Siin Tallinn kell sai pool seitse. Head mängulised keskkond ja mina raadiomängust osavõtjad. Täna on jälle meie ühine pooltund. Kõigepealt nagu ikka, tutvustame stuudiokülalist. Täna on kohe-kohe teie ees meie geoloogiakeskuse geoloogia direktor. Nii selles ametkonnast nimetatakse teadusdirektorit. Rein Raudsep kolleegide hulgas tuntud-hinnatud ja peetakse meie maavarade üheks paremaks tundjaks. Kui meenutada, siis fosforiidisõja ajal oli Rein Raudsep see mees, kes ei lasknud end mitte niivõrd poliitilistest tuultest liigutada, vaid lähtus probleemi juures ikka geoloogi seisukohast, mis fosforiidi juures vaata mida tema kaevandamises halba. Ja tänavu on tema sulest koos kaasautoriga ilmunud tore raamat Eesti maapõue rikkusi, aga ma arvan, et selle raamatu juurde. Me jõuame pisut hiljem lähemalt nüüd sõna külalisele, et köita kuulaja mee leia, esitada siis ka traditsioonilisi küsimus. Palun. Lugupeetud raadiokuulajad kuna ma olen geoloog, siis minu küsimused on teatud määral geoloogilised. Ja esimene küsimus puudutab ühte kivimit. See on selline tumepruun kivim, mis levib kogu Põhja-Eestis klindil ja selle läheduses saab teda näha. Kuid seejärel ta kaob teiste nooremate kihtide alla. Selle kihendi suurim paksus on Loode-Eestis kuus kuni seitse meetrit ja see väheneb ida ja lõuna suunas kuni täieliku suvidumiseni. Kivim sisaldab umbes 10 kuni 20 protsenti orgaanilist ainet ja seda saab põlema panna. Põledes praksub ja paugub ta tugevasti, meenutades eterniidi põlemist. Mõnes paigas on selle kivimiga tõsiseid probleeme olnud, kuna kuhjatuna kaevanduste puistangutes ta süttib isenesest reostades sedaviisi õhku mürgiste gaasidega ja põhjavett loodusele kahjulikke metalliühenditega. Mina küsin, missuguse kivimiga on tegemist? Geoloogidel on selle kivimite armis vähemalt kolm nimetust kuid piisab ühe mainimisestki. Millise kivimid on siis tegemist? Telefon vastamiseks on neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks. Ma kordan, neli kolm, neli, neli, üheksa, üks ja kohe hakkab muusika mängima ning me saame vastuseid kirja panna. See on Eestimaapõue rikkusi. Ja pühendus on see saladus või või teistele ka öelda? Ei, see ei ole üldse saladus, ma mõtlen, et tähenduseks võiks olla geoloogidel väga tuntud viis mentajat malle ehk mõistuse vasaraga. Ja lisaks tänane kuupäev, 21. detsember ja allkiri. Nii, küsija oskab ise kõige parema vastuse anda balt. Tegemist oli Eestis väga palju pahandust tekitanud diktüoneemakildaga. Kuigi geoloogid ütlevad õigemini, et saanud diktüoneema või Graptoliit argiliit. Aga rahvas suus, on ta ikkagi tuntuks saanud just esimese nime kaudu. Ja see kivim, nagu öeldud, siis levib kogu Põhja-Eestis ja seal on meil tegemist kahe veidi erineva tüübiga kivimitüübiga. Katzyasega, nagu geoloogide kõnepruugis tavaks on saanud. Lääne pool levib ühtlasem ja monoliitsed diktüoneemakilt, see koosneb enamasti Sawyok osakestest milles on ka kvartsi, püriit ja teisi mineraale idas. See on siis ida pool. Viitnat On kilp palju kirju maa välimusega, sisaldades liiva, vahegist ja märgatavalt rohkem kui läänes püriiti. Viimane ongi see kurja juur, sest ongi süüdi ise süttimises. Ja seega siis ka reostus ohtlikkuse tekitamises. Nimelt toimub ilmastiku mõjutusel püriidi jooksudeerumine. Selle tõttu vabaneb soojust ja temperatuuri tõus paneb diktüoneemakilda olema. Imelik on küll mõelda, et see temperatuur võib nii kõrgele tõusta, kuid Teaduste Akadeemia teadlaste andmetel on see mitusada kraadi olnud. Nii on korduvalt juhtunud Maardu fosforiidikarjääri puistangutes. Teadlased on küll püüdnud välja töötada sellised kilda katmise matmise meetodeid, mis garanteeriksid õhu- ja sademevee juurde pääsmatuse. See pole seni täielikult õnnestunud. Samal ajal on aga teada, et KILP paljandites, no näiteks Põhja-Eesti paekaldas kus ta asub kompaktselt koos, on peaaegu täielikult ohutu. Ajaloost teataks juhtumit, mil ta süttis ja seda hirmsat äikesest tingituna. Hääl sisaldab diktüoneemakilt hulganisti elemente, mille sisaldus kohati ja seda eriti Ida-Eestis on pakkunud ja võib ka tulevikus tööstuslikku huvi pakkuda. Selliseks on eelkõige uraan ida pool, Kohtla-Järvet see on siis Sillamäe ümbruses katsetati varasematel aegadel isegi kilda kaevandamist ja temast uraani saamist hiljem küll sellest loobunud. Sellele Uraanile lisandub kildas veel terve rida teisi elemente, näiteks väga palju vanaadiumi, moluteni ja muidki. Viimasel ajal on teatavaks saanud isegi veidi kõrgendatud kulla ja plaatinasisaldused diktüoneema kildas. Nende elementide kättesaamine pole aga sugugi kerge, sellepärast teedetigi see kilt Maardu karjäärist lihtsalt puistangutes kus ta siis suurt kahju on tekitanud ja ilmselt võib veelgi tekitada. Täpsem ülevaade diktüoneema kildas ja teistestki Eesti maavaradest. Nagu juba öeldud, on leida selles väikeses raamatukeses, mis nüüd auhinnaks sai Eesti maapõue rikkusi. Esimene küsimus on vastatud ja, ja korraliku lisakommentaariga veel täiendatud. Hetke pärast me oma mängu jätkame. Te kuulete raadiomängukeskkond Jamina, täna on teie ees Eesti geoloogiakeskuse bioloogia direktor teaduste kandidaat Rein Raudsep. Me hakkame liikuma teise küsimuse suunas. Nii teine küsimus on seotud meile kõige tähtsama. Maapõuerikkusega loodusressursiga Sa veega kullake, minu Sissejuhatust. Eesti looduse jälgimise sellega on tegeletud juba hulk aastaid. Sel aastal korrastas keskkonnaministeerium kogu seiresüsteemi. Riiklik seiresüsteem koosneb nüüd mitmekümnest erinevast seireliigist. Igale neist on määratud oma juhtasutus. See on eriti vajalik, sest paljudel juhtudel tegeleb ühe sama seirega mitu uurimisasutust täites selle erinevaid osi. Kuna vesi on inimeste elus väga tähtis, siis jälgitakse Pole ka nii pinna- kui ka põhjaveemuutusi. Küsimus on selline, missugune uurimisasutus tegeleb ainukesena Eestis põhjaväe riikliku seirega? Missugune asutus Eestis, riiklik asutus tegeleb siis selles süsteemis ainsana põhjavee seisundi uurimisega? Niisugune oli, ja kes teab, või arvab ära siis, palun andke ka meile teada meie väikese kohtu ette. Telefonil neli kolm neli neli üheksa üks muusikal paneme vastajaid ja vastuseid, kirjad saaksime siis hetke pärast ka auhinna välja loosida, õigemini teele saata parimale vastajale. Ma arvan, et võitjale on kõige parem auhind selline raamat, mis jutustabki põhjavee seisundi uurimisest ja selleks on põhjavee seisund 1992. aastal kõige värskem kokkuvad, kõige värskem kokkuvõte, kuigi võib öelda, et natuke hilinenud, sellepärast 93. aasta hakkab juba peaaegu lõpule jõudma. Kuid nii see on ka mujal maailmas, et ega eelmisena tõsised kokkuvõtted ei valmi päris kohe nii-öelda aasta lõppedes, vaid ikkagi hiljem ja meie trükiraskused juurde. Kuid rõõm on selles, et teil säärane informatsiooni bülletan, täiesti ilmub ja soliidsel tasemel, nii et see on väärt lauaraamat neile, kes põhjaveeasjadega tegelevad. Ma arvan, et vastus võib-olla oli kodeeritud juba minut tutvustamisse, sellepärast kuna ma töötan Eesti geoloogiakeskuses, siis kahtlemata olin ma aldis esitama küsimuse sellesama organisatsiooni kohta. Ja õige vastus ongi Eesti geoloogiakeskus. Põhjavee seirealal tehakse praegusel ajal väga mitmeid töid ja need põhiliselt oleksid sellised põhjavee taseme ja keemilise koostise muutuste jälgimine põhjavett, õppimise ja bilansi uurimine, põhjaveekatastri koostamine, kadaster, see on, võiks öelda täid sõnadega register ja põhjavee kaitsealased uurimised. Eesti geoloogiakeskus tegeleb sellega päris intensiivselt ja meil on on tegev selle suunaga terve osakond, selle nimi on hüdrogeoloogia osakond. Meie vaatlusvõrk koosnes 1992. aastal 637-st puuraugust. Vaatlusvõrk oli jaotatud seitsmeks vaatluspiirkonnaks. Need on Tallinn, Pandivere kõrgustik, Ida-Virumaa, Tartu, Pärnu, Lääne-Eesti saarestik ja nõndanimetatud regionaalne piirkond seal oli kogu ülejäänud Eesti territooriumises põhjavee taseme vaatlusi tehti 573. ja põhjavee keemilist koostist tuuriti 125. puuraugus. Peale selle uuriti veel Pandivere kõrgustiku nõlva alal väljuva 21 allikavee keemilist koostist. Nagu te näete, on Eesti põhjavesi küllaltki keerukates tingimustes ja minu arvates ei ole see keerukus üldsegi võrreldav soome analoogilise olukorraga, kus on ülimalt lihtne lihtne põhjaveekihtide paigutus. Seetõttu on meil Eestis arenenud ka seeriasüsteem palju keerukamaks kui naaberriigis Soomes. 1992. aastal oli Eestis 8458 tarbepuurkaevu ilma erakaevudeta, kust võeti ligi 404000 kuupmeetrit majandusjoogivett ööpäevas. Kaevandusvett pumbati välja 723000 kuupmeetrit ööpäevas, nagu näete, see kasutult järvedesse jõgedesse pumbata. Veeosa on peaaegu kaks korda suurem kui nii-öelda tarbeks minev vesi. Kuna võrreldes 1991. aastaga lõppemine vähenes ligi 141000 kuupmeetrit ööpäevas siis põhjaveetase tõusis paljudel vee haaretel, kusjuures laiaulatuslikud veetaseme alanduslehtrid on säilinud. Ilmselt ei muutu see olukord nii kiiresti ja võib arvata, et see muutub paremuse poole aastate möödudes kui vee tarbimine uuesti suureneb. Erandiks oli Kirde-Eesti, kus põlevkivikaevanduste ja karjääride ümber veetaseme alandus lehtrites süvenemine isegi jätkus. Põhjavee keemilise koostise muutused jätkusid Tallinna ja Kuressaare Viaardel, kus tõusis kloori naatriumi nitraatide sisaldus Sevastub Pandivere kõrgustikul vähenes lämmastikuühendite sisaldus põhjavees põhjavee kaitsealaseid. Töid tehakse reostuse ja veepinna liigse alanemise ennetamiseks ja vältimiseks. Viimasel ajal on need tööd suures osas läinud maakondade keskkonnatalituste pädevusse ja seetõttu jätkati vaid kolme objekti uurimist. Need on piirad, sigalakompleks laagri bensiinijaam ja pannjärve liivakarjäär. Nendes kõigis täheldati reostuskomponentide vähest tõusu. Kogu seire andmestik on kogutud Eesti geoloogiakeskuse poolt publitseeritavasse informatsiooni büllatajani põhjavee seisundi kohta. Ja 1992. aastal oli see bületan juba arvult neljas, mis on üldse välja antud. Ja viimase uudisena ilmus siin üks nädal-poolteist tagasi Eesti soode kaart, mis oli meil tehtud koostöös firma reegiaga. Teid kuulates sai palju huvitavaid andmeid, sest keda ei huvita meie maapõue rikkused või põhjavee seisund, põhjavesi, on ju ka meie joogivesi. Veel üks mõtte paralleel tekkis sel nädalal, me soovime kõigile jõulurahu, tõelist rahu, mõnusat olemist. Tundub, et maapõue rikkused on pideva rahu sees, kui inimene maa peal käitub mõistlikult, nii et mõeldes maapõue rikkustele mõtlema ka endale ja see rahu, millest me siin just jutt, tooli saab olla ainult kahepoolne siis ta on korras. Täna ja alati.