanud ja selle noh tund või mis ta mööda läks, tund või poolteist? Kutsutaks kutsutakse, tead sealt igast jamast üks mees kutsutakse pataljoni staapi ja Ena mina olin siis sellest meie kolmanda rühma esimesest jaost ja ilmselt kuulipilduja teised numbrit, et sinna kutsuti kokku. Ja siis oligi tanti seal natuke aega seal, juhendati asjade antilist püstolkuulipildujad kätte ja seitse-kaheksa, kes siis nüüd oligi kuhugi täpselt ei mäleta enam teda, aga ta võiks olla kuus seitse kaheksa oli hea ja tuleb luure minna. Ja no sellest epises siis kõrge hein oli pool küürsi asja, napim sinna rind ei ole sisse minema. Ilmselt seda tuleb ühte rindejoon seal ees kohe ei olnud, et luu saatid, muidu ei oleks seal midagi mõttetu ja saame mõnisada meetrit minna. Mõnisada meetrit minna, ei tea, kolm-nelisada või kui palju ta oli? Jah, ja järsku üks punane müts tuleb heina seest paistab välja, politsei võttis. Ja no ja, ja, ja sisuliselt teise iva pead ja ja kukkusime kokkusena vene luureklubiga. Ja mis nüüd oli ta ja ma seda meest nägin nüüd kui see noh, punase mütsiga müts, pääselise mees asi sellest püstolist ja kõrt ja just ma nägin, kuda ta sihtis ja lasin pikale pikale laskmise pääle õlga sisse õlast sisse, siis elavad haiglas, opereeriti seina pealt see kuul alla ja no aga siis läks ilma selle madinaks ja saad klubist ja mitte midagi järgi ei mäleta enam, kui palju neid seal oli. Ja siis me tulime tagasi tagasi tulles muidugi saime noomituse, võtnud kaasa seda noh, nii oli esimene päev ja oli ka sellega aines mineka, kohe. See oli vasak õlg, aga parem käsitöö osas edasi ega siis töö seisma jäänud, sel momendil oli justkui kaitsega lõimida maa kukkudes aga vaatasin, käed liiguvad, nad äsja ja töö läks edasi. Politruk jäi maha, sina olid üleval, selleks rupist ei saanud. Kas nad midagi tegid või istusid, pidasid nõu sellest grupist rohkem, ühtegi pauku ei tulnud, ainult see üks pauk, see, mis tuli, selle sain mina jälginud. Tuletan meelde seda, nagu sina tõid meile öösel esimene öö oli see ja võib olla ka teine, ma ei mäleta, kas reaali poistel jaanipoistele veel kolmas lummer tõid meile suppi ja, ja sul oli see suur termoseljas, aga vahepeal rakettide üles tõmmati kuulipilduja tuli veel veel, aga kas ta ei kuulnud või saanud aru midagi? Aga kui sa sinna prantsutasitleme kahjuks võtsite supistati hulistel põhjas natuke paks kuradi venkud kuradi vaid ka. Selle peale see lugu veel. Läksime siis. Super, viime ette, tead, ja ega siis mina ei teadnud, nii. Tuli on taandad, seal ta mul oli käe kinni ja tead ja tulema poiste juurde ja annan suppidad. Pole seal supi midagi. Tühi. Lasti läbi ja supi kõik välja. Tema oli meil kompanii kokk kui on ju nii suurkuju kompaniisid, sa võid ju sõdida ja võid rünnata ja taganeda, süüa beebi kõlama. Ja tihti sõltus nendest. Ma mäletan ükskord liimile siiralt kaks või kolm, päevitasime silmadest liimile marru pipraculessi ei karda, tulite leiba, midagi ainult mõistmatu polti lõiku Läti ja sõime seal ukrainas palavalt, põlgasid meil kurgut, kuivasid vett, ei olnud midagi ütelda, vandusid maa põhja, ta kurat vett ei toonud juua ei suuda. Et need olid ainult eilise organdad. Vett ja vilet ja vilet ja, aga muidu taadi tubli saamistel kokaga, tema ju mitte ainult kokkuma nõudega või pottidega temale automaat koleni olemas kaelas. MB ja tema tegi nende menetleda väga palju Sarude koos nende, ütleme väga tubli mees. Kael pandi nurka nurka ja vahetasid seal teisel pool ka nurka, ma mäletan selle, nüüd oli. Sinimägedes oli siis karjusime, et nüüd on söögiaeg. Jajah, ei, pauku ei teinud. Ei ta nüüd meil küll olnud, kurat nii, me olime ukrainas, seal oli ikka midagi muud sinimägedes pärast traadid ja. Tõsine lai naljaks, seda lõunat küllaltki olnud. Pühapäeval oli ju nii tohutu tuli ja liiklus ei saanud mitte midagi. Lõuna oli ainult ööse ööse aga öösi oli vaikne, siis muidugi sai ja väliköök tuli umbes kilomeetri maa peal ja käisime ise toomas. Üks mees läks siis täitsa viiel-kuuel mehel korraga. Vot niimoodi olnud, nii palju seal pundis mehi oli, meil tuli pois kilomeeter maad ja rindele, meil tuli selle nüüd teadsin, mis on, amfiib alt tulid, Andres tuli toitu meile tooma ja, ja, aga meil tuli uusi mehi, sina ja ja kuna mina olin selle nüüd muidugi asjal, ta ütles, et mine näita nüüd, kus kohal need positsioonid ja siis ükski mehitasid nüüd, et kus venelased otsisid, tähendab ja jama siis saame igal pool oli, tähendab venelast ja vaat kurat, venelased lükkavad, võtsid selle masina ära, tähendab sama lugu sviidi käest tähendab hambi alt vedada ja lükkasid seda oma poole edasi, tähendab Meie toit oli seal peale ja, aga siis muidugi ära nad ei saanud lükata, kuidas me laseme oma toidu ära viia, siis. Aga meie seal toitu ka ei saanud enam pärast vastavalt põlema. Just kurb lugu oli ka veel see toiduga küll meie kompanii salmis kõrval kompanis. Vaata Ukrainas on nii pime, kui tuleb pime ja lage maa, orienteeruda on väga raske, Sa ei oska orienteeruda ja mehed tulid toiduga ja, ja läksid läbi rinde. Läksid läbi rinde venelaste sisse ja üks Bon üks juhus oli, kus saidki mehed surma, aga üks juhus oli, kus meel keerasid tagasi, oli peaga mees edu, naase ja keerad tagasi, tuli puhtalt omade juurde tagasi. Üle rindejoonele. Tõesti. Aga osa meil ka ükskord läksidki, karjusid küllap peakisa hoia laskmist on no mis aitas naabri juures ju nende läkid venelastel otsuga, köök sõitis naabrusesse, jah, ja supiköök sõitis meiega londi sisse, tähendab nüüd seda maaga segamini härrashakkasid kartulid. Katki läksid sellest tulistamisest siis kartulid koaalasid kaadada ja Ukrainas ja oli eriti raske orienteeruda. Lausmaa, ühtlane maa, kõik piimi, midagi ei näe. Ta teadjad siin kusagil peaks olema ja kui sa natuke seal eksid valesti, sinna õigel ajal ära ei keera, sinna oma kaevikutes ja siis lähed veel üks 100 meetrit, oledki sees. Juhtus seda ja toda kasutajad tahavad kaugelt mälestused. Spyldousel kui pime lõputuna siis kusiluust hinge ema, kes uksele Siis need tulevad nii ka võõrkeelne kuid see ei kao läbi. Jäi lootuski kasina siis et ootab mind armastus. Truu mees. Arvo Eek ja Meister siis olidki siis ka. Sest võitjat seal oli, see läks taga kaalunud, iga otsimas. On küll ka ei puudu ka viima, ei näe. Tema mullas. Ja minu hinge häbens. Laen. Nii kaua, kui ma mäletan Eestimaad südames Ma räägin kõigepealt seda lugu, meile rääkimata, siis on asi vot me olime kõike kes siis Andresega küla all ja meie olime kaljuga kõrvuti kaevikutes sama rühma poisid ja meenus mulle üks selline asi, et õhta, juuksed, kuulipilduja, kinnimine, kaks kuulipilduja, mõlemad rivist väljas ja siis meie hobused vanakaalistad äratatud, mõtlesin, et meil ei ole kuulipildujat, kirjutas mulle ruttu paberi tagalasse, nüüd minna, uusi küll viljad tooma ja meil oli üks kirju, mäletate meie enda selle jaoülemad ja autojuht. Me sõitsime tollega ära paare, mehed tuli veel juurde, läksime sinna lattu nende relvade järgi. Ja seal Mõrv Karmin oli, võtsime kuulipildujad meile, ütles, et kaks tükki ma panin kolm pääle ja meil oli üks, neli või viis kastiga, loeti ette, nähtud on minu arvates kurat pusides meil läheb neid vajavad tühja autoga sõidame, et lööme selle autokoormakraatia täis ja sakslanna hakkas õiendama ja mina võtsin Peeemmbee ristisid ukse pealt ära, saad tina. Tema papiir, papiir ma küll sulle venelane paberiana ja lõime tolle autokoorma Ma granaati täis ja tõime nii ligiöös jagu, saime ja tegime toiminud körlikutesse. Ja vot meie kaevikutes ei jõudnud veel üldse, sest meil oli kraadivaru nii suur, aga me olime moodi lollid, ma mäletan koolipoistemeister krooni viskamas, aga hirm oli ka suur, milles viskasime, aga tekkis vahe, aga taipasime, arvutasin, kuule, mina viskan, sina, oota nagu minu lõhket sina püüda ja kogu aeg tekkis selline plahvatuslik laine ja veel enne peatselt tõsta ja meie kaevikutes käsirelvadele olek ei tulnudki lahingust momendist, meie hoidsime selle granaadivöödega neid eemale. Tuletan meelde sulle meelde tuletada. Ulystatele Harkovi lahingus ütles, et tõid päästjad ei ole olukord. Granaadid ja poisid tulid tollal töötavad käsigranaadilahingud. Granaadid päästsid ainult Alasti tänavametsade vahel ja see sai nagu mihkel topiks, aga et kui sloteetu tegelikult käsikraadiga ikka täitsa ainuke võimalus päästa ennast nii ja nüüd puudu sellest tsirka siinses mina tulin seal kas siis välja viimase nende balloonide meestega viimase meediumi, Purduv, millal haavates main lõuga, haavata ja kätte haavata. Seitsme kesise soomustransportööri veel kaks meest, surnud, mis kõik olid haavatud, aga tulime praami peal kohe või seal saab parve peal, ma kavatse meile mõist sõra, mind pandi autole peale viidera kribul rooki ja seda ma mäletan. Toonitan rongi sellise niimoodi, üks oli loomavagun, üks oli saksa suvevagun, üks laguneb, seal oli niisugune rosolje, oli mõni ja siis hakati meid ära tooma, kogu aeg pommitas linna ja nüüd hiljem, kui see kõik möödas meelde. Ma vaatasin aerust järgi, 20. veebruaril Tuudiumid sirkassist tald ära 22 anti linn venelastele. Nii et võib-olla natuke aega hiljem ei oleks kõik venelaste kätte vangi, kes laatoritele anda, kuidas pihta saamine oli, kuidas pihta saanud, aga see on niimoodi, et meie, mina olin bloki kahelise ploki peal, me sõitsime soomustransportööri taga ühele pooleli tööd, laki tulud, teisel pool torud ja vene kasakad ründasid ratsaväega ja mõtlesin praegast, nagu meeles, et kus olidki mõtte Budjonnebki kasakatud kõverate mõõkadega tehnika, vasta, me võtsime neid loogu maha. Hobuste jalad, lendasite koopa pahad lendasid ära. Me andsime tuld kahelt poolt, aga mingis Raplil lõhkes kolla feti peale. Elaveti pealt mina asi alla lõuga, tabamuse kätte, aga ma lasin ikka veel edasi, liigub pealinn, aga kõige hullem. Kas te sagedusload tagasi, aga ma ei saanud ju kolm nädal sinu meelest nägu nii paistleminud voolikuga tulisid Otsarends tagasi panna. Õudne valule ja selliseid koletu vale, see on nii kole, kui see valulisele lõual. Ja need koledad valud ja need looma. Aga no noor inimene kannatab selle kõik välja. Ma nüüd ütleksin resümeega juurde nüüd meie viisiku kohta niimoodi, kes mind veel ütlemata Sulev sepast meile rääki, kuna ta on meie keskel, ma räägin sepaka. Tema oli nagu algas, huvitav on see, tema algas noh, sõdurit kõige alandama. Ja kolm kuulidega laskja kandja ära. Aga esimene päev oli seal Portordiga kaevikus, seal ja väljalt lõitlejale tankitõrje kahur puruks. Tuli välja kaevikud, oldi meestest tühjaks ja oligi kohe number üks. Nii, ja tegi kõik lahingahne meiegi. Ja nüüd ma lõpetuseks tahaks öelda niimoodi, et meie viisik elas, ülem Digilahingud Gaza-Iisraeli ruumis Harkvidavamaks lahingud, Nepre ületanud lahingud, Irdev nimetab kassi välja, mulle ma ei räägigi. Seal on aga seal suhkruvabrik elanikud. Jaana lahing, see ongi nüüd tagasi Vene murre. Nii kauni ma räägin, Sulev, see esimene teine klassi raudrist. Kalju Müller teise klassi raudrist, Oskar varesteedega Raudrist. Franz Krull teise klassi raudrist, mina teisega, Raudne Mihhail vennasmärgid, rünnak, märgid, rünnak, märgid, rünnad, märgid, Sulev sepal kuldne haavatu mull hõbe, haavatu, pronkshaavatu pronks, haavatu, pronks, haavatu kaks korda haavata saanud, kaks, üks korda, kaks korda haavata saanud, mina kaks korda, Sulev Sepp viis korda haavata saanud ja tema peaks, ütleme ausalt, kõige tugevam sõjaväes, et temal on tange, hävituslint, Talon rünnaku märke lähivad. Minul ei olnud. Nii hull on, sinul on kaljune lehvitsmer, minul ei ole, mul on märkme ja oskan. Ühesõnaga, see näitab seda, et mehed Needsamad, meie viisiku mehed olid mehed, kes olid rinnutsi venelastega nii tehnikaga, kuulipildujaga, vastasega kui ka nagu rinnutsi täägiga püssikabaga ja labidad kahurid kahurid ära. Nii et meie oli igalühel oma erisaatus iga läbi omamoodi sõja. Aga nagu öeldakse saatuse soosiku, toimub omamoodi meid, saatus sobida, aga muidugi me ei räägi pärast seda, mis olid Miku laagid läbi, tegime vangilaagri. Seal õnne, me tegime läbi sõjad, Me saime haavata, meil tuli välja ja 50 aastat hiljem siin Elva mändide all, äkki saime kokku mõtet. Püha jumal, kas see on võimalik? Kaljo Möldre tundis mind ära Adavere sees, teisel aastal. Ma kuulen, kui ta räägib kaugelt, kurat, see peab ju vana tulema. Kellel on niukene mäel tuleb, võtab sul ümber kaela kinni kurrat, mihkel sinod 50 aastat hiljem hääle järgi ära tunda. Ja madal, muuseas öelda, et maa oli, olime kolme vennaga kõik Narva pataljonis ja nüüd olen ainult mina üksi veene. Üks läks, kui laagi, 20 viisapommid. Teine vend suriga raadasse sai siit üle sai minuga sinimägedes haavata, üks silm läks peast välja, nüüd on ta ka mullas. Kolm Möllerid ühes pataljonis. Aga siin Eestimaa pojad ta siia ootame. Kas sa ju kas siis olid, kas sa teda ei mäleta, kui selles Russalka jõest üle läksime, kui see kuradi suur tehnil Abima sillast läbi, et üles linna ei saanud tangitud peale, siis oli niimoodi, et ühelt poolt tulid venetangid ja vahepeal tuli see venestunud realikus Lohtigi jälle niux tüki ära kõigile valgeid mantli peale ühesuguste, kas aru ei saa, kas meil on veel ainult viisnurk, oli näha ka meie omadele see lauka näeme Jaanikkosofessiumite inimliku vennas, laekus, ründas ära, karda nende vahel sinna sisse ja ütles niimoodi. Marko vajaga venest koostamatule, Liivaku temal olid, keerutas sinna poolt tagasi vannituba, esimesel selguse kraabib, aeleb ja sealt midagi vastata. Osa vaikses kotist välja kõige marudam ähvaradele kuuse. Et me oleme väikeses kotis. Kogunesime seal eest ära, tead ja, ja kurat. Aga selle maja juurde tuli ta paplialleed teerajal ümber, nagu seal istuda, talitada ja seal kogulane nüüd jutuajamine, tead, kuidas ootasid seda suhkruvabrikust välja tulema, kurat, läbi nende kuradi selle puudelähedasest lõikulteet terve vähitäis, tead, tulekult hajutanud laiali tuleb see. No sai ruttu sinna sinna tee seda paplittlevalmisena sisse tähedaga. Kokku osa kukkus, elad maad, maad ja, ja sees olid ja ja Kozlova teatreva näevad paa käed püsti. Mehed tahtsid veel selle vastu. Valemehed löövad maas, käed üles, lastele vaid hoida. Ja siis andis rõivad käest vaarikad ja, ja ümber pöörd ja marss, marss seda teate tagasijooksuga, kes tagasi vaatasime. Valgevere valge mere kanalit kaevasime, tead ja nii palju mina ära tulin. Pärast kuulsin kellelegi sinna, teist me ei mäleta enam, kelle käest kaks korda vaid soome tirivad kinni. Et me teame, Urmas kurja räägime. Meelde tuleb, ongi, aga kadus ära. Kas see oli nii vitaalne poiss? Mees ja ta oli rahvuselt venelane, aga ta peab ütlema suure eestlane, kui meie olime kestes Eestis kasvanud, kohalikud vene olid väga tugevad. Nad nägid, kuidas arenes Eesti iseseisev riik, kuidas toimus demokraatiaks spordi, kultuuri, muusika, õige valla ja ta oli nii vitaalne nagu tursk, kellega koos kaevast valge kala kaks kord põhjaid võeti kinni, sisu individuaalastunud ja kuna temal jäljed kaovad ära jäänud kuskilt tõlgendatuna, võib arvata, et ta siiski põgenemiskatsel lasti maha. Ma olen kuulnud, et siin on mehi, kellel naine ka ei teadnud, et mees oli Narva. Jah, oli selliseid juhuseid, kel tuli välja alles nüüd ärale mees domin mobiliseerida ja ma olin piirikaitse rügemendis ja siin ja seal nad ära pärast tuli naine välja jumal. Toidusuperpataljoni ja minu abikaasal. Minul käed ja seal ta ka. Raivo oli selline kasvõi laste pärast juba, räägivad taolist. Laste pärast enam ära ei ela, ju andis või seksida, siis oli kohe minek käes. Iso fašist ridade kirja lõika või ta siis oli ju tööd kõik kinni ja sellepärast iga ega kui meie kinni kuulsime ja kui meie käisime läbi vigases filtris, siis meie vaidlesime kogu aeg-ajalt meie mobiliseeritud. Meid on vägisi võetud, mäe võttis meid leida midagi, me räägime lambamängu ja marmo nime suuvõtmine võrdus tollal enesetapuga. Kui ma ütlen, et oi, mina, Narva mees ta selleks oli eri julgoleku grupp, kes uuris ainult armamistas eraldi. Polegi seda uus. Aga need kunagi olime ka kõik läbi teinud, see annab serdi. Meil veel hing sees on, seal oli samm vasakule, samm paremale, otsekohe lasen maha. No räägi, August, 45. läks ja 70 seitsmendad nurils, kes tuli alles Jaaval. Ma kaitsen sind, mu kallis kodurahus, puhata võiks Eesti neiu, kelle juures praegu kestma. Aga see tähendab seda, et ma kaitsesin sind, mu kallis koduneiu oli südames armastusega, aga me kaitsesime kodu. Me ei kaitsenud ei Saksamaa ei fašismi, kaitseme oma Eestimaa pisikest kodu, oma neiukesed, oma isa omad, see oli meie motiiv ja et me sinna läksime, viidi siis meie. Ja selline suund oli ikkagi. Narmastab eliitväeosa hilja see eesti. Pidime siis alus jääma, et selle alusel tekib nagu, ütleme, saaja Leicovid meeste tulemas, lahuspildur lõppedes oli veel lõpetama, tekib tugev liikme ja kunagi saab Eesti iseseisvaks nagu Vasale. Selline oli motiiv. Kuigi me kandsid võõrast mundrit meelde, tol ajal mäletate, kas meil kunagi mõtlesime mundris naersime selle peale, munder meile tahtsid meile head relvad, kas meil on kõige tähtsam see? Saad uued kuulipildujast, meil on hea meel, muidu hurraa. Rataste heinaga tattattattattat. Lättide meeste kätte ei antudki niisugusi. Tarsilise käed hakkavad ise saama. Aga näe, kurat hinge sisse, viimane laksu Türil, kui vangikolonnis pann ajama, mina kolmeautomaadiga tagant. Ainult üks kuul tabas rohkem. Ja see arv on praegu siinsamas külje võlla külje pealkirja esimene esimene esimene leeniga. Algul sain mööda poissi, see oli politseipataljoniga 29.-st politsei. Öösel läksime, kurat. Läksime, tead vahetama, kurat eelposti vahetama. Raiped olid sokutanud, need kuradi tikukarbid olid sokutanud selle tee peale jalaväe nii ja, ja teine mees jäi teine mees jalast ilma minal pikali, maasias sidusin teiega. Aga minul jumal, taat, jalge jutt. Ja siis oli järgmine soli lummutinis, kurat, Harkovi lähistel sees sai viimane oli see siis Türil, kui vangikolonnis panid põgenema, kurat. Tülid võtsid kinni, õõtsa olime kooperatiivi keldris ja sealt kurat hakatis Paide poole haava ja sead panin, hüppasin ära kolm või neli automad ja ma ei tea seda. Lärin oli suul, aga kurat, ühe kuuliga sai pihta, ei tea, kohe näkkas. Kui see asi rahunes, siis ma läksin need kahte vanainimestelt tänava, kes meid võsast ära vedasid, hoidsid nii ka ülejäänud, kui ma sain, medad tänna, silma sain, sain Viljandimaale sugulaste põgeneda. Klubi Viking Narva palub raadio kaudu edasi öelda südamlikku tänu kõigile, kes veteranide kokkutulekud toetasid, aga neid on väga palju Elvas, Tartus, Valgas, Viljandis, Põlvas, tõrvas Kongutel, Vana-Otepääl ning vanajumalat taevas.