Kell sai pool seitse. Meie kuulajad teavad, et teisipäeviti sel ajal läheb eetrisse raadiomäng, keskkond ja mina. Nii nagu eelreklaamis juba teatatud, on täna stuudiokülaline esindaja keskkonnaministeeriumist ökoloog Jaak Tambets. Ma olen teid näinud sageli niisugustel puhkudel, kus peab väga kiiresti otsustama. Kord oli arutelu, kas lubada Eestisse sisse tuua. Ameerika vähkimis kasvab kopsakamalt kui meie oma, meie tavaline vähk. Aga kunagi nende võõraste vähkidega toodiga meie järvedesse jõgedesse taud sisse. Ja siis, kui Uljaste järve äpardused olid, pidite te kokku saama draamauurijate gruppe ja hiljem vastama ajakirjanikele ja mitmele kergelt õhku läinud kuulujutule tuli jälle jalad alla panna. Seaduseloomega tegelete külalistega, nii et ma ei saagi vahel aru, kas peaökoloog on rohkem ametnik või ametnik ikka ja ökoloog ka. Aga hea küll, sissejuhatuseks ilmselt aitab. Ja Meil oli väike eelnev kokkulepe, millest me täna räägime. Palun jah, meie kokkuleppe põhjal räägin ma täna rahvusvahelist koostööst looduskaitse vallas. Ja ei hakka puudutama möödunud sajandi ja veel varasemaid kokkuleppeid. Räägime käesolevast sajandist. Käesoleva sajandi esimene rahvusvaheline tõsisem looduskaitsesündmus oli rahvusvahelise linnukaitsenõukogu asutamine 1922. aastal ja sellest vaadates on neid rahvusvahelisi looduskaitse nõukogusid ja leppeid ja ühinguid asutatud ridamisi. Aga tahaksin ma rääkida eelkõige rahvusvahelist looduskaitsekonventsioonidest ehk lepetest ja eeskätt nendest, millega Eesti on ühinenud või plaanib ühini ühineda. Nüüd miks üldse? Miks üldse on tarvis ühineda rahvusvaheliste looduskaitselepetega? Kui sajandi alguse looduskaitse puudutas eeskätt liikide kaitset kaitsti üksikuid silmapaistvaid loodusobjekte, seal põlispuid rändrahne siis see niinimetatud klassikalise looduskaitseliselt kõige klassikalisem osa on loomulikult väärtuslik tänapäevani ja jõus, aga on jõutud maailma looduskaitse mõtte arengus on jõutud selleni, et teatud liike ei saa kaitsta efektiivselt kaitstes ainult isendeid. Ja eeskätt on tarvis kaitsta nende elupaiku. Ja ka mõne leppe puhul, millest nüüd juttu tuleb, on tarvis piirata nendega kaubitsemist näiteks mõni mõni näide, et kui kui mõni linnuliik, kes meil pesitseb ja meil inimestele selline sümpaatne ja armas kui ta näiteks talvitub kusagil hoopis kaugel, kas Vahemere ääres ja kui sealsed seadused lubaksid seda. Meil kaitstavat liiki lasta ilma piiranguteta või tappa siis on karta, et ka meiliakse meile armsaks saanud liik varsti väga haruldaseks pesitseks, kuigi meie teda kaitseme. Nüüd kõige kõige lihtsam näide. Nüüd nendest konventsioon kroonidest, millega Eesti ühines ja plaanib ühineda. Kõigepealt räägiksin ühest konventsioonist, mille nimi on Washingtoni konventsioon. Sellest on võib-olla vähem juttu olnud, kuigi Eesti ühines sellega juba möödunud möödunud aastal rahvusvahelises mastaabis, aga nüüd ratifitseeritud Parlamendis, mis annab talle tema täitmiseks rohkem seaduslikku alust. See Washingtoni konventsioon käsitlebki siis kaubavahetust haruldaste liikidega, nii nii taime- kui loomaliikidega. Ja tundub, et võib-olla esmapilgul, et see ei ole nii oluline, aga Ma arvan, et nii rahalises vaatuses, kui palju üldse loodusväärtusi saab rahaliselt arvestada, on see konventsioon väga oluline. Ja sellepärast, et, et erineval hinnangul moodustab sellise salakaubanduse käive, mille objektiks on siis haruldased liigid ja nende isendite tooted, nendest see salakaubavahetuse käive on maailmas teisel kohal, jäädes alla ainult narkootikumi ärile. Ja need summad on tõesti väga suured. Ja meil on siin Eesti oma näiteid ka küll, kus, kus küll haruldasi pagoisid küll küll siin lumeleopardi nahka või midagi muud üritatakse läbi eesti viia. Kell käib armutult, ilmselt me nüüd saame teisi leppeid vaid nimetada ja siis tuleb esitada küsimus. Ramsari konventsioonist, mis käsitleb märgalasid, eriti neid märgalasid, mis on, mis on tähtsatele haruldaste rändlindude kaitseks, on juba raadios juttu olnud, aga nimetaksin veel ühe konventsiooni Berni konventsiooni, mis reguleerib Euroopa haruldaste liikide kaitset ja eriti nende elupaikade kaitset, mis on nüüd ka samm edasi. Küsimus võib tunduda võib tunduda esialgu kauge sellest teemast aga kui ma püüdsin siin rõhutada, et eriti oluline liikide kaitseks on elupaikade kaitse ja nüüd mitu rahvusparki, on Eestis nii Mitu hästi kaitstud ala siis nüüd Eestis on? Rahvusparke, küsime ühte arvu. Kes teab, telefon vastamiseks on neli, kolm, neli, neli, üheksa üks neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja muusikal saame teie pakkumisi kirja panna. Jah, meil on antud oma naabrite abiga Põhjamaade Ministrite nõukogu abiga on antud üks väike raamatuke, loodus ei tunnista riigipiire, kus on juttu siis Washingtoni, Ramsari, Berni ja Bonni konventsioonidest ja esialgu oli plaanis meil ühineda ka nende kõigiga. Aga nüüdne elu on vaikselt korrektuure teinud ja oleme ühinenud kolmega neist. Nii et õigele õieti vastanule selline raamat. Ja ja kirjapulgaga gaasi ametlikumaks ja allkiri ning tänane kuupäev, seitsmes detsember. Aga nüüd siis küsimusele teie oma vastust. Tänase seisuga, õigemini möödunud nädala seisuga on Eestis neli rahvusparki, nii et need, kes on harjunud, et meil on üks rahvuspark, Lahemaa rahvuspark, on nüüd valesti vastanud. Nüüd on meil olemas Sooma rahvuspark, mis on põhiliselt Viljandi ja Pärnumaa suurtes-suurtes rabamassiivides, seal on need Kikebera, rabade ördi ja nii edasi. Väärtusliku just haruldaste liikide elupaik. Siis on meil Karula rahvuspark, Lõuna-Eestis Karula küngastikus. Ja meie Lahemaa rahvuspark on muidugi alles ja lisaks on Nigula looduskaitseala riiklik looduskaitseala ümber nimetatud rahvuspargiks, mis seab talle ka natuke teistsuguseid nõudeid. Edaspidi. Nii esimese küsimuse ja vastusega asi ühel pool hetke pärast meie head kuulajad, jätkame oma raadiomängu. Te kuulete raadiomängukeskkond ja mina tänan stuudios meie keskkonnaministeeriumi looduskaitsekasutuse osakonna peaökoloog Jaak Tambets ja meie hakkame nüüd liikuma teise küsimuse suunas. Eelnevalt oli juttu nendest konventsioonidest, millega Eesti on ühinenud. Nüüd milline paistab Eesti nende konventsiooni nõuete või nende konventsioonitöötajate pilgu läbi siis päris üllatav on võib-olla teada, et Eestil on siiski väärtusi, mille alusel teda hinnatakse väga kõrgelt. Üks on just nende nende konventsioonide alusel kaitstavate liikide isendite rohkus ja nende elupaikade esialgne hea seisund veel. Näiteks Berni konventsioon, mis siis Euroopa-keskne. See tal on neli lisa, esimene neist hõlmab rangelt kaitstavaid taimeliike, teine rangelt kaitstavaid loomaliike ja kolmas lihtsalt kaitstavaid loomaliike. Ja ma praegu räägiksin põhiliselt sellest rangelt kaitstavate loomaliikide nimekirjast. Nimelt on väga mitmed liigid, mis on Eestis üpriski tavalised, ülimalt haruldased kogu Euroopas. Ja näiteks, kui meie iga laps ja iga taluinimene on näinud ja hindab kõrgelt valge-toonekurge või siis rukkiräägu siis näiteks need liigid on rangelt kaitstavate liikide nimistus. Ja võrdluseks võib öelda, et ükski Taani farmer ei ole näinud ei valge toonekurg ega kuulnud rukkirääk on nii, et teinekord. Mei Meil on asju, mida me ei oska võib-olla hinnata. Üks näide on hunt, kes on rangelt kaitstav loomalik üle kogu Euroopa ja teda. Teda kaitstakse ka rangelt, see tähendab, et kasvõi Norras, kus inimesed on uhked oma metsiku looduse üle. Sealne metsade pindala on umbes kolm korda suurem kui kogu Eesti territoorium. Nendel on umbes 10 kuni 15 hunti, kuigi nad neid rangelt kaitsevad. Rootsis on olukord parem, seal on 20 kuni 30. Ja meil on hunt Lindprii, see tähendab, et võib hiljuti maksti preemiat tema kutsikate tapmise eest ja ja, ja see. Ma ei pea seda sellist loomulikult õigeks kutsikate püüdmist, aga hunti meil kaitse alla panna siiski ei saa, sest et hundi, kus meil oluliselt kasvab viimasel ajal ja ta tekitab palju kurja siis näiteks valgepõsk Lagle, keda ka lääne Lääne-Eesti farmerid hästi ei salli, keda meil peatus 60000 umbes, peatub kevadeti rände ajal, näiteks Soomes nähakse sadatkonda lindu lendamas kevadeti, Lätis ei nähta neid ka, tähendab, et Eestit läbib üksida niinimetatud Ida-Atlandi rände rändlindudele ja Eesti on just üks sõlmpunkte sellel peatuspunkte sellel teel. Nii et mõningaid üllatavaid asju. Võib-olla inimestel ja teise vooru küsimus ja teise vooru küsimus tuleb ühe loomaliigi kohta. Nimelt on üks eesti eesti kisketest, mitte nendest, kellest oli jutt on Organisatsiooni rangelt kaitstav liik ja on ka Washingtoni konventsiooni rangelt kaitstav liik, mis Washingtoni konventsiooni puhul tähendab seda. Kui keegi tahab näiteks selle liigi nahka kas või viia teise riiki siis peab ta saama eelnevalt sealtpoolt riigist nii rangelt on ta kaitstud. Ja see liik selle liigi arvukus on ka Eestis viimasel ajal kasvanud ja ütlen veel kord, et tegu on kiski, aga milline liigson? Kellest on jutt? Telefon vastamiseks on neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja muusika ajal, paneme siis teie nimesid ja vastuseid kirja, et välja jagada. Teine auhind. Mõne minuti pärast. Teise vooru võitjale on ettenähtud selline prosüürikene keskkond 92. Ja, ja soovitan seda hoolega lugeda, sest et see lükkab ka mõned senised arusaamad ümber, näiteks selguksid Eesti metsade protsent 47 senise 40 asemel ja kirjutan lihtsalt heale loomade tundjale. Aga lihtsa pühenduse ja miks mitte südamest südamesse, see loom on saarmas, kelle arvukus Eestis tõesti on küllaltki kiiresti kasvanud viimasel ajal ja kelle kelle arvukus erinevatel hinnangutel praegu ulatub 1000 502000-ni. Ja saarmas on tõesti kogu kogu Lääne ja Kesk-Euroopas üliharuldus, teda teda praktiliselt seal ei esine. Tehakse suuri jõupingutusi, et teda asustada loodusse, aga tihtilugu need ei ole õnnestunud. Ja muuseas, see armas on ka berni konventsiooni logo ehk vapiloom, looduskaitse sümbol. Kas te võite reeta, kus teie ise olete saarmad näinud? Mina olen teda näinud Järvamaa jõgedel, kus ma lihtsalt sagedamini käin ja olen teda näinud umbes neli või viis korda, nii et mitte väga tihti, aga jälgi küll, jälgi jälgi väga paljudes kohtades. Aitäh teile, sest me saime selle napi pooltunniga targemaks, miks need rahvusvahelised lepped vajalikud on ja miks mitte ainult liik ei tule kaitstavaid päris suuremaid alasid sest looduses ei ole nii, et üks lind ainult ühes paigas elab, ta ju lendab, loomad liiguvad ja kui ühes paigas need on natuke rohkem, siis teises paigas vähem ja pilt peab olema selge. Rahvusvaheliselt.