Kaugeltki mitte kõike, mis siin meie maailmas sünnib, ei suuda inimsilmad näha ega inimmeeled taibata. Läbi aegade on arvatud, et suuri tõdesid, mille tajumiseks inimeste meeled liiga nõrgad on, näitavad meile kätte sõnumitoojad. Kõrgemate jõudude saadikud, inglid. Inglid, kes nad küll on, kui nad on vaimsed olendid, teejuhid, kaitsjad oleks küll tore, kui igaühel meist oleks oma kaitseingel, ongi, väidetakse pea kõikides religioonides ja kõrgemalt poolt on neile kindel ülesanne antud, nagu ka õiglust, jagavatele, kättemaksu inglitele. Kristluses on inglitel ka vastandeid seal pimedamal poolel eemanid. Nemad ei too taevalike sõnumeid, vaid levitavad saatanlike valesid ajavad nõrgad inimolendid segadusse ja mürgitavad nende hingekahtlustega. Kirjutatud on, et aegade algusest peale on inglid alati kohal, kui midagi suurt sündimas on. Kui sa neisse usud, võid nendega isegi mingi kontakti leida, mitte iialgi, aga sellega, kes nad sõnumitoojate, kaitsjate või kättemaksjatena siia maailma saatnud on, ei olevat küll tõsi, et inglid on siit ilmast lahkunud inimeste hinged, kes on saadetud maa peale oma tiibu välja teenima, nagu oleklarens Frank kapra jõulufilmis. Elu on imeline. Ingleid on ikka meestena kujutatud, sest teatiivsetel aegadel tegid ikka mehed siin ilmas ja väljaspoolsed Ta suuri tegusid. Ja neil on sulgedest tiivad, uisud, tiivad, inglid lendavad ning lennata said üksnes linnud, kellel olid sulgedest tiivad. Kuidagi tuli neid üleloomulikke olendeid ometi kujutada. Elusan hulk seletamatuid, asju, kummalisi juhuseid, saladuslike kokkusattumusi, imepäraseid, pääsmisi, õnnelikke õnnetusi on ju, kui meelde hakata tuletama. Võib-olla on meie kaitseinglid siin mängus olnud, see on küll üks lohutav mõte. Igavest linna kaitsevad inglid küll nii Rooma sees kui Rooma kohal, sirutavad nad oma hiigelsuuri kiviseid, tiibu ja kõigevägevam ana. Nende seas tundub peaingel Miikael, kes seisab hiigelsuure iidse kindluse kastel saantandželo püha inglikindluse tipus kõrgel linna kohal. Ilusat pühapäeva pärast pikka sissejuhatust. Helgi Erilaid olen mina. Jah, vikerraadios on taas alanud. Kas teil seal Tandželon teinegi nimi, Adrianuse mausoleum, publikus, hääliustra Jaanus atrianus, Rooma imperaator aastatel 117 kuni 138. Tema päritolu ja keisriks saamise lugu on huvitavalt keeruline. Adriano, see isa oli Rooma senaator Liusad Jaanus aalsel enne Hadrianust valitsenud, käis tra Jaanuse nõbu ja mis selgub veel enne Tre Jaanust valitsenud Nerval ei olnud lapsi. Keisriks sai siis tema adopteeritud poeg tra Jaanus. Viimasel ei olnud samuti lapsi ja keisriks sai taas adopteeritud poega trianas. Ka temal ei olnud lapsi, ainult kaks adopteeritud poega ja ühest sai järgmine keiser Rooma meessoost kõrgkihtavad, sest tõenäoliselt pigem eromeenuste seltsis aega veeta. Mis tegelikult muidugi oluline ei ole. Igatahes on teada, et Adriano, see pärisvanemad, lahkusid siit ilmast üpris vara. Poiss polnud veel kümnenegi jahtra Jaanus kandis edaspidi hoolt tema arengu ja õpingute eest. Noorestadriaanlasest kasvas tubli sõja mees, sest sõdades tohutus Rooma impeeriumis puudust ei tunta. Koos keiser tra Jaanuse leegionitega käiste provintsides mässulisi maha surumas ning jäi Rooma vägede juhina Süüriasse. Kui haigestunut Jaanus Rooma tagasi sõitis, on nii ja naasuguseid oletusi, kas surivoodil Trayanos ikka määrassadrjaanuse oma järglaseks või tekitati vastav dokument pärast keisri surma. Igatahes saiad reanusest järgmine Rooma keiser on teada, et oma kõrgel postil ürituste provintsides tekkinud kokku põrkama käid läbirääkimiste teel lahendada. Kuid paar koopa ülestõusu mahasurumine juudamaal kasvas ikkagi raskeks sõjaks, milles Rooma leegionid kaotused väga suured olid. Vastupanu eest said juudid kõvasti karistada. Adrianas püüdis ka Rooma impeeriumi piire tublisti kindlustada. Tänaseni räägivad sellest massiivse Hadrianuse müüri varemed Põhja-Inglismaal. Adriano polnud üksnes vägev juhteeii, ta armastas kunst ja kauneid hooneid Rooma lähedal. Diivalis on siiani märke tema imeilusast villast ja aedadest. Tema ajal ehitati uuesti üles tulekahjus maha põlenud vägev rooma pante. Keiser kirjutas ladina ja kreekakeelseid värsse ning kõigil teda kujutavatel skulptuurides Ta habet. Kui seni olid Rooma keisrid ilmselt kreeka atleetide eeskujul alati sileda lõuaga olnud habemik Kadri Jaanus olnud aga humanist ning armastanud ja austanud sügavalt kreeka Hellenismi ajastut. Ta külastanud sageli Kree vaat ja veel sellisel reisil kohtunuta Pythnjas kreeklasest nooruki antiinausega kes tollal tõenäoliselt 13 või 14 aastat vana antiinousest Saihhadrjaanuse eromeenas armastatu klassikalises kreeka traditsioonis on plaan. Ta on kirjeldanud kaunite teismeeas noorukite ja vanemate meeste suhet, millel siis tõenäoliselt tolle aja elulaadis oma koht oli. Antiinouse kohta on teada, et ta saatis atriaanust viimase sagedastel reisidel mööda suurt Rooma impeeriumi ning et 130. aasta oktoobris uppus antiinous Niiluse jõkke. Ja nii kõlabki ainus iidsetes ürikutes kirja pandud teade juhtunu kohta. Hiljem on Tearitiseeritud ja arutletud, oli see õnnetus eneseda mõrv või religioosne ohver. Aga arutleda võib ju mitut moodi, kuid 19 või 20 aastasena lahkunud imekaunis noorukantiinous on ajalukku lausa kustumatu jälje jätnud sest keiser Hadrjaanus oli murest murtud ja püüdis oma armastatu mälestust kõikvõimalikul moel jäädvustada. Ta pani linnadele lahkunu nime, laskis tema pildiga medaleid vormida, igale poole, tema kujusid püstitada ning kuulutas ta viimaks jumalaks, kelle auks templeid tuli ehitada. Adriano olevat isegi nõudnud, et loodaks antiinoused tähtkuju, mille kotkas taevasse viiks. See jäi siiski tegemata, kuid kõikjale suures Rooma riigis pandi Hadrianuse käsul üles kauni kreeka nooruki kujusid ja püste. Teda oli kujutatud ka pakkuse või vanaegiptuse jumala Osseerisena. Ja niimoodi sai antiinousest üks kõige tuntumaid tegelasid tollest ammusest ajastust. Jumalikult kaunis olend, keda tihtigi jumalana kujutatud on, elab niimoodi tänase päevani Vatikani roomatiival luuri Berliini ning Ateena kunstikogudes. On teada, et tema viimased aastad veetis keiser Hadrianus Roomas ning leidis lõpuks pärast pikki sõjakäike ja rännakuid aega ka oma järeltulija peale mõelda. Omaenesepoegi ja tütreid tal ei olnud. Ja tsiteeris ta esmalt konsul Lutsu, seal ju see, kes aga 138. aasta alguses suri. Ja seejärel Tiitus, Aurelius Fulviusantoniinose, kes oli üks neljast kuninglikust Itaalia saadikust ja aasia konsul. Viimasest saigi Rooma impeeriumi järgmine keiser Antonius Pius. Mitmete iidsete allikate järgi olid keiser Hadrianuse viimased aastad rasked ja õnnetud. Ta oli ilmselt ka väga hai kõige ning üritanud mitmel korral isegi enesetapu. Adriano, see surmaaeg on teada 10. juuli 138. Ta oli 62 aastat vana kuid tema rändamised polnud veel lõppenud. Esmalt maeti ta tema Keiserliku villa lähedale kunagi Siitzerale kuulunud maa-alal. Õige pea viidi imperaatori põrmu Rooma ning maeti tomiid seaaedadesse, mis seisid juba peaaegu valminud mausoleumi läheduses. Aastal 139 lõpetati Hadrianuse mausoleumi ehitamine ning urn tema tuhaga paigutati selleks ettenähtud paika tema naise viibiasse viina ja adopteeritud poja lootsuse häälise põrmude kõrvale. Selline oli siis mees, kelle jaoks rajati tiiberi paremale kaldale vägev mausoleum. Hilisem kastel Sant Angelo. Aastal 139 kujutas Adrianuse mausoleum eneses tohutut rasket massiivset kivi, silindrit, urnid, imperaatori ja tema lähedaste tuhaga paigutati sügavale hoone sisemusse ning sealsamas leidsid pärast siit ilmast lahkumist oma kohaga järgmised Rooma impeeriumi keisrid. Viimasena tõenäoliselt karak alla aastal 217. Mausoleumi ehitamisel võeti ilmselt eeskuju iidsete Kreeka valitsejate hauakambritest. Hiigelsuure ümara hoone läbimõõt oli 64 meetrit, kõrgus 21 meetrit. Hoone ümber seisid raidkujud, seda kattis ringikujuline katus, millel seisid nelja pusega sõjarakend ning atrianuse kuju. Hoonet ümbritses kaitsevall, millel kasvasid küpressid. Vallil oli pronksist kaitse piire, seda ehtisid pronksist paabulinnud trummiks kutsutud ehitise välismüüri ehtisid korraga härrased poolsambad. Hilisematel aegadel ümbritseti monument nelinurkse Marmariga kaetud valliga, mis oli 15 meetrit kõrge ning mille külgede pikkus oli peaaegu 90 meetrit. Tohutu ümara hoone sees viis ülespoole spiraalikujuline võlvitud kald. Selle valgest mosaiik põrandast on veel praegugi jälgi näha ning selle seinu katsid kolme meetri kõrgused marmorplaadid. Keiser Aurelianose ajal elas Rooma impeeriumi üle keerulisi aegu. Kodusõjad, provintside rahutused ja barbarite sissetungid hakkasid riigi elus lausa igapäevasteks asjadeks. Ka igavest linn oli vaja kaitsta ning atrianose mausoleum vägev, kivine trumm, nagu ta oli, muudeti kindluseks, et kaitsta rikast raamat vere ja saagihimuliste barbarid teest mõrvariteks kutsuti germaanlaste ja pärslaste horde. Aurel jäänusel läkski korda riik mõneks ajaks ühtseks muuta, igasuguseid reforme läbi viia ning neljandal sajandil sai kogu riigis valitsevaks usundiks ristiusk. Ometi astus Rooma impeerium juba languse teel, lagunes kaheks ida ja lääne roomaks ning viimane langes päriselt. 410. aastal hõivasid Rooma linna läänegoodid ning mõnikümmend aastat hiljem rüüstasid ja lõhkusid vandaalid sellegi, mis tolleks ajaks linnast veel järel oli kindluseks muudetud. Haderianuse mausoleum rüüstati iseenesest mõista, samuti pühaks peetud urnid lõhuti pronksist ning marmorist kujud heideti müüridelt alla. Kummalisel kombel jäi terveks ühturani ehtinud päiskivi. Arvatakse ette, kui oli keiser Hadrianuse põrmu sisaldanud urniga ja seda päiskivi hoitakse tänaseni Püha Peetruse kiriku aarete seas. Saaki Coment lambi taandaksin. On see järgnev, nüüd legend või mitte, kes seda oskaks öelda. Igatahes käis Roomast 590. aastal üle kohutav katkuepideemia. Taevastelt jõududelt abivalamiseks korraldas paavst Gregorius Suur siis pidulik usulise protsessiooni ja kui rong käik kindluseks muudetud Jaanuse mausoleumi juurde jõudis, näinud hirmunud inimesed kõrgel taevas inglit, kes oma leegitseva mõõga tuppe olevat pistnud liigutus, mis jumala andeksandmist pidi tähendama. Sellest peale olevat kindlust püha inglinimega hakatud kutsuma kastel Sant Angelo. Peaaegu 1000 aastat hiljem 1496 Ta seisis linnast põhja pool asuval kõrgendikul roomalebasema küngaste ja orgude all hävitatuna ja rüüstatuna paljooni osutas müüri piirjoontele saanud ann salakindlusele. Rohkem kui pooled ehitised, millest nad möödusid, olid tühjad. Kitsed hulkusid maha langenud kivide vahel. Väljoni, seletas talle. Detsembris oli tiiber üle kallaste tulnud ja inimesed olid sunnitud põgenema kolmeks päevaks ümberkaudsetele küngastele. Sealt pöördusid nad tagasi läbi ligunenud mädenevasse linn, kus puhkes katk. Ristiusu ema linn tundus olevat tohutu varemed, väli ja prügihunnik häving, ston, Michelangelo agoonia ja ekstaas. Sellisena nägi Roomat esmakordselt kaunist ja uhkest Firenzes saabunud Michelangelo vana roopi. Rooma oli sajandeid kiriku riigi ehk paavstiriigi pealinn olnud. Nende sajandite jooksul paavstivõim kord tugevnes, kord põgenes, kuid 15. ja 16. sajandivahetusel sai sellest oma majanduseluga üpris maha jäänud linnast renessansikeskus. Arstid valitsesid kõige ka kunstielu üle ning ilma nende teadmise ja nõusolekuta ei loodud Roomas ühtki suuremat kunstiteost, vaid paastu otsustas, mis on ilus, õige ja vajalik ning mis mitte. Mis ehitustesse puutub, siis esikohale seati ikka kirikut ja kabelit ning tab paavstide eneste hauamonumendid. 16. sajandil on arhitekt ja maalikunstnike Tšatšova saari kirjutanud. Selleks, et kristlastele kirikuid ehitada, mitte üksnes ei hävitatud kunagiste ebajumalate suuresti austatud templeid, kuid Püha Peetruse basiilika kaunistamiseks võeti kasutusele isegi Hadrianuse mausoleumi praeguses kindluse kivisambad, nagu ka palju muud paikadest, millest praegu vaid varemed järel on. Niimoodi kõlab muide George Friedrich Händeli inglite lend. Tähendab selle kindluse hiigelsuurt kee trumme ei suutnud pikalt kestnud rasked armetud ajad Roomas siiski varemeteks muuta vägeva suure ja tume. Täna seisis ta Vatikani lähedal ka siis, kui Michelangelo esmakordselt rüüstatud igavest linna nägi. Ja aegade jooksul on selgunud, et seda kindlustanud paastidele vägagi vaja. Igaüks, kes tiiberi läänekaldal seisva Andžele juurest umbes 300 meetri kaugusel asuva Vatikani poole sammub kindlasti tähele tänava ääres kulgevat pikka ja kõrget müüri. See tundub enam-vähem samasuguse sakiliste äärtega müürina, mis ammustest aegadest linn ümbritsenud ja kaitsnud on. Kuid keegi ei oska ilmselt kujutleda, et selle müüri sees on pikk ja kitsas võlvitud galeri, mis viivad kanist sandanis kindlusse. Roomlased kutsusid seda käiku basseto, mis tähendabki väikest käiku. Esmakordselt ehitas siia kaitsemüüri juba kuuendal sajandil idagootide kuningas totiila. See oli esimene kaitsevall, mille ta pärast Itaalia osalist vallutamist püstitada käskis. Tänaseks on sellest hallist vaid üksikuid kive järel. Ka paavst Leo, kolmanda, seitsmendal sajandil ehitatud kaitsemüür ei püsinud kuigi kaua. Saratseenid rüüstasid 846. aastal Vatikani ning viisid kaasa tollase Püha Peetruse kiriku aardeid. Et sellised lood enam ei korduks, laskis paavst Leo neljas umbes 800 viiekümnendatel Nendel aastatel Vatikani põhjalikult müüridega ümbritseda. Nende pikkus oli kokku ligi kolm kilomeetrit ja 44 kaitsetorni muutsid müürid hirmuäratavalt hambulisteks. Praegune basse. Ta moodustas sellest võimsast kaitsevallist vaid väikese osa ja galerii ehitamise bassetosse lõpetas paavst Aleksander kuues 1492. aastal. Vatikanis pole tegelikult kõik siiski nii väga pühalik, leidub üht-teist inimlikku ja maist ning isegi üht-teist naljakat. Täpselt ei mäleta, kust ma nägin mõningaid naljapilt, aitäh. Vähemasti paar toredat sketši ühest paavstist, kes on tõstnud kahe käega kõrgele oma pidulikku rüüd, paljastades põlvini valged kiitsakad, sääred ja sandaalides jalad ning lippab kõrge paavsti müts viltu peas ja nägu ähmi täis. Mingisugust pikka koridori mööda kiiruga edasi. Nii ma tean, siis basseta see pikk käik, mis viib Vatikanis Santanniale kindlusse tõepoolest mõne paavsti ära päästnud on teade, et just sama Aleksander kuues, kes galerii valmis laskis, ehitada sedapidi paar aastat hiljem 1494 kiiruga Vatikanist varju minema, sest prantsuse väed olid linna tunginud. Sama lugu kordus paavst Clemens VII Meie jaoks aastal 1527, kuid Charles viienda saadet palgasõdurid ligi terve aasta Roomas vandaalitsesid. See oli kättemaks selle eest, et paavst polnud täitnud oma lubadust sõlmida liitu prantsuse kuninga François esimese vastu ja pidigi Clemens VII oma paavstirüü jälle pihku haarama ja läbi salakäigu pagema vägevasse ann tšellokindlusse. Tal oli tõesti kiire, sest võitlus temast, šveitsi kaardiväelastest, ihukaitsjatega käis juba Püha Peetruse kiriku treppidel. Aastast 1845 on säilinud poed Velli värsid, millel nimeks saanud Angela kindluse basseta. Ja need värsid ütlevad lühidalt järgmist. Tahaksid sa teada, mis kummaline koridor siin-seal väikese katusega kaetuna pühast Peetrusest kindlusse, kus teinekord õhk, värskemand võin sulle öelda kõige kõrgem ja püham siin maa peal, siis teadagi, paavst kõige kõrgem ja püham siin maa peal hoiab seda enda jaoks juhuks, kui tal peaks tulema tahtmine peitust mängida. Kindluses võib püha isa end hästi tunda. Ühelt poolt kaitseb teda veinikeldrihooldaja ja teiselt poolt kook ning valge ja kollase lipu alt selline oli noil aegadel kindluse kohal lehvinud Vatikani lipp. Siit võib ta kergesti levitada nii õnnistusi kui kahuripauke. Nii ma tean, siis lood sandaandusele, kindlust ja Vatikani ühendava pika võlvitud käigu bassetoga. Hell keda väelangeres perega? Paavst Leo 10. laskis Daniela kindluse kabeli kaunistamiseks kauni madonna kuju luua selle räius, marmorist Michelangelo õpilane, rahvaelluda Montellu nagu ka ingli ümara kindluse siseõuest tõusva kõrge nelinurkse keskosa tippu üles rooma kohale. Rahva Ellodemontellupa 1536. aastal loodud kivine peaingel Mikael hoidis oma mõõka käes, tema tiivad olid päris tagasihoidlikult selja taga ning ilme väärikas. Päästauluskolmas tegi rahva endale ülesandeks teha valmis veel 12 tinglik mis pidid kaunistama juba keiser Hadrjaanuse ajal loodud hääliuse silda. Sild viib otse üle tiiberi jõe sandandželo kindluse müürini ning sealt edasi peasissekäigu juurde. Ka silla nimi oli aegade jooksul muutunud, Püha Inglisild, oli see nüüd Pontes Antandžele Rahva Hellade Montelluupa loodud sillapostidel seisvad inglid asendati paavst Clement Üheksanda tahtelt 1669. aastal uutega. Nende looja oli juba kuulus Rooma purskkaevude ehitaja, seal Lorenzo Bernini. Hallpeaingel Miikaeli aekastel San Angelo ümarast trummist taeva poole tõusva vägeva südame kõrgel katusel oli pikem kuid mingil moel said kannatada ja tuli uuega asendada. Alles on see ka nüüd seisab ta kindluse siseõuel üleval, linna kohal aga laiutab tiibu aegade jooksul ähvardavalt tumedaks tõmbunud hiiglaslik pronksist peaingel. Võiks arvata, et just sellisena, nagu teda selles iidses legendis kirjeldatud on, siis sellisena, nagu nägi teda taevas rahvas, kest, rituaalsed rongkäigus sandandžele juurde oli tulnud, et linnakatkust vabaks palvetada. Uue ingli tegi kindluse tippu flaamlasest skulptor ja arhitekt Peeter Anton fon Vershwelt. Ning see pronksingel pandi paika 1753. Vägev peaingel Miikael seisab seal kõrgel kõrgel tohutut sulgjat, tiivad ähvardavalt aga võib olla ka kaitsvalt laialimõõk pea kohale tõstetud, paremast käes ja mõõgatupp vasakus. Tundub, et kohe pistab ta mõõgatupp. Ning rahu on taas maa peal ja igavene linn inglite kaitse alla. See hiigelsuur tume ingel, tohutu tumeda kivikindluse tipus tundus hirmuäratavalt ilus, eriti siis, kui hämarus rooma enesesse mähkis. Ta tõmbab sind mingi maagilise jõuga enese poole ja sunnib ennast vaatama. Kuigi sa seda parema meelega ei teeks. Sest võib tekkida kummaline hirm. Äkki tõuseb ta lendu, kas ta kaitseb või ähvardab. Ja millise sõnu, mida toob inglid, on ju sõnumitoojad. Igatahes seisab see süngevõitu laiali sirutatud, tiibade ja mõõgaga rooma sõja tuunika singel õiges kohas. Pimedal keskajal oli sandandžela kindluse elu sama segane ja rahutu kui igavese linnaainese oma. Pikki sajandeid kasutati seda kivi kalossi vanglana ja küllap kadus lootus paljudel, kelle seljataga rasked uksed sulgusid. Jerdana Bruno viibis siin kuus aastat oma elust. Siin kandsid oma karistust pen Venuda Chel liini Stefano park, kaari, isegi tulevane paavst Paulus kolmas hukkamised viidi läbi väikeses siseõues. Kui aga paavst oli sunnitud oma rüü hõlmad jälle pihku haarama ning läbi basseto Vatikani hiilgusest sant Angelesse põgenema siis pidid talle ametiga siin olema väärilised ruumid, kus olla ja elada. Ja olidki paavst Clemens seitsmenda vannituba. Siin kindluses on pildil kauni võlvitud poolkaare all seinad üleni maalide ja mosaiik, idega kaunistatud. Paavsti eluruume ilustavad tolle aja parimate kunstnike maalingud. Siin on Michelangelo ja tema õpilase Rafaele Montelluupa Pramand Leon Domenico saaga ja õige mitmete teiste tööd kontrastiks kivistele koledatele vangi kongidele. Niisugune see elu juba kord on, puha kontrastid igale poole. Selgel päikesepaistelisel päeval tuled sa mööda laia silda. Lorenzo Bernini 12 tohutut valget inglit valvavad igasugust sammu siin roheka tiibere kohal. Emaria keskelt kõrge kivine sandandžela kindlus seisab otse su ees, kui mägi tohutu tumerohekas hingel kõige kõrgemas tipus. Ümarat kindlust ümbritseb sakilise äärega vägev müürinelinurk, mille igas nurgas kõrguvad suured kaheksanurkset tornid, eesmised, madalamad tagumised kõrgemad Püha Matteuse, Püha Johannese, püha Markuse ja Püha Luukase tornid. Hauakamber, kindlusvangla ja paavsti pelgupaik. Praegu on siin muuseum ja tervelt viiel korrusel. Esimesed läheb üles kuulus pikk keerlev kald. D tõepoolest fantastiline roomaaegne konstruktsioon. Teine korrus ongi vangla korrusama kohutavate kongide, kiviste, käikude ning piinamisruumidega. Ja siin on ka hoiuruumid vilja ja õli jaoks. Kolmas korrus, siit saab juba kindluse kahte suurde siseõue. Neljas korrus on paavsti korrus. Siin on remonte tehtud Julius teise rõdu paavst elemendid imekaunite freskodega ning väärisesemete saal. Viiendal ja viimasel korrusel laia paga suur lahtine terrass ning otse selle kohal laiutada tohutu peaingel Miikael oma pronkstiibu. Lämbraunist ei saa nüüd jälle üle ega ümber, jälitasin Pariisis oma Da Vinci koodiga ja Roomas tegutsevatel inglid ja deemonid. Mõlemad sobivad selle linnaga küll hästi. Niisiis tark teadlane Robert Langdon kodus kogu maailma religioonides valmis lahendama igasuguseid mõista. Tõsi ja järjekordne kaunid, aga ka bioloogia, füüsik Victoria Vetra püüavad tohutust Rooma linnast inglite abiga leida hirmsat palgamõrvarit, kes täidab võikal moel vastikute illuminaatide veriseid käske ja tapab üksteise järel Vatikani kardinale uue paavsti kandidaate. Aitäh. Lugu on pikk ja tähendab Raunelikult keeruline ja las ta olla. Aga Rooma on selles loos õige oma väljakute, purskkaevude, kirikute, püha Peetruse basiilika ja Sandhanisele kindlusega. Kõik need objektid on õiged ja seisavad oma õigetel kohtadel, mistõttu võiksime juurida, kuidas Sten Braun meie kindlust näinud on. Ta silmitses koletut kiviga lossimisjõe taga otse tema vastas, kõrgus. See oli rooma kuuluse ehitis, mis seisis Vatikani suhtes poolviltu tiiberi jõe kaldal. Rajatise geomeetria oli lihtne ja karm. Ruudukujuliste müüride vahelt kerkis sõõrias lossitorn ning kogu struktuuri ümbritses pentagrammi kujuline park. Mahedat tulvavalgustid tõstsid kivist kaitsevallid tema ees jõuliselt pimedusest esile. Kõrgel torni tipus seisis päratu suur pronksingel, kes osutas oma mõõgaga alla täpselt kindluse keskele ning otsekui sellest poleks veel küllalt, kulges otsejoones kindluse peasissepääsu poole kuulus inglite sild mõjukas juurdepääsutee, mille kohal kõrgusid 12 inglit, kelle olevat kivist välja raiunud ei keegi muu kui Berniini ise. Kastel sandandžela ta jooksis mööda silda temast mõlemal pool võlgsetasid mööda Verniini inglid, suunates teda lõpliku ette määratluse poole. Juhataja kui inglid sind söörlal teel. Mida lähemale ta jõudis, seda kõrgemaks näis losside oran kassarat. Möödunud sajandite jooksul oli Vatikan kasutanud seda rajatist hauakambrina kindlusena, paavsti pelgupaigana, kiriku vaenlaste vanglana ja muuseumina. Ilmselt oli seal olnud teisigi asukaid. Illuminaadid räägiti kindlust, läbistasid peidetud sissepääsud, varjatud käigud ja salakambrid. Kindluse päratu suured topeltuksed olid öösel loomulikult suletud. Ehitist valgustasid ainult fassaadile suunatud välisprožektorid. Kõik tillukesed aknad olid pimedad. Keskmise torni tipus otse inglimõõga all. Eeldus müürist, väikerdu marmor, rinnatis näis nõrgalt väreldes kumavat, justkui valgustaksin ruumisele taga tõrvikud. Robert Langdon tormas ümber kindluse väliskantsi, olles tänulik prožektorile, mille kuma teed valgustas. Vallilt alla vaadates jättis siseõu lausa muistse sõja arsenali muuseumi mulje. Seal oli katapult marmorist, kahurikuulide virna ning igasuguseid hirmuäratavaid relvi. Edasi jõuab Victoriat otsiv Langdon Sand Angeles iidse kindluse käikudes ekseldas hiigelsuure spiraalse kaldteeni seal Elitrafooro, mille üks ots viib torni tippu, teine maa-alustesse vangikongidesse. Ta avastab pentagrammi kujulise sissekäiguga salakäigu ning raudukse, mis viib kaarkäik. Ja selle kohal on rajatud sõna ilm basseta. Lugege natuke veel. Elbasseta Väike-läbikäik oli sandandžela kindluse ja Vatikani vahele ehitatud kitsas tunnel. Sedakaudu olid paavstid Vatikani piiramise ajal ohutusse kohta pagenud ning jumala vallatuvad neist käisid salaja armukeste juures või oma vaenlaste piinamist vaatamas. Juttude järgi olevat mõlemat tunnelisuud nüüd kindlate lukku kudega suletud ja võtmed kusagil Vatikani võlvkambris peidus. Kui Langdon lõpuks õige ukse avanud Ta oli, taipas ta kohe triivib pühas paigas. Ehkki piklikku ovaalikujulist ruumi ehtivad kaunistused olid vanad ja luitunud, nägi ta ohtralt tuttavaid sümboleid, viisnurkseid, plaate, planeetide freskaasid tuvisid, püramiide. Siinsamas oligi siis illuminaatide valgustatuse kirik otse Vatikani kõrval. Lähen Braun, inglid ja deemonid. Lähen Braun oskab küll pilte maalida, et mis edasi sai? Muidugi päästab Langdon Avitooria salamõrtsuka küüsist ning viimane kukub kõrgest kindluse tornist alla. Ja siis pagevad näditooriaga möödail basseetod, mis üllatus-üllatus, avaneb Vatikani poolelt paavsti era raamatukokku, kus on idamaa vaibad, 3000 vanaaegset köidet, kõrgetel tammepuust riiulitel tepitud nahkdiivan jah, marmorkamin kuhu on väga vähesed sattunud jäik ainult paavst jänese saatel. Tähendab, Rauni lugu läheb siit veel päris pikalt edasi. Aga meie oma hakkab lõppema. Suur tumeeelne ajaloosaladusi täis. Niimoodi ta seisab seal keset igavest linna. Jaanuse mausoleum kastel Santamisele, inglite valve all, Merniini Amad sillal ja tume tohutu peaingel Miikael kõrge kindluse torni otsas linna kohal ja ingleid ise nimetan saadikud, sõnumitoojad, sest kaugeltki mitte kõike, mis siin maailmas sünnib, ei suuda inimsilmad näha ega inimmeeled.