Kell sai pool seitse raadiomängust keskkond ja mina osavõtjad teavad, et teisipäeviti sel kellaajal on võimalus jälle kontakteeruda stuudiokülalisega. Ja sedapuhku on palutud mikrofoni, et Harry Ankovski igapäevaametilt Eesti mereinstituudi merekeemiasektori juhataja. Aga kui sisulisemaks minna, millest küll mees ise räägib, kindlasti põhjalikumalt, aga alustuseks ka natukene siis uurinud 20 aastat neid ohte Soome lahes, mis võivad tekkida rasketest metallidest ja seda tööd on viimasel ajal tehtud rahvusvahelisel pinnal Helsingi komisjoni ühe töögrupi sees. Nüüd aga sõna mehele, kes on kutsutud. Austatud kuulajad kõigepealt väike sissejuhatus merekeemiasse. Võib öelda, et merekeemia on ookeanoloogia haru mis uurib merevee keemilisi omadusi. Kõigepealt loomulikult merevee koostist ja selle muutusi ajas ja ruumis. Aastat 50 gaasi olekski kõik, mis oluliselt mõjutab merevee koostis üles loetletud. Kuid kuna selle suhteliselt lühikese ajaga on inimkond arendanud väga intensiivselt ja suurejoonelist majandustootmistegevust siis lisandubki veel üks äärmiselt oluline ja ehk ohtlikki protsess ja see on inimtegevus. Ja kuna see tegevus on väga mastaapne, siis praegusel ajal ei valmistaks inimesele kuigi suuri raskusi kutsuda esile regionaalseid või isegi globaalseid looduskatastroofe. Olgu öeldud veel, et Läänemerd peetakse ühest inimtegevusest kõige enam mõjutatud mereks maailmas menüüd ainetest, millega inimene rikastab merekeskkonda vaatamegi täna ja sellest tuleb ka saate esimene küsimus. Esimese ainete grupina räägiksime biogeensete ainetest ehk toitainetest või toitesooladest. Need on lämmastiku ja fosforiühendid, mis on hapniku kõrval merekeskkonnale kõige olulisemad ja vajalikumad ained millede ringkäigul püsibki elu. Kuid siin on küsimus just kogustes nii nagu inimeste puhulgi, kui rääkida toitainetest, võib juhtuda, et mõnele indiviidile on dieet ainult soovitatav. Ka mõnel raskemal puhul on dieet vajalik ja kohustuslik ning selle mittejärgimisel võivad olla väga kurvad tagajärjed. Tundub, et oma olemegi jõudnud kusagile sinna vahepeale või väheke kaugemalegi. Kõik raadiokuulajad on kindlasti palju kuuldud mere ebatavalisest õitsemisest, vetikate vohamise eest eutrofeerumist, protsessist. Küsimus ongi selles, et kui anda merele lisaratsiooni, tekib väga palju vetikaid, eelkõige fütoplanktonit mida meretoiteahelate järgmised lülid ei suuda ära tarvitada. Lagunedes aga tarvitavat vetikat, palju hapnikku ja nii halvendades oluliselt mere hapnikurežiimi mõjutavad väga halvasti elu meres ja tagajärjeks ongi neutrofeerumine. Teine saasteainete rühm oleks orgaanilised saasteained ja siin on omakorda antropogeensest saasteseisukohalt kaks põhilist ainete gruppi. Need on nafta ja kloororgaanilised ühendid. Täiesti võõrad merekeskkonnale on just kloororgaanilised ühendid mida inimene on sünteesinud laboratooriumides ja hiljem laialdaselt kasutanud. Looduses neid aineid ei eksisteerinud. Nende orgaaniliste ühendite nimekiri, mida merekeskkonnast leida võib, on üpris pikk teedeti pissibi, klordaanid, toksafeenid, kloordioksiidid ja nii edasi ja nii edasi. Kuid väga halb on see, et esinedes merevees, isegi kaduvväikestes kontsentratsioonide tänu organismide omadusele neid aineid akumuleerida ja toiduahelaid kaudu edasi anda on nad väga ohtlikud. Sama kehtib kahjuks ka raskete metallide kohta. Mis siis olekski nagu viimane grupp antropogeensest saasteained, mida me vaatleme? Küsimus on jällegi kogustes. Mikrokogustes on mitmed keemilised elemendid organismidele isegi väga vajalikud kuid fooni konsentratsioonidest kõrgemad numbrid peaksid tekitama ärevust. Nii, ja nüüd me saime ülevaatliku pildi sellest, millist suppi inimene oma tegevusega merele keedab ja osa sellest supist ei ole hästi söödav ja osa lausa kahjulik. Sissejuhatus on tehtud ja ilmselt nüüd siit, mida äsja kuulsite selle põhjal või selle seest tuleb ka küsimus, on nii. Nii on ja küsimus oleks järgmine. Nimetage palun aine mis on tuntud ja leidnud väga laialdast kasutamist. Aine omaduse, mis osutus väga kasulikuks, võib öelda. Praegu tervele inimkonnale, avastas neljakümnendatel aastatel keemik, kes hiljem sai Nobeli preemia. Kuid paraku meie ajal on see aine kõikides keskkonnale ohtlike ja toksiliste ainete nimistutes. Mul on üks lause, nüüd siin veel, ma ei tea, kas seda tasub lisada või mitte, sellepärast ma just küsisingi, et ka meie tänases saates oleme seda ainet nimetanud. Väike vihje, võib-olla me peame oma mängijatest lugu pidama. Ja kes nüüd teab kiiresti vastata, avastamiseks on teile tuttav telefon neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks, kordan neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja muusikal saame teie vastuseid kirja panna. Ma kirjutasin siia raadiomängukeskkond ja mina parimale vastajale üheksandal novembril 1993. Ja see raamat on seotud ka tänase teemaga. See raamat on nüüd ülevaade, mis on koostatud Eesti vabariigi keskkonnaministeeriumi ja looduskasutuse infokeskuse poolt. Nagu te ütlesite, niinimetatud valge raamat, mis annab ülevaate Eesti keskkonnaseisundist ja hõlmab vist peaaegu kõike, mis selle mõiste alla käib. Läänemerele ei ole selles ülevaates pühendatud just palju ruumi aga võib-olla kompenseerib selle minister Andres Tarandi väljaande saateks kirjutatud lõik, mille ma ka ette loeksid. Ja see kõlab nii. Lisaks kahepoolsetele keskkonnakaitse lepingutele on Eesti koostöö teiste riikidega keskendatud Läänemerele. Seda võib pidada meie rahvusvahelise suhtlemise visiitkaardiks. Et ülevaatus on ära toodud ka doktor ott Rootsi poolt määratud toksiliste pestitsiidide sisaldused meie rannikumerekalades kaasa arvatud siis DDD dema meta poliidid, millest meil täna on nüüd juttu olnud ja mille eest ka siis see auhind. Protseduurireeglid on täidetud ja nüüd siis on küsijal endal õigus ja kohustus, andase korralik vastus. Jah, see aine on tõesti kõigile tuntud TTT universaal putukatõrjevahend, niinimetatud kontakt insektitsiide mis sünteesiti esmakordselt juba eelmise sajandi lõpus, mille toime aga avastas palju aastaid hiljem alles 1939. aastal. Šveitsi keemik Müller kes 1948. aastal sai ka Nobeli preemia. TTT leidis väga laialdast kasutamist seoses sellega, et tema tootmine on odav, valmistamise tehnoloogia lihtne ja ta on väga efektiivne. Seetõttu pole näiteks arengumaades temast loobumine ka mitte niisama kerge. Eriti efektiivne on TTT moskiitod ja puuvillakahjurite hävitamiseks paljudes maades ka kõigis Läänemere äärsetes Eestis alates 1968.-st aastast. On DDT kasutamine keelatud. Kuna peale putukate on ta mürginaga loomadele ja inimestele. Kuid võib-olla veel halvem on see, et ka kaduvväikestes kontsentratsioonide näiteks merevees on tal omadus koguneda akumuleeruda organismides jõuda toiduahelaid kaudu inimeseni. Nii võib siis öelda, et tänu Šveitsi keemik Müllerile on meis kõigis natukene DDT-d. See on mõnes mõttes hoiatav näide sellest, kuidas laboris sünteesitud loodusele täiesti võõras aine, mis on toonud inimesele ju tegelikult palju kasu osutub väga ohtlikuks looduskeskkonnale ja mille väljaviimine ökosüsteemist on väga keeruline. Vaatamata sellele, et aine keelustamisest on möödunud aastaid, leiame teda ikka veel nii mereveest kui ka elustikust. Ja see on seletatav kõigepealt TTT suurest püsivusega. Tema lagunemine kestab aastakümneid ja sellega, et ta levib ka atmosfääri kaudu. Lohutuseks võib öelda, et viimastel aastatel on täheldatud TTT kontsentratsioonide langust merekeskkonnas. Nii palju esimesest küsimusest ja vastusest sinna juurde ehk TTT loost õnneks, mis hakkab siis konsentratsioonidest vaibuma meie ümber ja noh, loodame, et meie sees siis ka hetke pärast me oma mängu jätkame. Te kuulete raadiomängukeskkond Jamina täna stuudios meie mereinstituudi merekeemiasektori juhataja Harri Ankovski ja me hakkame lähenema teisele küsimusele. Et lugupeetud raadiokuulajad tunneksid ennast ikkagi turvaliselt pärast neid jutte mere saastamisest prooviksin saate teises pooles näidata, et peale mere saastamise või õigemini selle kõrval üritatakse merd ka igati kaitsta. Merekeskkonna kaitseks on sõlmitud palju rahvusvahelisi kokkuleppeid ja konventsiooni. Meile on kõikidest nendest lepetest vast olulisim Läänemere kaitse konventsioon. Selle konventsiooni täitmiseks ja tööde koordineerimiseks on moodustatud Läänemere keskkonnakaitse komisjon, mis asub Helsingis. Selle komisjoni juhtimisel ja kõigi Läänemerd ümbritsevate riikide ekspertide osavõtul on välja töötatud Läänemere-monitooring ehk seire programm või õigemini programmid. Nii on kokku lepitud ja välja valitud praeguste teadmiste tasemel loomulikult optima Algne hulk merekeskkonda iseloomustavaid parameetreid samuti optima andmehulk seirejaamu avamerel, kus siis kooskõlastatud ajagraafiku alusel viiakse läbi vaatlusi ja kogutakse proove kõigi Läänemere-äärsete riikide poolt. Kuidas nüüd kuulaja kõrva selles kontekstis teritada või temale siis anda seda kindlusetunnet, kuidas küsimustel kõlab? Et nüüd saatejuhil oleks rohkem tööd ja võimalusi parima vastuse leidmisel esitan küsimuse kolmeosalisena, mis aastal sõlmiti Läänemere keskkonnakaitse konventsioon. Esiteks teine nimetage tuntud eesti teadlane, keda on valitud Läänemerekeskkonnast kaitsekomisjoni esimehe vastutusrikkale ametikohale. Ja kolmas küsimus, mis aastal ühines Eesti suveräänse riigina Läänemere konventsiooniga. Küsimus kolmeosaline, mis aastal Läänemere kaitse konventsioon tehti, ütleme lihtsalt kes on see eesti teadlane, kes on selle väärtkomisjoni esimehe kohal võtanud ja millal Eesti iseseisva riigina liitus sellele konventsioonile? Pole katki midagi, kui kõik kolm osa ei vasta, sest meil on ju sedamoodi, et kes paremini vastab, see on ka võitja. Ja seda saame selgitada, kui te helistate meile telefonil neli kolm neli neli üheksa üks muusikal kontakteeruma. Läänemere keskkonnakaitse konventsioon, niinimetatud Helsingi konventsioon sõlmiti 1974. aastal 1980. aastal konventsioon ratifitseeriti kõigi tolleaegsete Läänemere-äärsete riikide poolt, neid oli siis seitse ja tööde koordineerimiseks moodustati alaline tööorgan Läänemere keskkonnakaitse komisjon asukohaga Helsingis. Helsingi komisjoni esimeseks esimeheks valiti Soome professor Arno voi peo ja tema asemele 1924. aastal aegse Tallinna Polütehnilise Instituudi professor Harald Velner. Eesti ühines suveräänse riigina Läänemere konventsiooniga 1992. aastal. Ma usun, et Helcomi töörühmad on tõesti tugev, vot ja kui oleks saates rohkem aega või ma usun, et võib-olla järgnevates saadetes oleks võib-olla isegi huvitav analüüsida nende tööd, seal on küllalt niisuguseid huvipakkuvaid isegi laiale kuulajale töögruppe ja tulu nendest. Tahaks loota, et tuleb suur Läänemerele ja meilegi. Aitäh.