Ja ühel hommikul jätan kõik oma mured selja taha ja lähen siit kaugele ja kõrgele. Võib-olla mõtles noor Norman Foster nail kaugele jäänud rockabilly aegadel, mõnikord niimoodi, võib-olla mitte. Nüüd igatahes võib ta enesele kõrgustesse tõusmist Igagel lubada. Iga kell võib üks briti kuningriigi ning kogu selle maailma juhtivaid tuntumaid arhitekte piloodina oma helikopterisse või eralennukisse istuda, hiigelsuure Londoni linna kohale tõusta ja seal ringi vaadata. Shiti huvitab teda võib-olla rohkem kui ajalooline London. Seslor Foster. Ka Timesi kalda Parun määran Foster Times pank on moodsa ajastu moodne arhitekt, üdini tänapäevane, auhindadega pärjatud arhitekt, kes on projekteerinud ligi sadakond vägevat moodsa arhitektuuri musternäidist üle terve maailma. Ja kui Norman Foster oma kopteriga Londoni kohal lendab, küllap näeb ta pilk seal all mõndagi tuttavat ning ta võib meenutada, kuidas kerkis oma kohale üks või teine tema plaanide järgi ehitatud büroohoone. Eks, või kohtuhoone või näiteks uus Wembley staadion, kus õrnorman oma kopterist pisut kaugemale põhja poole seondub, võib talle ka tohutu Stanstead'i lennujaam kätte paista jälle tema enesetöö. Kui ta aga lausa üles see peaks lendama, võib ta imetleda otse kõrgele taevasse tõusvat päikesest sädelevat ümmargust helendava südamega hiigelõit, mis hetkeks ehk iidse kiriku tohutut roosa akent võiks meenutada ainult hetkeks, kui lennumasina otsesele ilmutise kohal on. Lummus kaob ja asendub uuega. Kui hiigelöist ohutu taevasse kõrguva sinakat sädeleva ümara hiigeltorni klaaskupliks asutub. Lord Foster võib küll enesega rahul olla. Nii efektset pilvelõhkujat pole ükski maailmaarhitekt seni välja suutnud mõelda. Ja nüüd ehib see Londoni taevapiiri ning jätab varju kõik teised kahtlemata vägevad ja moodsad ehitised, sest ta on nii eriline. Londonlased panid talle nime ka helki salatikurk, väike kurk, äädikakurk ütleb põhjalik Silvetisena raamat, kerkinud kujuteldamatult, suur väike kurk. Ilusat pühapäeva, taas kord. Mina olen Helgi Erilaid. Vikerraadios on alanud. Inglise aedades kasvab neid kindlasti Eestimaa aedades ka purgikesi kolm kuni kaheksa sentimeetrit, pikemaks nad kasvada ei tohi. Siis on nad just õiged. Jabura jätkus marinaadiks, ehkki panemiseks pärit olevat tsiviili Lääne-Aafrika kast, kus siis portugallased selle Lääne-Indiasse toonud. Kuid ka Vanas-Egiptuses, Kreekas ja Roomas olevat seda köögivilja juba tuntud. Inglismaal olnud ta seitsmeteistkümnendal sajandil päris haruldane. Ameerika president Thomas Jefferson, armastanud väga marineeritud kurki. Ja üldse olnud need Ameerikas rohkem hinnatud ka Inglismaal kõige ärgi päevasemal Ki asjal tuleb välja on siin maailmas oma ajalugu isegi tavalisel kurgil, rääkimata siis miljoneid kordi suurenenud, äärmiselt ebatavalisest kurgist. Londoni City ilmet põhjalikult muutnud on. Suveniirid Londonist, no neid võib igasuguseid olla. Arvata võib, et ka kerkinistan, suveniire tehtud ja test, mis on tegelikult üks tilluke piirkond keset tohutut linna kujutlustes liigub seal pankade ja ärihoonet käte vahel tumedas ülikonnas kõvakübara ja vihmavarjuga ehtsaid inglise džentelmen ja küllap liigub tegelikult ka vähemalt ülikonnas ja lipsuga seentel venesest. Inglismaa on konservatiivne traditsioonide maa, kus mõned asjad tervete sajandite jooksul eriti ei muutu. Elus peab ju midagi kindlat olema. Londonisse õieti see on tohutu äri ja panganduspiirkond koos New York City Holstriitiga moodustavad just need kaks maailma rahanduselu tähtsamad keskused. Keskajal mahtus kogu Londoni linn praeguse site alale ära, aga oh kuidas aeg siingi edasi on läinud ja kõike muutnud. Kõik muutub, see on iseenesest mõistetav. Siiski, mida arvaksid sellest vägevast kivisest pilvelõhkuja džunglist küll Trueedid, kes mõnikümmend aastat enne Kristuse sündi jõe kaldal päikesetõusu ajal oma ohvrikilbi voogudesse heitsid ja ennustust ootasid. Ennustus näitas ohtu. See tuli Roomast ja tema nimi oli Julius tseesar. Mida arvaksid tänasest Cityst Rooma leegionärid, kellel on teeniumis seisid templid, foorum, konsuli palee ning sadamakaid ja laod. Keskaegses Edudorite aegses Londonis seisis jõe ääres juba Tower koos rahapojaga ning lambal Streetil kuninglik börsihoone. Pisut kaugemal riidekaupmeeste kild vägeval Henry kaheksandal oli Timesil suur laevastik ja palju kauneid losse, aga küllap tänapäevasid oleks temagi tummaks löönud. Elizabeth, esimene šeik Speer, kellelgi lõug, teater teispool jõge seisis, noh, nad elasid ju kõik omas ajas ja vaevalt et tulevik neile meeldinud oleks. Sotside ja lõpuks kuninganna Victoria ajastut muutis Londonit jälle põhjalikult. Praeguse Sydney kohale olid tekkinud Londoni fondibörs kuninglik börs, inglise pank. Pisut kaugemal laius vägev Saint Pauli katedraal ja praeguse City piirkonnast väljaspool kihas juba tohuduus aegne London, pikkadele Trafalgari väljak, pargid, Buckinghami palee ja Westminster, mis moodustas Londoni City läänepiiri. Londoni Cityl oli juba aastast 886 omavalitsus. Siin peatusid noil aegadel Loode-Euroopast tulnud kaupmehed, hiljem pikenesid kaubateed ida pool Baltikumi kallastele ja lõunas Itaaliasse. City elanikud kogunesid rahvakoosolekutele Püha Pauluse katedraali varju. Siin valitsesid omad juhid ja omad seadused. Kuni William Vallutaja tuli ja linna vallutas. Hilisemad Briti kuningad on Londoni City piirkonna omavalitsust toetanud kaks korda. Oma pika ajaloo kestel on City peaaegu maatasa põlenud 1212 ja 1666. Viimast on Londoni suureks tulekahjuks hakatud kutsuma ja kummalised lood on Londoni City elanike arvuga. Aegade jooksul on see pidevalt vähenenud. Kui aastal 1007 Ta elas siin 208000 elanikku siis aastaks 2005 oli nende arv 9000 ja 200-ni kahanenud, mis tegelikult ju ei olegi nii kummaline, sest vanade elumajade asemele on uued moodsad kontorihooned. Kerkinud neist teadagi ei elata, neis käiakse tööl. 1900 üheksakümnendatel on citys küll mitte uut hotelli avada ning ka piirkonna esimene kaubanduskeskus. Ameti olevat nädalalõpud siinkandis eriti vaiksed ja inimtühjad ning pubide ja kohvikute uksed. Kinnipidu toimub kusagil mujal. Londoni nädalalõpupeod, kus need siis võiksid toimuda? No kohta on ju veel frikadelle ja Soho ja Lester sku väärja, Camden taon. Ai, kohti on igasuguseid. Ainult mitte Londonis City, see on vaikne ja väga valvatud piirkond iseenesest mõista, kui siin on Londoni tohutu börsihoone kuningriigi keskpank, Inglise pank, loitse kindlustuskompanii ja nüüd son linna panganduse äripiirkond, laienenud ka rocklandi, kus on mitmeid rahvusvahelisi äri- ja panganduskeskusi. Kokku on City's ja Taklandis nüüd ligi 500 suurt panka ka oma tohutute büroohoonetega. Lisaks ka rahvusvaheliste suurfirmade keskused. Jah, börsihooned. Aeg 1744 ehitati Londoni citys Timesi kaldele Friid Niili tänavale hoone, mis sai kummalise nimega Ženja anvoldik kahvihas. Nimesid oli hoonel veelgi, kuid püsima jäi lõpuksiks. Voldik Exchange. Rohkem kui 250 aastat on Londonis selle nime all töötanud mere- ja laevandusbörs. See on suur briti kompanii, mille tegutsemisval kond on lai ja keeruline. Kompanii kuulus ajalooline hoone sai valmis 1903. Sellel olid veel Victoria ajastu uhke sammastega fassaad, massiivsed trepid, piid ja võlvitud saalid. Hoone on jäädvustatud mitmetes filmides, näiteks vändati seal stseene kostüümidraamast, haavas end, kus mängisid ju ka väga tuntud näitlejad Emma Thompsoni Anthony Hopkins. Filmimine toimus 1991. Aasta hiljem, aprillis 1992 plahvatas Baltic eksionis börsihoone kõrval Iierr a- või aja raipomm. Pomm oli paigutatud valgesse kaubikusse ja plahvatuses hukkus kolm inimest. Ka ümberkaudsed hooned said kannatada, börsihoone aga kõige enam. Baltic Exchange'i fassaad otsustati kindlasti taastada väga ebakindlalt seisva fassaadi alles jäänud skulptuurid ning müüritis pildistati. Lammutati osadeks, kuid selgus, et pommiplahvatus oli hoonele hoopis rohkem kahju teinud, kui alguses tundus. Nii, et otsustati seda endisel moel enam mitte taastada. Londoni muinsuskaitsjatele see otsus muidugi ei meeldinud, kuid hoone lammutati. Siiski võeti korralikeks tükkideks lahti. Viimased konservjueeriti nummerdati ja paigutati Londoni lähistel elatu edasi, aga edasi juhtus nii, et 2006. aasta augusti lõpul teatas meie oma ärileht Heiti Hääl ja Eerik-Niiles Kross tahavad Suurbritannia laevandusbörsi Baltic Exchange ajaloolise hoone tükkhaaval Londonist Tallinna tuua. Väga sümboolne, ütleb ajalehes ide Eerik-Niiles Kross. Kross ja hääl ostsid ära hoone tükid ning loa see mujal püsti panna. Kaalumisel olid nirja kui Tallinn. Aga Baltic Exchange'i ajaloolise hoone paik Londonis jäi tühjaks. Kui sammud mööda tänavatele aukude juures ettevaatlik, hoiatab kunagine Mäednesi mees, saaks. Loodus tühja kohta, ei salli ja endise mere börsihoone asukoht Londoni citys ei jäänud kuigi kauaks tühjaks. Võiks arvata, et vundamendiauk, mis sinna kaevata, ehk pidi küll ilmatu vägev olema, sest sinna oli kavas meile juba tuttav kerkinud kurgike püsti panna ehituse algjärgus, kui londonlased täpselt ei teadnud, missugune see uus pilvelõhkuja tuleb, kasutati selle paiga nimena vaid aadressi number 30, sant. Määri äks. Saint Mary äks Püha Maria kirves missugune keskaegne nimi. Sellist nime tuleb välja kandiski keskajal üks Londoni piirkond, sest siin seisis Neitsi Maarjale pühendatud kiriku kõrval taveren, mille Iidvanal pildil oli kirvekujutis. Kõigest sellest on praeguseks järelvaid saanud. Määri aeg sai nime kandev tänav mille ääres oli meile siis juba Ta laevandusbörsihoone seisnud, kuni ajapomm siin oma töö tegi, misjärel siinne kant astus tohutu sammu kõige moodsamasse kaasaega ja seda tänu 1935. aastal sündinud arhitekt Norman Fosterile. Aastaks 2000, kui sa ainult meri Äksile ehitatava hoone plaanid lõpetatud said, oli nüüd juba lordi seisuses 65 aastane Foster kümneid ülikaasaegseid hooneid konstrueerinud ning oma töödega maailma kuulsaks saanud. Tema stiil on suursuguselt moodne, tema ehitised vägevad, uhked, silmapaistvad ning mõned lausa unustamatud nagu too number 30 Saint Mary Äksi tänaval Londoni äripiirkonnas citys hellitavalt kerkiniks Ciscurgikeseks kutsutud hoone äärmiselt raskesti kirjeldatav, üleni sädeleva, peegelsileda klaasruutudest pinnaga ülalt ahenev hiigelkurgi sarnane, 40 korruse kõrgune pilvelõhkuja. 27. aprillil 2005 oli number 30 määr äks londonlased ette astumiseks valmis kuid just eelmise päeva õhtul tegi Norman Foster üllatava avastuse. Ta leidis, et rohkem kui 300 aasta eest oli Londoni ehiti tuntuks saanud arhitekt söör Christopher Wren ühe märkimisväärselt sarnase kujuga ehitise planeerinud. Õieti küll oli tegu ehitise detailiga ja tegemist oli Londoni uhkeim vaata kirikute hulka kuuluva Saint Pauli katedraal. Iga. Aeg ajaloo meenutamine ei tee kunagi halba, niisiis juba 604.-st aastast peale oli linna südames kõrgendikul linna kaitsepühaku apostel Paulusele pühendatud kirik seisnud sajandite jooksul ehitanud ei, seda korduvalt ümber, kuni tuli 1642. aasta suur kodusõda. Jah, kuningas Charles, esimene kaotas sõna otseses mõttes oma pea. Niinimetatud vabariiklike pohh riigi ajaloos tõi kaasa suure kaose, kuni hukatud kuningapoeg Charles teine korra taas majja üritas lüüa ning palka kas suurejoonelise Sand pooli kiriku ümberehitamiseks arhitekt Christopher Orenni. Oreni plaanidel on näha vägeva kupliga asend. Pooli kirik. Kupli tippu ilustab aga kõrge männikäbikujuline katuselatern mille kuju ning männikäbisoomuseid meenutab ülesehitus sarnanevad tõepoolest ligi kolm ja poolsada aastat hiljem Londonisse kerkinud Norman Fosteri pilvelõhkujatega. Reni versioon oli muidugi mitmeid ja mitmeid kordi väiksem ja ainult ehitusplaanidesse ta jäigi, sest pärast 1666. aastal Londonit põhjalikult laastanud hiidtulekahjud jäi üle vaid uus Püha Pauluse kirik ehitada ka selle plaanitegi söör Christopher Wren kuid männikäbi meenutavat katuselaternat uutes plaanides enam ei olnud. Kes teab, võib-olla Oliver NL ikkagi kahju, tema idee ellu jäi viimata ning ta läkitas selle mingeid mõistatuslikke kanaleid pidi sealt kusagilt teiselt poolt tänapäeva teisele geniaalse arhitektile Norman Fosterile. Ei või iial teada. Ja nii pilgutasid nood kaks meistrit teineteisele üle sajandite kavalalt silma sest mis loeb aeg, kui tegemist on geniaalse ideega. Foster demonstreeris oma kerkeni pidulikul avamisel ka Christopher renniplaane ning leiti, et mingi sarnasuse Foreni kavandid hosteri ümara pilvelõhkuja väliskujust ja ülesehituses võib tõepoolest avastada. Võib arvata, et tol pidulikul avamise päeval leidsid londonlased ka kohe mitmeid asju, millega ta uus ekstravagantne linna silueti suuresti muutev ehitis ise sarnaneb kurgike kerkinud seda muidugi kõigepealt männikäbi, millel on täpselt samasugune spiraalne üleseid. Ühte otsa pidi vastu maad pööratud hiigelõhulaev Zeppelin ja see on vist tõesti päris tabav võrdlus. Kollane ajakirjandus avastas rõõmuga, kui väga erootiliselt too taeva poole sihtiv kurgike võiks mõjuda. Zooloogid avastasid selles sarnasuse käsn loomaks kutsutud mereelukaga ja nii tekkis palju rõõmsat kära ja londonlased võtsid oma uue atraktiivse kerkini otsemaid omaks. Veel kord tagasi vaadates täpselt üks kuu ja üks päev pärast seda päeva, mil New York raskelt haavata sai ning Mil Manhattani sakiliselt siluett tilk kadusid. Hiigelkõrged kaksiktornid pandi Londonis City uuel ehitusplatsil. Sant määr jääks number 30 paika. Esimene terastala oli see nüüd õige samm alustada uue vägeva pilvelõhkuja ehitamist sellisel ajal. Seda enam, et ka Londonis plahvatas pomm ka täpselt selles samas paigas, kuhu uus hoone tõusma pidi. Kõik avaldasid arvamust ja vaidlesid avalikkuse ees ja omavahel. Aga ehitustööd läksid omasoodu. Norman Fosteri uus torn oli esimene uus kõrghoone, mida 1970.-test aastatest peale Londonis Citysse ehitada lubati. Londonlased tegelikult ei armasta ainult neid pilvelõhkujatega ärihooneid mis tavapäraselt kujutasid enesest väga kvaliteeti suhteliselt ehitatud kui linnapildis monotoonselt mõjuvaid neljakandilisi torne. Londoni esimeseks pilvelõhkujat sai 40 kahekorruseline torn näethoest Tower. Ja eriti torkab linna taevapiiril silma Docklendi ehitatud uus äri- ja ostupiirkond käneri hua. Just siin seisab briti kuningriigi kolm kõrgeimat hoonet, generi Worfi torn 50 korrust ja 235 meetrit taeva poole ning kaks ühe kõrgust pisut madalamat torni. Sidi groups entroopia, H S WC. Selle tähtede kombinatsiooni taga on tuleb välja Hongkong and Shanghai mänginko Parish tohutu pangakorporatsioon, mille peakontor seisab Londonis ning sellegi allanud Norman Fosteri arhitektide tiim. Suured vägevad kõrgusse pürgivad säravad kandilised tornid, täispangakontoreid, advokaatide büroosid, meediafirmasid, elu käib ja äri käib, aga siis võttis Norman Foster kätte ja mõtles midagi hoopis teistsugust välja. Londonis Citysse, mis oli hoopis vähem glamuurne kui 1900 kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel Toklandi tõusnud generi Worf sest sinna Citysse polnud ligi veerandsada aastat ühtegi uut kõrghoonet ehitatud. See uus pilvelõhkuja, mis siia nelja aastaga püsti pandi, sai hiigellinna Londoni siluetis tõeliseks pilgupüüdjaks. Press reklaamis seda juba kui uut Londoni sümbolit. Genit hakati ehitama 2001. aasta märtsis ja kõrghoone avati ametlikult 2004. aasta aprillis. Hoone ise tõusis oma õige kõrguseni tegelikult ainult pooleteise aastaga 40 korrust 180 meetrit taeva poole. Seal ta seisab kui täiuslik Tatu hiigelkurk olenevalt valgusest, kord säravalt sinakas, kord rohekas ruuduline hiigelkurk, mille väliskesta moodustavad 7429 Kraas paneeli. Eemalt vaadates tunduvad need nii ruutude rombide kui kolm nurkadena. Hoone pinnal kulgevad dramaatiliselt tumedat diagonaalselt triibud ja kogupind toetab Valeva lähte- ja konaalsele terasvõrgustikule 24000 ruutmeetrit klaaspinda. Lopsakas läikiv koonusekujuline ehitis, mis tõuseb keset täis ehitatud sütid taevasse kui üks kummaline ilmutis, meenutades vägevat müstilist raketti, mis on valmis otsemaid kosmosesse sööstma. Mis siis toimub selle fantastilise torni sees? Näib, et seal sees elatakse tavalist igavat oleks ehk solvav väljend, aga tavalist kontorielu kerkini omanik Šveitsi ilmatu suur kindlustusfirma Swiss Re, selle firma esindajad on sunnitud tunnistama, et sellises hoones töötada ei olegi väga lihtne. Kuigi töötingimused on siin võrratud. Fantastilised vaated üle Londoni. Kuid londonlased näivad olevat veendunud, et see hoone, kuidas siin nende linnas juba seisab kuulubki neile ja et neil on õigus iga kell siia sisse astuda, liftidega üles sõita ja ülalt avanevat vaadet teda. Aga siin pole siiski Disney World siin teevad inimesed tööd, väidab Suisre. Arhitekt Norman Foster on tunnistanud, et tema klientidel siis Suisre administratsioonil olid kerkini jaoks ka kindlad nõudmised. Nad ei tahtnud ainult torni, vaid loodussõbraliku vähese energiakuluga torni milles oleks looduslik ventilatsioon, millele linnatranspordiga ligi pääseks ning mille juures oleks parkimisplats ainuüksi invaautodele. Arhitekt iseenesest mõista arvestas oma kliendi soovidega. Nolan Foster kattis oma hiigelkurgi kahekihilise kestaga. Väliskesta aknaid on võimalik avada ja avatuna meenutada, vaat need klaaskolmnurgad tõepoolest juba kuivama hakanud kuuse või männikäbisoomuseid, kui viimaste kolmnurga kujuline alaosa pisut avanenud on. Ja soojadel päevadel tõuseb soe õhk hoonet katva kahe kihi vahel iseenesest ülespoole ning läheb läbi avatud akende välja. Tegelikult ju lihtne, nagu mõnedki suured avastused. Tänu pindmise kihi pärasele ülesehitusele hoiab hoone tublisti energiat kokku. Tõenäoliselt tuleks pärast suurtest võrdhaarsetest kolmnurkadest koosnevas sissekäigust läbi astumist uue kummalisevõitu ümbrusega pisut harjuda. Ma küll arvan, et ükskõik millisesse ajastusse kuuluv suursuguse ehituskunsti ime võtab ikka väikese inimese tummaks astute siis iidsesse katedraali või nagu praegusel juhul ülimoodsasse büroohoonesse. Mõlemad peegeldavad oma ajastut omal kombel. Mis Londoni kerkinisse puutub, siis oma ülesehituselt meenutab ta vahest iidse luuri õuele kerkinud julget samuti üdini tänapäevast klaaspüramiidi, mis samuti lugematutest klaas ruudukestest kokku on pandud. Püramiid on aga nurgeline nagu üks ehitis ju tavaliselt on mitte hiigelkurgi moodi ümmargune fotode ja kirjelduste järgi jääb mulje, et kindlustuskompaniis võis Rehoone Londoni citys võix esimestel hetkedel pärast sisenemist küll segadusse ja hämmingusse ajada igal pool ümberringi klaasist kolmnurgad, Jäneli nurgad vägevas terasvõrgust raamistuses nelikümmendüks ringikujulist korrust, mida läbistavad kuus viiekorruselist kolmnurkset aatriumi ehk taevaaeda. Iga korrus on alumise korruse suhtes viie kraadi võrra pööratud ning taevaaiad on pööratud koos nendega, tuues pilvelõhkuja sisemusse värsket õhku ja päevavalgust. Niimoodi loen ma kirjeldusest kangemat kujutlusvõime tööle. Londonis citys taevasse tõusvad, täiesti ümarad hiigelhoonet katvad tuhanded klaaspaneelid olevat aga kõik täiesti lamedad, välja arvatud vaid kerkinud pugettev koonusekujuline klaaskuppel. Seal tipus tasuks küll ära käia, sest sealgi on kõik puha klaasist, mis tähendab vapustavaid vaateid igas suunas üle terve Londoni linnaboonusena olevat seal veel äärmiselt naturaalselt mõjuv. Topelt kõrge restoran. Pole imed, londonlased ja linna külalised nii väga selle hiigelkurgi tipus ära tahaksid käia. Kuigi see on ametibüroohoone, kus inimesed tööd teevad. Need, inimesed, kes seal tööd teevad, annavad endale nüüd juba põhjalikult aru, kui ebatavaline on see koht, kus nad oma tööd teevad. Muljeid on nimelt kogutud ja üks Šveitsi kindlustuskompanii töötajaid on näiteks väitnud, et kõige õnnelikum hetk tema tööpäevast on igahommikune teekond sädeleva sigarikujulise hiigelsuure tööhoone poole. Nii et mitte ainult kurk, vaid käsikaar, ilmatu suur ja jäme. Tundub, et seegi on päris õnnestunud võrdlus. Keegi Fosteri abilistest, kes aastaid projekti kallal töötas, on teatanud, et see hoone üllatada teda ikka veel ja see, millisena ta Londoni erinevatest paikadest vaadatuna paistab jääd kerkinud. Kahtlemata kuninganna Elizabeth teiseaegsel Londoni väljapaistvamaid ehitisi. Kuninganna ajastu kaasa teinud ekspiitli rõngas, tarri kummardus Elizabeth, teisele pole meile siin mingit kuningat vaja, harva pringo. Milleks tõepoolest, kui ta kuninganna rajal Londoni taeva piirile mõni nii fantastiline siluett veid kerkida. Mõelda vaid, et veel 1960.-te alguses oli Londoni kõrgeim Sand pooli katedraali torn. Sant Mary äks number 30 kin võis, sigar pole küll Londoni kõrgeim ehitis, kuid ta on esimene plaanitud pilvelõhkujate sarjas. Kavas on püsti panna niinimetatud klaasikild. London bridž Tower, siis sillatorn, millest peaks tulema kõige kõrgem ehitis Euroopas ja lisaks Londonile plaanist pilvelõhkujat püsti panna Gabraythonis, Manchesteris ja teistest kuningriigi linnades. Suitsu ja tore on ka, see on üks geni paljudest nimedest, on briti kuningriigi 20 esimesse sajandisse toonud juubeldati ajalehtedes. Kui torn valmis oli saanud. Selle looja, arhitekt Norman Foster, kelle firma Foster ja Partnerid ehitise konstrueeris, teatas sel puhul, ega me teda nüüd lihtsalt vundamendist peale ehitama ka ei hakanud, sai ta valmis arvutis kogu modelleerimine absoluutselt kõik vaated sellele tornile igalt poolt linnast ja ometi avastan ma ikka veel Londoni erinevatest paikadest täiesti ootamatuid vaateid sellele paksule, ümarale, tornile ja eriti uhke on, kuidas tema klaasjal pinnal teised hooned peegelduvad ja Norman ning kuidas päike Temasinakalt klaaspinnalt silmipimestavalt vastu peegeldub ning kuidas ta valguse muutudes oma värvi muudab. Nonii lord Foster liugleb jälle oma helikopteriga Londoni kohal ja vaatab oma töid üle. Kunagi nii hiigelsuur valge Tower võib tänaste pilvelõhkujate vahel päris tilluke tunduda ja seal on vägev kivi, pitsiline parlamendihoone ja Big Ben annab märku, et kallis aeg muudkui kaob. Täpselt nii annab märku. Oma vanade ja uute tornide all viimaste hulgas tõuseb siis taeva poole üks täiesti eriline, tohutu kurgike, üleni klaasist ja tumedat, diagonaalselt triibud viivad, et üles või tulevad ülalt alla. Niisiis kõigi nende tornide all elab hiigellinn London, Omargi ja pühapäevi. Aga siin istub ja mõtiskleb keegi, kui õnnelik võib olla ühe tõeliselt hea arhitekti saatus. Ta siia maailma omalooming lootuses, et see läheb edasi läbi mitmete. Olete inimpõlvede ning jutustab oma ajast jama loojatest, nagu väärtehitised seda läbi ajaloo teinud on. Samas ei või üks suurehitiste looja iial teada, kui pikk tema loomingu iga võiks olla ning mida tulevased põlved sellest arvata võiksid. See selgub tõepoolest alles tulevikus. Aeg paneb kõik paika.