Eelmisel sajandivahetusel Vahemere äärses Hispaanias olen ma linnas Barcelonas väärikast Kataloonia perekonnast pärit Peremila, igaüks elegantne ja seltskondlik härrasmeest ning poliitikategelane, kelle isa oli tekstiilitööstur ning onu. Barcelona linnapea. Peremila kohtus uue sajandi algul prantsuse kuurortlinnas vis siis kauni noore daamiga, kelle nimi oli roser segi man Järtelts. 22 aastasena oli too daam abiellunud Ladina-Ameerikas määratuid rikkusi kokku ajanud Josep Guardiola ka, kes oli Roseerist 38 aastat vanem ning pärandas siit ilmast lahkudes kogusele määratu rikkus jaama naisele Pereieroserni, siis kohtusid romantilises kuurordis. Abiellusid aastal 1903 ning asusid elama Barcelona uude moodsasse prestiižikas kasse Eikse amplilinnasse. Perekond Milad ostsid suurema tüki passide Grazia ja progranca tänavate nurgal ning otsustasid, et nende uue koduprojektid peab tegema tolle aja kõige kuulsam moodsam arhitekt Antoni Gaudi, kes oli samale tänavale pere milla, isa, äripartneri Hoseppadcio ekstravagantse ning kauneid maja projekteerinud. Ja siis moone Barcelona taas ja lai ning elegantne basseinide Grasse Aveni, mida me siin nädal tagasi patsio katuseterrassilt uudistama jäime. Barcelona, kuhu Antoni Gaudi oma loomingut otsekui pärleid laiali on puistanud Hispaania modernist ajastul, mis siinkandis juugendina tuntud on. Ainult arhitekt Antoni Gaudi looming on jäljendamatu ja lahterdamatu üks ja ainus siin maa peal. Naudi stiil, mille kirjeldamiseks tuleb visalt vaevaliselt sõnu otsida, teades samas, et abituks jäävad need sõnad niikuinii. Aga kaudi on väärt, et vähemalt proovida. Ilusat pühapäeva siis taaskord Helgi Erilaid olen mina. Siin on vikerraadiojaam. Oli 1905 kaudi oli 54 aastat vana, loomingulises kõrge eas, kui võttis vastu Mila perekonnapakkumise. Loomingulises kõrge eas elas arhitekt päris kindlasti, sest samal ajal tegutses ta veel lausa kuue projekti kallal. Kasepats ja polnud veel päriselt lõpetatud kaudi imepärase, fantastilise püha perekonna katedraali, Sagrada, tamiili ja ehitus käis täie hooga. Naudi oli anud sidunud karika Kelly perekonna mitmete ehitusplaanidega. Lisaks oli pooleli Palma de Mallorca katedraali restaureerimine ja nüüd veel kaasa, meile aga aga kaudiiuli meister, julge ja andekas mees. Ta elas omaenese loomingu maailmas ja sai kõigega hakkama. Küllap oskas Antoni Gaudi hästi ette kujutada oma Sagrada Faniilia kellade kõla. Kirik oli ju nii tema kujutlus maailmast kui tema projektides täiesti valmis. Sagrada famiilias oli ka kaudi töötuba. Fotol on näha suur laud, täis pabereid ja plaane. Lihtne tugitool laua ääres ning ruumi seintel üksteise kohal mitu rida paberirullidega koormatud riiuleid. Just selles töötoas sündisid ka kaudi uue meistritöö Casa Mila esimesed plaanid hoone projektide kallal töödes kaudiiberis kaua, tervelt kuus aastat. Ta oli alustanud seda tööd 1906 ja 1910.-ks aastaks oli ta väga suur kuuekorruseline nurgamaja juba püsti. Märssalonelased leidsid uuele hoonele õige pea ka hüüdnime La Peder. Era sõna tähendab katalaani keeles kivimurdu või lahtist kaevandust. Ja küllap peagi selgub, millega uus maja just sellise nime ära oli teeninud. On olemas foto aastast 1910 ja sellel pooleli Labetreera tohutu mustavate aknaaukudega kummalised lainetab tondiloss rahvamass sellest mööderutamas kõvegi pöörates härrasmehed pikkades seelikutes daamid, politseinikud, ratsahobustel voorimehed ja kõige kohale kõrgub seninägematu hoone tohutud skulptuurid lainetaval katusel juba valvamas. Tundub, et inimesed fotol ei uurigi hämmastusega seda nii eriskummalist maja ja nende oma linnageeniusega audi loodud Gaudi majad ongi erilised. Andkem talle aega, las ehitab valmis oma la Petreera. Väga lihtsalt ehitustöö just ei läinud, tegemist oli taaskord äärmiselt keeruka projektiga ja arhitekt ei tahtnud oma loomingu maailmas elades mitte alati reaalse maailmaga arvestada. Ehituse eelarve kasvas ettenähtust kõvasti suuremaks. Seda tellija Mila perekonna meelehärmiks ja kaudiiv ajas oma fantastilise hoone jaoks rohkem ruumi. Seda Barcelona linnavalitsuse meelehärmiks. No lõpuks sai arhitekt ikka seda, mida tahtis õnneks, sest sellist loomingut ei tohiks maised pisiasjad küll häirida. Linnarahval oli ehituse kohta vastakaid arvamusi ja säilinud on üks karikatuure tollasest ajalehest, millel on kaudi imepärast maja kummalise monstrumi na kujutatud. See võiks olla mingi rõvedate söödikute koobas või lennukite park, kla või maavärina üle elanud hoone. Vare eelkäijaid on igasugustel kunstialadel ikka põlastatud ja nende üle naerdud. Võtkem või Eiffeli torn Pariisis või näiteks pannkoogimaalid? Kaugeltki mitte kõik ei suuda eelkäijatega sammu pidada. Ja kaudi läpedreira oli kahtlemata oma ajast kaugel ees. Nonii seisad sa Barcelona basseinide Kraasial selle eristunud, kummalise julge lainetava maja ees. Mida sa näed? Vespeceteff ustete keedeeeffi. Mida sa näed, ei oska alustadagi, öelgem siis nii, sa näed kivist merd, valkjashalli ja kohati kreemikat, see lainetab kuue korruse kõrguselt basseisse Kraasialt üle nurga selle avenüü karistuvale proovinud ka tänavale välja, lainetab tõie tiga pidi nii ülevalt alla kui ühelt küljelt teisele. Tugevamad lained kulgevad siiski ülalt alla. Kivine meri, mis valguse ja varjude mängus pidevalt liikuvat muutuvat ja hingavat siis elavat näib. Merelained kõrbe düünid, kihilised kaljud, näib olevat selle hoone loojat innustanud 150 eri suuruses pehmete piirjoontega akent moodustavad sellel fassaadil viis pikka rida. Osa neist on ehitud fantastilise kujuga mustast sepisrauast rõdudega. Läpedria fassaadi saab õieti kolmeks osaks jaotada. Basseinide Kraasia fassaad, Ilmar nurgas, teisele tänavale pöörduv Nierda nurgafassaad. Jah, Provenca tänavafassaad. Otsus on tehtud vaid asupaigale vastavalt, mingeid muutusi hoone enesefassaadis ei toimu. Provenca poolne fassaadiosa on küll pikem ja seal on akende ees rohkem sepis rõdusid, mis tunduvad võib-olla esimesel pilgul asetatud nii kuidas juhtub. Tegelikult on Gaudi muidugi ka siin leidnud kindlat, et eesmärki taotlev aga rütmi, tema loomingust kusagil midagi juhuslikku. Kogu fassaad on 84 meetrit pikk, hoone kõrgus 30 meetrit. Läbedreira peasissekäik on uhke basseinide Kraasia avenüü ääres. Esimese korruse vägevad sambad tõusevad tänavalt toetama pehmelt esileulatuvad teist korrust, otsekui hiiglaslikud seenejalad, tohutut looklevad seenekübarat. Üks naisseenejalgadest seisab tänaval teistest eespool ja linnavalitsuse inspektorile ei meeldinud selline korratus kohe sugugi. Arhitekt kaudi teatas seepeale, et ta võib ju samba väljaulatuva osa maha lõigata ning selle asemele järgmise teksti kirjutada. Sammas on linnavalitsuse käsul ära rikutud. Kõik jäinine Kogaadi tahtis läpedre fassaadi 150 akent viies pikas reas on erineva suurusega, kuid enamus neist on traditsioonilise nelinurkse kujuga. Rohkem sirgeid jooni ega nurki fassaadil ei ole. Kõik muu on ümar, pehme, lainetab kurviline fassaadi, vertikaalsete lainete põhjades jäävad aknad sügavasse varjulaine, harjadel tõusevad nad esile. Korruste horisontaalsed piirded toetavad ikka erinevas jämeduses seenejalgade taolistele sammastele. Nende ääred tunduvad pehmete lainetena alla poolevalguvat rõdusid päikese eest varjates. Neoonorgia jälgi poole meie perre. Jää. Rõdud mustast sepisrauast looklevad väänlevad fantastilisi kujundeid moodustavad äärmiselt dekoratiivsed rõdupiirded moodustavad raskevõitu kivilainetega Nähtamatu pitsilise kontrasti segunst bändiga audi täpsete jooniste järgi kokku vanarauast. Tööd valvas üks geeniuse abilistest noor arhitekt Hosep Maria hui olla otsekui skulptuurid, kollaasid on need rõdud. Neid on ka maailma esimesteks abstraktsetest skulptuuridest peetud. Nagu öeldud, on need kõik erinevad. Kui on neid, siis 33 peenest pitsilisest raud sepisest võib aga ka äratuntavaid kujundeid leida. Kataloonia vapituvi ja kreeka teatrimaski keset loodusest inspireeritud väänlevatialooklevatelu. Mõnedel nurga fassaadi suurematel rõdudel on ovaalsed klaas ruudustikust, põrandad, et alumine korrus rohkem valgust saaks. Kaudi, mõtles kõigele, arvestas kõigega. Tähite sõelu, maja, basseiste Kraasia poolse fassaadi lainetab friis ümbritseb loogialt tahapoole tõmbuvad lainetavat pööningu katust. Ning selle freesi ülaäärelaine Harjedel moodustavad kalligraafilised kivist tähed sõna Aabe Provenca poolsel fassaadil. Sõnum täieneb. Ole tervitatud, armuline Maarja, jumala sinuga. Antoni Gaudi oli sügavalt usklik mees. Märgid sellest võivad tema loomingust teinekord tähelepanuta jääda, sest sa oled üldmulje lummuses ja lihtsalt ei suuda kaugeltki kõiki detaile märgata. Nagu ka siis, kui seal Abetreera pehme vormilistest Raudraamistuses klaaspaneelidest peaustest sisse oledastanud. Avar, pisut sopiline vestibüüli paljastab selle suure elumaja kaks siseõue paatiat. Üks jääb Grasse avenüü poole, teine Prawanka tänava poole. Neid ühendab pehmelt ümarsammastega palistatud käik. Sambaid on siin üldse terve mets kokku 250. Nad hoiavad ülal heledate lillede ja voogavate värvi toonidega maalitud lage Mila perekonnaeluruumidesse viiva kumera raudpitsist palustraadidega ääristatud trepi kohale, millest tõuseb raskeid suuri, väga lihtsa kujuga vaase, palmide ja ronitaimedega. Sambad piiravad raudpitsist treeningutega kaunistatud arvukaid aknaid ümber kõrgete kaevudena, tunduvate siseõuede oma lapedreira keldrikorrusele, ehitas fantaasiat, ilu ja praktilisust nii täiuslikult ühendada osanud Antoni Gaudi. Ikka oma ajast ees astudes, kui mitte päris esimese, siis igatahes ühe esimestest autoparklates Barcelonas. Selle kohal on siis alumine tänava korrus järgmisel korrusel hoone valdaja eluruumid ja kõrgemad korrused üüriti välja. Päike paistab läbi vestibüüli suure raud raamistuses ümarate ovaalsete looklevate klaasavadega ukse. Nagu kaudi jänesekaunistustest veel vähe oleks, tekib maalitud seinale niimoodi uhke laiguline muster kui vaid oskaks ära tabada meistri fantaasias tekkinud kujundeid. Kõik on looduse kingitus, kilpkonna kilp, liblikatiivad merekarbid. Iga detail nõuaks tähelepanu ukse käepidemest, imeilusa mustrilise klaasseintega, valvuri majakeseni aga trepist üles. Mila perekonnaeluruumidesse kavandas skaudi suured lükanduksed. Neid avades tekkis avatud ruum nii tänapäevane ja loodud ligi 100 aastat tagasi. Mila perekond kolis oma uude nii erilisse majja aastal 1911. Ei tea, kas nad olid osanud unistada korterist, mille pind on 1323 ruutmeetrit ning milles on kokku 35 eluruumi. Nende heledaid lagesid kaunistavad fantaasiaküllased kivised, veekeerised ja tohutud plastilised õied ning põrandaid uhkebu parkett. Nende seinapaneelidel looklevad mereelukad ning sammastele õitsevad kivised roosid. Vaevalt et milla perel siin harjumisega probleeme oli. Võimalus igal hommikul sellises kodus ärgata. No see teeb ikka päris kadedaks. Labedreira külalistele näidatakse teisigi hoone luksuskortereid. Neisse juhivad keerulised salapärased koridorid ja tubades leidub hulk audi, enese kujundatud tarbeesemeid, voogavate taimeleht ega ebasümmeetrilise kujuga puust peegliraam, kaks kokku kasvanud toredat lainete joontega puutooli valuvormidest ehisliistud ning seinakaunistused. Fantastilised õied looklevad nelikristid ikka ja jälle kaudi lemmikmotiiv teokarbid heledate koridoride aknad avanevad siseõue. Õmblustoas on auväärt Singeri õmblusmasinal töö pooleli. Triikraud triikimislauale jäänud lastetoas ootab kiikhobuköögilaual puuviljavaagen. Imepärases Labedres elasid inimesed oma argipäevast elu. See oligi kaudi eesmärk. Aga nii lihtsalt selle maja lugu küll hoopiski ei lõpe. Kaasa, Milla või Labedreira viimane pööningukorrus elab hoopis omaette elu. See on ehitusehituse kohal, mis peab maja kuumuse ja külma eest kaitsma nagu katalaani majades kombeks, kuid rajada Ta on ta küll hoopis teistsugusena, kui tavaliselt kombeks on. Siin pole seinu ega talasid vaid 270 tellistest kaart, kaudi elliptilist, pooliku ovaalikujulist kaart erinevates suurustes ja eri kõrgustes. Need moodustavad salapäraseid võlvitud akendega käike. Pööningu üks näide on kokku 160 ja Labedrueera välisfassaadil eraldub pööningukorrus laugelt sissepoole kulgeva kiviste lainetega piiratud pinnana, mis on täis väikesi kiviste päikesevarjude ka aknaid ja nende kohal pööningu ülemise laine ääre taga kerkib alt tänavalt vaadates hulk kummalisi tohutuid monstrum skulptuure, mida tuleb kohe uurima minna. Niisiis ka see, millal nagu eelmisel korral külastatud kaasa padjal on oma katuseid, rass eriskummaliste vormide siluetti, tee originaalsete materjalide omaette maailm kõigist suure elumaja katusele kuuluvatest asjadest, mis on siis hulk korstnaid, trepišahti, ventilatsiooniavasid, oska skaudi, Labedreira terrassile skulptuuride fantaasia kokku panna, ühendades taas kord temale nii omasel maagilisel moel kunsti ja arhitektuuri kui läbegreera pööningu võimsad võlvkaared tõusid erinevatele kõrgustele ehk siis pea katuseterrass nende kaarte vormi jätkama mistõttu looklevad siin trepid üles ja alla kitsamad ja laiemad trepid terrassi äärtel ja keskel hoone siseõues jahtide vahel. Viimased võtavadki enese alla enamuse terrassi keskosast ja kaitsva võre tagant võid heita pilgu ligi 30 meetri kõrgustesse siseõue kaevudesse enne kui asud uurima tohutuid fantastilisi elukaid, mis on vallutanud terrassiääred. Neid on palju kokku 38 ja nad on suured. Kaks ventilatsioonitorni kuus trepišahti 30 korstnat. Kaks kõrget ventilatsioonitorni seisavad katuseterrassi ääres kui kaks kreemi värvilist, pehme vormilist, saledat abstraktset hiigelskulptuuri. Üks ligi viis ja pool meetrit kõrge, meenutab kuusnurkset kaanega kaetud peekrit mille ühel küljel on ovaalne avaus. Teine torn on pisut kõrgem, selle ülaosa on võrreldud üheksa silmuse koletise maskiga. Silma avad asuvad kolmes reas üksteise kohal ja kõrvalvormides, mis meenutavad looklevaid number kaheksaid siis kaks ligi viie ja poole meetri kõrgust ventilatsioonitorni ja kuus trepišahti, mis katuseterrassile avanevad. Siin on paar tohutut tagurpidi pööratud kellukat ja paar piklike looklevate sinus hoidsete vormidega kreemikat ülalt kitseneva jämeda samba, kujulist torni kõigil vastavalt kujundatud kiivrikeset tipus. Ja siis on siin kaks ligi kaheksa meetri kõrgust üleni sädeleva peene, erinevates hallides toonides glasuur mosaiigi-ga kaetud hõbedast hiiglast. Alt tänavalt vaadates on need katuseterrassi kõige efektsemad figuurid mille fantastiliselt väänlevad vormid tõusevad spiraalsete kaldteede aina ülespoole ning nurgafassaadi kroonivat kõrged torni ehib taas üks skaudi lemmikvorme neljaharuline rist. Nii ja lõpuks siis korstnad kokku on neid 30 ja nad seisavad Labedreira katusel, samuti peamiselt grupp Bidena. Nagu eelmises loos kirjeldatud kaasapatjagatusel, ainult siin on neid rohkem. Kompaktsest tüvest hargnevad kahe, viie, kuue ja kaheksa osalised korstnate rühmad nii fantastiliste kiivritega, et siit on avastatud kaetud nägudega kõrbevalvureid silmini looride taha peitunud naise nägusid. Üks kuue kiivriline grupp kannab peas rohelisi mosaiigikildudest teid. Ja legendi järgi olevat siin tegu Labedre sisseõnnistamise peol tühjaks joodud veinipudelite kildudega. Ja veel on arvatud, et filmirežissöör George Lucas, kes enne oma tähesõdade saaga filmimist lapedreirat külastas, sai inspiratsiooni siin katuseterrassil seisnud korstnate grupp pidelt ja nii tekkisid filmis impeeriumi sõdurite maskid ning kurja reederi pead kattev süsimust silmaavadega kiiver. Sarnasus on täiesti ilmne. Ja jälle pead Sõend jõuga lahti kiskuma sellest kaudi maskide müstilisest karnevalist kaasame la või Labedreira eriskummalisel katusel. Antoni Gaudi loodud imed Barcelonas ja ei lõpe. Ja see nagu paistab päike, tuleb ilmtingimata jõuda körli parki, mis selle nime taga peidus ei oleks. Väga rikas tööstur ja kunstide patroon Sepliiguell oli tegelikult juba Antoni Gaudi ammune klient. Juba 1883. aastal tellistega kiilt plaanid oma Barcelona lähedal seisva suvemaja jaoks, mida ümbritsevat suurt maa-ala pidi piirama vägev kaunilt kujundatud müür. Selle peaväravat, mida ehib kaudi kuulus ähvardav tumedast sepisrauast avatud lõugadega. Tiivuline lohe imetletakse tänapäevani. Sajandivahetusel andis aga ju see big välgaudile uue, suure ja keeruka tellimuse rajada tollasesse Barcelona linna serva suur ja kaunis aedlinn, looduslik ja tervislik puhkepaik, kuhu tüütust saastatud õhuga linnast pageda saaks. Selleks Ostysquell 15 hektari suuruse kala ning siin asuti tegema eeltöid vägeva aedlinna rajamiseks. Need olid keerukad nagu iga suure ehituse puhul kuid kaudee oli oma lennukad plaanid kiiresti valmis teinud ning alustas siin tööga juba aastal 1901 1913.-ks aastaks oli park linnake enam-vähem lõpetatud. Ainult et elanikke oli siin vähevõitu. Kaudi ise kolis sinna elama nagu ka Kõllide pere. Kui aga suurtööstur oma siinsamas pargis Vaiknevas elumajas 1918. aastal suri, jäi projekt, mida seni veel täiendatud oli, päriselt pooleli. Aga meister kaudi imetlusväärne panus särab praeguses Kelly pargis siiani kui kalliskivi. Nii vihmas kui päikeses, eriti päikeses. Jälle kord astud sa Antoni Gaudi fantastiliste vormide ja kummaliste sümbolite maailma mis erineb nii väga suure tööstuslinna argistest piirkondadest. See siin on pidupäev või pigem muinasjutt. Looduse muinasjutt. Sepistatud raudvärav koosneb üleni lehvikukujulistest palmilehtedest ning kahel pool seisavad sissekäigu paviljonid. Pigem on need punakaspruunist kivist valgete sakiliste fantaasiakatustega, seenekübara, tornikestega, piparkoogimajad. Nurgad on pehmed ja ümarad, ei ühtki sirget joont, lainetavat katuse ääred, suurt kumera, sinivalge malelauamustriga ääristatud akent toetab sinivalgete sakkidega sammas ning katab tihe vehkleja näoga det meenutav traatvõre. Majakese ühes otsas tõuseb kõrgusse sinivalge ruudulise massaiigiga kaetud ümarate Szzakidest koosnev 12 meetri kõrgune torn. Sepistatud metallvõrest kiivrit katmas neljaharuline rist, teisel pool väravat suuremas, lausa Kolmekordse fassaadiga hoones elanud kunagi pargi väravavalvur oma perega. Aknaid ümbritsevad ümarad värvilised keraamilised medaljonid, mis ehivad ka lainet vaid katuse riiesakilisi palust raada. Katus voogab värvilistes ümara põhjalistes mosaiik ruutudes kõrge seenekübaratornini välja. Sellised majakesed siis. Kahelt poolt kõrge heleda sakilise mosaiikmüüriga piiratud lai tee juhib sind neljas järgus mäekünkale tõusvat tehnoloogiatedreppideni. Need on küll kummalised trepid. Iga trepikäigu keskel seisad, purskkaevud jaotavad trepi kaheks pooleks, aga need on Gaudi purskkaevud. Esimesel trepijärgul ääristab suur pehmete kumerate nurkadega heleda mosaiikkattega trapetsikujuline. Kuidas ma ütleksin, vann loodusliku salapärast krati. Siin on tal aktiite, tumedaid väänduvaid, puujuuri, egi, rohelisi taimi ja veejoad nurisevad alla. Umbes viis sammu edasi ja sa astud teisele trepijärgule. Siin seisab taas üks vann ikka ma ei leia paremat sõna. Piklik ümarate nurkadega üleni lopsakat rohelust täis. Kuid selle ülemisest äärest tõuseb enim kasvu kõrgusse suur ümarketas, mille keskelt ulatub välja pronksivärvilise keraamilise mosaiigi ka maa pea avatud suust. Vesi Allanerisemas. Taustaks on pehmejooneline kuusnurkne vapikilp Kataloonia lipu puna-kollaste triipudega. Seda ümbritseb sinivalge mosaiikring, milles eralduvad küpsed eukalüptiviljad. Nii madu kui eukalüpti sümboliseerivad meditsiini ja tervist, mis olid köellijagaudi jaoks pargi rajamisele olulised asjad. Kolmas trepi järk, seda pooleks jaatava vanni kohal seisab küll üks tuttav elukas Barcelonal lugematutes suveniiripoodides võtate sind igas võimalikus suuruse astmes vastu ja originaal on siis siin kaudi säravalt värviline sisalik või salamander või draakon. Neli rohelist käppa vanni äärtele toetumas avatud suust vesi alla nirisemas. Väga värviline loomake, tumesinine mosaiiktriip tähistamas looklevad selgroogu ja kahele poole külgedele ulatub neid triid juba kõikvõimalikes värvitoonides. Mis kaudiilsele eluka loomisel mõttes oli, seda võib küll üksnes arvata. Aga küllap teadsid nii tema kui sebi Köll iidset müütidelphidoria templist mille müüride alla apollo pettud püütoni mattis ning viimasest kuradi maa-aluste vete valitseja tegi. Otse draakoni taga kõrgub trepiplatvormil aga kummaline kolmeharuline Tripood millest on välja loetud sümboolne side delfi Apollo pliga siis igavesti antiikaegadest pärit väärtustega. Ja draakoni juurest jõuadki ka körli pargis omamoodi templisse. Kuid enne tahaksin küll ilmtingimata öelda, et kõik seni kirjeldatu siin pargis siis kõik peale elavate taimede kepid, purskkaevud, trepiplatvormid, kujud ja kujundid kõik on üleni kaetud värvilise keraamilise mosaiigi tiga. Tilk killu kõrval hoolega paika pandud Gaudi loodud kavandite ja värvide ja mustrite järgi. Miljonid ja miljonid killud. Sa oled treppidest üles tulnud ja seisad keset sammaste metsa. Mina ehitasin arhailise tooria sammastiku, nagu vanad kreeklased oma Vahemerekoloonia Antoni Gaudi ise öelnud. Niisiis pani ta püsti 86 Rihvitud sammast ja hoopis erilises, mis esimeses reas on kolm sammast, teises viis, kolmandas seitse, neljandas kaheksa, viiendas 10, kuuendas üheksa ja neljas tagumises reas, igaühes 11 sammast. Niisiis seisad tohutus esiseinast valgusele, avatud, kõrgeid ja jämedaid sambaid täis, ruumis ülaosas otsaga pehme polstriga ümbritsetud Toetavad nood sambad, pehmetest, kumeratest kaartest moodustavad lage. Jälle miljonid mosaiigikillud. Iga kaare keskel pastelsed merekarbid või õied ja nende vahel neli suurt kirjeldamatult värvilist päikeseketast. Neli fantastilist kiirtega päikest, hiiglaslikke vägevate sammaste mets nelja päikese all. Selline on kaudee tempel Gwelli pargis. Kuid jälle viivad trepid sind ülespoole ja sa leiad sammaste kohal laiuva tohutu väljaku, midagi audi Kreeka teatriks olevat kutsunud. Tema aegadel olnud siin ikka suuri rahvakogunemisi, pidustusi, tantse, ei antud ka etendusi. See tõesti suur väljak, võikski vist lausa tuhandeid ja tuhandeid inimesi mahutada, kuid õnneks on ta praegu peaaegu tühi ja sa saad imetleda üht järjekordset Gaudi meistritööd ligi poolt väljaku äärt palistavad sõna otseses mõttes lainet tavat keraamilist pinki. Uskumatu, tohutult pikk, väga korrapäraste lainetena väänlev pink üleni särava keraamilise mosaiikmustriga kaetud. Iga laine õõnsustesse mahub kenasti kolm-neli inimest istuma ja moodustavad need lained pingi seljatoena. Otsekui vöökõrguse reelingu ja alla vaadetes näed sa Guelli pargi uhket Bobby väravat edasi, aga juba linna ja kaugusessinetavat Vahemerd. Aga ikese eriskummaline, äärmiselt efektne pink üleni kaetud, igas värvis dekoratiivse mosaiigiiga. Muidugi elab siin looduskalad, teokarbid, taimed, linnud, õied, putukad, ka tähed, komeedid, sodiaagimärgid, ikka pehmetes, looklevates, vormides. Pingi ehitamise ajal olevat kaudi palunud oma töömeestest abilistel sellele aeg-ajalt istuda, et kõige mugavam vorm leida. Kuulsa lainetava pingi loomisel oli kaudile abiks üks Ta kaaslasi Hoseb Maria huvi olla ja mosaiik ise. Sealt võib küll igasuguseid asju leida, kui seda pisutki lähemalt uurida. Tellisetükid, pudelite, poeetide ja nõudetaldrikut olete killud, igasugused keraamilised killud, mida ainult leida võis killud. Milledel on näha kirjatähti numbreid, mustreid, sisselõikeid. Hispaanias kasutatakse ju mitte üksnes raamilisi nõusid, aga ka väga palju seina ja põrandaplaat. Kuid kaudiilia, hui olil oli kilde vaja. Ja nii kirjutas üks Barcelona ajakirja aastal 1905 on alles kummalised lood. 30 meest käib keraamikatehastes kilde otsimas ja lööb ise plaate puruks ja siis tulevad järgmised 30 ning kleebivad need seal kõrgel mäe otsas uuesti. Olgu ma neetud, kui ma millestki aru saanud. Nii kirjutas Barcelona ajakiri aastal 1905. Nii et tasub uurida krelli pargi hiigelväljakut vääristava lainelise pingima, said mustreid, siin on elu kogu oma mitmekesisuses. Kui sa siin künka tipus laiuval väljakul veel ringi vaatad, silmad kauguses roheliste puulatvade vahel kõrgetel sammastele oklevaid, pikki pruunikaid, vedu, kust te neid on neli. Ja nii neis kui ka madalamates kivistes sammaskäikudes nägi kaudi ühendusteid pargi eri osade vahel. Praktiline mõtte tulemus kui fantastiline muinasjutt, nagu Godi puhulika. Kui ta midagi teeb, teeb ta suurelt looduslikest kividest viadukt, aktid kõrgete vanade müstiliste puutüvedega sarnanevate sammaste kohal on keset pargi rohelust, vägevad ja kummaliselt arhailised. Nad näivad taas kord elavat ja hingavat nagu ka tohutute kivist palmide rivi mille kohal kasvavad päris palmid ja palju muud rohelist sitavane Xi mäe süngesse sisemusse, aga siin on ka midagi väga tavapärast. Päikesevarjud kohvikulauad. Antoni Gaudi Joosepi Köll elasid pärast kui L-i pargi põhitööde lõpetamist mõlemad siinsamas pargis, kummalgi oli siin oma maja ning sellesama punastest tellistest lossi taolises maja seosebi köelga 918. aastal suri peagi pärast seda kariska kaudiisiit ära oma Sagrada Samiilia kirikus sisustada. Töötuppa. Kõlli park oli ju valmis, aga kirik alles pooleli. Juunikuu seitsmenda päeva õhtupoolikul 1926 läxandoniga Tiyama tavapärasele jalutuskäigule gooti linnaosas asuvasse San Felipe neeri kirikusse oma mõtetesse süvenenud nagu alati. Ja keegi ei teadnud, et vana habemik, peaaegu hulkuri välimusega mees, kes sealkandis trammi alla jäi oli Barcelona kuulsaim arhitekt, üle maailma tuntud Antoni Gaudi abi jäi liiga hiljaks ja meister suri haiglas teadvusele tulemata ta kolme päeva pärast. Ta oli 74 aastat vana kaudi, kes oli öelnud. Loodus on alati mu õpetaja ning Barcelona jäi elama tema ainulaadse kunsti lummuses mis nii paljudele uuema põlve arhitektidele eeskujuks on saanud. Ainult et kaudiisid on maailmas ka vaid üks ja ainus. Ja nüüd rohkem kui kaheksa aastakümmet hiljem istud sõnaga Tiiguelli pargi tohutute kivist palmide rivi ees päikesevarju all kohvikulaua taga, kõrgete ehtsate palmide all. Ühelt poolt teisele lendab siin kõvasti õnnelikult jõutsevaid linde rohelise-kollase-sinise ja punase kirjaid kõvasti õnnelikult säutsu vaid linde paradiisilinde Hemingway öelnud, kardetud, kui paradiis olemas on, siis tema jaoks võiks enesest Pariisi Ritz hotelli baari kujutada. Sena mõtiskleda, et sinu paradiis võiks küll selle samaguelli pargiga sarnaneda. Kaudi paradiis, see sobiks kohe väga hästi.