Kui nüüd vaadata tagasi nende suhete algusesse vastates, siis teeme ehk võib-olla väikese ringkäigu nendes suhetes, et kuulajale mingisugust pilti silme ette tuua. Kuidas Eesti Ameerika koostöö on kulgenud läbi nende aastakümnete vahepeal küll üsna ühepoolselt, siis, kui peakonsul tehakse, on siin ainuisikuliselt praktiliselt Eesti riiki esindas. Tõepoolest, selle 85 aasta sekka on sattunud nii raskeid aegu kui ka rõõmsaid aegu. USA tunnustas meid 1922. aastal ja ma ei saa öelda, et tegu oli esimese riigiga, kes Eesti vabariiki tunnustas. Aga see tunnustamine oli loomulikult Eestile väga oluline. USA endine president Wilson oli tolleks ajaks välja käinud oma 14 punkti versai rahulepingu läbirääkimistel ja üks neist punktidest oli rahvaste õigus enesemääramisele ja selle punkti nii-öelda alusel, kui nii võib öelda. Ka riigid mõistsid Eesti vabariigi iseseisvumist ja asusid teda tunnustama. Konkreetne diplomaatiline tunnustus tuli tõepoolest paar aastat hiljem. Eesti oli siis juba rahvasteliidu liige. USA rahvasteliitu ei astunud, kuna seda liitumist ei õnnestunud ratifitseerida. USA kongressis oli juba USA uus president president Harding kes otsustas siis balti riike tunnustada. Ja sellest ajast peale on meil olnud diplomaatilised suhted, kuigi tegelikult USA esindaja Balti riikides töötas juba varem alates 1919.-st aastast, kui meil ei olnud veel isegi täielikku iseseisvust, käis sõda. Ja Ameerikas töötas ka Eesti ütleme konsulaaresindaja juba enne seda, kui meil olid ametlikud diplomaatilised suhted. Nii et võib öelda, et suhted Ameerika Ühendriikide kui riigi ja Eesti riigi vahel On isegi pikemad kui nende riikide vastastikune diplomaatiline tunnustada. Sealt edasi loodi saatkonnad. Eesti lõi oma saatkonna 1923 siin Washingtonis selliseid Washingtonis, kahjuks me sulgesime selle aastal 1926. On kurb nentida, et toonased riigimehed ei näinud USA kasvavat tähtsust rahvusvahelisel areenil ja pidasid USAd mitte kõige olulisemaks riigiks. Me avasime oma konna uuesti alles aastal 1940. Oli selge, et selleks hetkeks oli Eesti iseseisvus praktiliselt juba kaotatud ja me ei jõudnudki seda saatkonda käivitada. Vahepealsel perioodil siis oli Eesti esindatud peakonsulaadi. Vahepealsel perioodil olime esindatud peakonsulaadi New Yorgis ja kui Eesti okupeeriti, siis sellest ajast peale jäigi New Yorgi peakonsulaat meie ainsaks esinduseks, mis esindas nii-öelda Eesti poolt seda partnerit USA mittetunnustamispoliitikale, sest teatavasti USA tunnustas meid ju iseseisva riigina, tunnustas läbi kogu okupatsiooniaja niinimetatud õigusliku järjepidevuse ja mittetunnustamise poliitika. Mul on sellest ajast üks mälestus 91.-st aastast, kui ma tulin Ameerikasse tööle ja siis elasin veel Kanadas vahepeal pärast Eestist äratulemist ja palusin sara Jaksonil Yorg'is väljastada, siis passid Eesti vabariigi passi, Eesti oli veel ametlikult okupeeritud ja siis tuli see pass, mis oli käsitsi kirjutatud pastapliiatsiga, kus oli sellisena kleidiga pandud foto ja ma läksin Ameerika saatkonda Torontos ja seal löödi viisa, siis öeldi, et see pass kehtib, see oli selline huvitav moment, et seda dokumenti, mis tundus nii kodukootud, Ameerika siiski tunnustas kuigi ametlikult ju kehtis Nõukogude vastu. Jah, tõepoolest, konsulaat andis välja basse ja seda tunnustasid Ameerika Ühendriigid. Praktiliselt tunnustasid seda ka kõik teised lääneriigid, kuigi võib öelda, et USA oli lääneriikide hulgas tunglakandja, kes hoidis läbi kõigi nende raskete okupatsiooni aastate mittetunnustamispoliitikat, mis hiljem saigi aluseks Eesti vabariigi taastamisel. Ja kindlasti see 85. aastapäev võimaldab, see on vaadata tagasi kõigile neile keerdkäikudele Eesti ja USA suhetes. Sellele, kuidas kujunes mittetunnustamispoliitika mittetunnustamispoliitikat, prooviti kõigutada USA-s loomulikult ka Nõukogude liidu poolt mitmel eri juhul. See ajalugu on väga huvitav, aga oluline on see, et kõik presidendid, kõik USA presidendid hoolimata sellest, kas nende nõunikud soovitasid ühte või teist jäid kindlaks mittetunnustamispoliitikale. Ja loomulikult, kui me taastasime oma iseseisvuse ka juba enne seda, USA aitas väga palju meie iseseisvuse taastamisele kaasa, meenutame kasvõi toonase presidendi ja toonase peaministri visiit valgesse majja. Nad ei olnud veel tunnustatud riikide esindajad, aga kohtumised president busseinioriga tagasid neile teatava kaitse. Nad olid teataval määral legitiimsed ja Moskva ei saanud neid nii lihtsalt represseeritud. Ja siis loomulikult Vene vägede väljaviimine, mis taastas meie täieliku iseseisvumise. Samuti lõpuks Eesti liitumine NATOga. Need olid kõik sammud, kus USA suhted Eestiga mängisid võtmerolli meie saatuse jaoks. See mittetunnustamispoliitika võib tunduda kui lihtsalt ajalooraamatusse kirjutatud fakt paljudele. USAl oli ju niivõrd palju muud tegemist maailma areenil. Kuid mõni nädal tagasi, kui siis mai alguses toimus Ühendriikide välisministeeriumis ameeriklasi hukkunud diplomaatide mälestamine, seal mälestati ka Eestist lahkunud Ameerika pärit 1940. aastal Eestist lahkunud Ameerika kullerit ja Ühendriikide välisministri asetäitja Nicolás põrs ütles, et tema jaoks on Ameerika diplomaatia üheks kõrghetkeks olnud just see, et president Roosevelt otsustas Balti riikides toimuvat okupatsiooni mitte tunnustada. Prints rääkis väga paljudele kohal olnud diplomaatidele ja ta meenutas just nimelt seda hetke USA väga laiahaardeliselt diplomaatilisest ajaloost. Jah, tõepoolest need hetked, mil Eesti okupeeriti, Nõukogude Liit proovis seda okupatsiooni kõigiti näidata legitiimse na ja nagu te mäletate toonast Eesti presidenti Konstantin Pätsi survestati, ta andis mitmesuguseid allkirju, millega Stalin proovis demonstreerida Eesti rahva otsust vabatahtlikult liituda Nõukogude Liiduga. Kuid ameeriklased nägid väga selge pilguliselt läbi kogu sellest niisugusest tulevärgist propaganda tulevärgist ja otsustasid mittetunnustamispoliitika kasuks. See poliitika iseenesest ei olnud uudne. USA oli seda ka enne tarvitanud, kuna totalitaarsed režiimid olid juba eelnevatel aastatel vallutanud mitmesuguseid territooriume, mis neile ei kuulunud. Võtame näiteks Tšehhi vallutamise Saksamaa poolt. Need pretsedendid tegelikult võimaldasid kujundada selle nimetatud Simsoni doktriini millest sai alguse ka Eesti, Läti, Leedu mittetunnustamispoliitikat. Eesti ja Ühendriikide suhteliselt tunduvalt praegusel hetkel olevat nii-öelda kõrgpunktis suhted olnud head kogu aeg pärast Eesti iseseisvumist, kuid kuid sellisel tasemel, et praktiliselt kohe, kui Eestil mingisuguseid probleeme tekkis. Meenutame pronkssõduri saagat Tallinnas ja Venemaa reaktsioone tuli siit Ühendriikides väga kindel toetusavaldus. Suhted on väga head ja kuigi ma täna meenutame meie suhete ajalugu, siis ega ajalugu ei lõpe kunagi, kogu aeg tuleb peale uusi sündmusi ja meie sõprust pannakse kogu aeg proovile kõikvõimalike uute saatuse keerdkäikude poolt. Näiteks seesama pronkssõduri asi, USA oli, no ma julgen öelda üks neist riikidest üks neist suurriikidest, kes väga tugevalt võttis sõna Eesti kaitseks, kui me rõhutame, et võib-olla kõrvuti Euroopa Liiduga oli, oli USA toetus meile üks olulisemaid rahvusvahelisel areenil sellel hetkel, kui Eestis olid väga pingelised ajad. Meie kaitseks võtsid sõna nii, USA välisminister, USA president esitas avaliku kutse Eesti presidendile külastada Washingtoni. Ma arvan, et selle kutse sõnum oli kõikidele pooltele arusaadav. Nii et see 85 aasta jooksul kujunenud praktika pani ennast proovile, oli, oli noh, ütleme, oli niisugune tõehetk. Mõni aeg tagasi ja oli selge, et see, need suhted on endiselt väga tugevad ja Eesti võib neile loota. Aga loomulikult nende suhete iseloom on selles mõttes muutunud. Et ka Eesti võib anda väga suure panuse omalt poolt rahvusvahelisse julgeolekusse ja Eesti ning USA tegutsevat koos näiteks rahvusvahelistel operatsioonidel Iraagis, Afganistanis, Bosnias, Kosovos neid, seda loetelu võiks jätkata. Toetame Ukrainat, Gruusiat ja nii edasi ja nii edasi, nii et noh, täna võib julgelt öelda, et kui, kui pikka aega oli Eesti nii-öelda USA poliitika ja toetuse objekt siis täna oleme me juba niisugune koos subjekt. Kvalitatiivselt uut taset meievahelistes suhetes, millest ka sellel ajaloolisel hetkel on sobilik rääkida. Kui need kohtumised toimuvad näiteks välisminister paadikohtumine Condoleezza Rice'i ka USA riigisekretäriga, samuti president Ilvese kohtumine president Bushiga, kas sealt on oodata ka mingisuguseid uusi sõnumeid või mingisuguseid avaldusi või on tegemist lihtsalt suhete nii-öelda hetkeseisu? Hea hetkeseisukinnitusega? No kindlasti arutatakse kõiki rahvusvahelise elu probleeme, kui me võtame kas või näiteks need koostööprojektid Ukraina või Gruusiaga või Valgevene demokraatia toetamine siis seal on ju tegelikult pidevalt uusi huvitavaid arenguid, mida kahe koostööd tegeva riigi poliitikud peavad arutama. Tõenäoliselt tulevad kõne alla ka küberrünnakud ja küberjulgeolek. See on niisugune uus ja väga huvipakkuv teema, nii nagu Eesti, nii on ka USA väga sõltuv küberütleme arvutisüsteemidest, IT süsteemidest, USA ühiskond, aga ka USA riigikaitse on paljuski sellele üles ehitatud. Nii et selline massiivne rünnak, mille all oli mõni aeg tagasi Eesti, kus rünnati, mitte ainult riigiasutusi. See praktika on ka USA-s olnud. Kahetsusväärsel kombel. Näiteks on rünnatud väga palju Pentagoni arvuteid. Aga asjaolu, et rünnati ka parteide peakortereid, rünnati ajalehti, rünnati panku, rünnati kõik võimalik kodulehekülgi ja arvutisüsteeme. Selline massiivne rünnak on, võib julgelt öelda, ajaloos esmakordne. Ja Ameerika ühendriigid on erakordset huvi üles näidanud. Nii selle rünnaku iseloomu vastu kui ka kindlasti tuleb arutelu alla see, kuidas selliseid rünnakuid tulevikus tõrjub. Ameerika ühendriigid on toonud selle teema NATOsse. Nii nagu ka Eesti, aga kindlasti tuleb see arutelu olla ka meie kahepoolsetel nõupidamistel.