Kell sai pool seitse. Jälle on teie ees raadiomäng, keskkond ja mina ja nii nagu te olete juba harjunud selle mänguga iga kord uus stuudiokülaline. Täna on keskustelu alustamas kohe-kohe Eesti põllumajandusülikooli metsakorralduse õppetooli professor Artur Nilsson. Ma tean, et peale õppetöö ja teadustöö on stuudiokülaline aidanud viimastele aastatel riigimetsaametit uuenduste teel teoreetiliselt põhjendanud uusi samme. Ja viimastel nõupidamistel ikka rääkinud sellest, et kui metsas ka turumajandus, siis olgu see puhta vuugiga hindame kõik ära, siis me oskame oma vara suurust käes hoida targemini. Kui näiteks kuskil tedrekuked mängivad, aga metsandustöid ei tee, siis plats maksab hindamisel ära, teame, kuidas toimida. Aga täna vaatame vist oma kodumetsast kas läbi või natukene kaugemale ja egas midagi. Populaarne sissejuhatus on tehtud ja nüüd on sõna stuudio külalisel, palun, härra professor. Võib-olla oleks sobiv alustada, on keskkonnakaitsjate ühel lööklausega, mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt. Ja see mõtlemisviis on üldiselt viljakas ja kasulik. Ja seepärast võiksime tänast raadiomängu alustada vaatamisega pisut kaugemale. Et saada globaalset tagapõhja oma mõtlemisele. Palju on räägitud sellest, et viimastel aastakümnetel keskkonna saastamine ja inimese arutu tegevus on metsi tublisti kahjustanud. Nad hävivad, nende pindala väheneb. Ja selline on nii-öelda käibearusaam metsanduse seisundist Euroopas. Samal ajal aga kui loobuda emotsionaalsest pooltõdede kordamisest ja süüvida statistikasse siis pilt mõnevõrra teiseneb. Esimese küsimuse jaoks informatsiooni. On kogutud raamatust parasvöötme metsaressursid. See raamat on välja antud ÜRO Euroopa majanduskomisjoni ja FAO ühendatud metsanduse ökonoomika ja statistika töörühma väljaandena. Esimese köite paksus on tervelt 382 lehekülge. Ja sealt Me võtsime andmed, mille kohta me tahaksime teada kuulaja arvamust. Kuidas võiks olla muutunud Euroopa metsade pindala viimase kümnendi vältel, seega aastatel 1980 kuni 1990? Selline võiks olla tänase raadiomängu esimene küsimus, niisiis veel kord. Metsa pindala muutus Euroopas välja arvatud endise nõukogude liidu alad. Aastatel 1980 kuni 1990. Hea kuulaja, tahame teada, siis, kas te olete kursis, kuidas metsasus on siis euro hüppas 10 aastaga nihkunud, kuhu poole ja kui palju kes teab, või leiab raamatu üles, millest oli juttu. Väheusutav. Siis palun helistage neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks, neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja muusikal saame teiega suhelda. Ja see on üpris värskelt taas ilmuma hakanud ajakiri Eestimaal taas ilmuma hakanud ajakiri meeldivas kujunduses. Ja see on ajakiri, mis valgustab metsanduse küsimusi professionaali vaatevinklist lähtudes. Selles numbris siin mis minu ees praegu on 93. aasta topeltnumber kaks ja kolm on juttu paljudest asjadest, mis aitavad selgemaks saada. Et millised on need metsapoliitika põhiprobleemid ja milline võiks olla siis Euroopa metsapoliitika foonil Eesti metsapoliitika. Sulepea käes pühendus, hakkab sündima. Ma arvan, et nii raske küsimuse edukale vastajale võiks kirjutada parimale Euroopa metsasituatsioonitundjale ja Allkiri tore ja veel lisaks tänane kuupäev, 23. november. Nii, ja nüüd see kõige parem vastus, tavaliselt küsija teab seda. Selle allika järgi on kõige täpsem vastus, et Euroopa metsade pindala on sellel ajavahemikul suurenenud 1,909 miljoni hektari võrra. See tähendab 10 aasta jooksul on lisandunud Euroopa metsade pindalale samasugune pindala, nagu Eestis metsi kokku on. Ja enam-vähem samasugune On olnud tendents ka eelmistel kümnenditel alates 50.-test 60.-test aastatest. Ühtlasi ma kontrollisin sellest allikast kümnendi kohta, kas leidub Euroopas riiki, kus metsade pindala oleks vähenenud. Nendes andmetes niisugust riiki ei leidunud, kõigis oli kas jäänud samaks või arvestatavalt suurenenud. Seega võib öelda niimoodi, et mõeldes globaalselt Euroopa mastaabis põhjust erilist häirekella lüüa ja karta, et puidutagavara või puistute pindala Euroopas inimtegevuse tõttu oleks viimastel kümnenditel lähenenud. Siin ei maksa vist arvata, et põllumaade vähenemise pärast ju ikka see teadlik tegevus on ka laiuti läinud. Ja paljud riigid ja eriti just kõige läänepoolsemad või, või ütleme, Pürenee poolsaar ja Suurbritannia on viimastel kümnenditel rakendanud väga intensiivseid abinõusid selleks et oma metsasus suurendada ja omale kujundada välja tootmismetsi. Mistõttu näiteks Pürenee poolsaare osa Euroopa metsaproduktsioonis suhteline osa 2000.-ks 2010.-ks aastaks ligikaudu kahekordistub võrreldes 60.-te aastatega ja absoluutses mastaabis muidugi enam kui kahekordistunud. Nii esimene küsimus on vastatud ja kommenteeritud. Hetke pärast me oma raadiomängu jätkame. Te kuulete raadiomängukeskkond ja mina. Täna on stuudios Eesti põllumajanduse ülikooli metsanduse instituudi metsakorralduse õppetooli professor Artur Nilsson. Me hakkame liikuma teise küsimuse poole, palun. Liigume siis nüüd lokaalsemas suunas kodu poole. Meie eksperdid on väitnud, et väga robustselt hinnata, kes on 1940.-st aastast kuni käesoleva ajani Eesti metsade pindalast ligikaudu pooleteisekordistunud tagavara kahekordistunud, juurdekasv kolmekordistunud. Need on väga robustsed, hinnangud ja eksperthinnangut. Ja neid võib vaidlustada. Sellega seoses on aga tekkinud avalikus arvamuses ettekujutused, olgugi meil metsade pindala, pooleteisekordistanud küpset metsa meil ikkagi õiget moodi ei ole. Ja metsad on noored. Sellest vaatevinklist lähtudes võiks hea näitajana kasutada metsade või puistute keskmist vanust. Ja järgmine küsimus olekski selline. Kuidas on muutunud aastast 1940. Aastani 1988. Eesti riigimetsade kõigi puistute keskmine vanus, kui mitu aastat ta on vähenenud või suurenenud selle ajavahemiku vältel? Nii inimene, kes pole metsandusega tegelnud, mõtleb nüüd pingsalt metsade keskmise vanuse peale. Vastata tuleb siis aastaarvuga mingisuguse aastaarvuga. Loodame, et nutikad mängijad leiavad siin õigeid, terve ja tulevad puhta nahaga mängust välja. Telefon. Vastuste pakkumiseks on endine neli, kolm, neli, neli, üheksa üks ja muusika ja siis saame vastused kirja panna. Ja kuna eelmiseks Sauge aja auhinnaks oli ajakirja Eesti mets topeltnumber siis ei või solvata seda, kes väga hästi tunneb Eesti metsandust. Ja meie mängusõnalise analoogina keskkond ja mina pakume nüüd lisaks välja veel ajakirja mina ja puu. Ja sellele lisaks ajakirja Eesti mets 93. aasta esimese numbri. Viimases on juttu eesti metsameeste suurkogust, mis toimus põllumajandusülikooli aulas ja kus oli juttu ka Eesti metsanduse olukorra hinnangutest ja suundumustest. Ja ma arvan, et Eesti metsasituatsiooni parimale tundjale, need auhinnad peaks olema päris kohased. Nii et ütlesite juba pühendusteksti välja ja jääb lisada siis veel allkiri ja tänane kuupäev. Nii kuidas nüüd siis on metsade vananemisega kohe väga täpselt võtta või nii palju, kui seda saabki täpselt öelda? No riigimetsafondi või riigimetsade osas Hanno see hinnang suhteliselt täpne. Ja keskmiselt on ajavahemikul 1940 kuni 1988 kõigi riigimetsade keskmine vanus tõusnud kolme aasta võrra. Samal ajal ka üksikute puuliikide lõikes on pilt kaunikesti erinev. Männikute vanus on tõusnud viis aastat, kuusikute vanus langenud 15 aastat. Viimasest numbrist võiks teha nagu järelduse, et midagi on väga pahasti. Tegelikult ei ole. Sest kuusikute keskmine vanus 1940. aastal oli 64 aastat. Optimaalseks peetakse aga keskmist vanust, mis on poolraievanusest, seega kuusikute optimaalseks raievanuseks tavaliselt on peetud 80 kuni 100 aastat. Järelikult paras oleks 45. Praegu on kuusikute keskmiseks vanuseks Eesti riigimetsades 49 aastat ja seal üpris sobiv vanus. Tublisti on tõusnud lehtpuude lehtpuistute keskmised vanused Kasel 31-lt 45-le haarikutel 34-lt 46-le. See viimane on eriti taunitav number. Ja lehtpuudel lehtpuupuistute kokku 31-lt 44-le. Kõigi puistute keskmine vanus oli 1940. aastal 50 aastat ja praegu on 53. Lisada võib veel nii palju, et männikute ja kuusikute osas on tegemist ühe üpris omapärase nähtusega. Nimelt lubati meil liigselt vohama minna põtrade populatsiooni metsas ja selle tulemusena viimase paarikümne aasta jooksul ei olnud praktiliselt enam võimalik männikud kultiveerida, sest põdrad hävitasid rajatud kultuurid. Sellele reageerisid metsamehed sellega, et hakkasid rajama enam kuusekultuure. Seetõttu on praegu vähe noori männikuid ja siit ka männikute keskmise vanuse tõus. Samal ajal aga hulganisti noorte kuusikute ilmumine viis kuusikute keskmise vanuse alla. Mõnikümmend aastat hiljem aga selgus, et põdrad saamata enam neid noori männikuid asusid ründama keskealisi kuusikuid, selle asemel, et süüa noorte mändide võrseid söövad nüüd noorepoolsete kuuskede koori. Tulemuseks on see, et selle tõttu, et õigel ajal ei suudetud ohjata põdrapopulatsiooni meie metsas on metsade tootlikkus ja sonitaarne seisund ja ka liigiline koosseis väga tugevasti kannatanud. Õige jutt, aitäh.