Eks meretagune metropol suur särav unelmate linn, kus kõik pole päriselt nii, nagu pealt vaadates paistab linn, mis iialgi ei maga, omaeneserütmist huikab kivine hiigeldžungel, kus leidub kõike, millest selle paiga puhul räägitakse ja veel miljon korda rohkem. Muidugi see on ometi Ameer ka kirjutatud on, et New York City paikneb 816-l ruutkilomeetril ja koosneb viiest suurest osast. Brooklyn Manhattan, Queens Richmond Jabraks. Aga them, aken piire pisut koomale. New Yorgi süda taevasse tõusvate pilvelõhkujate metssaarel keset linna läbivat jõge mäletan 57 ruutkilomeetrit. Woody Alleni närviline armastus, luri üksindus, lisaks lugematu hulk tundeid ja tundevarjundeid, mis ühele paigale osaks võivad saada vihkamiseni välja. TM aken piire veel pisut koomale ning püüdkem seega natuke uurida, mida kujutab enesest üks lai tee, mis kulgeb põhja-lõuna suunas läbi piklikku Manhattani Broadway, New York City tähtsaim ja kuulsaim Haveni. USA. Nagu öeldud, luuriidi üksindus, Broadway laul, ilusat pühapäeva jälle kord. Helgi Erilaid olen mina ja vikerraadios algas. Ükskord ammu siis, kui reis piiride taha Eestimaal elava inimese jaoks enesest veel sugusündmust kujutas. Ning kui välismaalt saabunu iga sõna ammuli sui kuulama jäädi, jutustas keegi ookeani tagant koju saabunud Ta on mulle sellest, kuidas ta esmakordselt proodwayle sattus. Vaevalt küll, et ma tema lugu sama värvikalt edasi suudan anda ja kõik pole täpselt meeles. Aga umbes nii see käis. Võtkem kösseni sinine rapsoodia, taustaks. Olin just lennukilt tulnud, väsinud ja närvis. No kujuta pilti üksinda esimest korda New Yorgis aga hotell pidi olema Broadwayl ja nii ma siis istusin kõige ma kohvritega pururikkas Wall Streeti poolses otsas bussi kahel pool laia tänavat tõusid pilvelõhkujad nii kõrgele taevasse, et nende lõppu polnudki näha aja pea nii kuklasse kui tahes. Siis sõitsime mööda kõrgetest ja uhketest elumajadest luksushotellidest. Panin tähele, kuulsate teatrite ja kinode tuli kirjas silt ja Physse. Kõik oli tohutu, sädelev ja vapustav. Kui sa niimoodi kõike ahmid, mis bussiaknast paistab ja kui seda kõike nii lõputult palju on, siis reaalsuse taju otsekui kaob ning majade numbrid vilksatavad niimoodi mööda, et neid tähelegi ei pane. Märkasin küll, et Broadway restoranid pole enam nii peened ja stiilsed ja vaat et kauplused muutuvad lihtsamateks. Et mõned hooned pole aastakümneid remonti näinud ja tänavatel on kerjuseid ja kodutuid. Ilmselt mu lennureisist väsinud ja muljetest vapustatud aju lülitasin lihtsalt välja. Aga igatahes ärkasin, kui bussijuht mu õlale koputasid, teatas leedi. Peatus, ronisin oma kohvritega bussist maha, on siis võimalik, et selline räämas ja vaene tänavu on ikka tõhusama bürood või? Astusin väikesesse kohvipoodi, tõenäoliselt selle musta omaniku äärmiseks üllatuseks. Ühtki valget nägu ümberringi polnud, panin oma kohvrid laua kõrvale maha ja palusin tassi kohvi, kui me uuesti pilgu põrand Nendele heitsin, olid kadunud nii mu kohvrid kui käekott, raha ass ja kõik muu. Nonii paanika. Aga must mees leti taga naeratas ja ütles, leedikustega tulnud ei oleks, te olete vales kohas, siin on haarle haarlema nahtlik. Tõstsin teie asjad siia leti taha, sest siinsetel poistel on osavad käed. Ja nii panid need kenad inimesed mu uuesti bussimis, prod või säravamale poolele tagasi sõitis ning juhatasid, kus maha minna. Hotell oli kusagil keskel särava Broadway armetu Broadway vahel. Selline oli siis too ammu kuuldud lugu proodwayst ligi 30 kilomeetrit pikast maailma linna New Yorgist tänavast tõksuvas linna südames Manhattanil avenüül, mis suundub hiilgusest viletsasse. Küllap ka tänapäeval. Mõned asjad ei muud aastakümnetega aastasadade jooksul. Ajalint kerib end tasakesi tagasi. 1524 prantsuse kuninga François esimese teenistuses olev Firentslane Jevanida võrratsa jõudis omale päevaga praeguse New Yorg'i lahte. 1609. Kohale jõudis Ida-India kompaniis töötav inglane Henry Hatson. Laeva nimi oli poolkuu ja arvatakse, et just sellel laeval saabunud Euroopa meresõitjad nägid esmakordselt saar, millele kohalikud indiaani hõimud olid pannud nimeks manna Hatta. 1626 saabusid Hollandi meresõitjad, nende pealik Peeter minuid ostis manna Hatta saare seal elavatelt indiaani hõimudel pärlite ja vastavate jookide ja 20 Kuldma eest. Praeguse ja vääringus tähendas see umbes kahtkümmet nelja dollarit. Saarel oli elanud viku askeki. Taanlaste hõim ning inimeste jalad olid aegade jooksul läbi siinse karmi looduse läbi soode ja üle kaljuküngaste kogu saare pikkust läbiva tee tallanud Rikvaskeki tee. Hollandlased rajasid Manhattani lõunatipu linna New Amsterdami ning nimetasid vikaskeki-d hiirest raadiks. Seda kutsuti ka reede õeg lai vee. 1664 tulid inglased oma suuremate laevade ja rohkemate meestega. Nad võtsid hollandlaste asunduse üle ja nimetasid selle inglise kuninga venna jooki hertsog jaoks New Yorkiks. Reedeeveegist sai otsetõlkes Broadway lai idee. Ajalint muudkui kerib end edasi läbi mõnede tähtsündmuste, lihtsalt meenutuseks briti asumaad Põhja-Ameerikas muutusid rikkamaks, rahvas saabus siia juurde. Kuid Briti valitsus ei tahtnud riigi uuel asumaal ka tööstus- ja kaubandusareneksid. Inglased oleksid selles tohutus maas meelsasti vaid emamaa tulu ja tooraineallikat näinud. Alguses see oligi nii, kuid hiljem leidsid end juba ameeriklast. Eks pidevad uusasukate järglased, et neilgi on õigus areneda ja vabaks saada. Leiti uus protestivorm boikoteerida. Inglise k. 1773. aasta detsembris läks asi tõsiseks. Siis toimus niinimetatud Mostandhi paati bostoni teejoomine, mis ei kujutanud enesest teps mitte rahuliku kella viie teed inglise moodi vaid seda, et bostoni sadamast tühjendati merre kogu Inglise Ida-India Kompanii laevadel kohale saabunud tee laadung. Järgnes Ameerika iseseisvussõda. 1775 kuni 83. Iseseisvusdeklaratsioon võeti vastu 1776 ja 1783 sõlmiti Pariisi rahuleping, milles Inglismaa oma Põhja-Ameerika kolooniate iseseisvust tunnustas. Nõel kõige raskematel aastatel uue iseseisvuse aastatel 1785 kuni 90 oli New York tolle iseseisva Ameerika pealinn mille alguses moodustasid 13 osa. Tol ajal mahtus kogu New York veel kenasti Manhattani saarele ära. 1790 New Yorgis elas oma 31000 elanikku. 18. sajandil lõpes Broadway nime kandev tänav praegusest Volstritist põhja pool, sealt edasi kulgesid põhja suunas vaid postiteed. Ühele neist oli antud uhke nimi. Pole vaard bulvar kuid linn kasvas kiiresti ja juba 19. sajandi lõpuks teed ühendatud ja Broadway kaugele põhja poole pikenenud. Euroopast muudkui saabus laevatäite kaupa rahvast ikka uude maailma paremat elu otsima. Iirlasi, sakslasi, itaallasi, hiinlasi, igasugust rahvast, milline New York neid noil aegadel ees võis oodata? Charls Dickens saabus linna aastal 1842 ja kirjutas. Kitsad tänavad looklevad paremale, vasakule, levitades räpasuse jagasimatuse hõngu tuimad ja tursunud näodustel. Patune elu on isegi majad enneaegselt vanaks muutnud. Mädanenud palgid vajuvad all puruks löödud lapitud. Kõik nad on tuhmid kui joogno silmad. Siin elab palju lausa hordide viisi sigu. Nende eest tuleks rohkem hoolt kanda. Nemad on selles linnas tänavakoristajad. Nad hävitavad tohutul hulgal ustest ja akendest tänava porisse visatud toidujäätmeid. Nii kirjutas siis Charles Dickens võrratu sõnaseadja. Aga olukord paranes, sest kohale saabusid misjonäride meetodistid ning Siska, tubli kolonel Voring, kes lummides luudedega mehed tööle pani. Broadway kandis oli olukord ilmselt ikka pisut parem kui slummides, mida Charles Dickens kirjeldanud oli. Sääre lõunatipus algas too lai teepargist, mida kutsuti Moulin kriin. Sellist nime kandis siin seisnud vana kindlus. Ammustel New Amsterdami aegadel oli siin olnud karjaturg hiljem tohutu turuplats, kuhu farmidest igasugust toidupoolist müügiks toodi. Just siia rajati linna esimene üldkasutatav kaev, hiljem paraad välja. Kohus 1770. aastal. Kuningas George kolmanda ratsamonument paigutati kuningal siin pikka iga ei olnud. Pärast iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamist 1776 tormanud rahvas mööda proodvaid kohale ning kiskunud maha nii kuninga kuju kui selle ümber seisnud kroonidega kaunistatud sepisaia. 1783 lahkusid New Yorgist viimased Briti sõdurid juhtusse päriselt või on legendiga tegemist, aga Britlaste haavatud eneseuhkus sundinud neid end vabaks, võidelnud ameeriklastele veel viimast vempu viskama. Muud moodi seda ei oskaks küll nimetada. Nimelt naelutanud nad oma lipu Union Jack'i kreenis seisnud lipuvarda tippu varda enesega, määrinud põhjalikult rasvaga kokku. Niisiis jäi Briti Union Jack uhkelt sadamasse lehvima, kui laevad Ameerikast lahkuvate inglise sõduritega teele asusid, sest katsusemede rasvast libedat lipuvarrast üles ronida, lippu maha. Ma lõpuks ühel noorukil, see amet see õnnestus, jäi Union Jack'i asemel lehvisid lipuvardas Ameerika tähed ja triibud. Kuigi Washington samal päeval pidulikult linna saabus. Kuid traditsioon oli sündinud. Järgmistel aastatel, meenutati inglaste lahkumise päeva juba võistlusmänguga, kellel õnnestub Union Jack rasvaga määritud lipuvaradest kõige kiiremini alla tuua. Selline on siis ajalooline Paikuste bürood või lõunapoolne, tippalguse saab Merlin kriin Alam-Manhattanil kunagise New Amsterdami kindluse lähedal, New York City kõige vanem avalik park, mille ümber õige pea elegantseid kõrghooneid tõusma hakkas, sest linn kasvas uskumatult kiiresti. Manhattani saarelt Hatsoni jõe ja Iisrüvery vahel enam ei piisanud. Linn laienes mandrile, kuhu saarelt sillad viisid. Manhattanil enesel polnud kusagile laieneda, ta sai kasvada vaid kõrgusse ja hooned ehitatigi kõrgeteks ja üha kõrgemateks. Tehnika kiire areng ja uued avastused andsid selleks ju ka võimalusi. Kahele poole Broadway tõusis uhkeid tõrjeeluhooneid veel mitte, küll pilvelõhkujaid veel mitte siis, kui Broadwayl üks tolle aja uhkemaid rõõmsaid paraade peeti siis, kui rääk lääne ajastu juba lävel seisis. Ligi paar aastakümmet oma elust pühendas insener Sairosheerid telegraafi kaabli rajamisele üle Atlandi ookeani. 1800 viiekümnendatel oli see üks erakordselt keeruline töö kui tsiviiltalikangekaelne äärmiselt pühendunud entusiast, kes viis oma tahtmise läbi vägev kaabel uputati, kyllaevastad kõnnib põhja ning Briti kuninganna Victoria sõnum jõudis tõepoolest lausa minutite jooksul New Yorki välja. Sel puhul peetigi produ veel tõenäoliselt üks esimesi vägevaid konfettide sajuga parade. Ainult esimene rõõm oli üürike, kaabel keeldus õige pea töötamast. Sääressweeldi hakkas oma tööga otsast peale ja viis lõpuks ikkagi oma idee ellu. Ei tea, kui kaugele meie maailma omadega jõudnud oleks, kui siin poleks elanud kangegaalseid oma ideele äärmiselt pühendunud entusiast. Esimene metallsõrestiku hoone kerkis Manhattanile 1888. Tower Perling hakati seda kutsuma, sest ta seisis vaid kuue meetri laiusel maale küll, kuid oli 48 meetrit kõrge 11 korrust, tõeline torm. Ja siis läks lahti too pilvelõhkujate hullus. SkyscrayPar pilve kraapija või taevakraad pea otsetõlkes. Sõna on tulnud meremeeste slängis tähendab laeva kõige kõrgemat masti. Manhattani taevapiir muutus vähe haavaldutavalt hambuliseks ning linnas kujunes välja korrapärasena tunduv tänavate ja menüüde süsteem. Sääre pikkitelje sihis kulgevate avenüüdega ristuvad täisnurgas ida-lääne suunalised tänavad, bürood või on oma asendilta veni ja üks väheseid selliseid Manhattanil, millel ka oma nimi on mitte lihtsalt number. Palju on kuuldud teisest, neljandast või viiendast menüüst, mis näiteks 23. või 34. tänava karistavad rekest auti. Kriminaallugude raskekaaluline eradetektiiv Nero Wulf elas näiteks Lääne-kolmekümne viiendal tänaval. Seda rõhutab tema võluv abiline Archie Goodwin iga sulfilos. Üpris mitmetele tänavatele on siiski ka nimed pandud. Manhattani saart pidi pikisuunas kulgeva Broadway ning seda ida-lääne suunas ületavate tänavate ristumiskohtadele, samuti need viimased Ansco äärid. Väljakud. Broadway kulgeb siis Manhattani saarel lõunatipust, ma olin Kariinist ikka põhja poole läbi linna, kurikuulsa pankade ja rahanduspiirkonna Wall Streeti jõuab lausa Broadway-le välja. Meie lai tee läheb edasi mööda kriinuitsüülitsi idapiiri saab korraks kuulsa ja rikka viienda avenüü ka kokku. Mõlemad avenüü suunduvad piki Manhattani põhja poole, kuid Broadway kaldub mööda keskpargi idapiiri rohkem lääne poole. Veel enne seda leiab ta mitouni kesklinna ning sealse Kuuse Times Square'i erutab edasi. Abdowni üle linna poole. Möödub vest, saidist, kus kõiksugu lugusid on juhtunud, mis muusikali vääriliseks arvata. Jõuabki haarlemisse välja ikka edasi, kuni Manhattani saar sõna otseses mõttes otsa saab. Vesi on ees Harlemi jõgi põhjas ning idas ja Hatsoni jõgi läänes. Siin asub inwoodi linnaosa, mille peatänav on, mis te arvate prod või mis alustab Siitama teistpidist teekonda lõuna poole Antoni lõunatipu, kunagise iidse Bowling Greeni kindluse poole, ligi 30 kilomeetrit läbi üla-kesk- ja alalinna Downtown, eks ole, Joala linn tõelisest vaesusest miljonäride maailma tagasi. Kõik hiigellinna kontrastid ühe tänava ääres näha, see pole siin maa peal vist sugugi tavaline asi prood või ei ole ka tavaline tänav ja linn. Linn on ameti tohutu maailmalinn, New York. Kontrastid leiduvad igal pool, kuid tohutus New Yorgis on neid tõenäoliselt, et veel rohkem kui mujal pikali laial Broadwayl leidub veel uskumatult palju muudki. Siin on ikka olnud kõik see, mis inimeste eluga kaasas käib. Naer ja nutt, võitlus ja surm. Kõik, mis on alati olnud ja mis alatiseks alles jääb. New York City kesklinn mitte on Manhattanil oli näiteks veel 19. sajandi lõpus päris karm trööstitu paik. Longeigrsku ääri nime kandnud väljaku lähedusse oli tekkinud suur punastele tärnate piirkond. Paik oli täis taskuvargaid ja muud tänava rahvast. Siin näitas linn oma pahupoolt. Aga 1895. aastal kolis longeidurs käärile uus üürnik vanast maailmast üle ookeani. Kohale purjetanud auahne pri Impressaaria Oscar Hammerstein ostis Broadway idaküljel mitu krunti ja pani püsti Gretensioonika nimega teatriolümpia. Olümpia kujutas enesest tolle aja kohta lausa mammut ehitest tõelist ajaviitekeskust, kus asusite interMusic hool, kontserdi sall, bassein, Türgi saun ja katuseaed. Music Hallis esitati vodevill, mis tähendas lauljaid, koomikuid, muusikuid, tantsijaid, akrobaat, Maage, hüpnatiseerijaid, Ettelugejaid, žonglöörija adresseeritud loomi ja lisaks laias skaalas esinejaid, keda pole võimalik ühtegi nimetatud kategooriasse liigitada. Võiks ju hetkeks ka vodevill kunstnike etnilise mitmekesisuse juures peatuda. See moodustas erinevate rahvaste ja rasside sulatus ahjuks kutsutud Ameerika teatrivariandi, nii et siit võis leida mehi, naisi ja lapsi, musti ja valgeid. Ta iirlasi, itaallasi, rootslasi, hiinlasi, jaapanlasi, õlg, õla ja jalg jala kõrval. Kõik olid võrdselt tähtsad. Ilmselt sai olümpiakompleksis tolle aja jaoks kõike siiski liiga palju. Mõne aasta vastu pidanud vägem meelelahutuskeskus läks pankrotti, mis ei tähendanud, et Hammerstein neid isa Oskar ja pojad Willi afer ning Harry all oleksid vandunud ikka sinnasamasse lange kri väljakule. Vaid teisele poole proodvaid rajasid nad uue teatri. Victoria 1000 902 leidis ka sellesse teatrisse tee. Too lõbus ja hoogne vodevill. Oskari poeg õlledes Victoria teatrielu juhtis, polnud nimelt ooperimees, nagu tema isa. Võlli oli läbi ja lõhki šõumees. Kadevilis alustanud lastel kiiton annektoriat kõigi aegade parimaks Wade billi teatriks nimetanud Victoria ajastu Broadway ääres kestis kuni aastani 1915 kuid selleks ajaks polnud siin enam longeigri väljakut. Siin laius Times Square siis just siia tekkinud 16 korruseline New York Times Milding, kus tehti juba 1851. aastal ilmuma hakanud ajalehte New York Times New Yorgi aeg ja ajaväljak, siis selle aja väljaku ääres seisis ka vile Hammerstein. Victoria tead, intervõlli juba teadis, kuidas rahvastama teatrisse meelitada. Oma vodevill, etendusi ja staare, reklaamis ta juba ajaleht külmite soliidses New York Times'is vaid sensatsiooni lehtedes nagu valitseda New York World või öösti Morning Journal. Leiates põnevaid tõmbenumbreid nagu madu, naine Raadža kooni aelandilt või tulistavad tähed Essel Conrad ja Lilian krähem, kes tõepoolest olevat kellelegi Ooeps tõuksi maha kõmmutanud, sellele loole toetavat muide muusikali Chicago sündmustik. Holly Hammerstein võttis oma teatrisse ka kuulsa kaunitari Evelin Nespiti ja ei suutnud end selle teo eest tõenäoliselt küllalt kiita, sest Evelin tähendas sensatsiooni. Tema armukade mees, ilmatu rikas Harri soo, laskis nimelt märyszonsquer kaadeni katus aias maha oma naise, endise armukese, arhitekt Stanford Vaiti. Aga selle loo meenutamiseks tuleb üle lugeda kirjanikke Edgar Klooren, Stoctorov rääktaim. Ja võlli Hammerstein teadis, kuidas oma modevilli teatris Victoria asju ajada. Eelmise sajandi alguses Oudova ääres Times Square'il New York Citys ta viskes tõeliselt rõõmsaid tempe leidis näiteks Philadelphiast niinimetatud kivinäoga naise keda ükski koomik naerma ei suutnud ajada, kui kõik ümberringi naerust kõveras olid ja shou, nii oli naise nimi. Su nägu jäi ikka liikumatuks, pidigi jääma, sest nagu lõpuks välja tuli, olid su näolihased halvad. Felli Victoria teatris oli ka katuseaed, nii et etendusi sai anda läbi pikka kuuma suve. Hammerstein muudkui kutsus rahvast kohale, teatades, et tema katuseaias on mitu kraadi jahedam kui tänaval. Tegelikult oli seal mitu kraadi kuumem. Aga Kaval võlli küttis mingil salapärasel moel tulikuumaks lifti, mis rahvast üles tõi. Ja niimoodi tunduski katusaed kohe hea jahedapaigana oli 1914, kui õli Hammerstein Ivembud siin ilmas lõppesid. Aga tänu temale oli teatrielu Broadway ääres rõõmsalt alanud ja jätkus erakordse hooga. Siin paikneva kolme avenüü piirkonnas tegutses 1915. aastal juba 42 teatrit. Broadway hällilaul aasta oli 1935. Head ööd, öeldisin prod veel, nagu kuulda, saime varastel hommikutundidel. No ja aastakümneid hiljem tehtud lauluse maga New York enam üldse. Broadway teatritest valgub rahvas pärast õhtuse etenduse restoranidesse paaridesse. Ja esietendusejärgsel ööl ei mõtle teatrirahvas üldsegi mitte magamisele. Kõik näitlejad, lavastajad, tantsijad, lauljad, muusikud, kunstnikud, kõik istuvad põnevil koos oma lemmikbaarides ja ootavad hommikulehti, kus on tavaliselt juba esietendusel istunud teatrikriitikute arvustused. Trükki jõudnud. Elude tempo on siin vist küll hirmuäratav. Igatahes seisab Broadway teatrite piirkonnas Manhattanil 39 suurt professionaalset teatrit kus kõige väiksem kohtade arv on 500. Kõik ameeriklased, kes saabuvad New Yorki üritavad igal juhul külastada ka mingit Broadway show'd, nagu siinseid teatrietendusi kutsutakse, sest ollakse kindlad, et kui üks sho juba Broadwayl ei jõudnud, on, siis on ta kindlasti ka midagi väärt. Samas on teada, et Broadway teatrite etendused kulgevad enam-vähem nii-öelda keskteed jäeti eksperimentaalsemaid põnevamaid ja intiimsem. Teatrielamusi võib leida hoopis väiksematest teatrites. Off Broadway kutsutakse selliseid paiku või ka off-off-Broadway, kui asi väga eksperimentaalseks kisub. Kuid Broadway kümnetes teatri, kes võib ikkagi nii-öelda suuri etendusi nautida, mis suurele publikule meele järgi on ja eriti suurele publikule on meele järgi muusikalid. Näiteks täpselt kaks aastat tagasi tehtud uurimus väidab, et muusikali Ooperifantoom oli selleks ajaks mänghestik teatris näidatud ligi seitse ja pool 1000 korda. Seega oli ooperifantoom kätsi etendusest mööda läinud ning kõige pikemaealiseks Broadway muusikali saanud. Liiga palju kõike ja liiga palju inimesi on New Yorgis on eriti Broadway ääres Times Square'il, kuhu iga aasta viimase päeva õhtul koguneb. No ma ei tea, sadu tuhandeid inimesi, võib-olla küll. See on jälle üks traditsioon, oli 1907, kui vana-aasta õhtul Times Square'i kohal kõrguvast lippu pärast esimest korda niinimetatud vana aasta pall alla kukutati. Alla jõudis too särav kera täpselt keskööl ja uusaasta oligi tulnud. Sellest peale on igal aastal kaks teise maailmasõjaaegseid aastavahetust siiski välja arvatud, aga muidu igal aastal. On Times Square'il just niimoodi uut aastat vastu võetud. Siin on pidu ja tants ja muusika, hiiglaslikud videoekraanid, õhupallid ja telekaamerad, et mis selle sündmuse mujale maailma üle kannavad. Minut enne südaööd vajutab keegi kusagil nupule ja umbes kahemeetrise läbimõõduga särav ja sädelev vana aasta pall hakkab kõrge varda otsast allapoole laskuma. Sekundite kaupa. Rahvas loeb sekundeid kaasa. Südaöö ja uue aasta alguse hetkeks on valguspall alla jõudnud ning kustub vana aasta viimasel sekundil tainsk väär prodo ääres pidutseb siis, kuidas oskab. Suures New Yorgis unelmate linnas, kus kõik pole kaugeltki nii, nagu paistab. Seisis, muide ka filmikompanii Paramount Pictures uhke 14 astmeline kõrghoone, mille tippu ehtis kuuemeetrine klaasist gloobus. Siit FC teadagi, helendas siinses kinosaalis paremat teatris võis üheskoos filme nautida rohkem kui kolm ja pool 1000 vaata inimest ning selle saali hall oli suurem kui Pariisi ooperimajal. Aga näe, seegi hoone jäi ajale jalgu. Hoone ise on küll alles Paramount Pictures ja aeg, siin on juba ajalugu. Filmides jääb aga ajalugu alles ja Broadwayl on külvist tuhandeid filmistseene vändatud. Lõõriidi Broadway song Broadwayl laul tunduv filmides Woody Alleni omaks olevat saanud ka sai 1979. aasta romantiline komöödia Manhattan mis algab Manhattani panoraami ja kösshwini senise rapsoodiaga. Voodikangelane on armunud men hättanisse ja mitmesse naisesse korraga. 1984 film, bürood või lääni Rõus. Camaro närviline voodi hädas maffia ja naistega. 1993 Manhattani mõrvamüsteerium hädavares voodi keset mõrvalugu, 1994 kuulid Broadway kohal. Noore näitekirjanik kui seiklused 1930.-te aastate Manhattanil. Ikka Manhattan ja muidugi Broadway ikka siin tegutsevad Woody Alleni tegelased, alates tema esimeste menufilmide hulka kuulunud Hänni hoolist aastanumbrit 2003 kandva filmini eni Swingers midagi muud. Kust võib leida Woody Alleni erakordselt enesekeskseid närvipundar testtegelasi, kes igal nädalal analüütikute juurde ruttavad ning iseenda, oma elu ja oma kohati naeruväärsete muredega hakkama püüavad saada? Woody Allen on vahest ehk kõige järjekindlam ja väljapaistvam Broadway ning Manhattani filmi ja aga muidugi ei ole ta siin üksi. Ainult mõni näide veel, mis võiks meilegi tuttav tunduda. Martin Scorsese juhtimisel sõitis Robert De Niro kehastatud New Yorgi taksojuht tihti mööda Manhattani ja muidugi ka mööda Broadwayl. Vanas armsas jõulufilmis. 34. tänava ime leidis väike tüdruk siin tõelise jõuluvana. Filmis enam paremaks minna ei saa. Kõndis ekstravagantne Jack Nicholson ringi viienda avenüü kandis ja püüdis tänava pragusid vältida. Proodwaigi oli päris lähedal. Roman Polanski päris õudses filmis Reus Maribeibi Taimus tegevus Dakota nime kandvas kõrghoones, kus teatavasti elasid hiljem John Lennon ja Yoko Ono ning mille uks sees John Lennon surnuks tulistati. Täcoote seisab keskpargi lähedal ning Broadway möödub kesk-bar kiida servast ja nii edasi ja nii edasi. Kümneid, võib-olla isegi sadu filme, mis on jäädvustanud tõnija Broadway Broadway, kus on tähistatud muusikaparaadide. Jah, konseti sajuga nii esimest lendu üle ookeani kui teise maailmasõja võidupäeva Broadway, mis oma 30 kilomeetri pikkuses suudab sulle näidata maailma linna New Yorgi tuhandet erinevat nägu.