Tallinn vikerraadio kell sai 18 ja 30 minutit. Jälle on käes, kus me saame kokku raadiomängust, keskkond ja mina osavõtjatega. Ühed kuulavad, mõtlevad kaasa, nuputavad ja siis saavad lõpuks teada, kas oma vastus oli õige. Need, kes saarmad helistavad meile jagaramatele nende hulgast omakorda parimatele on meil ka alati väikesed meened stuudiokülalise poolt. Täna on stuudios Enn Otsa keskkonnauuringute kesklabori tegevdirektor. Juba eelmise aasta lõpus hakkas meie laboratoorium tegelema endise NSV Liidu sõjaväeosade poolt Eesti vabariigi looduskeskkonnale tekitatud kahju hindamisega. See andis nii meie laborile kui ka teistele laboritele Eestis palju tööd juurde. Me oleme analüüsinud kõike seda, mida on jäetud maha noh, vene sõjaväe poolt siia Eestimaa pinnale. Kui nüüd natuke laiemalt vaadata, siis oli Eestis kokku 505 sõjaväeosa endisest NSV Liidust. Osa nendest olid väga suured. Nii näiteks Aegviidu polügooni suuruseks oli 348 ruutkilo meetrit. Suuremad ja tähtsamad olid ka lennuväljad. Nende suurus kõikus nii üheksa kuni 11 ruutkilomeetri vahel. Suuremaid lennuvälju, mis olid sõjaväe käes, teab meist igaüks. Need olid Tapa-Tartu-Pärnu. Aga küsimus võiks olla selline. Mitu ruutkilo meetrit Eesti territooriumist oli endise NSV Liidu sõjaväeosade käsutuses. Veapiirideks võiks olla siin pluss-miinus 10 ruutkilomeetrit. Küsimus ilmselt oli selge, et kui palju eestimaast ruutkilomeetrites kuulus endise NSV Liidu sõja Osade käte nende vägede kätte, mis nüüd meilt lahkuvad. Kes teab seda arvu Telefon vastamiseks on teile tuttav neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks, neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja muusikal saame teiega suhelda. Ma tahaks võitjale rõhutada ja kõigile rõhutada, et kaitstes loodust, kaitset sa iseennast, see tähendab seda, et loodus on meie ühisvara ja viimane aeg on tõsiselt selle asjaga tegeleda, kes veel ei ole jõudnud panna oma kätt külge? Kevade on olemas, kevad on tulemas. Seal leidub looduses tööd, jõudu tööle. Ja teil on laborist kaasa võetud veel kaks asja. Ja siin on võitjale väike meene, mis tuletab meelde et aeg ei oota. See tähendab seda, et siin on üks väike liivakell, mida pöörates igaüks saab vaadata, kui palju aega tema kulutab looduse jaoks. Ja, ja see anum, kus on ilusti jutid peal ja numbrid peal See on niisugune hästi läbipaistev anum ja siin on mõõdud peal, igaüks saab mõõta, palju ta selleks vaeva on näinud, et see loodus puhtamaks saaks. Nii ja nüüd siis küsija ise vastab. Kui palju neid ruutkilomeetreid oli siis võõraste käes? Endise NSV Liidu sõjaväeosade käsutuses oli 847 ruutkilomeetrit Eesti territooriumist. See on siis 1,87 protsenti kogu Eestimaapinnast. Nii et kui arvestades vea piire, on õige vastus 837 kuni 857 ruutkilomeetrit. Mida sellele arvule veel juurde öelda, ta esimesel pilgul justkui ei ole väga suur har. Aga kilomeetreid kilomeetriteks, ruutkilomeetrid ruutkilomeetriteks, tähtis on see, et vene sõjaväe poolt jäeti meile maha kohutavalt suur reostunud territoorium. Võib-olla ei olegi tähtis, kui palju kusagil oli selle sõjaväeosa suurus, näiteks Aegviidu polügoon? Väga suur, aga ta ei olnud eriti reostunud. Meil on hoopis selliseid kohti, kus mõnekümne ruutmeetri peale on mahtunud reostused, mis on suutnud viia reast välja suurte alade põhjavee kvaliteedi. Ja töö käib ja üha rohkem. Pigem tuleb meil juurde selliseid paiku Eestimaal, mis vajavad hoolikat puhastamist saneerimist ja see võtab väga suure hulga raha. Ma ei oska öelda, kas me Eestis selle raha kõik leiame aga see töödule ära teha, kui me tahame, et meie laste tervis ka edaspidi oleks korras. Kus on praegu keemiat, noh, ütleme niimoodi neid aineid, mis sõjaväe käsutuses olid ja mida nad enam ei taha puutuda meile jätnud. Kus on ohtlikumad kohad, kus tasuks kaugele hoida. Ohtlikumad kohad on endised keemialaod. Need on näiteks Pärnus ja siinsamas Tallinna külje all Viimsis asub niinimetatud lubjakeemialadu. Me oleme saanud ainult aia tagant piiluda sinna sissepoole. Ja meil on kurvad kogemused eelmistest aastatest, et sealt on välja voolanud vedelikke, mis ühtepidi haisevad ja teistpidi on väga mürgised. Ja need vedelikud lähevad sealt otseteed mere poole. Ja oleme varasematel aegadel püüdnud kutsuda korrale seda Nõukogude väge kuid sellest ei ole mingil moel olnud kasu. Nüüd vastu ükskord pääseme, näppasin aia taha, et näha, mis aga on juhtunud, mis on seal taimedega, mis on seal puude ja põõsastega. Ma usun, et see pilt saab olema päris kurb. Ja niipalju siis esimesest küsimusest ja vastusest selle juurde. Hetke pärast me oma mängu jätkame. Te kuulete raadiomängukeskkond ja mina täna stuudios Eesti keskkonnauuringute kesklabori tegevdirektor teaduskandidaat Enn otsa. Hakkame siis, nagu öeldakse, edasi sõudma. Teise küsimuse poole. Jutt tuleb ikka samal teemal edasi endisest vene väest ja sellest, mida ta meile jätnud on. Ühtepidi on ta jätnud meile suurel hulgal reostatud saastatud loodust aga teistpidi on nad jätnud meile ka päris huvitavaid asju, näiteks väga mitmesuguseid kütuseid. Kuna minekuga on olnud viimasel ajal veneväel kiire siis on see, mis on võimalik maha müüa, ka kindlasti maha müüdud. Ja selle suure äriga käigus on läinud Eestis liikvele mitmesugused kütteained, nima suudid, reaktiivkütused kui ka kõikvõimalikud pensiinid määrdeõlid. Ja kui varem oli niisugune kõigile teadaolev saladus, et need inimesed, kes elasid sõjaväeosa külje all, said sealt ikka üht-teist ka seda kütust, millega oma isikliku maja sooja lisada. Seda kütust jätkus ka asutustele ja ettevõtetele, kolhoosidele sovhoosidele ümber sõjaväeosa. Ja need inimesed, kes seda kütust kütsid, teadsid, kuidas temaga ümber käia. Nüüd viimasel ajal on hakanud Eestist tulema kurbi sõnumeid. Nii näiteks oli Pärnu kandis mitu juhust, kus inimesed pöördusid arsti poole tugevate peavaludega mürgitused onu, sest ega ja kui hakati asja uurima, siis jõuti välja sellele, et inimesed olid kuskilt sõjaväelaste käest ostnud mingit kütust, mida oli pandud siis katla vallamaja sooja tarbeks. Ja selle kütusega töötades said need inimesed päris tugeva mürgituse. Kuigi see lõhn oli nagu enam-vähem sama. Kuigi see kütus põles väga hästi midagi oli temast natuke teistmoodi. Nüüd olekski üks küsimus siit järgmiseks. Miks ohtlik kütta sõjaväe käest hangitud vedelkütuseid katlamajades ja isiklikus majapidamises? Küsimus on säärane, miks on kahjulik ja ohtlik kasutada isiklikus majapidamises ja kateldes sõjaväe käest hangitud kütt aineid. Nii ja täpselt, telefon vastamiseks on endine neli, kolm, neli, neli üheksa üks muusika ja siis paneme teie vastuseid kirja. Ma panin kirja sellised read. Juba täna tuleb teha kõik selleks, et meil ka tulevikus oleks loodus, mida kaitsta. Tänane kuupäev ja allkiri ja lisaks veel siis jälle liivakell ja mõõduklaas. Me peame vaatama, kuidas me neid ja toimetame kätte postiga ilmselt ei saa. Aga leiame lahenduse. Mis on siis ohtliku nendes vedelikes, mida inimesed on kasutanud ja võib-olla ka tahavad praegu kasutada, et odavalt saavad kätte sõjaväes? Küsimus on selles, et sõjaväes vedelkütused sisaldavad kõik spetsiaalseid lisandeid niinimetatud konservante ja neid lisatakse selleks, et kütused säiliksid kümneid aastaid oma muutumatu koostisega. Me oleme nüüd laboris pikka aega uurinud, mida lisatakse juurde sõjaväekütustele. Ja me oleme saanud selgeks, et näiteks reaktiivkütusele, mida kasutatakse lennukimootorites sõjalennukite mootorites on sees vähemalt seitse erinevat tüüpi kontservanti. Kuigi kütus isenesest oma koostiselt ja oma omadustelt sarnaneb väga hariliku küttemasuudi. Ka on temale lisatud juurde näiteks ühte sellist ainet, mille nimi on Wool täpsema nimega. Kui keegi tahab teada, mis ta siis õieti on, siis tema õige nimetus on kaks, kuus tiitret but tööl neli metüül fenool. Kogu selle asja sisu ütleb ära sedasama viimane sõna fenool ta niukseid fenool, ühend, mida lisatakse selleks, et see kütus oleks keemiliselt stabiilne. Kuid kui seda fenooli Alla koduses majapidamises siis need aurud, mis tulevasele kütuse käsitlemisest on juba mürgised. Rääkimata juba nendest gaasidest, mis lendavad läbi korstna välja. Nad saastavad tunduvalt rohkem keskkonda kui harilikku masuudi heitgaasid. Ja veel lisatakse sinna kütustele juurde bioloogiat, grilist konserv anti. Ja see bioloogiline kontservant on vajalik. See oli selleks, et takistada bakterite ja mikroorganismide raamist kütuses. Tuleb välja. Loodus on niivõrd mitmekesine, et osa baktereid väga hea meelega elaksid just ainult sellel nafta sees ja sööksid oma igapäevaseks söögiks just seda rammusat naftat. Ja seda on ka tähele pandud ja kui kütus peab seisma 10 kuni 20 aastat paadis ja ootama järgmise sõja puhkemist siis on selge, et seal need mikroorganismid teeksid palju paha. Ja siis lisatakse sellele kütusele juurde mürkkemikaale, et pärssida nende bakterite elutegevust. Kuid mis on mürgine bakteritele, on kindlasti mürginaga inimesele. Need on küllalt vähe kuuldud, aga samal ajal väga tõsised asjad, millele nüüd stuudiokülaline tähelepanu juhtis. Nii et veel kord, kui me ei tunne, mis vedelik, mis pulber, mis Kastvamis purk, siis parem mitte puutuda. Selle kohta peab kindlasti hoiatama, et ühtegi asja, mida leitakse sõjaväeosa territooriumilt, seda ei tasu tuua koju. See võib olla puha selge mürk.