Varjud on pikad selles liivavärvilises linnast hommikuvarjud või õhtuvarjud, pole aimugi, sul on vaid kusagilt kõrgelt tehtud foto. Üksikuid rohelisi puid on selles liivavärvilises linnas, üksikuid inimesi on näha. Aga tänavad ongi Säde, major, lamedad kui akende Kadiku karbid. Ja keset linna seisab kõrgemal alusel midagi, mis võiks olla erakordselt Ta Aasiaga erakordselt oskuslikult valmistatud liiva loss, kõrged tornid, poolsammastega sakilised meerid, eriskummalised, liiva, müga, Päikest, nelinurgad, ümberringi vähe väikesi nelinurkseid, aknaid, siseõu, üldmulje üpris araabia lik. Vale puha, see pole liivaloss, midagi sellist on päriselt olemas. Ja mitte Araabias, vaid Aafrikas lausa Aafrika südames. Maalis seisab selline uskumatu, täiesti ebamaiselt mõjuv tohutu ehitis. Nii suur mošee. Ilusat pühapäeva jälle kord, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas teadagi. Aafrika maali ei pea ju kohe paugupealt teadma, kus on maaliriik suurel Aafrika mandril. Võtame siis kaardil nii Vahemeri jõgi, tar üle väina on kohe Maroko, sellest lõuna pool ilmatu suur. Alžeeria, mille alale jääb enamus Sahara kõrbe ja otse Alžeeriast lõunast, täpsemini edelast, seisabki kummaliselt kandiliste piiridega. Samuti päris suur maalivabariik. On teada, et umbkaudu 12 ja pool 1000 aastat tagasi oli siin kõik üleni liiva düünidega kaetud. Aastasajad ja aastatuhanded on läinud ja enamik kui maalist katavad platood ning riigi lõunaosast voolab läbi pikk mitmetel isa jõgedega. Nigeri jõgi. Yenne linn seisab jõe kaldal ja seda on peetud sa haarast lõuna pool laiuva Aafrika kõige vanemaks linnaks. Neil aladel tekkisid Lääne-Aafrika suurimad riigid Kaana, Maali ja Shanghai. Arvatakse, et tol ajal Šemm nime kandva linna rajasid Sonyndke suguharukaupmehed ja ajaks on arvatud aastad 850 kuni 1200. Iidne müüt jutustab, et son inke, suguharupealikud Inga esimesest abielust sündis madu Vagaadu viida kellest sai viljakuse ja heaolu allikas. Et see kestaks, tulin maale igal aastal kena noor neitsi ohverdada. Kuid ühel aastal ei jäänud noor Soning käsu koharust mees sugugi pealt vaatama seda, kuidas tema armastatu maale ohverdatakse. Appis maa. Sellele teole järgnes pikk ja raske põuaaeg. Sonyndke hõim läks laiali ning tekkis uus kultuur. Sealsed iidsetest aegadest pärit muinasleiud on õige tihti madudega kaunistatud. Niiet madude kultus oli tollel Kesk-Aafrika alal kunagi kindlasti olemas. Teiste ajaloopärimuse järgi rajas dženne linna juba umbes aastal 300 enne Kristust suur voose hõim. Kaljujooniste järgi on kindlaks tehtud, et poosa inimesed elasid neil aladel juba oma 6000 aastat tagasi. Nigeri jõe kaldaid asustasid nad aga hoopis hiljem. Neid kutsuti jõevalitsejateks sellepärast, et nad olid väga meisterlikult kalapüüdjaid. Ammustel aegadel hotell seisis linn poolteist kilomeetrit ülesjõge ning kandis nime Jensena, kuid millegipärast kolinud linnarahvas hiljem kas aastal 1043 või siis 13. sajandil siis kui siinsetel aladel islami usk valitsema hakkas kolinud siis linnarahvas oma praegusesse asukohta. Algselt olid Jenn suur kaubateede ristumispunkt anuritud sedagi, kuidas selle paikkonna asukate eluaegade jooksul arenenud on. Esmalt alates umbkaudu aastast 250 enne Kristust elatud rohust või Hagudest ajutistes katusealustes söödud kala ja mõnede kodustatud loomade liha. Alates 50.-st kuni 400. aastani teatud riisi ning elatud juba paiksete Sonnides ja viiendast 10. sajandini muutunud hõimud veelgi väiksemateks ehitanud tugevamaid maju ja kauplemine käinud läbi Jenny juba täie hooga raua, vase, kala, riisi, kulla ning soolaga. Ja just kaupmehed põhja poolt tulnud muhameedlaste berberia toa reegi kaupmehed tõid üheksandal sajandil islami Lääne-Aafrikasse. Aafrikas haarast lõuna pool elavatel lugematutel hõimudel oli ka lugematu hulk jumalaid peajumal, tema kodakondsed, tema loodusvaimudest lapsed, keerukas mütoloogia, mis oli täis kummalisi kombeid ja rituaalset tantse, maalitud maske ja maalingutega, kaunistatud musti nägusid, preestreid, salaühinguid ja iidseid saladusi. Köik trummide monato on seal taustal. Aga siis jõudis Lääne-Aafrikas vannidesse üha enam rahvast võõrastest põhjapoolsetest riikidest oma võõrastega, tõde ja võõra usuga maailmaga, mida valitsus, üksainus jumal, kelle kõrval ei tohtinud olla ühtki teist. Üks tuntumaid maali kuningaid oli 14. sajandi algupoole valitsenud mansa muusa. Tema ajastu olnud maali õitseaeg, mil riik ulatunud Atlandi ookeanisse, haara adraari tooni. Timbuktu Jenne linnad olid tol Alleni Aafrika suurimad kauplemiskeskused tihedas ühenduses Põhja-Aafrika islamiriikidega. Mansa osa oli andunud siia pühendunud muhameedlane. Tema valitsemisajal ehitati riigi tähtsaimat esse keskustesse uhkeid mošeesid ning ta võttis suure kullakoormaga ette palverännaku mekasse, mis ta isegi Euroopa ajaloo ürikutes levinud on. Ja küllap siis hakkas del aladel kohalike Aafrika trummide kõrval kõlama üha enam kaeblike araabiaviise. Kuid ajalugu ütleb, et šennelin, olgugi, et ta seisis keset maaliimpeeriumit polnud noil aegadel hoopiski selle impeeriumi osa, vaid iseseisev linn, mida kaitsesid müürid ja Nigeri lisajõed. Legendi järgi üritanud maali riik 99-l korral linna vallutada, aga ei tulnud välja. Keegi sai aga siiski ka sellega hakkama ja see oli lähedal asuva Songhua impeeriumi suur kuningas soni aali. Tema aeg oli 15. sajandi teisel poolel suurte vallutuste aeg. Soniaali nimelt liitis oma impeeriumiga suured niigeri äärsed alad, nende seas ka olulised kaubalinnad. Timbuktu ja Ženni. Soniaali valitsemise ajal tõusis songhai ning taandus maaliimpeerium. Jeni vallutamine tal küll kergelt, et ei läinud, pajatab ajalugu. Linna piirati seitse kuud ja seitse päeva, kuid siis seni valitseja suri ja linn andis alla. Aasta oli 1473 valitseja, lesk abiellus uue valitseja Soniaaliga ja rahu oli majas. Rahu kestis Soniaali jaoks 20 aastat, kuid siis ühel 1493. aasta sügispäeval ratsutanud kuningas Soniaali kooni jõe kaljusel kaldal hobune libisenud, jagub tunud koos rätsonikuga kaljudelt alla ja mõlemad uppunud. Ajaloost on teada, et Cheney linna ka edaspidi muudkui vallutati ja vallutati. 16. sajandi lõpul tegi seda Maroko. Jenny linnast sai tõeline suur kaubanduskeskus, kust suundusid karavanid kõigisse lähedal asuvatesse Aafrika riikidesse. Aga nüüd astub Aafrika ajaloost esile suur kuningas, sekku Amaadu, kes moodustas maalialadele massina impeeriumit. Sekkuja Maadu oli usumees imaam, kes juba aastaid Timbuktu Jenny islamijuhtide lõtva kombeid kritiseerinud oli. Linn kuulus tollal Bambara riigile, aga sekkuja Maadu kogus kokku oma pooldajad läks, vallutas Jenny lisaks veel suure osa niigeri, sisemad Elttast ja moodustes sisama riigimassina. Sekkuja Maadu käskis oma riigis 600 islamiõppeasutust avada ning keelas alkoholi-tubakamuusika ja tantsud vastavalt islamiseadustele. Pärast sekkuamaadu surma käis linn veel paaril korral käest kätte. Kuni prantslased selle 1893. aastal vallutasid. Selleks ajaks polnud nüüd juba Ženni lõpus siis prantsuse moodi rõhuline e. Polnud seda nime kandev linn enam tähtis kaubateedekeskus. Ajaga oli kõik see kadunud, kuid Jenne jäi ometi üheks väga tähtsaks paigaks islamiusulised Aafrikas. Ja see liivaloss, see imeline Jenne, suur mošee. Samas paigas on mošee juba pikki sajandeid seisnud. Esimene ehitati umbkaudu aastal 1240. Kui maalivalitseja koi kun korra islami usu vastu võttis jana palee asemele mošee rajada raskis. Oli siis alles teel oma hilja, kus see poole ja see esimene mošee püsisama kohal ligi 600 aastat. Siis saigi valitsejaks Hulaanide juht Ahmadu Lobo, kes leidis, et too lossist ümber ehitatud mošee on liiga uhke ning käskis hoone maha lõhkuda. Alles jäeti vaid valitsejate matmispaigad. Aastaks 1896 oli samale paigale kerkinud uus mošee hoone. Kuid juba 20. sajandi algul lammutati seegi, et praegu samas paigas seisvale kummalisele ja kaunile kompleksile ruumi teha. Enne suuremas ehitustööd algasid 1906, valmis sai hoone tõenäoliselt kahe-kolme aastaga. Töid juhtis linnamüürseppade gildi peamees Izmailova tra Oree. Sel ajal kuulus Jenny prantsuse Lääne-Aafrika kolooniasse ja prantslased aitasid ehitada nii mošeed kui selle läheduses seisab vaata islami usukooli. Ehituse projekteerimisel tegid Krarele kõige rohkem muret vani jõe iga-aastased tulvad. Neil aegadel muutus linn saareks ja ülisuured tulvad luhtusid isegi terveid linnaosi minema. Tuh rajati suure mošee jaoks 5625 ruutmeetri suurune kõrge platvorm, mis on seni mošeed isegi kõige suuremate tulvavete eest kaitsnud. Lääne-Aafrikas on peamiseks ehitus, materjaliks päikese käes kuivatatud risttahuka, kujulised savihõimud Adellised. Neid hoiab koos mudast valmistatud mört ning nad on kaetud jõemudast ja riisi õlgedest valmistatud krohviga, mida kutsutakse Bankoks. Müürid on 40 kuni 60 sentimeetri üksused. Kõrgemad Siska raskemad osad tornid näiteks ehitati paksemate nööridega, sest aluspidi olema piisavalt lai, et suuremale kaalule vastu pidada. Taimi tüvedest sõrestiku jäeti valminud seintesse alles. Need lisasid müüridele tugevust, et niiskuse ja temperatuurimuutused neid praguliseks ei muudaks. Neist on abi iga-aastasel krohvikihi uuendamisel ja nad on lihtsalt erakordselt dekoratiivsed. Kujutage vaid heledatest liiva värvimüüridest ulatuvad kaugele välja tumedamad tüvede kimbud meenutavad pisut hiiglaslike puupintslite ühtlasteks nelinurkadega lõigatud otsi mis paiknevad müüridest. Täpselt aitäh korrapäraste ridade või neli nurkadena. Võib jääda mulje, et see on vaid kaunistus, mis lihtsalliva värvilisi seinu elustab ja liigendab. Aga sellega unistuseni on ikka ka kindel praktiline otstarve. Igal aastal tulevad aga paduvihmad, nendest ei pääse. Rihmad, lõhuvad mošee, välisseinu katvat jõemudast ja riisi õlgedest valmistatud krohvi ehk Bankot Jenne elanikele igal kevadel täita tähtis rituaal parandada kõik praod, augud ja muud niiskuse tehtud pahandused. Töö on nad seal peoks osanud muuta. Muusika ja pidusöögid käivad asja juurde, kuid kõige tähtsam on ikkagi töö ise. Ette valmistatud krohviplaaster peab mitu päeva suurtes madalates vannidesse seisma, enne kui ta kasutamiskõlblik on. Ja seda tuleb segada töö, mis on pandud poisikest õlgadele. Nende jaoks pole see õieti küll töö, nad lihtsalt saadetakse krohvivannidesse mängima ja niimodi keeravadki nad seal kõik segamini. Päev on lõpuks käes. Mehed ronivad palmipuudest redelitel mööda mošee kõrgeid seinu ja minarete üles. Teised mehed toovad kohale krohviplaastri. Pidu algabki võistlusega, kes jõuab esimesena oma plaastrilaadungiga mošee juurde. Naised ja tüdrukud toovad töömeestele vett. Jenne müürseppade gildi liikmed juhivad kõiki vägesid. Vanemad jaoväärsemad linlased aastaid pidustustel kaasa on löönud, istuvad mošee kõrval paikneval laadaplatsil aukohal ja jälgivad kogu mängu. Ning küllap avaldavad ka oma arvamust. Töö ise suurem mošee, seente ja tornide pragude ning aukude katmine uue Banko kihiga. Seda tööd teevad kelludest hoopis sagedamini siluvad inimkäed sest kõigi vormide pind on nii sile, tundub pehmena ümarana peaaegu tuursena. Praegu CNN linna kuulsaks tegev suur mošee, mille ehitamine lõpetati umbes 1909 olevat loodud samas stiilis kui 13. sajandil samasse kohta rajatud esimene mošee. Ja see on üks võluvalt kummaline stiil. Ehitus on nelinurkne, seda ümbritseb kõrge kindlate vahedega seisvate korrapäraste poolsammastega liigendatud müür. Sammaste otsad moodustavad omada orase pika tempide mügarik rea. Samasugused näib, et inimkätega voolitud kolme inimkasvukõrgused koonilised mügarikud kaunistavad mošee hoone korrapärast, nelinurkset kõrgendiku piiravat madalat müüri selle nurki ning treppe, mis mošee platvormile viivad. Kõik see tundub igiiidsena ja samal ajal kummaliselt modernsena. Toredalt sakilised on siis kogu nelinurkse ja tohutu mošee hoone, väliskülgede ülemised ääred. Hoone idaseina ehk palvenööri toetab kolm suurt ja kõrget kandilist minareti. Need vaatavad Meka poole ja just selle mošee külje ääres seisab ka linna suur turuplats. Kolm ida seinast välja ulatuvat 11 meetri kõrgust mina Reti on kui püsti seisvad kõrged nelinurksed karbid, mille ainsaks kaunistuseks näivad olevat liiva, värviseinte pinnast. Välja ulatuvad taimi, tüvede kimbud ja kõrget tugipiilarid. Igavene repi tipus seisab madal koonusekujuline torn. Ja selle tipus kaunistuseks jaanalinnu muna. Igaminariety tippu viib hoone sees spiraalne trepp. Koonusekujulise torni jalamil on platvormid ja siid, kutsub islamivaimulik oma rahvast palvusele. Isend suuremas idapoolse müüri vasakus nurgas massiivsel platvormil, teine sakilise müüriga piiratud ala, mis mõeldud matmispaigaks kohalikele valitsejatele kõrgetele vaimulikele ja teadlastele. Meeri sakkideks on jälle näod kõrged ja jämedad, terava otsialiste kooniliste tippudega piilarid, mis fotol nii väga liivalossi käsitsi silutud tornikesi meenutavad. Mošee. Peasissekäik on kogu ehitise lõunaküljel ja selleni viib trepp, mis on taas ääristatud nende kummaliste, käsitsi viimistletud, peaaegu kolme inimkasvukõrguste mügarikega. Ka põhja külge ehib kõrgete Peilarite ja ümarate tornikest ida poole kogu sakilise müüriga piiratud hiigelehitisest moodustab katusega kaetud kinnine ruum. Siin on palvesaal teine pool. See on lahtine siseõu, kus samuti palvusi peetakse. Põhja-lõuna ja lääne poolt piiravad seda müürid. Ida pool seisab aga kinnine palvesaal. Kes oskaks kujutleda pilti, mis avaneb siis, kui sa nende kummalise kujuga milleski väga tänapäevaste savi piilerite vahelt läbi väga lihtsa ukseava Mušeesse sisse astunud? November oleks ilmselt hulk süsimusti härrasmehi laiades maani ulatuvat S1 värvilist, sageli valgetes ürpidesse peas turbanid, kummalised, terava tipu ja laia äärega mütsid või murumütsid. Nagu kirjutatud on siseruumis hämar, sest aknaid on vähe. Siin laiub tohutu suur palvesaal, milles on terve 90-st puusambast. Seega vist päris müstiline metssambad toetavad lage ja kõrgemalt tehtud fotot vaadates tundub, nagu oleksid nende sammaste liiga pikaks jäätud otsad hoone katusesse jälle naastud, võtavad korralikes ridades seisvad ümarad mügerikud vajutama tanud küll madalamad ja väiksemad kui mujal, kuid ikka küll stiiliga kooskõlas. Tegelikult olevat katuses aga avaused, mida katavad teravate tippudega keraamilised kaaned. Kui mošee õhutamist vajab, tõstetakse kaaned pealt ja kuum õhk tõuseb hiigelruumist välja. Leidlik. Mošee siseõue värskes õhus seisvat palvesaali ümbritsevates müüridest on 15 meetri kõrgused terava Otsalised kaared tekitades ümber siseõue salapäraseid varjulisi käike. Jenne suur mošee, maailma kõrgeim savitellistest, ehitussalapärane hiiglaslik fotol lausa ehtne liivalus, mis tundub heleda ebamaise ilmutisena seal kusagil keset Aafrikat, et kui see hoone järgib algselt siin seisnud 13. sajandil püstitatud mošee stiili, siis tuleb küll imetleda mõtteid ja ideesid, mis liikusid umbes 800 aastat tagasi elanud meistrite peas ja selle kauge võõravõitu maailma saladusi mustal mandril. Islamimaal. Muhameedlaste vallutusretked seitsmendal sajandil ulatusid nii Aafrika, Aasia kui Euroopa mandrile. Alati, kui mingi uusmaa-ala hõivati tuli seal esmase asjana mošee püsti panna. Paikus sai oma jumalat teenida. Alguses olid need lihtsad ehitised, alati polnud vajagi uut hoonet ehitada. Ta mõne juba olemasoleva pühakoja ja selle oma jumalale pühendada. Eeskujuks oli aga alati prohvet Muhamedi enesekoda. Aja jooksul islami arhitektuuri eeskujusid Rooma, Egiptuse päris jah ja bütsantsi ehituskunstist. Püstitati maailma kuulsaks saanud islamiusu templeid juba 691. aastal Kaljo kirik Jeruusalemmas, Hage Sophia Istanbulis, mis õieti oli mošeeks muudetud basiilika magulite võimu Indias tähistama kaunis armastuse sümbol. Touch Mahal Agras. Põhja-Aafrikas on teadagi hulk mošeesid ning Sahara lõunapiirkonnas hakkaski arhitektuur arenema õieti tänu islami tulekule. Siin oli ju kohalik rahvas lausa hütides elanud, ainult kaupmeestel oli ka kivimaju ja siini arhitektuur hakkaski õieti arenema kahest linnast Jennest jahtimbuktuust. Islamiarhitektuur sai oma põhielemendid esimesest mošees, mille Mohamed Isemedinasse lasknud ehitada. Millised need siis olid need põhielemendid suur siseõu, mis oli sageli liitunud keskse palvesaaliga. Mina rätid ehk tornid algselt olnud siin tegu tõrvikutega valgustatud vahitornidega. Mošee siseseinas pidi olema nišš suunaga Meka poole. Arvatavalt pärimus, juudi sünagoogi idest, kus Nissides hoiti toora rull Ciscopti kirikutest. Mošee pidi olema kaetud võlvi või kupliga. Mošeede kaunistamisel tuli kasutada geomeetrilisi mustreid Harabeske kujutisi, mida nähtavas maailmas ei leidu. Keelatud oli inimeste ja loomade kujutamine ja tuleb kasutada ka dekoratiivset islami kalligraafiat mis kujutab enesest muhameedlaste jaoks kõige kõrgema kunstihingemaailma kunstinähtavat väljendust. Kalligraafia kirjakunst loob islamimaailmas sideme muhameedlaste keele ning selle usu vahel, mis on kirja pandud pühas raamatus koraanis. Nii ja mošee lähedal pidi kindlasti olema purskkaeve, kus palvuseeelset pesemisrituaali teha. Värvid, mida mošee kaunistamisel kasutati, pidid eredad olema ja pühakoda pidi olema kaunis ja korras, nii seest kui väljastpoolt. Jeanne suures mošees pole vähemalt väljaspool eredaid värve näha. See ühtlasel liivakarva hiigelehitis on juba nagunii piisavalt mõistatuslik oma kummalises eluetiga mis nende saakide ja teravad, tornide ja tornikestega mõnedel pikkade varjude hetkedel ehk isegi gooti kirikut võiks meenutada. Jama siledate kaunite, lausa soojadena tunduvate välispindadega, mis kõik ja üleni tehtud nii uskumatult lihtsatest materjalidest, nagu on seda savi Jamuda. Ja see on alifarca Doree maalimuusik. On kirjutatud, et islami usk Aafrika riigis maalis on üpris salliv. Arvestab kohalikke olusid, naised tegutsevad siin kõikjal, ka poliitikas ja keegi ei sundivat neid näokatteid või Loore kandma. Keegi ei sundinud kohalikku rahvastama esiisade traditsioone ja uskumusi unustama. Islami kõrval elab siin mitmeid teisi religioone, pärisrahvad, traditsionaalne, usk ja kristlus näiteks isegi ühes ja samas perekonnas olevat erinevat usku inimesi ja ei olegi häda midagi. Konstitutsioon lubab maalis usuvabadust ja praktikas pole seda lubadust rikutud. Muhameedlased käivad rahulikult kristlikes pulmades ristimistalitlus del ja matustel ning vastupidi. Ja välismaistel missionäridel on luba riigis vabalt tegutseda, nii et normaalne demokraatia. Aga kõik ei ole ameti lubatud. Jenne suurde mošees tänapäevast helisüsteemi asuti paigaldama leidis dženne linnarahvas, et moderniseerimine ei tohi kude, ehitise ajaloolist väärikust ja tõepära. Ja suuremas uksed avanevad nüüd üksnes muhameedlased telesellest ajast, kui mošee katusel ja sisemises palve saalis korraldatud moefotode sessiooni eest vastutajad ei pidanud eelnenud kokkuleppest kinni ja solvasid oma tegutsemisega islami usku ja väärikust. Võid kujutleda, küllap solvasid tõesti. Aga vanalinn ning eriti suur mošee arvati 1988. aastal Unesco maailma kultuuripärandisse. Võib ju leiduda küllalt mošeesid, mis on vanemad kui suure mošee 20. sajandi variant. Igal juhul on ta Niinsen minna kui maaliriigi kõige uhkem ja salapärasem sümbol.