Kell sai pool seitse. Vaata raadiomängukeskkond ja mina, sõbrad, läheb eetrisse neljanda hooaja kolmas raadiomäng. Ja nagu ikka, kõigepealt esitleme stuudiokülalist. Täna on valmiskeskuste luks teiega Tallinna tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituudi vanemteadur ja samal ajal ka Eesti Jäätmeliidu juhatuse esimees Aadu Võsu. Meil ei ole kokku kunagi lepitud, milles täpselt küsimused tulevad, aga need ametlikud ja ühiskondlikud tiitlid vist juba suunasid meid õigele rajale. Juttu võiks tõesti teha jäätmetest ja võib-olla täna natukene laiemalt kui üksikprügikoorem metsa all või, või murettekitav prügila kusagil asula või linna külje all. Ja tahaks rääkida just sellest, et kuigi jäätmekäitlusega meie vabariigis on nüüd tegeldud võib-olla 10, maksimum 15 aastat, nii-öelda tõsisemalt ja maailmas võib-olla 20 30 aastat ei tohi siiski arvata, et jäätmeprobleem oleks kuidagi sündinud täna või eile. Kui võtta aega nüüd tagasi hästi kaugele, arvatakse, et kusagil 10000 aastat tagasi, kui veel põllumajanduslike õieti olnud ja maakera oli siis kaetud arvatakse umbes 31 miljardit hektarit oli kaetud erinevate tüüpi metsadega siis sellisest metsakogusest tekkis omal ajal meid 90 kuni 95 miljonit tonni päevas. Need olid siis puutüved, oksad, lehed, juured ja nii edasi, mis meie mõistes praegu on siis kõik jäätmed. Praegu on muidugi metsade all olev pindala märgatavalt vähenenud ülejäänud on siis kas põllumajanduse käes või linnade käes, kus inimene peaks ennast siis hästi tundma. Ning kõik koos toodame praegu kusagil 44 miljonit tonni jäätmeid ööpäevas sealhulgas siis põllumaad ja põllumajanduslikud. Märgatav osa jäätmeid tuleb siis kaevandavast tööstusest ja töötlevas tööstusest ning majandusjäätmed. See, millega me kõik iga päev ise kokku puutub ja need moodustavad maailmas kusagil kaks miljonit tonni ööpäevas. Kui lisame siia juurde, siis ka erinevad fekaalid, nii loomsed, kui inimlikud. Siis kokku saame, et umbes 44 miljonit tonni tekib ööpäevas jäätmeid mis on peaaegu poole vähem kui siin. Aastatuhandeid tagasi. Jäätmed, mida me majandusjäätmete all mõistame, see sõltub, kõik selle tootmine sõltub riigi majanduslikust tasemest ning kõrgeda tarbimisega riigid ja sinna ometi tahame ka meie minna. Toodavad siis ka märgatavalt rohkem jäätmeid kui arenguriigid. Ning kõik see kaup, mida me siis nii hirmsasti osta tahame, peab olema ühte või teistviisi muidugi pakitud. Ja pakendi ahvatlused sõltub siis ka suuresti see, kuidas kaup saab maha müüdud. Ning pakendite liike viise on väga suur valik. Kuid pakendi omapäraks on on see, et ta on suuremalt osalt kasutatavaid ühekordselt. Ning kui teiegi oma kodus ümber vaatate, siis näete kui palju on teil igasugukarpe purke, pudeleid on nad nii metallist, plastmassist klaasist, mis teid ümbritsevad ning mis suuremalt osalt siis lähevadki prügikasti. Siit ongi siis minul nett raadiokuulajale esimene küsimus, et mis te arvate, et millise mahuprotsendi igapäevastes jäätmetes, arenguriikidest ma mõtlen on pakendite osatähtsusele. Kordame küsimus oli küll mõistetav, aga ikkagi parem on raadiomängust osavõtjal süveneda, kui ta veel 100 korra kuuleb. Milline. Mahuprotsentides pakendite osatähtsus majandusjäätmetes. Nii ja kes teab või arvab selle protsendi ära, siis palun, kontakttelefon on neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks, ma kordan, neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja muusika saame teiega sidet pidada. Mina kirjutan, et loodussõbrale raadiomängukeskkond ja mina edukale kaasa mängijale austusega, adu võsu. Ja tänane kuupäev, 12. oktoober. Nii, küsija oskab ise kõige paremini vastata. No nii nagu arvata võis, et raadiokuulaja don päris tähelepanelikult pakendite osa meie jäätmete seas on tõesti suur see ulatub kaaluliselt kusagil 30 protsendini ning mahuprotsentides, nagu küsimus oli kuni 50 protsenti. Ja see tendents, pakendite osatähtsus jäätmetes tahab nagu isegi suureneda, nii et paljud riigid proovivad reguleerida pakendite kasutamist seadusandlusega. Ning näiteks Belgias kus olenevalt pakendi liigist on siis vastav toogalanca maksustatud erisüsteemi järgi. Kõige kõrgem maks on sellistel pakenditel ja toodangutel, kus pakend sisaldab kas polüvinüülkloriidi või alumiiniumit. Ning madalaim on aga sellistele, mis on korduvkasutatavad pakendid. Ringluspudel, nagu ta oli meil siin ja on ka praegu teatud määral kasutusel, on taas päevakorda jõudnud ka arenguriikides. Et probleem on seda tõsisem. Ja meie vabariik, kes, kellel seisab ees ilmselt uute pakendite vool lääneriikidest, ka meie oleme juba mõelnud vastava seadusandluse väljatöötamisest. Võib-olla huvitav on ka see, et meie õllepurgid kust meeleldi õlut joome ja mis on siis villitud Taanis, siis näiteks Taani riigis on nende müümine keelatud. Nad villivad, kuid veavad selle kõik välja. Esimese küsimuse ja vastusega ning kommentaariga sinna juurde on siis meie ülesanne, nagu lõppenud hetke pärast mängu jätkame. Te kuulete raadiomängukeskkond ja mina tänan stuudios Tallinna tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituudi vanemteadur ja Eesti Jäätmeliidu juhatuse esimees Aadu Võsu. Me hakkame nüüd lähenema teisele küsimusele, palun. Rääkisime juba eelnevalt, et loodus ise toodab palju jääkmaterjale. Kuid selge on ka see, et, et ta on kõige sellega senini suurepäraselt hakkama saanud. Ning ka inimesed oma jäätmete käitlemisel kasutavat põhimõtteliselt täpselt samu meetodeid nagu loodus on seda ees näidanud. Kui edukalt see meil õnnestub, see on juba teine küsimus. Ning loodus on senini kasutanud kõige rohkem ja märgatavalt jäätmed uputamist merre. Nii üllatav kui see ka ei ole. Kuid suured üleujutused ja pinnase ja erosiooni nähtused, need on sisulised, tegelikult mete ära uhtumine ja merre matmine. Meil on siin kõige valusam kogemus Läänemerre uputatud ohtlike jäätmetega nii sõja ajal kui ka sõjajärgsel ajal ning sellealane nõupidamine. Konverents toimus siin septembrikuu lõpu poole. Leedumaal need uputamine merre on, eriti agarad on selles osas olnud merega ümbritsetud riigid. Inglismaa praegugi osa oma jäätmeid, heitvee puhastusseadmete mudad uputab lähedal asuvatesse meredesse ning alles sellega, et nad astuvad nüüd Euroopa ühenduse riikidesse saab ilmselt aastaks 1998 see lõpetatud. Teine, millega kodus tegeleb, on tegelikult prügilad. Need on samad sood ja rabad, kuhu ta on matnud suure hulga orgaanilisi aineid. Ning anaeroobse lagunemise tulemusena seal siis materjal ümber töötatakse. Samal ajal siis soodest ja rabadest eraldub suur hulk süsihappegaasisoogaasi ja nii edasi. Nii et sood ja rabad, samal ajal etendavad väga tähtsat osa ainete looduslikus ringkäigus. Saadav ka, et et põlemine, suured metsade tulekahjud, see on üks viisidest, kuidas seda materjali loodus ringlusse uuesti tagasi saadakse. Metsade tulekahjud põhiliselt sünnivad ju äikese ja välkude tagajärjel ning loodus reguleerib selle imeosavalt saades aru õigel ajal ja vihmaga pidurdades selle metsatulekahju arengu. Ka jäätmete põletamine on tuntud tehnoloogiline võte. Kuid siin on kõige suuremaks ohuks see, et mittetäieliku põlemise korral tekkivat põlemisel laguproduktid, mis võivad olla mitu korda ohtlikumad, kui on need, mille põletamisega pihta hakkasime. Ning looduse kõige meeldivam ja ka ilmselt ka meie jääte käitlejatele kõige ja keskkonnasõbraliku meetodon komposteerimine. See on siis orgaanilise aine lagunemine mikroorganismide ja antud hetkel siis hapniku osavõtul. Usun ka, et, et see on kõige lootusandvameetod ka paljude olmejäätmete käitlemiseks. Peaks olema peaaegu loomulik, et vähemalt igas eramus on oma kompostihunnik ja miks ka mitte korterite elamutega aladele paigaldada vastavaid kaste. Seda teed on läinud juba mitmed riigid. Ning loodus tunneb väga hästi muidugi ringluse korduvkasutust. Ning loodus on tegelikult saavutanud siin peaaegu täiuslikus aste. Arvatakse, et 99 protsenti looduslikest ainetest ongi ringluses. Meie eesmärgiks muidugi on ringluse ja korduvkasutuse süsteemide arendamist ja täiendamist. Tulles aga tagasi prügilate juurde meil on vabariigis neid kusagil 50 60 suuremat ning võiks öelda peaaegu lõputu hulk väiksemaid. Mis te arvate? Neis osa loodusest saab kõige rohkem kahjustatud. Kui prügila on rajatud juhuslikku kohta. Niisiis, kui prügila on rajatud juhuslikku kohta, siis milline osa loodusest saab kõige enam kannatada? See on teise vooru küsimus. Vastamiseks on endiselt telefon neli, kolm, neli neli üheksa üks ja muusikaal saame teie vastuseid pakkumisi kirja panna. See on tõesti sama asi meeldivas kujunduses raamat. Ja ka siia ma kirjutasin loodusesõbrale raadiomängukeskkond ja mina edukale kaasa mängijale. Jah, ja selles keskkonnaülevaates kõige värskemas Eesti kohta on ka paar artiklit jäätmemajanduse kohta. See on statistiline andmestik, mis peaks olema ametlik meie jaoks, millest me lähtume oma otsustuste tegemisel keskkonnaseisundi, kas parandamisel või hindamisel. Ja nüüd oleme siis kuulajate ees võlgu täiusliku vastuse. No kas jõuab anda sellele täiesti siuke vastuse, kuid õige vastus on minu arvates see, et et ennekõike saavad tõesti kannatada põhja ja pinnaveed oli siin juba juttu filtratsioonivetest, mis prügilatesse tekivad. Nende reostuse aste on teinekord väga kõrge ja kahtlemata, kui prügimäe alla jäävad põhjaveed, mis on looduslikult kaitsmata, siis reostus võib kanduda väga suurtele maa-aladele ja seda me oleme oma vabariigis juba ka mitmel pool täheldanud. Järel muidugi on siis atmosfääri reostus ja teised, mille osatähtsus prügila puhul on võib-olla juba väikesena. Olen aga seisukohal, et prügilad jäävad veel väga kauaks ajaks prügikäitluse lahutamatuks osaks. Ning keskkonnanõudeid arvestamata rajatud prügilast sõltub ka meie elukvaliteet. Seega siis prügilat ehitaminele, eriti aga jäätmekäitlusega tervikuna, vajame arukamad lähenemisviisi. Ülesanded on suured, aga hea on, et me teame, millised need ülesanded on ja meil on olemas ka teadlased ja praktikud, kes teavad, kuidas seda rada pidi tuleb käia, no mida öelda, jõudu, tööle või kannatust, kui hakkame enam tulemusi nägema. Mul on hea meel tõdeda tõesti seda, et juba teiste riikide abi abiga on nii paljudki meie inimesed saanud erialast väljaõpet prügikäitluse korraldamiseks ning usun, et sellest on meie vabariigile küll suurt kasu.