Kui võiksin võtta südame pihku nagu päikesepuurilinnu ja küsida, mida ta siis soovib, et alati nii igatses, valt laulab ta kindlasti õmmeldakse, ütleks, ei midagi. Ja ometigi vaevleb ta alati kurnav, rännukaaslane. Ometi ei raatsinud teda hüljata, kuna ta on viimane, mis mul on. Kui raskeks on muutunud koorem ja vaevaliseks rändkuna, olen Nad kaasas oma südamemuresid ja pettumusi. Ma oleksin pidanud need ammugi kraavi viskama. Kuigk, mida oleksin ma siis kandnud? Kas ma oleksin siis üldse teadnud, et elan? Kellel pole tundeid, selle mäng siin on väga lihtne ja kerge kuid tema elu naudingud ilma piinaja, meeleheite, paljude kõrvalmaitset, et ta on õige poolikud. Juhtub, et kui su süda sulle nõue ei anna ei abista sind miski. Ega keegi. Kui armastus ei aita, ei tarkusest, pihiza. Kes ütleb, et armastust ei ole, peab ütlema ka, et viha ei ole. Kuid armastust on kõikjal nagu vihagi. Ta vaid peidab end seal, kust me teda ei oska otsida ning on põgenenud. Armastus ei pea siis vastu kui armastust ei ole. Kui ta on vaid unistus. Õiget armastust ei murra ega muuda mingid katsumused. Tal puudub areng, nagu lõpebki. Majaseinu kordama üürnikku välja saatsin oma südame kerjama. Too mulle veidi armastust ütlesime talle. Maksa oma üür. Sa oled toonud majale halba kuulsust. Ma olen vaene ja elan üle oma võimete. Kui ma teaksin, kust seda saaks, küsis sõda. Paluksin sinu sugulastelt. Ei. Sa ei saaks midagi. Ära koputa minu perekonna uksele. Sõprade uksele ega nende uksele, kes on mulle võlgu. Koputa kõige vaesemate majade ustele. Vahene jagab oma vähesestki. Sõda Läks. Möödus aeg. Lõpuks kuulsin ukse taga ohe. Ma ei avanud ust. Ma aimasin, et see kerjus tuli tühjalt tagasi. Süda pöördus jälle teele. Mööduda. Kuulsin ukse taga nuuksumist. Toodsa mulle armastust. Armastust ei ole kuskil. Ma ei luba sul häbistada inimest, mine otsi. Seda läks. Möödus aeg. Siis tuli ta jälle. Ta jäi seisma mule vees. Ta oli ära kurnatud, rebitud tali, nii porine, et ma peaaegu poleks tunnistanudki teda oma südameks. Ma võtsin ta pihku. Ta värises seal piinades nagu auto alla jäänud linnuke, kelle tiivad on nii muljutud, et ta ei jaksa enam lennata, metsa surema. Ja siis lõppesitatuks sõda. Ma arvasin, et mu süda on surnud ja punu sind ümber kibuvitstest pärja. Nüüd olen ma pääsenud oma koormast, mõtlesin ma ja vaatasin kadunukest. Okastest torgatud. Häälel. Küll, sa oled rumal ütlesin mina. Ja nüüd vean ma oma südant rinnas ja ma olen vaene ja elan ikka üle oma võimete. Oled sa nüüd rahul? Küsis minult see, keda armastan. Meil oli sünge rasked mõtted, painesid südant. Ta vist mõistis, seda? Olen, vastasin mina. Rahul. Mida muud pidin ütlema? See on hea, ütles tema. Kõige parem on olla rahul. Nägin, kuidas ta kannatas. Valetasime mõlemad. Mõistsime teineteist täielikult. Sõnadetagi. Ja meie valed ei olnudki seetõttu valed sõnad, vaid. Vaid tark ja kogu inimlikku alandust tunda saanud suur armastus võib saavutada tõelise õnne. Et jõuda teise inimese juurde pean ma lõhkuma mitmed sillad ja keelduma paljust. Kõik pettumused õigustaksid end. Kui pärast seda leiaks killukesegi armastust. Kui sa ei peitnud oma pilku kui sinu Päev inimlikkus oli mu ees nagu avatud raamat. Häbenesin mama piiratust, häbenesin oma viletsaid kaalutlusi ning väikeseid kannatusi ja hädasid. Olin kohtunud inimesega, olin saanud kingituse, mis pühkis minema aastate vaesuse ja täitis mu südame. Sõnatu armastuse ja tänulikkusega. Kui sul pole midagi anda armastust Kemite. Olete vaesemast vaesem? Naisel võib võtta pere au, hea nime, Mare. Ja ta helistada. Aga kui solvatakse tema armastust, ärkavad temas kõik metslooma vaistud. Sageli armastame. Vaid oma armastust rabame armastavat. Teist inimest. Kuna tema on selle tunde äratanud, saab ta sama jumaldamise osaliseks, mille oleks saanud õige armastatu. Kuniks eksitus, selgub. See selgitab osaliselt miks armastus Nii kergelt. Ja üks armastatu korvatakse teisega. Tavalist inimest koormab see armastus ja sõprus millele ta ei saa samaga vastata. Miski ei alanda meid nii kui see et me märkame alati liialt hilja. Et oleme arvestanud valet armastatu. Me süüdistame selles teda. Kuid me peaksime süüdistama ainult iseennast. Kaua arvasin ma, et mul on terve süda. Ja ma tundsin end olevat rikas. Nüüd ei arva ma enam nii. Mu süda on käinud kerjamas palunud almuseid võõraste uste taga ja saanud palju lööke. Kui ta oleks vähemalt end parandanud ja rahunenud siis oleksin andmetele andeks. Kui ma olen tabanud veel paljudelt valedelt. Nüüd hoian teda külmades mähistes nagu palavikus last. Ega kuule enam ta halisemist. Otsisin armastust kõikjalt. Kõikjalt. Ei teadnud, et see painav koorem kolmu oma rinnas See, kes pole kunagi midagi vihanud ei suuda kunagi midagi armastada. Üks kadestab siin seepärast, et arvad Subäevad olevat õnnelikud. Teine halvustab siin seepärast, et näeb sind kannatamas. Sil halvustatakse, Yakadestatakse sinomaabia. Muu pärast halvustatajakadestatasin nii sügavalt julmalt. Kui sinu headuse ja armastuse pärast See on kõige andeksandmatu nõrkus looduse võitluses. Ja seepärast tuleb see kividega surnuks visata. Nii tahab igaüks visata kivi sinuga. Inimene pole ennast loonud ega asetanud endale piire, nii nagu loom hoomagi pole loonud. Oma liiki ütled sa. Sa räägid nii, kuna sul on oma nõrkus. Suhtelisuse taju puudumine. Ja murede koorem õlul. Minu armastus on ääretu, kui meri Ühelgi noorel inimesel ei tohiks olla õigust nii-öelda. Seda tohiks öelda vaid vana ja kogenud. Kuid tema suu on lukus tema aimama, mis sa ääretus. Kuhu ta kaob, vaid nimetu osakesena. Nagu ohe. Õnne ja nauding vihaldamine mässib meid kompromissidesse mille segapuntrast on raske iseennast üles leida. Kuid kas eneseleidmine ongi kellelegi nii surm? Milleks siis asjatu rabelemine, millest me kasu ei saa? Emis olematut olevaks ei tee? Me kurdame sageli, et oleme õnnetud kuna me ei tea, mis on tõeline õnnetus. See kuivatab pisarad. Nad tummaks. Nii et inimesel pole kaeblemiseks enam ühtki sõna. Kes räägib õnnest? Vaid kogenematu. Kes veel ei aima, et eesmärgiks pole õnn. Kui sa kelgid oma õnnega oled kas nii lihtsameelne, et ei vääri kaastunnet? Või siis haletsusväärne laps, kes peab oma teadmatuse eest kallilt maksma? All olemine. See on elu suurim linn. Kui me ei oska anda? Ei, oskame armastada. Noores eas vannume, et armastame kõiki kõike. Alles vanast peast kui oleme olnud tähelepanelikud ja ausad, teame, kas me üldse suudame armastav. Milline rodu eksimusi mahub nooruse ja vanaduse vahele? Inimene pole iial liialt vana et igatseda armastada, püsida oma ideaalidele. Kui igatsus ja armastus kaovad? On inimene surnud ja väärtusetu. Kui su hing on murelik kujutle et see on, kui põld langeb õnnistervism järgneks selginemine päikesepaiste ja su põld, kasvatan jälle uut vilja. Sinu piinad on ravimi hingene. Aated alandlikult ravidend jälle terveks. Ei tohi küsida kas meeldib ausate mõtete tulemus või ei. Võid võid küsida, kas sa kulged õigel teel. Uus kriis toob uued horisondid. Pidevas muutumises selja taha jäänu pimedusse. Ees valgeneb. Taha on mõttetu vahtida see, mille kaotasid oluline. Kaotada võib palju, ilma, et sa sugugi vaesemaks jääksid. Pole alati valitseja, olgugi su kuningriik kui väike tahes, kasvõi su oma süda. Kui võiksid tunda maailma ja inimest mitte ainult peaga vaid ka südamega ei leiaks enam seda jahmatavalt ja solvavat, mis rikub su meelerahu ja röövib elurõõmu. Sa võiksid siis kiidelda, et oled terve ja täiskasvanu. Lihtsameelne inimene arvustab teist näiliste olude ja näiliste tegude põhjal. Mõistlik, peatub ning püüab olude ja tegude taga näha inimest keda ta tahaks mõista. Nii mõnigi asjatu halb sõna, ütlemata. Nõrgeimegi käsi võib teinekord kanda leegitsevad tõrvikud. Tapleja käes ei ole iial. Kui su loomus vähegi lubab tasu halb heaga kui sa seda ei suuda, vaid ikka kättemaksuhaud ürituse vähemalt nii osavalt, et sa sealjuures iseendale kahju ei tee. Sest 99-l juhul 100-st maksab kättemaksja kätte vaid iseendale. Olen olnud ülekohtune kellelegi vastu. Ei tea, kelle ei tea kus. Milles on viga? Olen rahutu. Inimese ehituses peab olema põhjalikke vigasid, millest ta pole teadlik. Võib-olla puuduvad. Sügav alandlikkus. Heada kõikus. Võib olla sügav armastus. Need on parem tugi ja kaitse kui viimnegi teadmine ja hangitud tarkus. Oota. Seal kulgeb vari. Seal on valgust. Meedium moodustavad ilu ja vormid. Nii on inimesi siiski Seal on abitu mõtte. Seal kirkus. Need ju moodustavad inimlikkuse ja selle paljutahulise ilu millesse armub vaatleja. Ma õpin elu tundma palju paremini läbi vastuolude ja õnnetuste. Kui õnne ja edu kaudu. Ma õpin inimest tundma palju paremini abil, kes mulle halba teevad kui nende abil, kes mulla head teevad. Ilma enesekasvatuse jänesedistsipliinid ei suuda inimene elus midagi eriliselt väärtuslikku saavutada. Need juhused mis paljastavad meile meie kasvatuse halvad ja nõrgad pooled, häbistavad meid. On 1000 korda tähtsamad kui kogu kasvatusalase kirjanduse lugemine ja pelk teoretiseerimine. Selleks, et tõestada, kes sa oled, pole sulle vaja sõnu, vaid tegusid. Truu sõber pettis sind. Kuule, ega ta polnudki truu, kuna pettis. Ja ega ta polnudki su sõber, kuna ei olnud tru. Mida sa siis kaotasid? Võõras keeras sulle selja ja läks oma teed. See oli ju peaaegu sõbradega, kuna ta jättis su rahule ja kinkis sulle selguse. Alles siis, kui teine sind petab. Õpitada tundma. Pettumused on deegel, milles näeme seda maailma mis meid tegelikkuses ümbritseb. Mul oli sõber, kellesse ma uskusin. Heda reetis mind. See on parim õppetükk, mille maailmas olen saanud. Ma olen õppinud selle peaaegu pähe. On asju, mida sa ei taha andeks anda. Kuid pole öeldud, kas viga ongi sinus. Rohkem kui kord võib inimene ehmatusega märgata et on liialt palju andnud andeks teistele Elijalt vähe iseendale. Ning teinud sellega vaid suurt kahju. Kui kaugel oleme me inimlikkuse ideaalist? Iga päev lämmatab meid tõestusega meie ebapiisavast headusest, aususest, puhtusest. Andetu inimene, enesearmastaja andekas, mõistab, et tema eriline anne kohustab teda teenima teisi. Ta on teadlik oma erakordsusest mingil alal ja uhke teised teha osaliseks selles mis on ainuüksi temas. Andmine märk tema õilsusest teenide, teisi tundmata alandavat sondi ja teenida nii, et teised märkaksid seda nii vähe kui võimalik. Õieti inimelu suur õnn. Ei ole see loobumise karm teeseen armastuse õnnelik tee. Me ostame sõprust ja maksame selle eest kallilt. Ning lõpuks, kui meil pole enam, millega maksta, märkame enda ümber suurt vaikust. Tundmatu oli meile see maailm, kui siia tulime. Praegu sama tundmatu on ta oma kõleduses. Kui me siit läheme. Vaid eksimused lõid need värvilised pildid, mis meid väga hurmasid ja mida me nimetasime eluks. Mina olin valinud Ja ma teada kas olin ma teinud vale valiku või kas ma leian veel ihaldatud rahu. Meil on elus hetki ja sugugi mitte harva. Meil tarkus, mõistus, varu jäävad tummaks. Ei tea enam midagi. Siis võtab vaist väikese sõnatu lapse kombel meil käest kinni ja talutab meid eksitavast Disnikust päevavalgele. Sinu mõtete tulemused on sinu omad? Ei keegi saa neid sinult võtta. On siiski üks vaenlane, kes varitseb rikkust. Aeg. Aastatega tükk tüki järel kaotad oma korjatud varanduse. Nii et kui sa siit lähed oled jälle sama vaene, kui siia tulles. Hallid juuksed ei kaunista sind kui saab olema südamest säilitanud häbeliku nooruki julgust ja lapse puhast meelt. Mis on hävimatu? Sinu hinge peegeldused. Iga sõna, mille oled lausunud oma headuses iga sinu heategu. Kõik see on hävimatu jõud mille kiirgus kestab ja toob õnnistust. Ei ole midagi. Mida poleks juba öeldud paremini? Mis häda on mul rääkida oma andetu südame rahuldamiseks või? Kõigi nuhtluste lahkhelide ja tagajärgede eest mis ongi moodustanud elu. Eimiski ole teadmise vääriline. Eimiski ole puhta tunde ja ausa püüdluse vääriline. Eimiski ole õige armastuse vääriline. Tasub kannatada paljutki asjatut ja teisejärgulist rännata vaesena et võiks saavutada terakesegi, ehedat ja õiget inimlikkust pürgida osaliseks selles loomises, millesse peame uskuma. Hoolimata paljudest pettumustest. Mõni mõtleb lõpused, kui saaksin oma elu tagasi. Toimiksid teisiti. Annaksin oma elule teise suuna. Ometigi tee, mida ta kulgeb. Võib-olla ainus ja parim võimalik tee. Nii vähe Mesis teamegi õigest ja väärast. Rääkida pettumustest on sama, kui ma rääkida oma lihtsameelsusest ja teadmatusest kes tunneb maailma ja inimesi ei pettu. Kui ta ka ei tea, siis ta aimab kõiki võimalusi. Kas on midagi, mille pärast tasub elada nii vaevalist elu? Kuid mis see on? Seda ma ausalt öeldes veel ei tea. Läksin rändama kaasas mitu kirstutäit kraami. Lasen oma kirste mõeldes, et need sisaldavad minu tõelisi rikkusi usku ellu, armastust inimese vastu ja nii edasi. Ammu oli tarbetu. Kui tee lõpul avasin kirstud, nägin et olin tassinud kaasa asjatut koormat puuks kõlbmatud õpetusi. Häbaletusku tõeline jõud oli olnud minul lihastes veres ja kohanemisvõimes. Rännak. Olin jõudnud sinna, kus olin alustanudki. Kui meil on alati silme ees vaid ideaalne elu ja ideaalne inimene muutub tõeline maailm. Meile murede orvuks. Kui meid meid eale ja muresid ja klammerdume hetkeks rõõmude külge Maailm tarbetu lõbumaja. Kui me õpime nägema kõige suhtelisust ja alistuma elama lihtsat, loomulikku elu võib meie tee olla küll vaevaline kuid süda. Elu lööb sind jälle ööd. Ja sina oled ära õppinud kohanemise kunsti. Kui sa oled oma hingelt terve Siis saad vastutasuks oskuse naeratada. Keegi pole nii vaene ja tühine et ei suudaks kuskil teha head. Ära häbene tegemast väikest heategu. Ära muuda kalgiks ennast, ei oma ümbrust. Kui sa omapäi ei suuda luua oma elu maksiine pole vaja häbeneda toetud teinekord teiste saavutustele tähtsama ennast hoida nagu laena mida tuleb tagasi maksta. Või nagu vääriseset, mida ei taha kaotada. Sinus võib olla peidus midagi kallist, millest sa ise võib-olla terve elu jooksul midagi teada ei saa. Varu endale vaikseid hetki millal võid iseendale arve esitada. Kui sul pole selleks aega? Pole sul mõtteid. Alaline kiirustamine ja lärm meie ümber teeb meid poolikuks. Mõtet tuleb sageli kaua meelitada ja oodata. Kuni see on selgunud tasus raisata vaeva ja aeg. Ei, me ei loodaks tulevikule. Oleksime minevikku armutud, rüüstajad.