Hispaania kitarride näib süngevõitu saladusi peidus olevat ja ega see polegi teab mis imehärjavõitluste verised areenid tulid sellelt maalt ja inkvisitsiooni, julmad tuleriidad, avar, mägine, hingematvalt kaunis loodus ja uhked inimesed sajanditevanuste reeglite ja traditsioonide kammitsais läbi ajaloo. Läbi pika ajaloo ibeeridest, baskidest, kes asustasid siinseid alasid juba teise aastatuhande lõpust enne Kristust tulid kreeklased ja keldid, Kartaago alased ja roomlased, vandaalid ja läänegoodid. Ja ärgem unustagem maur. Hispaania riik hakkas kujunema 15. sajandi lõpupoole, kui võimul olid Isabella esimene ja Fernando teine. 1492 purjetas Kolumbus üle ookeani Ameerikasse ja kaugetest kolooniatest hakkas emamaale määratuid rikkusi voolama. Kuningas Carlos esimese ajal kujunes Hispaaniast maailma riik Madalmaade, Sardiinia Sitsiilia polikuningriigi ning peaaegu kogu Kesk- ja Lõuna-Ameerika valitseja. Pärast Carlos esimest sai Hispaania valitsejaks tema poeg, fanaatiline Felipe, teine. Ja just tema ajastu pakub meile huvi siin ja praegu, sest siis kerkis Sierra Quad raama tumedale taustale tohutu Ell Escory all loss, klooster ja mausoleum, morn, eemaletõrjuv ja suurepärane. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios on alanud. Kuningas Felipe, teise aegses Hispaanias käisid härrasmehed ringi kaela ümber kärgeldatud lumivalged, sinised või kollased ratas, kraed markesotad sellise 1562. aastal oma haiguse varjamiseks välja mõelnud keegi kaela. Lümfisõlmede paistetust põdev Itaalia marki Felipe, teine Hispaania kuningas 1556 kuni 1598 andis välja määruse, tohib kanda kaheksandik, vaaralisi tärgeldatud kaeluseid. Raske arvata, mida selline mõõt enesest tollal kujutas. Igatahes kandsid muidu üleni musta rõivastatud Hispaania härrasmehed rüütlid, jahid algod ümber kaela, vankri Ratla sarnaseid korrutatud, volditud ja tärgeldatud kaela oreooli. Selline viirastuslik etikett on üpris usaldusväärne dokument. 16. ja seitsmeteistkümnenda sajandi Hispaaniast. Uhked ide algod läksid oma jäikade rataskraede suurusega teinekord üle igasuguse piiri, nagu vanades ürikutes kirjeldatud tuli teinekord lusikasabasid kõvasti pikemaks teha, et supile säärase karniisi rüütlile ikka suhu satuks. Pealegi läksid sellised ehted terveid varandusi maksma, neid tärgeldada ja tutvuda oli suur kunst ja minevikku triiktubades kulutati selle töö peale kõvasti aega, sest tärgeldamist vajasid nood ratas, Krajad ju iga nädal. Mark, kes ootad, mida suuremad, seda uhkemad polnud mitte üksnes Felipe teise ajastu rõivastus, detail. Oma jäikuses ja kammitsetusest kujutasid nad ehk omal kombel aja sümbol. Likud valitsejad Fernando ja Isabella olid pärast araablaste mahasurumist ühtse Hispaania loomisel midagi üpris kohutavat käima lükanud. Riigi ühtsuse kindlustamiseks oli vajaga ühtset usku, kõiki väärusulisi ja ketsereid tuli karistada. Nad tuli leida ja neid tuli karistada. Ja neid oli palju, sest ketserlus oli igasugune maailmavaade, mis mõne katoliku kiriku dogma kah kokku ei sobinud. Kuningapaari loodud eritribunal vaimulik kohus, püha amet, tuntuima nimega inkvisitsioon kontrollis kõike. Kõike, mida kusagil öeldi, kirjutati, trükiti, millest kõneldi lauludes ja tantsudes. Kõiki usklikke kutsuti üles teatama igasugusest ketserlusest, mida nad tähele pannud. Milline võimalus oma vaenlasi inkvisitsioonikohtu ette lükata, sest kes neid signaale siis kontrollima hakkas? Oli välja antud pikk nimekiri kahtlastest toimingutest, mis kõike tserlusele viitasid. Ja isegi oma perekonnaliikmeid tuli inkvisitsiooni kohtule välja anda. Muidu ähvardas sind kirikuvanne Felipe, teise valitsemisajal inkvisitsioon riigis juba iseseisvaks võimuks muutunud. Kõik toimus ülisalaja ja keegi ei julgenud pärida nende järele, kes inkvisitsiooni vangikongidesse kadusid. Kui süüdistate oma eksimust ei tunnistanud, võeti appi veel üks jumalale meelepärane tegevus. Piinamine. Et kangekaelsed Temahketserlikest veendumustest vabastada ja õigele teele juhtida. Ka piinamine käis piinlikult täpsete reeglite järgi. Kui süüdistate oma süü üles tunnistas ja seda kahetses, oli ta kirikuga lepitatud, kuid pidi läbi tegema avaliku ja häbiväärse patukahetsuse ning temalt võeti ära kõik, mis tal hinge taga oli. Kui ketser üles ei tunnistanud, näitas püha tribunal ameti halastust üles. Kirik viskas patustaja kogudusest välja ja andis ta ilmalikele võimudele üle. Viimased karistasid ketserit. De saadeti elusalt tuleriidale. Lion Feuchtwanger kirjeldab oma raamatus Scoya üpris pikalt, kuidas inkvisitsioonikohtu otsus välja kuulutati ja täide viidi. Korraldati hiilgavaid rongkäike pidulikult vabastati test inkvisitsiooni Lipp, hiigeltribüünil istusid ilmalikud ja vaimulikud aukandjad. Iga üksikkurjategija hüüti välja ja toodi ette häbi särgiga ning kõrge terava Otsalise ketseri kübaraga. Ja kohtuotsus tehti talle kõlava häälega teatavaks. Kemaderale põletamisplatsile viidi süüdimõistetu suure sõjaväelise eskordi saatel. Rahvahulk vaatas ketserite põlema võitlemist kirgliku innuga, mis ületas vaimustuse härjavõitluste vast inkvisitsioon, hooblased kõiki hispaania päritoluga inimesi. Katoliku usku ühendades olevat ta kaitsnud poolsaart ususõda vigade eest, mis ülejäänud Euroopat nuhtlesid, kuid samas süvenesispaanlastes veendumused kõigutamatu. Usk dogmadesse on tähtsam kui kombeline Louis Lion Feuchtwanger, Coya. Nagu riigile inkvisitsiooni õudustest veel vähe oleks olnud, sai Hispaania troonile 1556 kuningas Felipe teine ajalugu väidab, et tema ajal saavutas Hispaania maailmariigina oma kõrgpunkti ning tema ajal algas ka allakäik. Ajalugu väidab, et Felipe, teine oli julm ja silmakirjalik valitseja üdini fanaatiline katoliiklane, kes sõdadest iial ei väsinud. Ta püüdis kõigi vahenditega Hispaania impeeriumisse kuuluvates Madalmaades protestantliku liikumist maha suruda kuid Madalmaades tõi see kaasa vaid suure ülestõusu ja vastuhakku ja viis selleni, et Hispaania kaotas selle Osama impeeriumist. Samas väidab ajalugu, et Felipe, teine Hispaania valitsejana päriselt siiski läbi ei kukkunud. Ookeanitagustest asumaadest voolasid nii riigi kui valitseja enesekassasse tervet kulla ja hõbedajõed. Tal õnnestus lõpetada see püsiv oht, mida Türgi Ottomani laevastik juba tükk aega enesest euro rahva jaoks oli kujutanud. Ta sõlmis liidu Portugaliga Inglismaaga ja lõpuks ka Prantsusmaaga, abielludes prantsuse kuninga Henri teise tütre. Valva Elizabethiga. Felipe teine vanal maalil, üleni mustas ja kõrvadeni tõusva jäiga valge kroon, kraega vuntside ja tahtekindla ilmega, Hispaania kuningas Felipe teine olnud omamoodi keeruline isiksus, mitte üksnes julm türann, nagu tema vastased teda kirjeldanud on. Mees, kes täitis oma kohust ning oli ühtlasi ka selle mang ja kes jättis maailmale ühe kummalise ehitise, San Lorenzo de l Eskoriaali kuningliku kloostri Augustikuu 10. päeval 1557 võitsid kuningas Felipe teise väed Saint-Quentini lahingus prantsuse kuninga Henri teisele käisin. See oli märtrisurmas hukkunud pühaku San Lorenzo Sis Püha Laurentsiuse päev ning kuningas Felipe teine otsustas selle pühakujaama võidu auks ühe suure kloostri ehitada. See polnud tegelikult ainus põhjus. Felipe isa, kuningas Carlos esimese viimaseid soove olnud, et tema ise ja tema perekond ning järeltulijad leiaksid oma viimase puhkepaiga väärikas kirikus. Felipe, teine pani tööle oma arheoloogid, geoloogid, filosoofidia, ravitsejad. Uue ehitise jaoks tuli leida vääriline paik. Sobiv koht leiti päevateekonna praeguses 50 kilomeetri kaugusel uuest pealinnast Madridist 1040 meetri kõrgusel laiuv Serrade kadel raama platoo, mille lähedal seisis väike vaene Ell Eskoriali küla. See oli õige koht. Ja uusehitis sai nimeks talle sama, mitte just kõige meeldivama nime, mida ka too väike küla kandis. Ell Eskorial Teomägi. Silmapiiril oli näha mägesid ja kaugemal terendas Filipp teise rajatud Madriid. Avarad suursugused vaated ja just siia leidis valitseja. Esko Reali ehitamisega on seatud kahe Hispaanias väga tuntud looja nimed. Skulptor ja arhitekt, Huanboutistade Toledo ja arhitekt Huande reiera. Esimese kohta on teada, et õppis Michelangelo ponen Rodi juures Roomas ja rajas Itaalias kirikuid. Ballatsuside purskkaev. Kuni Felipe teine ta 1559. aastal Madriidi kutsus Jaama õue, arhitektiks tegi Hand artistidega, Leedul tuli siingi villasid palee Sid ja kirikute fassaade kujundada. Kuni 1563. aasta aprillis Eskoriaali kloostri nurgakivi paika pandi. Nüüd pühendus talle Eda täies tea ainult sellele hiigelehitisele, kuid kahjuks polnud talle antud selle valmimist näha. 1567. aastal pärast Toledo surma jätkas tema töödel Eskorealise arhitekti matemaatik, hande Herrera üks 16. sajandi parimaid arhitekte Hispaanias. Herrera tegi need on Leedo ehitusprojekte natuke ümber suurendast ja laiendas kogu hiigelkompleksi muutis fassaadide ilmet. Tema nimelt esindas Hispaania renessanssarhitektuuri pajastat. Tema nime järgi Herrerjanoks kutsutud Steel oli range ja kaine, selgelt välja joonistatud kontuuridega. Selline tohutu hallist külmast, graniidist, korralikult töödeldud ja lihvitud massiivsetest plokkidest. Ehitis on ka hiigelsuur Ell Eskorial, väljendades oma looja, kuningas Felipe teise loomust, jäik absoluutne, oma võimus ja sügavalt usklik. Elleskoriaali ehitati 21 aastat, 1584 oli ta valmis. Loss, klooster ja mausoleum. Juba ligi paar sajandit oli ta omal kohal seisnud, kui kuningamaal ja francescogoya kutsuti Elleskoreali, kus parasjagu viibis Carlos neljanda õukond. Kutsuja oli tooniaga, jäta ana. 13. hertsoginnat Alba kunstniku suur salajane armastus. Raamatus Coya ehk tunnetuse salakaval tee on kirjanik Lion Feuchtwanger oma võrratu targa sulega Ell Eskoriaal ei kirjeldanud ja paremat pilti sellest ehitisest on vaevalt kusagilt võimalik leida. Nautigem siis. 30 miili Madridist loode poole kerkib Sierra raama tumedal taustal kaugele nähtavana Elleskoriaal Elloss. Tohutu aukartust äratava kivimassina seisab see seal külmalt. Suurepärane, morn eemaletõrjuv. Ikka versailosi kõrval oli Elleskoriaal kuulsaim ehitis Euroopas. Hispaanlaste jaoks tähendas see aga kaheksandat maailmaimet. Lossi oli ehitanud Felipe teine Tomorn, fanaatiline ihar, umbusklik Kunstimaitseline, bürokraatlik valitseja. Siis, kui tema sõdurid Saint-Quentini juures prantsuse armee purustasid olid nad kogemata hävitanud ka ühe Püha Laurentsiuse kloostri. Laurentsius oli sünnilt olnud hispaanlane tema märtrisurma julm viis Ta oli elusalt röstitud, muutis ta hispaanlastele eriti kalliks ja kuningas Felipe tahtis talle lepituseks pühitsetud koja püstitada. Milletaolist maa peal seni veel nähtud pole. Edasi tahtis ta täita kuningas Carlose testamendis avaldatud soovi, et tema ja tema kuninganna jaoks väärikas hauamonument püstitatakse. Ja lõpuks Felipe tahtis oma viimased aastad üksinduses veeta omaenese ja jumala seltskonnas, ümbritsetuna Monkadest ja palvetest. Midagi ei olnud talle küllalt kallis selleks, et oma maailma valitseja üksindust väärikaks muuta. Lääne-India saartelt telliste kallimaid puuliike Guenngaa metsadest parimaid puid Granada jäära geena mägedes laskis ta raiuda pruuni rohelist punasetäpilist marmorit. Fila preesi mägedes valget. Mitte ainult Hispaanias ei töötanud tema jaoks parimad kunstnikud ja kujurid. Vaika Flandrias, Firenzes ja Milanos. Käe ja silmaga proovis kuningas ära iga detaili ja kui ta oli lahinguväljal, tuli talle ehitustööde kohta igapäevaaruanne saata. Eskoriaali ehitades kulutas Felipe teine ära kogu oma mitmete üle mere provintside sissetuleku. Esko reali põhiplaan oli kavandatud nii, et loss tervikuna pidi sümboliseerima riista, mida Hiiumaal Püha Laurentsiuse märtrisurmaks kasutanud oli. Rüstimis rauda, millel pühak oli põletatud. Hiiglaslik neljakandiline ehitus ise koos oma paljude õuedega pidi esitama sellesama ristimisristi ümberpööratud koiotest. Nelinurgatorni pidid kujutama nelja jalga esileulatuv Palazzeode infantes käepidet. Seal tõusis neid ehitis ranges jumalakartliku hiilguses mõeldud ja teostatud isemeelselt kauge tuleviku jaoks. Nagu püramiidid, kuid tugevamast materjalist Peralee hose valkjashallist graniidist. Esko Realis oli 16 paatiat 2673 akent 1940 usd 1860 ruumi 86, trepi 89 purskkaevu 51 kella. Esko Realis oli suurepärane raamatukogu 130000 köidet ja üle 4000 käsikirja. Eriti kallid Araabia käsikirjad olid pärit kaaperdatud laevadelt, mis viisid üle mere Maroko sultani idiaani haardeid. Lossis oli 204 raidkuju ja 1563 maali, nende seas Leonardo veraneeze, Rafaeli, Rubens, Wanda äiki Greeco ja Velaskesi meistritööd. Ent kõige uhkemad olid hispaanlased aarete üle, mida talletati Eskoreali relikaarjas reliiklejatele. Seal oli 1515 laegast kullast, hõbedast, kullatud pronksist väärispuust. Paljud neist kalliskividega tihedalt üle külvatud. Nendes olid hoiul 10 pühakute ja märtrite täielikult säilinud luukeret. 144 kolpa 366 käe ja jalaluud 1427 üksikut sõrme ja varvast. Seal olid Püha Antoniuse käsi pühade Reesa jalg ning Heroodes käsul tapetud imiku skelett. Seal oli tükike nöörist, millega oli köidetud Jeesus Kristus. Kaks okast tema kroonist puukilluke ristist, millel ta kannab. Täna ta oli. Seal oli ka savinõu, milles olnud vee Jeesus veiniks muutis püha August tiinuse tindipott ja igaüks kivi. Püha isa pius viienda põiest. Kurjad keeled rääkisid, et kunagi olevat keegi munk, kelle meeled kuratsegi ajanud, paljude hiilgavate kastide sisu välja kummutanud ja ühte jumala vallatusse hunnikusse kokku loopinud. Nii et oli võimatu vahet teha, milline käsi kuulus iseetrolle ja milline Veroonikale. Ühes erilises kabelis oli aga hoiul Eskoreali uhkeim reliikvia Santa Forne armulaua leib, oblaan milles jumalus kõige jahmatamapanevalt üleval moel avaldunud oli. Ketserid olid selle plaadi põrandale visanud ja jalgadega sellel trampinud. Armulaualeivast oli aga hakanud verd voolama. Jumalus, selles oli oma olemasolu tähistanud õukonna tseremoniaalid. Niisama ranged ja hiilgavad kui Eskoreal ise kirjutasid Hispaania valitsejatele tee kindlaks määratud aja, mida nad igas oma lossis veetma pidid. Eskorealis pidi kuningas oma õhkkonnaga igal aastal kindlal ajal 63 päeva viibima. Mugavat Carlos neljandat rõhus lossi morn suurepärasus ja ta laskis endale üheksaks nädalaks mugavad ruumid sisustada rõõmsate seinavaipade ja maalidega, mis kujutasid mängivaid lapsi, absi, naljatavaid, lamburi, neide, lopsakaid, jah, lobise vaip, pesunaisi. Aga nagu kõik senised valitsejad, läks ka Carlas neljas iga nädal Eskoriaali kirikusse oma lahkunud esivanemaid külastama. Ta läks läbi patsia, las Reese, kus seisid graniidsed Juudama kuningad, riistadega, millega nad iidse ja püha Jeruusalemma templi olid ehitanud. Ja nüüd kas seda traditsiooni Eskorial ning tähendas kristlikule maailmale sedasama, mida vana seaduse rahvale oli tähendanud Saalomoni tempel. Carlos, neljas möödus neist vanadest kuningatest Taavetist ja Saalomonist jaheseekyasest. Ning tema ees avati suure kiriku peauks, mida avati vaid kuninglikust seisusest inimestele elavatele ja surnutele vägevas ruumis võimsate kuplite all valitud marmorist sein. Teie võlvide vahel laskus kuningas allapoole kõigepealt panteoni. Las infantes printside ja printsesside ning nende kuninglike naiste matusepaika, kelle lapsed polnud troonile jõudnud. Ja siis edasi allapoole mööda graniitastmeid, panteoni, nende los raiesse. Seal seisis ta kaheksa nurkses ruumis Euroopa kõige uhkemad ja hiilgavamas mausoleumis jaspise ja musta Marmariga kaetud seinte vahel. Matusepaik oli ehitatud peal. Ta oli alla, nii et preester, kes tõstis armulaualeiba, seisis täpselt surnud kuningate kohal, kes niimoodi kõigest osa said. Carlos, neljas vaatas pronkskirste, kus puhkasid tema esiisad ja kaht tühja kirstu. Ühele oli kirjutatud kuningas Don Carlos, neljas teisele Maria Louisa kuninganna. Kuningas seisis siin viis minutit, seda nõudis komme. Siis lahkus krüptist sammus graniitastmeid pidi ülespoole kiirustes läbi kui hoovi iidsetele Juudama kuningatele ühtki pilku heitmata oma ruumide heledate rõõmsate piltidega ilustatud seinte vahel. Võttiste seljast rasked pidulikud rõivad ning sõitis jahirüüs lossist välja. Sellisena kirjeldab Lion Feuchtwanger Eskoriaali oma raamatus Coya ehk tunnetuse salakaval tee. Elleskoreal fotol tohutu raskete askeetlik nööridega piiratud nelinurk. Kuigi müürid pole päriselt müürid oma viit korrust moodustada, vaata korrapäraste akende ridadega, on nad osa kogu rangest lossikompleksist. Neli vägevat nelinurkset nurga Rodney ja fassaadi taga on peidus loss, kloosterkirik, raamatukogu ja hauakamber. Alexandre Dumas tsiteerides. Eskordi all on vääriline mehele, kes valis kõnnumaa oma pealinnaks ja hauakambri Amalossiks. Fassaadi taga kõrgub hiigelkirik oma tohutu ümara tornikupli ning kahe kellatorniga. Siin valitses Eskoriaali rajamise ajal stiilne ja range renessanss kuid mujal Euroopas möllas juba barokk. Ja midagi sellest on kas koreale jõudnud mitte uhke mänglev ja voolav barokk vaid ülitagasihoidlik ja range. Kusagil torni kiivrites ehk midagi jääb alustraadides nii asjatundjad väitnud. Felipe teise ajal oli Eskoriaali range värinas Dism ka siseruumidesse kandunud. Ameti leidub siin nii uskumatult palju. Maailmakuulsat kunsti. Ranger kõneles Juudama iidsete kuningate, Taaveti ja Saalomoni raidkujudest, Eskoreali kiriku suursuguse peasissekäigu kõrval raamatukogus trooni fresko kuningas Saalomonist, mis kujutab tema suurt tarkust kohtumisel Seeba kuningannaga. Eskoriaalis on, nagu juba kuulsime piitseni into rätav laskesse palaveraneeze ja hulga teiste kuulsate maalikunstnike teoseid ning El Greco l2inud ka kreeklane nomeeniko teotocoopoli, kes tulnud oma kodusaarelt kreetalt Hispaaniasse seetõttu, et Kreeta olnud kõige esimene koht maailmas, kus härjavõitlusi peeti jääl. Kreeka aegadel oli Hispaania ainus koht, kus see traditsioon veel elus oli. Ta tuli härgade juurde, nii kirjutab El Greco eluloos Ramon komessand. Ela Serna. Ja veel kirjutab ta, nii. Pikakäeline, pintsel, sõrmine otsekui koolias. Selline oli ühe pohhi piirimärk milles sel Kreeka põlistas nii maiste kui taevaste olendite saaga. Kuningas Felipe, teine, kelle jaoks kunstnikud olnud vaid teenijad tellis Kreekalt suure pildi, mille mõõdud olid ette antud, sest nišš Eskoreali kloostri seinas oli selle jaoks juba olemas. See maal oli Püha Mauritiuse müsteerium. Esiplaanil julgustab leegioni ülem oma leegionäre lahingus üheskoos surema. Teisel plaanil hukatakse need, kes polnud nõus paganliku keisrijumalaid teenima. Kõrguses pooleldi avatud taeva eesriideäärel panevad, imetlevad ja rõõmsad inglid valmis aumärke ja palmioksi. See kummaline ja imeline maal ei meeldinud Felipe teisele sugugi. Eks valitseja ametlikke kriitikuid pidanud seda iseenesestmõistetavaks ja teatanud pühakuid tuleb maalida nii, et nad oma jumala kartma rikkust ei kaotaks. Aga Kreeka maalil oli suur hulk mehi, vaid pantserdatud särkide väel, jalad täitsa paljad. Askeetlik ja range Filipp, teine küllap vaateste märtrite valgeid ja vormikaid paljaid jalgu ja leidis, et õukonna kiriku vagade daamide jaoks on selline vaatemäng küll juba liig. Tõeline hoop kuninga kurguni kinni nööbitud religioossele kus valitsevad must samet, valged ratas kraed ning kus alastus on lubatud vaid risti löödud. Tuttava karmiin kitsi, tee ritta. Soomufaktuses natuuramiiralde Meelis Reeno vaadis Stankri stoori. El Greco ei tundnud seda maali, tehes veel tollast Hispaaniat, kus usuti kanna tusse ja surma ning kardeti seda, mis oli kaunis ja geniaalne. Hiljemmalisel kreeka Eskoriaale jaoks veel teisegi pildi, Felipe teise unenägu. See oli kriitiku arvates selle kuninga jaoks liiga suurejooneline. Ning kinkis talle au, mida ta väärt ei olnud. Siin oli kuningas paradiisistseenis veel elus põlvitama sama musta skeebise valges kraes kui peatselt ootas teda ees teekond sinna kõrgele kuldsete pilvede vahele. Koos kuningaga ootab seda imet veel hulk surelike. Ja seal üleval on inglid ja pühakud juba valmis neid vastu võtma. See mode ooda üles, et. Et. Näide Petreekade ja. Felipe, teise sele fanaatilise katoliikluse unistus taevariiki jõudmisest on juba pikki sajandeid täitunud või ei ole, seda ei saa me iial teada. Tema suurim tähtsaim ja kauneim kordaminek siin maa peal Elleskory all seisab aga ikka oma kohal ja jutustab oma iidseid lugusid kõigile, kes teda kuulata tahavad. Arslonga Tabrevisest. Ateenas Audesteemi ei ole. Ja.