Kui ma esimest korda nägin Robert Tassot üliõpilasseltsi Liivika aasta kokkusaamisel ja siis meid tutvustati, Liiviklastel on niisugune komme, et kui on käsi antud, siis on suhted sina peal. Ja minu vastas oli mees, kes oli juba 85 aastat oma elust läbi käinud ka sirge seljaga ja kokkutuleku sees ma tunnetasin mitu korda, et ka mõte on väga selge. Et see mees on küll palju läbi elanud, aga ometi igatpidi paar ja, ja teistel huvitav tema kõrval olla. Kasvõi see, et ta mäletab väga hästi Eesti vabadussõjapäevi. Kuigi ta oli siis üheksaaastane, aga niisugusel mehe hakati seal on juba silma ja tähelepanu. Milline see vabadussõjaaeg sinule, kui sa olid veel poiss? Näis või paistis? Ja see oli minu onu, võitles ohvitserina Eesti vabadussõjas ja tädimees oli ja nooremaid sugulasi oli ka, kes vabatahtlikult olid, oli ainult üks noormees koos oma hobusega, juba oli vabadussõjas ratsaväes võttis osa ja kõik need teated oli aga otseselt puutusime juba kokku sellega, et 18. aasta detsembris siis isa töötas Reola mõisavalitseja too lähistel ja Vana-Kuuste mõisas, sinna põgenesid Pihkva alt palahovitši väeosad. Ford oli juba, läksid nad siis Vana-Kuuste mõisasse, kus lahing käis, sinna veeti selle lahingule vastu. Tuli kas sinna üks Eesti saarlasest koolipoisse, kellel ei olnud relvi ega midagi, ainult nende suur vaimustus oli ja siis mõisa aidas leiti neile veel ikkagi püssid ja kõik varsti aga juba tuli taganemisega see tee ja ja minu noh sai need pala huvitši, väed olid kõik hobused ja võtnud seal oli 75 hobust, oli mõisal, mõned viletsad koroonud oli asemele jäetud. Saime vee, kahte lund ei olnud, tol korral saime nüüd sõiduvankri peale oma pere ja ja eks tuttav majaomanik Tartusse oli kah ja vastas ja siis nagu põgenesime kah Tartusse. Sel korral oli Tartu punaste Lääs või punase dieedi tulid ja sai ainult eemalt eemalt nagu teateid vabadussõja kohta. Aga siin algas õieti minu kooli aekuna. Tartus olime juba jaanuaris viis isa mind Treffneri gümnaasiumis, siis veel oli vanas selles Treffneri gümnaasiumis üle jõe, mida nüüd tuntakse ainult Tammsaare kaudu, Mauruse buum rajana. Ja kuna mind kodus oli õpetatud, siis direktor Konstantin Treffner kontrollis mu teadmisi ja ma sain veel jaanuarikuus kolmandasse klassi. Ja me olime mõned kuud vist kas märtsi või aprillikuuni, olime veel seal vanas Treffner taas enne, kui üle toodi Rüütli tänavas sinna endisesse Aleksandri gümnaasiumi ruumidesse. Seal alustasin mina oma kooliteed seal Rüütli tänava. Ka siis ei nimetatud teda enam Treffneri gümnaasiumiks, vaid Tartu esimeses keskkoolis. Nojah, no vot, nii on. Ja mul on meelde jäänud veel ka see, et 14. jaanuaril, kui Tartu vabastati, siis klassiaknast nägime mööda jõge tulid kaks ratsameest, need olid eesti piilurid. Muidugi enne seda veel enne, kui punased lahkusid Tartust, oli see veretöö ser krediitkassa keldris, mul isa oli käinud seal ja rääkis, kui õudne see oli välja nägi, varem oli ka juba seda räägiti kõikijate öösseti, viidi inimesi Emajõe jõe peale ja lasti seal maha, jäeti, lükati jää auku sisse, Tartu vastati ja siis läksid ka juba noored sõtta ja minust pidi ohvitser saama. Mäleta olu pagunitest, räägi mis tal olid vist need küll veel tsaariaegse ohvitseripagunid, need oli mul õmmeldud palitu õla peale ja ja see oli nüüd varem enne kooli juba kui hakkasid, kandsin siis nendega uhkelt, käisin ringi. Koolipõlves muidugi enam nii lapsik ei olnud. Aga muidugi rahva vis suhtumine ja meelsus oli ja ja mis eesti rahvast õieti on päästnud ja tema riigi ülesehitamise aluseks olnud, kõik see on see Eesti talu ja Eesti talupojad ja talupere. Taludest saadi ikka doi. Sest niisugust tõsist nälga ja eesti rahvas üle elanud ka selle revolutsiooni ja vabadussõja päevil, sest linna perekonnal oli ka ikka sugulased, olid maal ja taludel oli oma toiduvaru ikkagi olemas ja nii selle tõttu, Eesti rahvas on kõik need hädad, mis venelased palju teravamalt on tundnud, on kergemini üle üle elanud. Praegu me ehitame Eestit üles ja mõned leiavad, et edusammud kiired olnud, teised aga kes oskavad võrrelda või lihtsalt arvavad, et teeme valesti, et meil ei ole väärt poliitikud eesotsas. Aga kui sina nüüd võrdled seda esimest tuhinat ja tegemist ja praegust, siis mis sa võid öelda? Minule tundub küll ka päris objektiivne olles, et seda vaimustust, mis oli sel korral eesti rahvast ja eriti noori valdasse seda isamaa armastust, kohusetunnet ja vastutustunnet oma rahva ees ja seda kahjuks praegu sel määral küll ei, ei kohta ja, ja see on üks asjaolu, mis teeb kõige rohkem minu põlvkonna inimestele muret kõik need edusammud ja majandusi ja on muidugi praegu läinud Nov kergimile ega vabariigi Neil päevil ja vabadussõja ajal oli olukord väga raske, elati väga kitsalt, ma olen ise petrooleumi selle tahi juures lugenud ja õppinudki Kaaja. Aga, ja keegi ei nurisenud, siis kõik olid sellega nõus ohvreid kandma. Aga mulle tundub praegu see, et meie tänapäeva inimene on nii enesekeskne, et tal on ainult majanduslikud huvid, on määravad ja olulised. Kes see elu on nii mitmest kandist näinud? Sellele tundub nii, et on palju suuremaid oletusi elus olemas, kui, kui lihtsalt oma majanduslikke momendi heaolu. Ja nende muude varanduste suunas astus ka Roopertasso. Tulid ülikooliaastat. Ja nüüd, kus Liivika sõnumitest võib lugeda, mida sa siis ka jõudsid teha lühikese ajaga oioi? Seda on isegi raske uskuda, aga parem on, kui sa ise räägid. Üliõpilane ja üliõpilase elujuht ja mitte ainult Eestis. Treffneri Gümnaasiumi lõpetasime 27. aastal. Aga siis ma läksin ka kohe ülikooli juurat õppima. Ja samal ajal kas astusin kohe akadeemilise meeskoori ja ka üliõpilaskarskusühendus, sest tol ajal oli koolides igal pool olid karskusringid ja igasugust huviringid vaimse suunitlusega tegevusringide kaudu ja see oli väga elav, oli koolidel, oli isegi oma ajakirjad olemas ja Treffneri looliga Se myylang. Ja seal 27. aastal on mul isegi üks võrukeelne luuletus sel kevadel. Ja organiseerisin Liivikas 28. aasta sügisel ja mis mind sinna just viis, sel korral ei olnud Liivika veel nii suur organisatsioon ja, ja ei olnud nii head tunnustusega, aga kui ta oli oma 30.-te aastate keskelt ja lõpust peale ja kuni likvideerimiseni nõukogude ajal. Aga mis mind sinna tõmbas, oli see et Liivika Se rahvuslik vaimsus ja nagu hiljem selgus kogu dialoog kestel juba 1000 909.-st aastast, mil asutati, oli Liiviklaste põhieesmärgiks ennast arendada ja, ja valmistada Te just tööks, mis mis ootab kodumaal see, sel ajal, kui ta oli asutatud Riias ja see on veel tookord see nagu ideolooginaarissa naaritsa poolt väljendatud siht. Ja teiseks veel ka see vaimsus selle pärast nüüd needes, organisatsioonides, korporatsioonides ja mis jälgisid rohkem seda saksa purside traditsioone seal oli noh, on nagu rohkem see autoritaarne kord ses suhtes, et kes on seal semester või kaks vanem, see on autoriteediks ja see võib sulle anda õlut sisse. Kiituseks jalaituseks. Liivikas valitses täiesti niisugune demokraatlik suhtumine Patty, igat inimest hinnati individuaalselt. Kolmandaks oli ka see väga oluline bestet Liiviga. Nüüd organisatsiooni siseelu ruumid ja ka üritused olid ilma alkoholita Ta karsked, mis igaüks oma eraelus tegi, see oli tema asi, aga, aga organisatsiooni kui terviku üritused olid karsked. Seda võis ka nimetada, et need 30.-te aastate keskel ja oli üliõpilaskond üldiselt nagu laias laastus kolme jaotunud. Üks kolmandik oli üliõpilasseltsidesse kuulus, üks kolmandik ratsioonidesse ja üks kolmandik oli organiseerimatut. Nüüd oli siis niiviisi, et edustuse valimised toimusid selgumas. Ralph võttis üliõpilaskonna edustuse valimistest osa üle 70 protsendi üliõpilaste üldarvust ja aga praegus, nüüd on need olnud, kus ei küüni 20-ni see asi, nii et see on oluline vahe praegu, et kas seda üliõpilaskonna üldorganisatsiooni nagu saabki kogu üliõpilaskonna esindus, eks lugeda. Ja nii oli siis 31.-na, las ta kevadel saatis Liivika mind Café nüüd oma esikandidaadina sele üliõpilaskonna edustuse valimistele. Jah, ja mind valiti sinna ka edustuses. Alati wind kohe esimesel aastal juhatuse liikmeks töötasin laekurina. Nüüd teisel aastal elasime sind Ropka Ahed linnaosas, siis oli väga kaugelt käia sinna ja, ja nüüd sõbrakesed soovitasid, et, et võtta majandustoimkonna juhataja koht endale. Sellepärast sellel oli korter üliõpilasmajas, sest see 26.-st aastast peale andise ülikool sellel praegu tuntakse ülikooli vana kohviku nime all. Selle maja andis ülikooli üliõpilaskonna kasutusse ilma igasuguse tasuta. Üliõpilaskond majandas seda. Seal oli söökla lei nagu praegugi, alumisel korral aga seda majadas üliõpilaskond ise. Seal olid hinnad pisut odavamad, kui, kui nad olid heal sööklates. Veel tuleb seda märkida ka, mis on, noh, täieline erinevus praegu ülikoolis oli õppemaks olemas ja ülikool andis oma sellest laekunud õppemaksudest viis protsenti üliõpilaskonna kasutusse. Peale selle üliPlaskond veel korraldasem toetus nädalaid, kus siis ettevõtetelt ja organisatsioonidelt ja eraisikutelt ja nagu korjati toetusi ja annetusi ka oma rahalise loteriis korraldas üliõpilaskond. Vedrustus valiti ühe ühe aasta peale, enamasti aprillikuus olid need valimised ja seal oli ka niiviisi, et olenes sellest, missuguse koalitsioon, kassaadid, kas siis oli nüüd seltside rihmast või oli korporatsioonide rihmast, korporatsioonid olid ka liidus ja seltsid kaenamisest liidus vaid omale esimehe koha, see oli kas siis koalitsiooni loomise Arktika ikka niisugune tuleb tuttav ette ja ja, ja nii oli ta siis selles, kui ma laekur olin, siis oli, esimeheks oli Salman Virooni aste. Kahe 32. aasta kevadel said seltsid omale esimehe koha ja aja oli Ilmar Tõnisson. Nüüd juba suvel 32. aastal oli ka siis ülikooli 300 aasta juubeli tähistamine ja see nendes kõikides nendes pidustustest olen ka osa võtnud, kui üliõpilaskonna juhatuse liige ja ka teiselt poolt oli siis veel, aga teemils meeskooris kah ikkagi laulsin kaas. Aga sügisele veidi Ilmar Tõnisson, lahkuma ta Kiievis Tartust ära minema ja siis oli probleem nüüd uuesti esimehe valikuga. Senini oli ikkagi olnud niisugune traditsioon, et kui oli seltside rühmast oli esimees, siis oli ta loomulikult Eesti üliõpilaste seltsist kui kõige suuremast organisatsioonist. Sel korral pretendeeri Sist üliõpilasselts sellele tema poolt esitatud kandidaat, kes tuli alles esmaselt teadvust, ei leidnud poolehoidu. Ja nii õieti isegi vastaspoolelt ja võib-olla veel esimene esitati minu kandidatuur. Ja see läks ka läbi ja see oli kogu Eesti üliõpilaskonna ajaloo jooksul esimene ja ka ainus juhus, kus seltside rühmast olev üliõpilaskonna esimees oli väljaspool Eesti üliõpilaste seltsi. Ja selles mõttes on neid noh, see nagu Liivikale küll üks niukene vundamendikivi, et niisugune erand ainult juhusse sai teoks. Palju aega läks veel, mil Robert Tassost sai president Assoo nüüd, 26.-st aastast peale kah loodi just Eesti üliõpilaskonna algatusel see Soome, Eesti, Läti, Leedu üliõpilaskondade liit, pida lühem, nimetatud nimetati sell SEC-l. Ja kuna Eesti üliõpilaskond oli algataja, siis oli ka nii, et nende alaline büroo asus Tartus ja osuse selles üliõpilasmajas ka ja eestlasest inimene oli siis selle nagu büroo asja ja aga siis need juhatus ja, ja presidendiks, nii et need olid niuksed kordamööda. Ja 33. aastal oli Eesti käes järjekord ja siis oligi niiviisi ka, et mind kui Eesti üliõpilaskonna esimest valiti, kas siis selle balti üliõpilasele seal üliõpilasliidu presidendiks mille siis üle andsin, 134. aasta kevadel lastele. Ja samal ajal kuskil algas ka töö tegemine, õppimine ja töö käisid tollal sageli vist koos ja ei, ei saa midagi. Vaata satavuselest. Tere, tere. Oi, see on ühendriikidest. Jaa, palun. Kaugelt tulnud kõne läks üsna pikaks, aga Roberta võtab nüüd selle lühidalt kokku, sest mulle tundus, et tegu on siin ka Liivika suunas midagi. Jää täiesti ja väga oluliselt pärast meie auvilistlane Elmar Järvesoo juba 92. aastal algatas selle mõtted Liivikale, tahab tema ehitada või kinkida kodu Tartusse. Aga siis tuli vahele see kommertspanga krahh, rahad läksid kaotsi ja jäi asi nagu soiku. Ja kahjuks ta suri möödunud nüüd juba ülemöödunud aasta detsembris. Aga tema lesk on otsustanud Liivikale siiski kodu Tartusse kinkida. Ja muide, tema tahab ka ise nüüd Floridast asuda ümber elama Tartusse. Sellepärast nüüd suvel ta oli, Eestis oli meil kogu suve õieti vastava krundi või elamu ja hoone otsimisega tegemist ja just vahetult enne tema ärasõitu oli siin üks pakkumine maa peale, mis suhteliselt kesklinnale lähedal ja meile selles mõttes üliõpilasorganisatsioonile sobiv oleks. Ja leidsime meie siin tema korteriks, sest pind oli vaba ja seal oleks saanud nagu vajalikud ümberehitustega pihta hakata. Ma saan aru, et asi susiseb, aga tulemusest on veel vara rääkida, kuid jätkame nüüd omal liinil euroopertasso ja töö riigikohtus. Kuna tol ajal oli, peab ütlema töökohtadega ja aga elamine küllalt raskusi, siis oli kujunenud selline olukord välja, et meil kõikides riigiasutustes, praegu ja eriti pankades ja kõike juba töötasid praktikantidena inimesed, kes siis selle nüüd eeldusega, et neid siis võib-olla saavad, leiavad sealt töökoha. Ja nii oli ka minuga. Fliiviklane. Oskar Meuma töötas riigikohtus sekretärina kriminaalosakonna sekretärina ja tema seltsi koosolekule seal mulle rääkis, et nendel oleks nagu kah mingi koht vabanemas ja selle eeldusega, et kas maid tahaks tulla kah nendele praktika on siis noh, ilma palgata praktikant ja nii oli Tartus Tallinnas oli isegi nii, et need praktikanti leiti, võimalused maksta Tartus olid nad kõik ka pankades ja ilma palgata. Ja noh, läksin mina ka sinna ja oligi niisugune juhus, Nad olid minuga igati rahul. Juba poole aasta pärast, millal vabanes üks koht, aga koondaki. Sel korral oli olukord väga kitsasriigiteenistuse alal jäigal pool kahika pütikulusid vähendada ja koondabki kohta, mis vähegi koondada annab. Ja, ja nii oli mina siis seal nüüd palgata praktikandid, tegin, tegin tööd ligi. Poolteist ligi kaks aastat, enne kui sain siis koha peale ja siis oli ka niiviisi, et see koosseis oli väga väikene. Ja nii sain ma ka siis esimese kantseleis töötasin küll, aga koosseisu järele käsk ja kohapeal. Nii, ja hiljem siis sai juba kantseleiametnikuks kõigiks, aga varsti juba seal 10 sain ametis, hakkasin juba kah käima, kohtuistungit kollimas, olgugi et mul sekretäri seisust ei olnud, aga aga nii mind usaldati ja käis kohtuistungi protokollimas veel, kui ma olin väikene ametnik. Lõpuks nüüd kui riigikohtu Tallinnas juba oli ja siis saime abisekretäri koha peal üks ainukene abisekretäri koht oli terve riigikohtu peale oli ülemsekretär siis kolme tsiviil-kriminaal- ja administratiivosakondade sekretärid ja üks abisekretäri, vaata Mistratiiv osakonda tulid ju otseselt kaebused ministeeriumite peale ja riigi maksuameti peale, need tulid otseselt toidu teistes kohtades kassatsiooni korras juba riigikohtule tulid asjad. Robert Tasso võiks rääkida väga põhjalikult, mälu on imehea. Kuid saatel on oma ajaline raam ja sellepärast mina nüüd kipun teid natukene vabandust, sind natukene kamandama. Ei läinudki palju aega, kui tuli võõras võim, tuli Eestimaa jaoks krahh ja see tabas kõige rängemalt ka Robert Tassot. Piisas sellest, et noormees oli olnud rahvusvahelise üliõpilasliidu president, töötanud riigikohtus. Sellest oli küll. Vaata Robert Tasso kodumaalt kaugele Siberisse. Enne meie jutuajamise algust tõstis Robert lauasahtlist välja ühe kirja. Sellel on ka oma ajalugu. Õieti algasid need arreteerimised riigikohtu koosseisus juba 40. aasta lõpus, kui need riigikohtunikke juba korraldad, jälle juristide mingisugused seminarid, et Nõukogude Liidu jurisprudentsi tutvustada ja, ja ühte ja teist meest enam järgmisel päeval vabaduses ei olnud. Ja nii oli ka neljas teistkümnenda. Juuni hommikul pool viis oldi mul kodus. Ja viidi siis veoautoga peale esialgu kõrvalmajja, kus üks perekond pakkis oma oma asju, viidi sadama suunas. Siis mõtlesime, esialgu viiakse vist Patarei vanglasse meid, aga pärast tuli, et seal kaubasadamas olid Esselonid valmis ja kui meid ennast ennast torgati sinna ühte suurde trellitatud loomavagunisse kus oli ka siis sisseehitatud juba puurenn oma füsioloogiliste tarvete rahuldamise, siis meenus, et vot linna peal liikus jutt, et raudtee peale ehitatakse mingisuguseid vaguneid ümber. Muide veel tahate sinna meie vagunisse torgati siis kah 14. juuni hommikul kindral tõrvand, kes oli siis Eesti vabariigi kindralstaabiülem, oli, aga tema võeti varsti sealt vagunist välja meile. Meie ešelon, siis järgmiseks hommikuks toodi kava senna ja ma või toodi meid ja sealt siis oligi nii sett, hommiku läks üks üks naisterahvas sealt mööda. See oli nii kena, sellele palusime läbi selle aknad, märgiksin talle üles meie vaguninumbri asja, andsime aadressidelt, kellele ta teatakse ja see oli kopli tänava ääres ligidal olime me vahel, seal see meie ešelon oli, oligi inimene olnud, et ta oli teatanud kõigile ja nüüd leid ešelone siis äks ju, nagu hiljem selgus üle Narva ja meie ešelon üle Tartu. Vanemad elasid Tartus sele Ropka aedlinnaosas ja meie krunt ulatas Võru tänavast kuni selle tookord nimetatud Petseri raudteeni. Ja selle, kuna juba Tartust läbi tuleme, siis seal vagunis püüdsin ühe väikse kirjakesi kirjutada ja, ja meie krundi kohal viskasin selle siis tikutoosis vaguni aknast välja, see oli leitud ja oli vanematele kätte toodud. Ja omal ajal oli see hoitud kuni alles ja, ja ta on praegugi veel säilunud see selle paberi lehekene. Seal muidugi ja veel noh, ütlen seda, et läheme vastu kõike teadmattale tulevikule ja tõepoolest meil ei olnud midagi aimu, sellepärast meile arreteerimisel öeldi. Oli, tulid kolm meest, üks oli ohvitseri mundris, üks eraisik ja, ja madrus nüüd vintpüssiga vägistatud, püssiga Vilsis ukse juurde seisma. Öeldi, et teid intervjueeritakse Nõukogude Liidu kaugematesse piirkondadesse kahetajat, vaata et arestitud oled või midagi seda ei ole. Mul oli algusest peale nii palju õige instinkt, et ma selle ohvitseriga käest küsisin ja et saate töötama oma erialal. Nii ta ütles veel sellest, see on muidugi. Võimatu, sest vene keeltki valdad nii palju vere jurisprudentsi ei tunne absoluutselt ega midagi. Ja küsisin ma tema käest siis, et no on vist otstarve, kui on siiski talveriided kaasa võtta. Mõtles pisut ja ütles, et nojah, võiksid küll. Neid ei olnud palju, kes olid ka talveriiete riided endale siiski kaasa võtnud. Nüüd me teame, et need, kes küüditati Eestist tollal vähemalt meestest peaaegu keegi ei jõudnud tagasi ja see ei olnud meeste viga, vaid see oli nii ette nähtud, et kes ära viiakse, need peavad ka sinna jääma, kuhu nad viiakse sõnaga nende elus Tartus oli ette määratud, mida ka siis saatjad ei rääkinud või mida ka laagrites ei öeldud. Need inimesed pidid lihtsalt kaduma teiste jaoks. Ja on hiljem ka võrreldud. Kas esimene küüditamine oli palju raskem kui teine pärast sõda? Need, kes oskavad neid raskeid olukordi hinnata, ütlevad, et võrratult raskem. Noh, et meid oli ju niiviisi, et viidi vagunisse ja, ja siis viidi. Nüüd noh, sellest üle piiri. Me sõitsime just üheksa minutit, mäletan ka seda seitsmeteistkümnenda juuni hommikul null 19 minutit Irboska juures üle piiri, siis laulsime veel, et Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel. Muidugi, mis meid kohe jahmatas, oli see, kui varsti nendes venejaamades nägime neid halle ja, ja viletsa välimusega ja vati hammustes ka suveajal vati vammustesse. Neid inimesi veel võiks ütelda seda, et meil juba ka siin kohe algusest peale algas õieti piinamine, leiba ja soolakala anti meile sisse, aga vett väga napilt ja, ja oli niiviisi, et meil mehed olid ju algul targem tiga raseerima ja kõike habet ajama ja ja kestis varem üles, tõusid need kajavad, kui veepuudus käes, olme hiljem panime selle veenõu juurde valve, et ei saaks seda pesemiseks ega, ega habemeajamiskasutajaga ainult joomiseks tarvitada. Muidugi läksid kõik laagrisse Sverdlovski oblastisse sinna turinski rajooni ükskord meitsiaal kuulas ka üle ja need ülekuulajad olid kohapealsed tegelased. Siit Eesti tegelased, minister, see Ta oli jah siis siseminister, neist nõukogude valitsuse ajal, 40. aastal ja 41. kumm. Ja teine oli üks, üks Jakobson. Seal, need olid metsatöölaagrid käik, töö oli muidugi käsisaagidega ja käsi irvest ega kõik need töö oli väga raske. Toit läks ikka järjest viletsamaks ja muidugi nälg oli, oli suur asjad, siis oligi kummaline see, et just need kahuri surejaitsest taluperemeeste seest ja kõik, kes olid harjunud nagu füüsilise tööga, küll aga kes olid harjunud kõvasti sööma. Ja muidugi üks asi oli see, et, et pidi igat asja, mis vähegi võimalik on, sööme, me sõime puulehti. Ja noh, üldse, mis kätte said ikkagi, et endal hinge sees pidada ja kes seda nagu ei tahtnud ennast alandada. Need olid ka esimesi minejaid ja teiseks oli ka see, kes ei olnud optimistlik. Paljud olid siiski selles lootuses, et sõda läheb lahti ja meid varsti lüüakse venelane puruks ja saame tagasi. Mina olin üks väheseid, kes avaldas vastupidist arvamust, et kiiresti see sõda ei lähe, võtke arvesse omaaegset prantsuse vene Vene sõda ja tohutud maa-alad vallutada ja kõik nii edasi. Ja nii ta ka kahjuks osutus. Nälg läks järjest suuremaks ja meil ei olnud mingit puhkega vahepeal, vaid igapäeva kõrval oli, oli töö, kui saga jõudsite kunagi süda öösse alles töö juures laagrisse tagasi, siis järgmine hommiku kell viis aeti sind ikkagi juba üles ja läks jälle sinna tööle. Muidugi üks asi oli see tohutu tähtsusega oli füüsiline vastupidamine, aga väga oluline kah moraalne. Ja need mehed, kes olid alguses niuksed, optimistid ja et varsti saab, kui nendesse pettumus tuli, need olid ka esimeste surijate seas. Ja noh, oluliselt tammutses suhtumine meisse oli kogu aja täiesti ebainimlik muutus laagrisse siis natukene kui tulid juba valvurite sisse ka need inimesed, kes olid sõjas haavata saanud või, või sisse, kes olid natukene teist elu näinud, aga muidu meid oli igal sammul ainult fašist ja meie meie elu oli palju odavam, kui, kui valve vor laskis maha inimese, kes selle metsalangi visiiri peal läks raiuma neid oksi, mis mille puu sinna langes selle visiiri peale, siis sellest ei olnud mingit küsima. Aga kui hobune hukka sai seal, kes metsa välja vedasid, siis see oli suur probleem. Jah, suri Stahlil, läks veel kolm aastat ja Robert Tasso sai tagasi Eestisse. Neid, kes tagasi tulid, olid ainult mõned. Ka siinse elu ei läinud lustipeoks sest paljud vältisid kohtumisi nendega, kes olid poliitilised vastased, kes olid tunnistatud rahvavaenlasteks, võib-olla südames nii mõeldud, aga väliselt ei tahetud seda näidata. Robert, asu isegi ka ei otsinud kontakte, vaid ainus, kelle ta üles otsis, oli professor Elmar Karu. Liiniklane. Hiljem teine Liiviklane Viktor Simm, kes oli ülikoolis päris kõrge koha peal, aitas. Tulid töökohad muidugi mitte juriidilise pinnaga, vaid metallitöö tsehhis. Aga nagu ikka korralik mees hakkab silma paistma, saab tunnustust viis ühe systeemi pirnide valmistamise tsehhi, isegi preemiani, mis oli katseremonditehases logisenud, töötas ka autoremonditehases vahelaos, lõi seal korra majja. Aastad läksid, tuli ka pensioniaeg, aga Robert Asso ei ole käsi rüppe lasknud. Mida sa nüüd viimasel ajal teed, ma kuulen, et aitad Liivikale maja leida Tartus ja projekte teha. Poole tunni pärast peaksid sa Jaani kirikuga seoses kuhugile minema. Tudeng tuleb sulle külla, et kuulda, kuidas siis omal ajal need tudengite seltsid ja liidud töötasid. Nii et tegevust on sul palju. No kõige olulisem, mis võib-olla peab nimetama seda sestsaadik, kui võimalik on ja õieti ka juba Sagna ajal, et Liiviga Tartu pereorganiseerimisega ja nüüd selles oleme me jõudnud nii kaugele, et kogu Liivika vilistlaskogu on taastatud ja Teeeffgaa Tartu vilistlaskogu Tartu ühendus on juriidilise isikuna registreeritud ja ja me tegutseme ka üliõpilasi, selts, liivik kauni ülikooli juures registreeritud ja diootseb. Peale Liivika oleme tegutsenud veel juba kohe pärast Tartusse tagasi jõudmist, 56. augustis liitusin Eesti aiandus seltsiga ja olin seal Tartu osakonnas ligi 20 aastat, juhatuse liige olen ka valitud, avanud aiandusseltsi auliikmeks. Siis olen kaasa töötanud veel varsti pärast tagasitulekut kohe ka Tartu akadeemilises meeskooris ja praegugi veel Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu meeskooris. Laulan kaasa peale osalenud akadeemilise ühistegevuse seltsi töös, seal on isegi mind auliikmeks valitud jaga akadeemilise muinsuskaitse seltsi seltsi tegevuses. Need on? No märkimata ei saa jätta seda ka, et kontakt on mul ka praeguse riigikohtuga, sellepärast et kui härra Maruste määrati riigikohtu esimeheks, siis malt kateedrisse helistasin, et kui ta on huvitatud ühe inimesega kohtumist, kes on omal ajal riigikohtus töötanud ja tundub nii, et võib-olla ma olen ainukene elus olev olev nendest inimesest härra Maruste tulija ja me pikalt vestlesime ja hiljem oleme veel veel, kui ta Tallinnas oli Tartus ikkagi nendel endise töö tingimustes ja riigikohtus valitsenud vaimusta juttu ajanud ja riigikohus on mind ikkagi kutsunud kah oma üritustele ja, ja nendel puhkudelgi olen ma mõne sõnaga hüüti oma soovid riigikohtule edasi andnud. Kui ma sind kuulan ja vaatan, nüüd ma saan aru millest see sinu sirge selg, selge pilk ja mõte, sa oled kogu aeg tegevuses, kogu aeg on su mõte ja õlg millegi all mida saab kokku võtta ühe sõnaga kodumaa. Seesama sõna, mis on kaliivika sõrmusse peal ja kodumaad teenida, mida sa noorest peast lubasid. Ja ei ole tänaseni unustanud. Head tervist sellel aastal, et sa saaksid veel palju teha. Tänan väga selle soovi eest ja leian, et mul omal on veel moraalne kohustus, sest see 15 aastat, mis ma olin kodumaalt eemal, sund sundkorras. See vähemalt tuleb mul tasa teha.