Elamuselamus. Enamus. Tervist, mina olen Urmas Vadi. On inimesi, kes seletavad unenägusid. On neid, kes näevad kõikjal endeid ja märke. Ja on inimesi, kelle jaoks on kõik nii, nagu on. Ja see kõik võib olla elamus oma elamustest, räägib Mare Kõiva. Soodaelamus valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Head kuulamist. Mare Kõiva. Ma küsiksin alustuses seda, et mis asi on üldse elamus teie jaoks? Mingi selline murdepunkt või, või mingi mingi sarnane aisting, mis muudab päris paljud need võivad olla helist või muusikast lähtuvad. Aga mõnikord ka noh, niisugused puuteelamused, nii et küllalt erinevad. No üks, mis mind omal ajal ennast tegi väga murelikuks, oli see, et ma olen see tüüp, kes kui ta satub enda arvates suurde muresse, siis äkitselt maailm kaotab värvid. See on noh, see, et ma hakkan äkitselt nägema kõike must-valgetes toonides. Kui ma seda esimest korda kogesin, siis ma olin väga murelik, tähendab vaatamata sellele, et minu meelest oli juhtunud mingi tõeline elu, pöörow, katastroof sain aru, et, et värvid võiksid siiski alles olla no kasvõi kurvad kas või kas või lörtsis, kas või hallid, aga no midagi võiks siiski olla peale niiskuse igava tumehall valge või tume-tumemustvalge. Ja see siis ei ole ülekantud tähendus, vaid. Vaid täiesti otsene jah, täiesti otsene ja võib-olla mu enda üllatus oli hästi suur, alati inimene mõtleb väga enda keskselt, et oi, see on mulle ainuomane. Aga ma tean, et ma olin just sellel esimesel korral mõni nii põrutatud, et kirjutasin jalamaid meili oma sõbrale Läti ja kirjutasin, et ma ei tea, mis saab. Et saad sa aru, ma näen kõiki esemeid enda ümber, näen mustvalgena. Ma tulin välja Vägo särtsakat riietega ka, mul on seljas, saad aru, mul on seljas must seelik, must pluus ja siis ta kirjutas vastu. Tead, Mu naine ütles mulle midagi niisugust, et ma olen täiesti out. Ma olen kapsas, ei värvey helisid, istun tühjuses ja vaikuses, mille peale ma sain aru vähemalt, et mitte midagi ei ole minuga originaalset Lohtivaid, vaid nii juhtubki, lihtsalt juhtub nii. Üks, üks hetk, üks kriis ja kitsalt sa oled võib-olla ja väga hästi, kui ainult selleks päevaks oled lahti lahti näiteks värvinägemise võimest, kui ei juhtu nii et et mingi viirus või mingi äkiline elamus muudabki su kas ülitundlikuks või, või vastupidi täiesti tundetuks mingite helide suhtes. Sa kuuled mingit küüne kriibet vastu telliskivi sa ei registreeri seda, aga sind tabab ootamatu paha olla või sa kukud lihtsalt maha ja ongi kõik. Ilmad arugi saaks, et see on seotud võib-olla mingi konkreetse sündmusega mingist hetkest. Mare Kõiva, te olete folklorist. Kindlasti on mingi pärimustes väga palju seletusi sellele, mis teiega juhtus. Oi, kahtlemata seal on palju pakkumisi selle kohta, mis inimesega võib juhtuda, kui ta teeb kas meelega või kogemata midagi. No üks hea võimalus on, et sa lähed üle nähtamatutest jälgedest, mingist astud üle nähtav piiri. Mida sa võib-olla tead, võib-olla sa tegelikult tead, et sa eelmisel päeval olid igavene kuri ja ja näiteks bemmeldasid mõnda looma või, või, või lihtsalt raiskasid ja, ja sõimasid palju jõudsid, sest sulle tundus, et no enam ei saa, piir on täis. Ja, ja võib-olla selle kõige taga on seesama, et kui sa natukene natukene ringi vaatad, siis saad aru, et kõik asjad läheb vot valesti või sa oled eksinud selle tõttu, kuidas sa eelmisel päeval käitusid või äkitselt tuleb sulle meelde, et sa asja eest teist taga Nad viskasid näiteks noa mao sisse või tegid midagi, mida sa ei peaks tegema. Et jah, sealsed piirid on kuidagi nii, et sul on võimalik osa neist kombata ette antud keeldude-käskude läbi ja teise osaga niimoodi, et et sa pead lihtsalt istuma ja mõtlema kõigele, kus sa tegid mingi vea. Aga äkki see ei olnud sinu. Äkki see oli keegi sinu suguvõsas, kes kunagi tegi midagi halvasti, mõtles midagi halvasti. Ja kui sa selle ahela oled kätte saanud, siis on siis sa oled sama hästi kui vaba. See tähendab, et sa suudad juba asju muuta ja kõik läheb hästi. Aga mis on see elamus või, või need elamused, mis mida te võite öelda, et need on teie elu kuidagi juhtinud või suunanud? Hästi, erinevalt näiteks ma tean üht korda oma esimese kursuse üliõpilase elus kus ma mingi sihukese naljaka tõuke, et ikkagi jääda folkloristika tuurima, sest võib olla tunne. Laabani, Alliksaare ja, ja igasuguse sellise musta huumori või absurdse kirjanduse juurde oli see tõmme oli ikka hirmus tugev. Ja äkitselt juhtus nii, et ma kopeerides Juhan kahkile vanu eesti naljalugusid, sattusin ühe loo peole mille kohtlema jäin tõsiselt mõttesse, nimelt ma olin absoluutselt veendunud, et see on juhtunud minuga minu elus. Ja mind hakkas huvitama, kuidas saab olla niimoodi, et see on juhtunud kellegi teisega mitte ainult kellegi teisega, vaid sellel on rahvusvaheline number küljes. Ja seda on juhtunud vähemalt 19. sajandil paljude inimestega. See on niisugune lugu, kuidas pahaaimamatu teenijatüdruk läheb vaatama, aita jooda kobab seal kõigi nende erinevate riiulite ja Pütsikute viitsikute vahel. Ja äkitselt Ta satub talle röövlihabe pihku ja ta mõtleb, et mis nüüd saab. Selge on see, et sealt sellest paigast tuleb välja saada. Kuidagi peab rahustama maha selle, kelle habeme ta pihku haaras ja igal juhul tuleb sealt ära saada. Ja siis see tüdruk, kes on röövli habeme pihku haaranud, hakkab äkitselt niimoodi pool laulma pool rääkima teemal, et et oh, luuad neetud lohakile ja otsin võid ja seda ja teist, aga ist lähen tagasi maja juurde. Ja mind vapustas see, et õige väikese plikana läksin ma üle õue. Nii-öelda meie kuuri, kus 50.-te aastate lõpus, 60.-te alguses, enne Hruštšovi suuri reforme oli tegelikult ka Hei, noh, igasuguste niisuguste väikeste lammaste või kitsede jaoks, keda keda tegelikult linnaelanikud poolsalaja või, või omatahtsi korjatasid linna külje all. Ma olen Põltsamaalt pärit. Ja Ühel sellisel mudila sea korral ma siis suundusin sinna. Ja meil oli parasjagu tegelikult peitusemäng käsil ja ma olin otsustanud, et kuigi see on keelatud, ma lähen jala maitselasse heinakuhja. Ja kui ma sinna heinakuhja sisse trükkisin, siis ma sain aru, et ma hoian kinni millestki, mis ei ole heinud, vaid mis kindlasti kuulub inimesele. Ja ma ei osanud mitte midagi mõelda, ma tean, et ma olin väga häbelik tulnud ja ma hakkasin mingit lolli lastelaulu kest omaette jorisema ja lasksin sellest mitte heintest lahti, tagunesin kuurist välja, panin kuuriukse uksele taha, riivi muide ka selles rahvusvahelises naljandis paneb teenijatüdruk kähku hoidale siiski mingi puupulga ukse taha ja läksin tuppa edasi, ma mäletan ainult väga katkendlikult, ma tean, et, et saabus miilits ja, ja sealt kuurist mitte kinni keegi tuntud kurjategija, kes oli sinna seintesse enda peitnud. Aga just see nisugune rabav juhtum, et sa oled oma elus elanud ülemisel, absoluutne tõde mitte midagi, sa ei valeta. Ja samal ajal see on rahvusvahelise kataloogi motiiv, mis, mis, mis imelik teadusharu see on, mis imelik asi või mis uurimisvaldkond see on, kus sa võid lugeda igal teisel päeval kohtumisest kuradiga või kummitustega või keegi tuleb ja ja päästaks kummut lahti, teeb sulle mingisuguse tõsise sigaduse, keerab su toa segamini. Sa oled täiesti veendunud, et see on keegi sinu pereinimene. Ja kaheldamatult on need fiktsionaalsed ja rahvusvahelised ja ometi väga tihedalt seotud ka inimeste endiga. Et ma arvan, et see oli üks neid niisuguseid raskeid või huvipunkte, mis sellel raskel ajal, kui kirjandusest parasjagu õpetati, eriti nürimeelset perioodi ja ma ei saanud vahetevahel täpselt arugi, kas me ikka astusin filoloogiateaduskonda või on see mõni muu teaduskond näiteks pooliti, meditsiiniteaduskond, tänu sõjalisele oli selline tore sõjaline õpe, mida meie noormehed veetsid. Kui nad just arstitõendeid ei hankinud, siis nad veetsid mööda linna roomikautode ja muuga ringi rallides ja ja igasuguseid sõjaväekorraldusi täites. Tüdrukud läbisid sõjameditsiini kursuse ja ma olin veendunud, et meditsiin on see, millega ma ei, see ei huvita mind, ma ei ole tahtnud sellega kunagi tegeleda. Ehkki teistpidi, see on hea võti üleloomulikkuse juurde. On teil veel selliseid üleloomulikke kogemusi, mis, mis on kas siis folkloristika või millegi muuga seotud või selliseid elamusi veel. Jah, kaheldamatult ja üsna palju ja võib-olla selle juurde tuleb kohe öelda, et folklorist on sündinud skeptik, see tähendab seda. Et kui sinuga midagi ebatavalist juhtuks, siis sa kõigepealt kaalud läbi, et mis tegelikult võis olla või kust see alguse sai, mis asi see on, mis, mis sind äkitselt tabas? Samal kombel ma olen püüdnud endale ka lahti mõelda igasuguseid naljakaid juhtumeid, mis mind elu jooksul tabanud. Ma arvan, klassikaline tondilugu. Mis juhtus ujula tänavas? Seal oli meil väike üürikorter, Räikke üürikorter oli tore, selles mõttes tore ja mitte tore selles mõttes, et pala buumoja nagu nad Tartus on igavesed lugud. Majas ei olnud elanud kunagi ühtegi kuulsust, kes oleks võinud seal aine käia ja kummitada. Aga see oli olnud varem sajandi alguses enne seda voorimeeste peatuspaik. Ehk siis selle maja kohta pärast seda, kui me selle korteri olime saanud endale liikus ringi väga palju igasuguseid lugusid, nagu näiteks, et seal on palju kakeldud, siis oli absoluutselt kindlalt teada, et need on õnnetu saatusega korterid, et et sinna tullakse ja sinna jääda, kauaks see kindlasti juhtub, midagi niisugust lolli ebatavalist. Minu probleemiks võib-olla oli natukene see aga natukene ka muud probleemid, nimelt mu seinad aga elas Hans Hoss, Luige kursusekaaslane ja peab ütlema, et puumajad Gustavad hästi läbi. Ja lisaks pahadele ennetele vaevas mind hirmsasti see laulurepertuaar mida, mida tulevased kuulsad ajakirjanikud laulda tavatsesid. See oli mingi selline popurrii estraadilauludest ja veel millestki, mis oli noh, täiesti nii, et jookse metsa. Aga see selleks. Ühel heal õhtul, kui ma olin, ma ei tea, miks üksinda kodus, sest neis Tartu üürikorterites käib reeglina palju külalisi ja ja see on nagu mingisugune niisugune erinevate maailmade kokkutulemise koht, et tulevad kuskilt, söövad kõhu täis, heal juhul toovad sulle natuke siia kaasa ja seejärel lendavad nad jällegi kuhugi minema. Aga sellel õhtul olin ma arusaamatult üksinda kodus, uks oli lukus ja Ma arvan, et ma lugesin mingit rahvaluuleteksti, ma olen selles üsna kindel, see oli nagu selline hea õhtune ta. Äkitselt ma kuulsin, et, et keegi teeb korteri ukse lahti tuleb läbi kitsukese köögi, selle toa ukseni, kus ma ise siis istun. Minu üks folklorist ja ometi teab, mida teha tuleb. Jooksin väga kiiresti, panin midagi ukse taha ja mõtlesin hästi läbi ka kõik need vanad nipid, mida pano eestlane sel puhul teeb. Näiteks sa ütled otsekohe, et mine rahus ära, meil ei ole midagi sinuga jagada või midagi muud niisugust. Mitte miski ei aita, Ta lihtsalt keegi kõnnib köögist, tõstab asju, kallab vett ja teed, mida tahab. Ja sellise kahetunnise edasi-tagasi tatsamise ja ausalt öeldes minu väga pingul närvide järel. Uks suleti ja vaikus majas. No mis sellele järgneb nagu rahvajutus, sa jooksed, pillud ukse taha pandud lauad ja toolid ära võtad põranda, hori, aero, lähed kööki ja leiad, et kõik on omal kohal. Ja uks on lukus nagu varemgi. Mida sellest siis küll arvata? Võib-olla sedasama, mida ma olen paaril korral tajunud, kui ma olen tulnud välitöödelt tulnud Tartusse sattunud näiteks keset kummitavaid surnuaedu ja ja kummitavaid vanu mõjusatutse äkitselt tagasi Tartusse, kus parasjagu käib mingisugune kontsert ja sa saad aru, et sa oled jätnud vahele paar sajandit tuled kuskilt teisest ilmast sõna otseses mõttes. Ja Su ainus lohutus on, et su eriala kaitseb sind pöörasuste vastu aga teiselt poolt, et sinusuguseid, kes on mingi eksituse meelevallas või kellel on parasjagu mingi üleloomulik elamus käsil. On teisigi neid, on Tartus päris palju. Aga kas see mees või naine, kes ujula tänava korteris käis, kas see tuli hiljem veel või rohkem ei tulnud? Ei, siis kui ma nüüd Lauri Hongo järgi katsuksin seda seletada, siis võiks arvata seda, et punktoom olin moga mõte, tõenäoliselt ma ei olnud viitsinud siia teha, punkt b kaheldamatult olin ma enda juba rahvaluuletekstidega üles kütnud ja ma arvan, et see üksinda olek, et mul oli tegelikult veel mitu stressi, Priit, mis kindlasti aitasid, võitlesid sellel kellelgi uksest sisse tulla ja vett valada ja muud teha. Tõesti, meie suured teoreetilised eelkäijad on, on pakkunud palju raamistusi, kuidas rahustada ennast, kui sa ei või seletada, miks sa satud sellesse, pole eelnev ärevus, tal on mingisugused tõesti halvad kokkulangemised. Veel võin rääkida võib-olla unenägudest ja unenägude sügavatest seostest sellega. Ja jällegi ma arvan, et, et see on midagi niisugust, mis juhtub väga paljude inimestega ja folkloristid ehk on väga palju nippe, kuidas sellest üle või ümber manööverdada. Aga mõnikord ei anna manööverdada mitte kuidagi. Ma tean, et mu tütrele on õpetatud natukene euristikate, seal õpetati, kuidas unenägusid endale lahti võtta, Ta värvideks detailidega objektideks ja nii edasi. Põhimõtteliselt on seesama skeem, mis, mis tegelikult vanad eestlased Horustasid, ega ma räägin hoopis ühest väga jämedast unenäost, mis oleks äärepealt lõppenud üsna traagiliselt, see oli nii, et et meid oli kõiki ükskõik mis keelt me enne õppisime ülikoolis pandud õppima saksa keelt. Ja mina olin selline poololend, panin nagu kaks aastat õppinud või vahetanud ingliskeele omatahtsi saksa keele vastu. Ja ma nagu kuulusin sellesse klassi edasi jõudnud. Aga meil oli äärmiselt range saksa keeleõppejõud, kes tegi mida tahtis ja tegi meile selgeks, et et on lubamatu saada saksa murretest aru ja ei maksa ajada mingisuguseid Austria dialekte standard saksa keelega Segija Bertult Brehti lugeda on üldse mõttetu, kuna see kasutab täiesti hullumeelset saksa keelt. Nonii, ühesõnaga oli vaja minna eksamile. Parasjagu õppisin ma sellest perioodis, kus eksamile mitteilmumine võrdus kahega ehk läbitud kukkumisega. Ja kui sa seda nalja lubasid endale veel teist korda, siis sa üldiselt võisidki leida ennast ülikooli uste tagant. Ja enne saksa keele eksamit magasin mad täies rahus, tavaliselt õppisin viimse hetkeni, aga seekord ei midagi niisugust. Ja ma higistasin unes hirmsasti eksamil, ma tõmbasin vastiku punkti, ma läksin õppejõuga vaidlema. Mis on, mis oli omaaegsete seal eksamitel väga halb stiil. Ma esitasin talle küsimuse ja lõpuks oli mul seda sellesama Prifti pärast ikkagi väga täis. Nii et ma ikkagi ütlesin, et ma arvan, Breht lihtsalt lihtsalt oma näidendite ja võib-olla veel mõnede asjade tõttu peaks ikkagi olema lubatav lugemiseks. Ja, ja lõpuks me oleme nii palju tülitsenud, Marin grammatikas teinud igavese korja vigu oma sain kuidagimoodi kätte nelja miinuse. Ma olin sellest õudselt väsinud. Jah, ja mis siis järgnes? Kuna mul oli raske eksam tehtud, siis ma ärkasin üles, panin asjad kokku ja sõitsin muretult koju. Selle asemel, et minna eksamile, kuule, mul oli neli käes ja mida asja. Ja ma olin veendunud, et enne sügist me seal õppejõuga ei näe. See õnn ei kestnud kuigi kaua. Kestis täpselt nii kaua, kui mu kallis sõber helistas mulle ja küsis, et kas ma otsustasin ennast ise lasta ülikoolist välja visata. Et miks ma ei tule saksa keel eksamile. Ja pärast minu vastus teemal, et mul on neli käes, ütlesid, et see ei ole võimalik. Täna on eksami esimene päev, ma olen esimese päeva nimekirjas, ta tahab näha, kuidas ma räägin õppejõule, et ma saaksin teha teisel päeval eksamit ja nii edasi. Ühesõnaga pakkisin ülipettunult uuesti kodus oma asjad kokku ja läksin tegelikku eksamit tegema. No võib-olla ainus vahe oli, see targu õppejõuga enam ei, ei vaielnud. Priftist me ei rääkinud ja ma tegin lihtsalt omaette nähtud ülesanded ära. Võib-olla oli selle mõte see, et ära ole ometigi esimese kursusehakatis Raule ometi Ninukas, tee midagi mõistlikumat? Jah, need unenäod on tegelikult ma olen aeg-ajalt hästi kadedalt mõelnud, et on neid, kellel on nii, et ta näeb nagu mingisuguseid selliseid sündmusi, milles ta suudab midagi tuleviku jaoks välja noppida. Mina pigem olen nautinud seda, et aeg-ajalt läheb kõik nii pööraseks sündmustikuks, et sellest saaks teha küll ägeda kirjandusteose või filmi aga mitte midagi muud. No võib-olla tõesti mõni niisugune väike järeldused, et kui sa selle kõik läbi oled elanud, et sa järgmine kord ei ole äkini ninakas, ehkki iseloomukohaselt selle peale ka mürki võtta ei soovi. Ma räägin natuke kinnisunenägudest timis unenägudega oli nii, et tütarlastel ja naistel olevat rohkem võimet unes lennata kui, kui noormeestel räägib teadus mille suhtes võib alati kahelda. Nimelt on teadusammu rääkinud mitmesuguseid naljakaid asju. Ma tean, et maaülikoolis käisin loenguid pidamas, siis ma ajasin oma tudengid tuli vihale sellega, et ma refereerisin neile, kuidas Soome teadlased on tõestanud, et mehed ei nõunud ja vähemalt mitte endelise unenägusid. Mõtlesin kohe alguses, et see kõik on vale. Kindlasti on teadlane iseenda pealt teinud liigotsustusi ja, ja arvab, et maailm on nii lihtne, tegelikult ta nii lihtne ei ole, ütlesin kohe, et ma ise olen kohtunud paljude meestega, kes on näinud väga endelise unenägusid, võtnud selle järgi endale naise pääsenud õnnetustest, surmast või ükskõik millest või näinud ette sõda. Ma pean ikkagi, ma sain, sain oma meestudengid täiesti marru sest tekkis jälle seesama küsimus, et mis asi on teotus. Kas, kas on olemas niisugust meetodite välist objektiivset teadust või ongi kõik selline, et, et on parasjagu mingi meetod ja seletus. Ja siis kõik pingutatakse nendesse raamidesse, umbes nii, et mehed ei nuta kunagi või ei tohi nutta, naised alati nutavad. Ja noh, igasuguseid, et niisugust vaidlemine oli väga tulus, ma arvan mulle endalegi. Sest aeg-ajalt peab ikka keegi ütlema, et suu objektiivne teadus on tegelikult väga subjektiivne ja, ja ajatundlik või ajastutundlik. Nii, aga igal juhul, kui ma lapsena sattusin sageli sõja unenägudesse ja see lõppes peaaegu reeglina niimoodi, et et ma olin mingis kaevikus, millest sõitis tank üle ja ma õppisin ennast väga kiiresti äratama. Siis kui ma tulin Tartusse, siis ma olin Tartust väga lummatud. Ma isegi ei oska öelda, miks just täpselt, mulle meeldis hirmsasti supilinn oma puumajadega. Ja mulle meeldis see, et kui sa öösel linnas ringi kolasid, siis sa võisid kohata samasuguseid uitajaid, kes lihtsalt vaatasid maju või kõndisid linna peal ringi eesmärgita. Ja ma hakkasin Tartu perioodil äkki nägema unenägusid, mis oli nagu mingi teine Tartu või teine maailm. See algas umbes sellelt Vanemuise küljelt. Sõjas pommitati tühjaks ja sinna oli salapärasel kombel tekkinud puumajadest linna jagu. Supilinnal aga siiski midagi muud. Mul oli seal oma lemmikkõrts ja, ja palju igasuguseid muid naljakaid kohti. Mul olid kindlad tuttavad, keda ma teadsin, et ma näen iga kord, kui ma lähen magama jään ju satun sinna linna, siis me võime saada KuMul tekkis uusi tuttavaid ja see oli. See oli niisugune väga-väga põnev lugu, väga põnev muster. Seal käimised olid mitmes mõttes naljakad, ma tean, et sellesse lemmikkõrtsi ma läksin ükskord sisse ja otsustasin endale tellida kannu õlut. Ma sain kannu õlut kätte ja kõrtsmik seistes seljaga mu pool ütles, et sa üldse mõtled kogu aeg valesti. Sa mõtled ja muretsed mingi inimese pärast, kellele tegelikult terve maailm näeb välja teistsugune. Tema hoiab kinni oma klannist ja seal on ääretult ranged reeglid. Sa peaksid mõtlema palju rohkem omasuguste inimeste peale. Ma tean, et ma ärkasin selle peale oma vana nipiga, kuidas ebamugavast unenäost välja tulla. Äratasin nende silmapilk üles, otsustades, et aitab nõiast. See filosoofiline vestlus läheb mulle endale väga pingutavaks unes. Võib-olla see oli väike kokkuvõte millestki, mille üle ma olin palju mõelnud, mõeldes oma suurepäraseid kursuse üle, kus mu sõpradeks olid tulevased ägedad kirjanduse või keeleteadlased ja nii edasi. Aga me olime isiksustena väga erinevad. Ja kahtlemata üks osa meist oli lahterdajaid või neid, kelle käitumise üle aeg-ajalt jäid mõttesse, mis toimub? See on, see on absurdne jama, mikspärast ma peaksin mingile absurdsele jamale alluma. Miks ma peaksin istuma partei ajaloo loengus ja kirjutama konspekti, kui mulle ei ole üldse võimet, jäta meelde seda, mille poolest see või teine kongress oma oma filosoofiliselt aluselt erineb. Mõttetus, lihtsalt sinna on targem mitte minna või lugeda raamatut. Et kuidas saab olla nii, et, et väga mõistlikud inimesed lähevad sinuga tülli mitte millegipärast sellepärast, et sa oled laisk või taibutu. Kahtlemata on see mingis mõttes ka taibutuse näitaja. Kui sul on nii savi, et see tõepoolest ei suuda vahet teha tähtsatel sündmustel mis on kuidagi su tulevaseks eluks hästi nagu aluseks kuulutatud. Aga kas Mare Kõiva see see unenägu siis muutis midagi kardinaalselt see baarmen siis absoluutselt? Absoluutselt ma sain aru, et ma teen endale lihtsalt mõttetult tühjast tüli, ehk siis ma mõtlen kogu aeg probleemide ülem, millel ei ole mingit tähendust. Et kui ma deklareerin endale, et mulle lähevad tegelikult korda nende või teiste inimeste seisukohad, siis nii seda võetaksegi ja ülejäänute seisukohad lihtsalt on ka olemas. Mõttetus. Nii et ma arvan, et selle järel ma suhtlesin asja väga palju, väga palju rahulikumalt. Lõpetasin juurdlemise selle üle, mida ma muuta nagunii ei saa. Enamus. Te kuulsite, seitsmendat saadet sarjast elamus, rääkis more hõivad. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Urmas Vadi. Kõike head. Kohtumiseni.