Laena Barcelona Vahemere ääres Hispaania kirderannikul Kataloonias on küll juba rohkem kui kaht tuhandet kevadet näinud, kuid veebruari lõpupäevadel tundub see suurlinn kannatamatult järgmist igatsevad. Uhke Pulveri la Rambla merepoolses otsas seisab tohutu kõrgel sambal Christopher Kolumbus ja uurib oma kivisel pilgul pihtegi udust merd. Kas midagi juba ei paista? Pikad Plataanide alleela Ramblalia mujalgi linnas näivad solvunud moega, mis see siis on? Muru haljendab, palmid on rohelised lilledki juba õites, aga nemad ikka veel lehtedest. Paljad õhk on soe, üle 10 plussi nii öösel kui päeval. Kuid hommikul juttu on visa mägede ja mere kohalt hajuma, siin voona Barcelonas. Selle päeva pärastlõunaks on udu, siis keha istunud ja päikegi suudab läbi pilvede tungida. Su metrooreis algab ülikitsaste käänuliste tänavatega gooti linnaosast. Siin han Barcelona vanalinn ja see reis kestab päris kaua. See on ärev reis, sest sul on nüüd vist tõesti ees kohtumine, millest sa pole õieti unistadagi julgenud. Sa tõuseb mööda laia treppi maa peale ja süda väriseb, kui nii võib öelda, põnevusest erutusest, isegi kergest hirmust. Su ees on tänavarist ja tükike rohelist parki. Sa vaatad selja taha, oodaevas siinsamas ta ongi. Nii lähedal. Ta ongi olemas. Las Sagrada, famiilija, Antoniga audi, hämmastav, kummastav, imeline kirik, geeniuse ekstravagantse kadedust, äratava fantaasia, lummav pidu. Siin ta tõesti on. Nii et mõni unistus siin elus võib isegi täituda. Sa oled nüüd tõepoolest näinud kaudi Barcelonat. Ilusat pühapäeva, Helgi Erilaid olen mina ja vikerraadios algas taaskord. Sellised ei ole. Ligi 100 aastat pärast La Sagrada Family ehitamise algust pühendas rokkgrupp Alan Parsons kirikule ja selle loojale heliplaadi kaudi. Selleks ajaks polnud kiriku ehitamine veel lõpetatud. Sagrada Family on siiani vaatamata kuuldavasti on uus tähtaeg 2025. Suure meistri suurejooneline stiil oli nii eriline ja ekstsentriline, spontaanne ja kapriisne. Et tema alustatud tööd näib olevat uskumatult raske jätkata. Nii et osa kirikust on ikka tellingutes ja siseruumid täitsa pooleli. Aga Gaudi loodud fassaad ja selle viisime pärast torni on tellingutest vabad. Püha perekonna kirik Barcelonas. Sellest uskumatust hoonest on kunagi siinsamas selsamal tunnil juba räägitud. Aga see oli aastate eest ja ma tahaksin ikkagi kirjeldada seda vapustavat hoonet. Nüüd, kui mul on tõesti olnud õnn seda ise näha. Õieti on see küll vaid üks auahne püüd, sest kuidas sa kirjeldad kirjeldamatut? Märtsis 1884, kui Antonigaudile ametlikult Sagrada Faniilia kiriku juba alustatud ehitustööde juhtimine üle anti oli arhitekt vaid 31 aastat vana Francisco de Paula Vjaaril loodud katedraali projekt oli puhtalt uusgooti stiilis kuid kaudee võrratus. Kujutlusmaailmas hakkas tekkima pilt fantastilisest 20. sajandi katedraalist mis näitaks sümbolite keeles inimsaatuste ministeeriumi. Antoni Gaudi kujutlustes ning plaanides tõusid taeva poole fassaadid mis jutustasid Kristuse sünnist, surmast ja ülestõusmisest kõrgustesse, kerkis 18 vägevat torni, mis emboliseerisid kahtteist apostlit, neljajutlustajad, Neitsi Maarjat ja Kristust ennast Kristuse Thorn pidi tõusma kõige kõrgemale, 170 meetrit. Kogu tohutu ehitus pidi kõrgusse kasvama, taevasse suunduma, abiks lugematu hulk stalakmiidid, meenutavaid, ehistornikesi, spiraalseid, ümaratena, tunduvaid torne, igat sorti torne, kaetud Veneetsia klaasist, abstraktsete kujutistega ning kroonitud ususümbolite ja ristidega, mida kõrgete põhitornide otsas ümbritsevad fantastilised pärijad. Kõik kiriku neli fassaadi elasid kaudi plaanidel ja kõige fantastilisem neist oli just see, mis metroojaamast maa peale tõused ning selja taha vaatajat üdini vapustab. Vaimustab, ehmatab ja erutab. Looduse fassaad, katedraali idaküljel. See näib elavat ja hingavat nagu loodus ise. Kaks allosas kokku kasvanud ülal galeriidega ühendatud õhulist ja kihilist torni ühel pool kaks teisel pool äärmised madalamad, keskmised, kõrgemad nende gruppide vahel, madalam koonilise puukujuline torn, mille rohelistele okstele just hulk valgeid tuvisid puhkama laskunud. Kivised tiivad veel laiali. Allpool siis fassaadi alaosas voogab ja voolab kõik kobrutavad väändlevad taimed, pilved, mere, imeline maa ilmama tähtede, teokarpide ja fantastiliste olenditega. Iga viimane detail on täpselt läbi mõeldud ja paigas. Teokarbi põhjas puhkab äärel. Kivist tuvi on kohe linna kohale tõusmas. Heeroldid puhuvad oma pasunaid ja kogu selle tumeda meevärvilise voogava väändleva ülirikkaliku looduse keskel etendavad lugematud kivist figuurid eredate värviliste klaasakende ees tuttavaid piiblistseene. Ning kesksel kohal on Jeesuslapse sünd, see ülirikkalik ja ülimalt fantastiline fassaad säigaudi eluajal enam-vähem lõpetatud ja ta nägi ka ühe kellatorni valmimist. Kuid tema kujutluste võrratult uhkes maailmas seisis las Sagrada famiilia kogu oma hiilguses keset Barcelonat maise looja, ülistuslaul taevasele loojale, kellesse Antoni Gaudi hardalt uskus. Kiriku siseruumid, need on kahju küll veel väga pooleli, vaid kitsad, piiratud rajad juhivad vaatajaid läbi tellingute ja kõiksugu ehitusmaterjalide aga midagi on ikka juba ka näha. Terve tohutu, kummaliselt sissepoole kalduvate Sooneliste sammaste mets näib kogu ruumi täitvat ja seal kõrgel kõrgel ülal hargnevad need sambad ornamentidega kaunistatud ovaalsetest sõlmpunktidest. Puude vägevate okste nähaaralisteks siirduvad ikka kõrgusse ning hiigelruumi laes on nende okste otsa tohutud õied kasvanud tohutud heledad, tumedate säravate südamikega õied. Sa seisad ja vaatad ja kadestavad meistrit, kes oma vaimusilmas lase krathamiilijat valmiskujul näha, suutis tema Sagrada famiiliat täpselt kaudi kujutlusmaailma. Elegantse ja eriskummalise imena see kirik siia ilmselt seisma ei jää. Kuid õnneks jõuti tema ajal ikka ka suur osa sellest valmis ehitada. Juba praegu on näha, et ehitise hilisemad osad kaudiini ei küündi tornid küll need kõige kõrgemad ja püütud on tublisti. No küllap nad kunagi valmis saad. Hiigelkirikuid on ju ikka sajandeid ehitatud, kuigi kaudilasse grada, famiilija Pole küll päris tavaline kirik. Kõneldakse tõsi katoliiklasest, kes keelduvad Barcelonas püha perekonna kirikule pilkugi heitmast sest see ehitis olevat hirmuäratav, groteskne ja usklikele sobimatu. Ei tea, kas need inimesed teise Antoni Gaudi loodud hooneid julgevad vaadata? Kui ei, siis on neil päris keeruline Barcelonas olla, sest see on kaudi lummuses. Elav linn. Antoni Gaudi sündis 1852 rööghi linnas Kataloonias. See linnake tuleb õige pea vastu, kui Barcelonast Vahemere rannikut pidi lõuna poole rännata. 16 aastaselt hakkas noor kaudi Barcelona arhitektuurikoolis õppima. Kataloonia pealinn Barcelona arenes just noil aegadel väga kiiresti ning seal oli maad võtnud anarhistlik sõltumatuse igatsus. Naudi läks sellega kaasa, armastas temagi kõigest pingestama. Katalooniat imetles selle maakonna traditsioonilisi ehitusstiile Mauri kooti ja Idamaade mõjuga arhitektuuri. Antoni Gaudi lõpetas õpingud 1870 Nende üheksa. Jõukas kultuurset ja poliitiliste uuestisündi üle elav Barcelona jäigi tema kodulinnaks. Siinne üha rikastav keskklass tahtis moodsates majades elada nagu rikkad linnakodanikud mujal Euroopas. Kaudi ei rännanud Euroopas ringi, kuigi tundis väga hästi naaberriigi Prantsusmaa avangardkunsti ja Barcelona moodsates vestlusringides kõneldi Brerrafaeliitidest, Usgootikast, impressionismi-ist ja aat nivoost. 1896 avati Pariisis sisekujundusgalerii Me sandel Artnovo. Siit pärineb selle kujunduskunsti arhitektuurivoolu nimetus Prantsusmaal kuid Saksamaal kutsuti seda juugendstiiliks, nagu ka siin meil Itaalias stiile Liberty või Floreaale, Hispaanias modernista Inglismaal lihtsalt ma olen seda aeg. See eri nimetuste all kunstiajalugu, kui jäänud stiil andis fantaasiale tiivad ja mis oleks siis veel paremini sobinud nii fantaasiarikkale, arhitektile kui oli seda Antoni Gaudi. Kõik need vingerdavad ja väänlevad looduse ja taimemotiivid sümbolid, lainetavat kaared, ei mingeid sirgeid jooni ega teravaid nurki, võimalusi katsetada uusi vorme ja materjale, milline pidugav diile. Kuid ta läks veelgi kaugemale klektikasse ja töötas välja omaenesestiili, mida on täiesti võimatu mõne teise arhitekti loominguga segi ajada või mingisse kindlasse lahtrisse asetada. See on hispaania arhitekti Antoni Gaudi stiil tohutute lõputute otsingutega kokku sobitatud seni nähtamatud fantastilised vormid ja kirjeldamatu hulk peensusteni läbi mõeldud detaile. Tulemusena ootamatu, uskumatu ja vaimustav. 100 aastat enne Kristust rajanud Kartaago väejuht Kuulsa Hannibali isa Hamilkarbarca Ibeeria poolsaare kirderannikule tugipunkti, mida hakatud kutsuma värssinaks. Siis tulite jällegi vägevad. Roomlased valitsesid Hispaaniat, järgmised kuus aastat. Rooma langes, tulid läänegoodid, siis Maurid. Viimaste aeg Kataloonias jäi lühikeseks, sest frankide väed osutusid tugevamateks. Niisiis jäi Kataloonia ühendusse Euroopaga kui suur osa muust Hispaaniast mauride võimu all elas Barcelona krahv feodaal isand Wilfried, karvane, mis tore. Hüüdnimi rajas aastal 878 dünastia mis valitses ligi viis sajandit. Tema aegadest olevat pärit Kataloonia lipp. Neli punast horisontaalset triipu kuldsel taustal. Need triibud olevat Wilfried ise pärast üht lahingut omaenda veriste sõrmedega kilbile tõmmanud. Niimoodi sündinud, kõige vanem, tänaseni kasutusel olev lipp Euroopas. Sajandid on läinud, valitsejad pettunud, inkvisitsioon, sõjad kõik on olnud. 1873 sai Hispaaniast lõpuks vabariik ja Barcelonale anti varsti pärast seda õigus uue maailma kolooniatega kaubelda mis tähendas, et linn hakkas väga kiiresti kasvama. Tööstus arenes, rahvast tuli tuhandete kaupa juurde. Juba 1854 otsustati uue elu arengut segavad linnamüürid lammutada. Ehitati elegantne kaasaegne linnaosa ei saam põld, mille tänavad moodustasid maja mägede vahel täiesti korrapärase ruudustiku. Kataloonia renessanss oli alanud. Barcelona vanalinn oli kunagi lähedal asuva graatsia linnaga umbes kolme kilomeetri pikkune tee ühendanud. Nüüd sai sellest basseis dekratsia lai avar, kahelt poolt puudega palistatud Aveni. 1905.-ks aastaks oli tänav siin sillutatud ning tänavalambid paika pandud. Elegantsed kaupluse tabasid üksteise järel oma uksi. Basse eesti Grazia oli Barcelona igav elusoon Samamis šasselisee Pariisis. Pole siis ime trikas kodanlus just sellele avenüüle oma maju tahtis ehitada või mis maju need pidid olema uhked silmadega kõvad, erilised hooned. Omanike jõukust demonstreerivad väljapaistvate arhitektide loodud. Kõige väljapaistvam tollases Barcelonas oli Antoniga õdi. Kaudiiuli selleks modernismi ajaks Barcelonale oma pitseri vajutanud tema varasemaid hooneid on sageli mõjutanud Mauri stiil 1883. aastal alustatud kaasavissens näiteks onsakiliste vormide, punaste telliste ning värviliste keraamiliste plaatide uhke pidu. Juba seisavad katusel vahvad värvilised tornikesed ning rõdud ja esimese korruse aknavõred on sepisrauast. Siin põimub omavahel fantastilisi väänlevaid taimi ja palmilehti. Kuid Antoni Gaudi silmapaistvamad ja uhkemad eluhooned Barcelonas seisavad basseinide Grasse avenüül. Need on kaasa patsio ja kaasa Milla tuntud ka kui la Pedre ERA. See Gazenowassoli heast perekonnast, ärimees ja tööstur, mitmete Barcelona tekstiilivabrikute omanik koos abikaasa maaliagavaliste 1930. aasta detsembris välja lihtsa hoone basseiste kraesse sooviga see maha lõhkuda ning samale kohale üks uhke ja vägev elumaja ehitada. Projekt telliti tol ajal juba väga tuntud Antoni kaudilt 52 aastaselt arhitektuurigeeniused, kes elas parasjagu oma loomingulist kõrgaega ning oli Barcelona rikaste elanike seas eriti hinnatud ja nõutud Sagrada miili. Ehitustööd käisid sel ajal täie hooga. Kõik audi ilmselt tundis, et ta suudab selle töö kõrvalt ka uusi kauneid hooneid luua ja need käisidki meie kõigi imetlemiseks. Mitte lihtsalt hooned, pigem tõelised maailmatasemel kunstiteoseid. Kaasepaatia padjamaja seal Grasse avenüül ei saa oma naabrite üle küll kurta. Kolm silmatorkavalt erinevas ehitusstiilis maja seisab siin laia tänava ääres peaaegu kõrvuti selles ebakõla kvartalis, nagu Parsalonalased seda kutsuma hakanud. Kas murrera seisab siin hele peaaegu valge, kaunite ornamentidega Maury stiilis hoone sammaskäigu ning katuseäärt paistavate tornikestega, mille kohal kerkib kõrge kuue saleda samba otsas seisev ovaalne kukk Bel pinnal samad kaunid idamaised, ornamendid otsekui imeline õhuline minimine aret. Edasi kas Amazzier, kunagine šokolaadivabrik kandi maja? Siingi on sugemeid Maury stiilist tore astmeline tus, värvilised glasuurplaadid ning peeni Tamaine ornament katmas kogu fassaadi. Modernista kõikjal, kuhu vaatad ja otse kaasa ametseeri kõrval ta seisabki kaudi kaasa patsia, nii eriline ja fantastiline, et teised kaasa kaunitarid tema kõrval taanduvad ja kahvatuvad. Kontide maja ütlesid värselonalased kaasa padja kohta, kui see valmis sai ja haigutus tema ja küllap seepärast, et hoone peauks võiks esimesel pilgul haigutavad suu meenud teda ja alakorruste akende raamistik inimluid. Siit edasi minnes võiks öelda, et rõdud hoone fassaadil sarnanevad esmapilgul karnevali maskidega, kuid ka kolk padega silmade ees hõredad sepisvõred. Ja mõnel rõdul on kolm silma, nii et mitmeski mõttes inimlik elav ja hingav maja. Kaasapatja fassaad, teiste ebakõla kvartali lõikate hoonete reas, basseinide Kraas, kusjuures see on midagi päris ebareaalset, midagi sinakat, värvilist, õitsvat, säravat ja lainet, et targemad inimesed on leidnud seoseid alati liikuva sädeleva vahuselt lainetama ookeaniga või siis Hansu ja Greete lei muinasjutuvärviliste piparkoogi majakestega. Kaudi polevat iial oma ideid kommenteerinud, seoseid otsisid teised ja otsivad edasi, sest arhitektuur ei tohiks ju lausa mäng olla ikka tõsine asi. Igav diile oli tema arhitektuur kindlasti väga tõsine asi oma fantastiliseks ja mängulises stiilis, mille sarnast pole maailmas olnud enne teda ja senimaani juba mõttetu plagiaadina ka pärast mitte üks ja ainus skaudistiil ja õnnetu hing, kes üritab seda oma jõuetud sõnadega kirjeldada. Aga kuidagi peab proovima. Niisiis, jättes kõrvale targad arutlused arhitektuurivooludest ja stiilidest, mida sa näed? Sa näed tänavapinnast lugedes pööningut, mitte arvestades kuuekorruselise maja fassaadi, mis pole üldsegi suur laius, vaid 14 ja pool meetrit ning kõrgus 32 meetrit. Ainsat sirgjoontega piiratud ja 90 kraadist nurkadega asjad kaasa. Padjafassaadil on tavalised aknad. Neid on fassaadi ülemistel korrustel 14 ja küllap säilitasid nad oma kuju vaid tänu sellele, et kaudi ei lõhkunud siin varem seisnud tavapärast maja päriselt maha vaid ehitas selle väga põhjalikult ümber. Kogu fassaad sädeleb ja lainetab pikisuunas ülalt alla. Kõik jooned on kurvilised, pehmelt kurvilised. Kaks alumist korrust. Siin on siis kondid ja haigutus. Suuremat sorti kondid näivad kurviliste sammastena piiravat hoone kolmeosalist sissekäiku. Nad ühinevad ülal kauniteks kaardeks ja nende kohal lookla tiba teine siin põhikorruseks kutsutud tasand. Liivakivist voolitud. Tõepoolest inimluudekujulised saledad sambad hoiavad siin ülal järgmist lainetavat korrust, kuid nende sammaste ja madalate erkroheliste looklevate ning suurte silmaavadega rõdude taga on kolm suurt lainelist imepärast värvilist akent. Äärmised väiksemad on ovaalse kujuga, keskmine suur ja pidulik. Koosneks otsekui kahest väljavenitatud ovaalist. Rõdukarva erkrohelise lookleva piirdega eraldatud akende ülaosad on üleni täidetud säravalt värvilise klaasmaaliga väikesed ümarad merekarbid, üks kaudiilemik motiiv, sinised, roosad korallpunased, erekollased Vialetsed. Peenes valges raamis merekarbid samaseraval värvilise pinnal. Edasi kolmanda korruse kaks äärmist akent kordavad teise korruse äärmisi ovaal sõid aknaid, nende vahel on aga juba käänuliste, palus traadide terrasside taga kaks piklikku nelinurkset akent. Neljandal korrusel algabdo karnevali maski või kolba rõdude mäng ning jätkub täiega viiendal neli nelinurkset akent igal ees looklev silmaavadega karnevalimask. Viiendal korrusel on maskid vaid äärmistele akendel, üks aga selle eest kolme silmaga. Pööningukorrusel on näha otse fassaadi keskel väike lossipreili aknake kauni kõrge augulise tulbikujulise rõdu taga ja selle kõrvalt tõuseb madal ja ümarlossipreili tornike mille tipus ligi viie meetri kõrgune kaunilt plastiline õrnroosa õie kellukakujuline tornikiiver. Seda kroonib neljaharuline rist. Jälle üks skaudi lemmikkujundeid. Nüüd tuleb veel kujutleda, et kogu selle fassaadi pind neetud sädelevatest värvilistest, klaasi ja keraamika kildudest abstraktsem osaiigiga, mille seas torkavad silma eri suuruses ümarad plaadid. Need on ka ära loetud, neid on 330. Nad on kõik erinevad voolavalt värvilised, käsitsi maalitud, särava glasuuriga kaetud. Nii, ja nüüd kujutleme selle kõige kohale veel katuse fantastilise merelainetena lookleva, punaste, siniste ja roheliste läikivate kalasoomuse sarnaste plaatidega kaetud katuse millest ühel pool kasvab välja too lossipreili torn ja teisel pool on päris suur kaarjas avaus. Katuse alumist äärt palistab selgroogu meenutav looklev piir ülemise ääre lõpetab samamoodi loogeldes värviliste ümmarguste pallikest erida. Siis niipalju oskan kõnelda kaasa patja, vapustavast fassaadist. Sellisena ta paistab, aga legend on veel, rääkimata. Legend on selline kogu kaudi kaasa patsia fassaad kujutab enesest üht lugu Kataloonia kaitsepühaku Richard Vii elust. Ilmselt sama mees, kes meie jaoks oli lohetapja Püha Jüri sest arvavad legendi levitajad, mis muu võiks olla see lainetab ja voogav otsekui soomustega kaetud katus kui müstiline lohe ning luudekujulised sambadja, kolbakujulised, rõdud, eks kujuta ju need lohe arvukaid ohvreid ja neljaharuline rist katusel, eks kujuta see pühaku võiduka toda, mille Sanhordii lohe kehasse vajutas ja niimoodi elukada piss ja punased soomuselised katusekivid just täpselt samas paigas. Mis muud saab see olla, kui lohe veri? Nagu öeldud, kaudu ei kommenteerinud ega seletanud, tema elas oma fantastiliste ehitiste maailmas ega siis näiteks kasvab, patsio ju enesest ainuüksi vapustavat fassaadi ei kujuta. See on maja kortermajaks ehitatud, sest nagu tol ajal kombeks oli, elasid maja ühel korrusel selle omanikud, ülejäänud ruumid üüriti välja, elu tahtis elamist, kuigi kaasab patsia, tundub lihtsalt liiga ekstravagantse ja kaunina selleks et tol hoonel veel mingi praktiline otstarve peaks olema. Ta oleks võinud algusest peale olla vaid imetlusobjekt vaid looming, ülistuslaul oma looja uskumatu le fantaasiale. Samas kui uhke võiks olla tõepoolest elada ühes sellises majas. Tõenäoliselt läheks pikki kuid, enne kui sa oled avastanud kõik viimseni läbi mõeldud detailid nii hoone sees kui väljaspool ja siis saksi imestama, imetlema hakata. Säästud, kõige kummalisem masse fuajeesse, mida sa elus näinud oled. See pole kuigi suur, kuid on eksitama ajavalt sopiline. Suured ja pehmed kaared on kõikjal laes uste kohal. Kumeralt suunduvad ülespoole trepid. Marmorplaatidest põrand, malelaua mustris helesiniste ja helehallide plaatidega kaetud seinad. Trepi käsipuud, punane puu ja kuldkollane, sepisraud ning väänlev juugendornament. Sopilised, kitsad koridorid, paremas vanamoodne lift trepi kõrval. Sa lähed treppidest üles ja avastajaks fantastilise sügava siseõuešahti. Siseõue ehk paatia on Hispaania majades väga oluline detail. See on otsekui sügav kaev keset maja, mille ümber on neljas seinas korterid ja trepid. Kassa patju, siseõue katab ülal kõrgel katuseaken, kust valgus sisse voolab. Selle käigus seinad on erinevates sinistes toonides ja malelaua mustris läikivate, kohati reljeefsed plaatidega kaetud ning kõikidel korrustel avanevad siseõue poolest suured ümarate nurkadega aknad alumistelt korrustelt ka võredega kaitstud. Siserõdud. Kõik vormid on kurvilised ja voogavad läbi lifti. Lainelise klaasseina saab sinakasšaht taas kord lainetava mereefekti. 26 meetrit kõrge on see siseõues šaht. Sinised seinaplaadid on ülalpool tumedamad all üha heledamad trikk, mis sügava šahti põhja otsekui valgust juurde annab. Kuidas siis elasid oma unistuste kaaslast Barcelona rikas tekstiilitööstur, Josep patsio, kas annovas ja tema naine anomaalia? Võiks arvata, et hästi, sest nii kaunis kodus nagu ei oleks põhjust halvasti elada ja nii praktilises, sest arhitekt Antoni Gaudi ei pidanud oma hoonet esteetilist välisilmet sugugi tähtsamaks kui nende funktsionaalset osa. Kui tegemist oli elumajaga, pidi selles majas ka mugavalt elada saama. Vaese perekonna korter asus pea meie mõistes siis teisel korrusel. Nad kolisid sisse 1906, kui maja valmis oli saanud. Korter, mida tänapäeval kassa patsia maja külastajatele näidatakse, on päris ruumikas, kui toad pole sugugi suured. Suurim ongi saalitaoline ruum teise korruse suurte klaasmaalingutega kaunistatud akende taga. Siin oli padja pere-elutuba ning fotol tundub selle sisustus päris tavapärane kaudii toredad, voogavate vormidega juugend, toolid välja arvatud. Ja ka ruumide sees on kõik nurgad kumerad. Kõikjal angaare diaovaalid. Suure saali lagi vääneb taas kui teokarp. Ümmargune uhke valgusti keskel, kui Pärel. Ukse ja aknaraamid on punasest puust graveeritud juugendvormidega kaunistatud igatseda tail uste käepidemete nii välja on läbimõeldud kurvid, kaared, pehmed, puhtad vormid, värvilised, väikesed klaasile maalitud merekarbid, Tammebustuksel. Käänulised koridorid juhivad sind kaminatuppa, magamistubadesse ja söögituppa, mille uksed avanevad suurele mosaiikpõrandaga tagumisele terrassile. Uste ees seisab kõrge pasteelsetes värvides kaksiksammas, mille ülaosa otsekui vajuks lae pehmesse pinda. Lihtsalt ilu pärast ja ilus on ta tõepoolest. Lainelise piirdega ümbritsetud tagumine terrass on üpris ruumikas. Siin seisab hulk audi kujundatud suuri keraamilisi lillenõusid ning terrassi otsas laiub tohutu poole ovaalikujuline kaarjas dekoratiivne moodustis. Kõrgem kui kaks inimkasvu ning üle tõmmatud sellesama klaasist ja keraamika kildudest kattega, mis ilustab hoone fassaadi. Säravad toonid, roheline, sinine, punane ja keset seda kõike elavad õitsvad taimed. Kõige kummalisem on see imeda Antoni Gaudi kaasanbatios ei mõtlegi lõppeda. Avara pööningukorruse lagi koosneb pikast heledate ovaalsete kandekaarte reast. Need hargnevad mitmeteks kitsamat ekse laiemat ekskäikudeks Neile puhtalt geomeetriliste kaartelon kaudi plaanides kindlasti oluline arhitektuuriline või öelgem ehitustehniline otstarve olnud. Aga sellised asjad jäägu asjatundjate jaoks. Ühe vaatleja ja imetleja jaoks on kogu see vägev helega juurestik lihtsalt haruldaselt dekoratiivne ning kaunis ebatavalisusest rääkimata. Lisaks kõigele muule tundub, et Antoni Gaudi leiutus ka omaenesekaare. Eks ole. Romaani kaar on ümargooti kaar terav, kuid kaudiigar kujutab enesest pooleks lõigatud piklikku avali. Kõige lihtsamalt öeldes on see nagu läbilõige poolest munast, mille teravam ots on ülespoole. Selliseid suuremaid ja väiksemaid kaari leidub mitmetel kaudi ehitistel ja padja pööningul on neid kokku loetud 60. Nii et kõnnid kui kummalise kiriku võlvide all, kuni jõuad keeltrepini, mis viib su järgmise imeni. Keerdtrepp juhib sind kasepadja katusele. Õieti katuseterrassile on kirjutatud, et selliseid asju 20. sajandi alguses tavaliselt hoonetele ei kavandatud. Aga kaudii projektidest pole küll mõtet midagi tavapärast otsida. Ja veel on kirjutatud. Sellel katusel valitseb omaette maailm vormide, silluettide ja originaalsete materjalide maailm, milles arhida rektuuram muutunud poeetiliseksija kunstipäraseks tuuriks. Majade katustel käivad ju tavaliselt korstnad, eks ole. Nahka sabat ja katusel on ka korstnad, aga need alles korstnad pigem kasvab siin katusel kummaliste grupp Bidena pasteelsetes toonides pehmelt lainetava mosaiikmustriga kaetud torni tõmmet. Kaks kõrgemat gruppi on trepikäikude kohal terrassi keskosas kaks madalamat terrassi servades kasa päts. Katuseterrassi pindalaks on mõõdetud 300 ruutmeetrit. See on piklik korrapärane telliskivipunastest kividest põrandaga ala, mille keskel piirab haprana tunduv metallvõre suurt klaaspinda. See pole midagi muud kui hoone siseõuessa Tigatus, aken. Terrassi otstes mõlemal pool katusakent kasvavadki heledate pehmelt ovaalse kujuga trepikäikude kohalt üles nood kõrgemad korstnate grupid neljast kaksiktornist koosnevad read siis kaheksa torni, ühel kaheksa, teisel pool katusakent trepikäigu kohal algavad nad kõik ühes suures pehmes valges looklevas vormis et kõrgemal puu okstena kaheksa hargneda neli paari torne mõlemas otsas on pehmelt nelinurkse kujuga, kuid seisavad sirgest reas üksteise kõrval. Üleval ühendab need tornid kindlaks supiks kokku lai looklev, värviline kivilint, mida kaunistavad Ikanoodsamatki raamilistest mosaiigikildudest õied, ühendus. Lindi kohal võtavad korstnad juba väikeste püramiidide kuju, mille lõigatud otstes moodustavad toredaid ridu eredate mosaiigikildudega kaetud ümarad koolid. Terrassikülgedel seisvad korstnate grupid on aga juba ebasümmeetrilised. Ühes grupis on neli, teises seitse ning nad on otse pidest ka ligi poole võrra madalamad. Öelge, et umbes kolm inimkasvu. Ja nendes siis seisad ühe Antoni Gaudi imemaja katusel ümberringi 27 fantastilist värvilist skulptuuri, mis peaksid tegelikult korstnad olema. Muidugi nad on okei, aga kaudi, korstnad, katuseterrassi ühe otsa piirde moodustab meile juba tuttava paha lohe looklev selgroog. Teist otsa piirab ja merelaine voogab ja vahune. Loodus ise hoogavad, taimed säravad, õied, valgus ja varjud, kõike elab, hingab ning õitseb skaudi. Uskumatu desehitistes. Nendes ja siis jah, seisad siin kummalisel katusel ja vähehaaval hakkab reaalsus taas endast märku andma. Õigus küll, see on Barcelona, kus sa oled ja basseinide graatsia ning selle laia uhke tänava kummaline majade plokk, ebakõla kvartal ja kaasa patsia pole siin mingit, ebakõlageenius on just siin, kus ta olema peab, seal kaugel paistavad las Sagrada, famiilia tornid, üle kõigi teiste katuste ja kirikute, Viirestuslikud ja haprad tunduvad nad siit. Ja sa tead, et siin linnas on veel Gaudi loodud hooneid, mis on sama mõistatuslikud kui nende looja ise, kes end vaikuse auraga ümbritseda tavatses. Sügavalt usklik ja uhke kataloonlasest geenius võrratult andekas ja omaenese loomingu maailmas elava Antoni Gaudi osa tema loodud imesid jääb nüüd küll järgmiseks korraks imetleda.