Tõdors tuleb välja, et on olemas midagi, mis just kuuldud päris erinevaid muusikuid ühendab. Just et nad kõik on esinenud maailma kuulsamate hulka arvatud kontserdilaval kaarnegi hoolis New Yorgis Central paaki lähistel. Ilusat pühapäeva vahelduse mõttes külapsid seekord kaks häält, mina olen Helgi Erilaid. Ja mina, Raimo Seljamaa Alanud on taas kord kivis. Tegevus algab Šotimaal küll mitte paigas nimega slipi do. Kaarnegi tuli ilma lehes teises, põneva nimega paigas. Tan fermalain Faifis otimaal pere oli vaesevõitu, kuid lastele püüti võimalikult korralik haridus anda. Ja väga lühikest kasvu, vaid üks meeter 50 kuni meeter 60. Kaarnegi seadis endale elus suured sihid. Temast sai tõeline self meid mänd. Mees, kes end ise üles töötas. Nende sõnade ameerikalikku mõttes, sest juba üpris varakult, 16.-st eluaastast peale sidus ta oma saatuse tolle suure riigiga teispool ookeani, kuhu vanast Euroopast tuhandete kaupa ka inimesi õnne otsima suundus. 16 aastasest Andrew kaanegizçai telegraafikompanii jooksupoiss pitsvärgis. Aeg-ajalt tuli tal teatrisse sõnumeid viia ja ikka oskas ta asjad nii sättida, et jõudis teatrisse täpselt etenduse alguseni ajaks ja tihtigi lubati tal siis etendust vaatama jääda. Nii õppis ta William Shakespeare'i näidendeid armastama. Nooruk näitas üles otsustavust tubliduse Ameerika kodusõja aastatel. Ta korraldas raudteede ning telegraafiliinide tegevust Washingtonis ja selle ümbruses ja aitas niimoodi suuresti Gaza põhjaosariikide võidule. Kaane, kellel oli võrratu ärivaist, tabas õhust ära, kuhu on kõige õigem oma raha paigutada ning teenis endale niimoodi juba õige varakult tohutu varanduse peaasjalikult terasetööstuse abiga 1870 lõida hiigelsuure, võimsa ja rikka kaarnegi terasekompanii, mis kujutas enesest tõelist impeeriumit. 65 aastasena otsustas kaarnegi äritegevusest loobuda jaama terasekompanii riigile müüa. Nii leidis aset suurim äritehing. Ühendriikide senises ajaloos. Loodi ühendriikide terase korporatsioon ning kaanegi omaks sai 225 miljonit 639000 dollarit obligatsioonide näol mille tarvis tuli New Jerseysse ehitada spetsiaalne võlvid varakamber ning kogu see meeletu varandus jäi kaanegi ärisekretäri Robert Franki hoole alla. Oma karjääri tipul oli Äntšügaanegi John Rockefelleri järel teine kõige rikkam mees maailmas. Kuid on andmeid, mille kohaselt ta ei tahtnud iial näha ega puutuda oma tohutuid obligatsioonide kuhilaid New Jersey võlvitud varakambris otsekui kartes, et need siis otsekui võlujõul õhku hajuvad. Tal polnud vajagi neid näha ega puutuda, tal oli küll ja küll raha. Ning oma elu lõpuveerandil oli ta otsustanud väga suure osa sellest heategevusele anda. Ka nägija ostis endale kaunis kiibo lossi saadarlandist Šotimaal. Teine kodu oli tal New Yorgis tas hulga varandust avalike raamatukogude rajamiseks nii Suurbritannias kui Iirimaal, Ühendriikides, Kanadas, Austrias, Itaalias, isegi Fidzi saartel. Kaanegi raamatukogud nii neid kutsuti. Olid siis kõikjal. Esimene avati kaanegi sünnipaigas. Tanfer mainis Šotimaal filantroop kaarnegi annetes miljoneid Šotimaa ülikoolide edendamiseks ning 7000 kiriku oreli ehitamiseks. Ta andis raha mitmete fondide, haiglate meditsiiniliste kolledžite ja laboratooriumite rajamiseks. Te arvate, miks kannab üks maailma hinnatumaid kontserdimaju New Yorgis nime kaarnegi kool? Ja kohe jõuame ka selleni. 19. sajandi lõpp olid aastad, mil uue mandrikultuur hakkas üha selgemaid piirjooni omama süvitsi, minema end analüüsima identifitseerima sisu vorm häbenesid teineteist veel pikalt, kõlastati küll üht ja eelistati teist. Aga eks selle põhjuseks oli kirev minevik ja ajalugu, jäika ikka muutuv olevik ja eeltööd ja protsessid alateadlikud oma ja samas mitmepalgelise uue kultuuri sünniks vajavad peale aja head soodsat lähevad õhkkonda, nii et kultuurielu keskpunktiks hakkas kujunema 1624 uue Amsterdami nime all asutatud ja tööstus ja majanduskeskuseks kujunenud New York City. 1842 loodi siin Ühendriikide esimene sümfooniaorkester filharmoonia saajad siin ja 40 aastat hiljem Metropolitan Opera kampani. Ja millest puudust tunti, oli oma maja, oma saal, kodu, seinade toetus ja nüüd tulevad siis märksõnad. Ansu, kaanegi, Atlandi Ocean laev ja mis kõik, aga seda kõike kuidagi vastassuunaliselt uuelt mandrilt manala mandrile, aga Helgi, tead. 1887. aasta kevadel abiellus 52 aastane kaanegi New Yorgi ärimehe tütre Louis võithildiga. Aasta hiljem sündis neile tütar Margaret. Kuid tollel samal 1887. aasta kevadel aprillis olid äsja abiellunud ookeanil Raineril Fulda teel New Yorgist Londonisse. Sellesama laevareisi tegi kaasa ka 25 aastane dirigent Volter Amorouš. New Yorgi sümfooniaühingu muusikaline juht, kes oli just seal töökohal oma teise hooajale jätanud. Tall seisis ees töörohke õppimissuvi. Euroopa tuntud dirigendi Hanson Pavlovi käe all. Insenerist terasemagnaadi. Ma nägin, noor abikaasa Louis oli muusikaliselt andekas, laulnud mitu aastat New Yorgi kooriühingu kooris ja selle ühingu tööd juhtis samuti valdade haamros. Juhtuski siis nii, et Šotimaale mesinädalaid veetma sõitev paar ja noor dirigent said pikal laevareisil sõpradeks ning ka nägid kutsusite haamrossi oma Šotimaal asuvasse Kilgrastoni lossi külla. Juba aastaid olid Andrus unistanud maailmaklassi kontserdisaal rajamisest New Yorki ning üritanud seda protsessiga käima lükata, aga see oli raske ristiretk. Unistus oli õieti pärit Volteri isalt Leopold Tamrošilt kes oli loonud nii New Yorgi kooriühingu kui sümfooniaühingu sümfooniaorkestrit, õieti New Yorgi filharmoonia orkestri järel teiseks. Ja nii oli Tamrossil oma orkestri jaoks eriti raske esinemispaika leida. Noh, lihtsalt ei olnud piisavalt suurt saali peale Metropolitan ooperi jah, kuid viimane oli pidevalt hõivatud. Aga 1887. aasta suvel sündisid Šotimaal algrestoranis suured plaanid. Heategevusega tuntuks saanud miljonär ka nägi, oli nõus aitama Voldel Tamroshi unistusel tõeks saada. Ehitama New Yorki ühe maailmaklassi kuuluva kontserdisaali annetades selleks kaks miljonit dollarit. Tollal tohutu summa. Miljonär kaevnegi oli kiire mees 1889.-ks aastaks joodud New Yorgi Music oli aktsiaselts ja varutud ehitusplatsi maala seni veel sillutamata piirkond seitsmendal avenüül Lääne, 56. ja 57. tänava vahel. See keskpargi lähedal seisev ala oli tollal kesklinnast nii kaugel, et seda loeti lausa koliks. Kaarnegi hooli, asus planeerima muusikahuviline arhitekt William Tarsel kelle vaba aja hobiksoli tšello mängimine New Yorgi kooriühingus. Sellel olid abiks arhitektid Richard Morris, hantia Dagmar Adler. 13. mail 890 panime siis Luis ka, nägi kallis Stefani väärisesemete ärist ostetud hõbe kelluga paika uue kontserdisaali nurgas Kivi. Tooge ellu seisnud kõik järgnevad aastad kaanegite kodu, kamina äärel. Kannige hooli, arhitekt William möönetad hel ise samuti ju muusik oli erid küsitletud kontserdimaja akustikast helikvaliteet olnud tema jaoks plaanide tegemisel. Vaata et kõige olulisem asi. Kuid ehituse stiiliks välista itaalia uusrenessansi, mis oma elegants, siga viitas kuninganna Victoria ajastu hiilgusele. Marmorfuajee lage ja uksi rõhutavad suured ümarad graatsiliselt kaared kehivad ornamentidega kaunistatud sambad. Hoone välisseinad on sooja toonilistest punastest tellistest keskuse ustel ja akendel on taas ümarad kaared. Valustraat alistab rõduornamendid. Karniisi. Hoone ülesehitus on tegelikult üpris kummaline. Ehitus koosneb õieti kolmest hoonest. Kõigepealt peasaal, kus toimusid suured kontserdid siis külge stuudiod ja soolokontsertide saal ja nende kahe vahel koosolekute saal. Aja jooksul angaanegi hooli hoonet kõvasti renoveeritud ja muudetud ning üht-teist on ka juurde lisatud. Selleni me veel jõuame, aga nüüd on käes kaanegi, hooli piduliku avamise aeg. Kes küll julgeks maalida meile pilti selle maja tulemusest matusest, milliseks kujuneb umbes nii, küsis kaanegi ja lisas lootuse, et see paik saab olema üks kindel osariigi nii olevikust kui tulevikust. Suured sõnade lootused, mille paikapidavust tulemused aastat ka kinnitasid 1000-ga 991. aasta viienda mai õhtul avanes seitsmendal avenüül tsentraalpaagi vahetus läheduses ennenägematu vaatepilt. Silma kande ulatuses vaid tõldade meri. Kõik olid kohal kogu New Yorgi koorekiht uitnidest Rockefeller iteni. Avapidustused kestsid viis päeva. Viimse võimaluseni täis. Saalis kõlas pärast piiskop Henry Kaufman Potteri pikka sissepühitsustseremooniat Walther Tamroshi dirigeerimisel. Beethoveni avamäng oopus kolm. Õhtu jätkus Tšaikovski muusikaga, dirigendiks helilooja Pjotr Tšaikovski isiklikult. Ja õhtu lõpetas Hector Berleosideosteete. Pärast avakontserti võis öelda, nagu Ameerikas tavaks. Täht on sündinud, kannegi hool oli maailma hiilgavate kontserdisaalide seas oma väärika koha kätte võitnud. Ja õige varsti jäi sealgi ruumi väheks. Pärast 1892. aasta suurt tulekahju New Yorgi metropolis täna operas filharmoonia orkester kolis iseenesestmõistetavalt kahe sümfooniaühingu orkestri koju. Kaarnegi hoole ja rivaalid pidid ühe katuse all töötama kuni lõpuks 1928. aastal taibata, et need kaks tugevat orkestrit tuleks ühendada ja saada niimoodi üks erakordne ja silmapaistev sümfooniaorkester. Kõik orkestrid pidasid oma esinemisreisidel lausa kvaliteeti veidi märgiks võimalust ilmuda kaarnegi, hooli lavale. See oli eesmärk ja unistus ja hiljem juba traditsioon mida alustasid bostoni Taago sümfooniaorkestrid, jätkasid teiste Ühendriikide linnade orkestrid. Esinemine kaanegi hoolis sai väärikuse ja lugupidamise märgiks ka dirigentidele, kes olid juba kuulsaks saanud. Nagu ka neile, kes alles üritasid. Kehvad dirigendid sellele lavale ei pääsenud. Oli aga suur hulk neid, kes pääsesid. Ja siin vaid mõned nimed. Kümnetest ja kümnetest. Gustav Alar Fritz Rainer peapolstokovski kulus Artur Taska niini, kirjutas 28 aasta jooksul New Yorgi Filharmoonikute, juhatades lugematuid hiilgavaid lehekülgi. Kaanega oli ajalukku ühe ainsa suurepärase heategevusliku kontserdiga, millel Tascaniini väimees Vladimir Horowitz solistina sekkovski klaverikontserti esitas. Koguti teise maailmasõja obligatsioonide fondi tervelt 11 miljonit dollarit. Bernstein debüteeris dirigendina kaarnegi hooli laval aastal 1943 juhatas pärast seda seal veel kahtsadat kontserti. Herbert von Karajan tõi kaanegi hooli 1955. aastal Berliini Filharmoonikute rajani ilmumine kaarnegi hooli. Dirigendipulti oli sellest peale alati tõeline suursündmus. Nagu öeldud, need olid vaid mõned nimed kaanegi, hooli lavale astunud kuulsate dirigentide plejaadist, mis nüüdseks on ilmselt juba sadadesse kasvanud. Ja pole raske arvata, et selline akustika poolest kõikvõimalikke kiitusi pälvinud aastakümnete jooksul omaette institutsiooniks kujunenud paik on olnud ja on erinevate tähtsündmuste ja tähtpäevade tunnistajaks. Kanegi hooli juhtkond ei ole kunagi tõstatanud küsimust, milline on esineja, nahavärv või poliitilised vaated, kui mitte mujal, siis vähemalt siin ikka oli võimalik minna lavale ja kuulutada tutvustada oma seisukohti. 1905. aastal rääkis Jack London kommunismist. Winston Churchill võttis sõna puuri sõja teemal ja ennelain PankrS teel oli mureks naiste valimisõigus. Džässaga kõlas esmakordselt aastal 1912, siis juba samal aastal, kui ilmus tavaljusi handi poolt esimene pluusi noodileht, Memphis pluus ja Andy 60 viiendat juubelit Ki. 38. aastal tähistati ikka kaanegi hoolist. Ja nagu helgigi juba mainis, on lootusetu kõiki nimesid siin ette lugeda pole selleks aega ega mõtetki. Aga peaks ära mainima veel või näitena toome Artur Rubin Steini, kelle debüüt oli kaanegi hoolist 1906. Ja aastal 1976 89 aastaselt toimus siin ka tema hüvastijätukontsert. Kui sa lubad, siis Arthur rõbisteniga seoses ma leidsin ühe loo, kaarnegi hooli, folkloorist niimoodi on kutsutud, ju siis muidugi on neil ju igasuguseid lugusid siin selle pika aja jooksul, aga roobisteniga oli vat niimoodi juhtunud, et ja ükskord tema kõndis Kanegi hooli lähedal tänaval ja keegi tuli ja küsis tema käest, et vabandage mind, söör. Kuidas ma jõuaksin kaarnegi kooli ja Robin Stein oli talle vastanud projektis, mis tähendab, et harjutades praktiseerides muidu sinna ei saa. Väga täpne ja õige vastus. Aga et mulgi on üks lugu Rubisseinist ta meenutus ajast difilmi, kaanegi, hoolist sealt. Ja nüüd on need on need tema sõnad siis, et nüüd langesin tõepoolest lõksu Boriss morros vene sünniga härra muusik ja Columbia Pictures muusikaosakonna juhataja tegi filmi kaanegi hool. Ajalooline lugu sellest kuulsast ehitisest. Ta oli kutsunud osalema kõik tuntud nimed, mäletan, dirigendid Bruno valt interStokovski arvad sinski, lisaks jazza haisvaid Beati korski ja lilli Boons. Nii et muidugi andsin ka mina nõusoleku. Sellega kaasnes üks meeletu. Nii võttes ikkagi meeletud Daily. Kõik pidime lendama filmide Mekast, kus elasime New Yorgi infernaalses suvekuumuses et siis esineda eestsal kaanegi, hooli laval, härramorosooli New Yorgi lennuväljal ootamas sõidutas mind oma Rolls-Royce'i ka hotelli ja sõidu ajal uputas lobiseb härra. Mind nimedes, kes kõik pidid filmis veel osalema võttes appi koguni üsnagi suured valed. Pangad, Oscaniini sankraisleri, kõik saan, hüüdis ta. Sel hetkel, aga minu kannatus katkes. Poris, laususin karmilt. Ma vean kihla, et veel enne, kui valmib teie film, tuleb keegi Harri Tšaims trompetit mängima ja saab kogu au endale. Väike paus ja Boriss vastas aga ainult kolmeks minutiks. Mina olin välja käinud esimese pähe tulnud nime ja kohe 10-sse tabanud silmaga jutustas kaanegi hooli koristajast, kelle poeg oli muusikaliselt andekas. Ja muidugi pöördus siis ta meie poole et nende poega aitaksime, õpetaksime, aga poisi salaarmastuseks olid kas ja ainult džäss. Ja nii me jõudsime siis muusikastiilivahetuseni, džässi nii ja mõned tähtsused mused, omamoodi verstapostid mis mainivad ehk äramainimist. Unustamatuks on nimetatud 1903 10 kaheksandal aastal toimunud Benny Goodmani kontserti, kus svingi kuningas oli laval nii bigbändi kui kvartetiga ja koosseisust Džiin grupaadeli Ulsson Lionel Hampton, Benny Goodman ja neist muide Tanel Hämptongi pidas oma viiekümnendat lavajuubelit 1983. aastal, kus mujal kui ikka kaanegi hoolis ja Goodmani bigbändile järgnes peatselt samal aastal esimesi avalikke kontsert andnud Glenn Milleri orkester. Edasi, John Hammond, kelle õde muide nimega Alice oli Benny Kuulmanni abikaasa, aga see ei puutu asjasse. Siis John Hammond organiseeris 38.-le aastal musta muusika erinevaid stiile tutvustava legendaarse kontserdi rituaalidest. Svingini oli, sünnib essee oli Rosetta karp kolm käit, kvartett. Hämmalt soovis Roberts Johnsonit, aga kui sai teada, mis juhtunud, kutsus bjektil pruunzi? Soovis Plant Boy Fullerit, aga teatud põhjustel said hoopis kutse siis soni, terri, Brauni, Mc kiin. Aga need on kõik teised lood, keda ta aga soovis. Jaga sai lavale oleid Big Joe tööneri abid, Johnson. Kas ma sain sinust õigesti aru, et see ongi sellel samal kontserdil salvestatud? No mul millegipärast on selline kahtlane tunne, et võib-olla. 1943. aastal ai kaanegi hooli laval esiettekande taas oluliseks nimetatud ja üliedukaks osutunud teos niuke Ellingtoni kirjutatud süüt. Black Braun Anteis must, pruun ja beez musta muusika ajalugulauludest haarlani meloodiateni välja. Holk lauljatest esimesena astus lavale kaanegi hoolist 1933. aastal legendaarne John Jacob Nils. Ja taas ei ole mõtet siin nimesid lugeda, vait, ütleme voodi, Katristriani pool andneri. Peter Paulen, Mary ja ma nimetaks ka siia vahele mõned kunagised toredad esinejad, kaanegi hooli lavalt erinevatel aegadel ja erinevatel puhkudel. Kes salvestas ka terve plaadi kannagi, hooli laval? Choudijad kaanegi hool duubel albumit müüdi muide kokku üle kahe miljoni ja oli lauljanna kõige edukam plaat. Aeg ja teine treener ka kahekesi kenasti koos kaarnegi rooli laval esinenud. Jaganegiaali lavale leidis teega legendaarne Josephine peeker, kes küll oma elu rohkem Parisigalisidanud mõned nimed siis lisaks veel paljudest Jon käitja, Yoko Ono ühiskontserdil 1961 nägin kõõlja plaastat Natot list viidurs. Peeglite debüüt New Yorgis oli muidugi, kus ikka mujal 12. veebruaril 1964 kaks kontserti piletid müüdi läbi kuue tunniga. Nii et ilma jäi isegi Missis Nelson Rockefeller, kellele kontsertide korraldajasid, Bernstein oma istekoha loovutas. Teiste seas jäid ka piletita, kui siin nimesi veel mainida. Söölymäklein David Niven. Ühebeetita kontserdi pikkus tollal oli 25 minutit ja tasu 6500 dollarit. Kaarnegi hooli rajaja Andrew Kaarnegi lahkus siit ilmast augustist 1919. Hall jäi perekonna valdusse veel kuueks aastaks. Kuid 1925 müüs Louis Käärnegi kontserdimaja New Yorgi kinnisvara maaklerile Robert Timonile. Viimane lubas, mis kaanegileta elamute hoonet viie aasta jooksul ja kasutab seda vaid selleks otstarbeks, milleks ta ehitatud on. Roberts Ayman suri 1935, tema poeg Haavertsaima juunior väitis kaarnegi hooli juhtimise üle. Ja 50.-te aastate keskpaigani tõi kontsertsaal talle isegi kasumit. Aga selleks ajaks oli muusikamaailm niivõrd muutunud, et üht suurt kontserdihoonet polnud võimalik enam vanamoodi edasi majandada. Saiman tarkus, kaanegi hooli seal nagunii pidevalt esinevatele New Yorgi Filharmoonikute le müügiks. Orkestrile olid teised plaanid nimelt kolida Uudelinn kontsenterisse. Rovotsaimon juunior püüdiskaanegi hooli küll päästa, kuid kontserdimaja ülalpidamine oli tema jaoks liiga kallis. Grupp kinnisvara arendajaid oli siis nõus hoone ära ostma, kindla plaaniga see maha lõhkuda ja samale kohale 44 korruse kõrgune bürootorn püsti panna. Tähtpäev, 31. märts 1960. Aga juba viis aastat tegutsenud tarnega oli päästmise komiteel, mida juhtis aisaks Stern. Õnnestus praegu, et 11. tunnil ajalooline hoone lammutamisest siiski päästa. Spetsiaalselt vastu võetud seadus lubas New Yorgi linnal kaarnegi hooli ära osta. See juhtus mais 1960 ja loodiga uus kaanegi, hooli korporatsioon, mis pidi edaspidi kontserdimaja elu ja tegutsemist juhtima ja mille presidendiks valiti aisashteran. Kannegi hoolini päästeti, ei tehta, tegi läbi uuestisünni, astus uude ajajärku, teenides oma uusi omanikke. New Yorgi elanik. Läbi aastakümnete on kaanegi hool seotud paljude raadio- ja teleettevõtmistega. Iganädalased raadioülekanded algasid juba kahekümnendail ja nende saadete eest. Jaakson olnud Leonard Bernstein, Arturo Toscaniini, Kärol Burnett, Joeli, Andrius Jaan, üritatud oma positsioone ka muusika kantsina säilitada, hoida traditsioone. Näiteks hooajal 1961 62 pandi alus rahvusvahelisele orkestrite festivalile mis jätkuvad tänase päevani. Ja samas on kannegi hooli vaimule omaselt püütud ikka ja jälle silma peal hoida. Uuel muusikal sõltumata muusika kategooriast. Pidev rahvusvaheline kontserdielu kaarnegi hoolis oli väldanud juba ligi sajandi, kui 1981. aastal ette võetud hoone arhitektuurilise hinnangu põhjal sai selgeks, et kontserdi rajal on põhjalikku remonti vaja. Selleks töötati välja tervelt üheksa faasiline põhiplaan asutigi siis 1986. aasta maikuus ellu viima. Seitse kuud oli kaarnegi hool suletud. Selle aja jooksul ehitati ümber peasaali fuajee ja esmakordselt hoone ajaloos paigutati sellesse kalliftid peas. Seal sai uued istmed, põranda- ja eesriided, kogu sisemus värske värvi. Uuendati ka kõik lavatagused, ruumid jah, soolokontsertide saal. Niisiis elas sajanditevanune hoone üle tõelise noorenduskuuri ja järgneva viie aasta jooksul muutusid asjad veelgi aseti, nimelt tegelema üheksafaasilise plaani viimase osaga. Hoone sai uue ülikaasaegse naabri, see oli 60 korruseline kaanegi, hooli torn, millega kontserdimaja iseenesestmõistetavalt uskumatult avaramaks muutus. Kõik tõusis kõrgusse, senini kitsad lavatagused, ruumid ja esinejate riietusruumid avardasid märkimisena väärselt. Uued liftid olid valmis üles sööstma. Tekkisid puhkeruumid, paaritseja terve uus hoonetiib peasaali publiku jaoks kus avas uksed kaanegi, hooli Roosi muuseum, mille väljapanek jutustas kontserdimaja ajaloost. 1990. aasta veebel ris ühendati vana hoone uue torniga. Millest siis tänapäeval on maailma parimate ja kuulsamate hulka kuuluv kontserdimaja kaarnegi hool õieti koosneb? Siin on olemas siis kolm väärikat üksteisest eraldatud saali Meinhol, peasaal ressidel hool, siiani oleme seda kutsunud sooloesinejate saaliks ja kammermuusikasaal. Peasaal kannab aastast 1997 riiulikunstnik aisaks Sterni nime, sellest ohutust Allison 2804 kohta ja viis kaunilt kaar jätkumerat rõdu. Algusest peale on imetletud selle suure saali võrratut kuidagi sooja ja elavat akustikat meie seast juba lahkunud asjaks. Stern olevat kord poeetiliselt öelnud, et see saal on omaette muusikainstrument, mis suudab. Seal kõlavad helid muuta suuremaks kui elu. Pea seal on sügavuti väga pikk ja kõige kõrgema rõdu publik peab 105. trepiastmest üles ronima, sest sinnalistid millegipärast evi. Enamus kuulsaid muusikalise muusika sooloesinejaid on astunud üles soololaval. See oli retsitel hool ning tegelikult esimene kontsert valmis 1891. aasta aprillis kuulajatele uksed avas. Siin on 599 kohta ja praegu on see saal lankel hooli nime all tuntud jõdija Arthur sankele järgi, kes annetasid 10 miljonit dollarit kaanegi hooli uuendamiseks 268 kohaga kolmas pealegi oli sealkandis hoone avamisest peale kammermuusikasaali nime, kuid 1986. aastal anti sellele saalile kaane. Keha oli juhatuse esimehe Sanford faili nime. Sellisena ta siis seisab maailma linna New Yorgi südames Manhattanil Itaalia renessansskaartega soojadest, punastest tellistest fassaad paadiga nüüd juba enam kui saja-aastane hoone ja selle kõrval praegusaegne pilvelõhkuja tornkäik muusikat teenimas. Kaarne kehol seisabki mälestus oma esialgsest loojast. Maru rikas filantroop Lanegist, kes raha kohta järgmist on öelnud. Inimene ei ela ainult leivast. Ma olen tundnud miljonäre, kes nälgivad ja töömehi niinimetatud vaeseid mehi, kes luksuses elavad. Seal mõistus, vaim, mis keha rikkaks teeb. Haletsusväärsed armetud on need, kellel on vaid raha, jäi midagi muud. Raha saab kasulik olla ainult vahendina mõõtmatult suuremate asjade vaimsete rõõmude saavutamisel. Selline on kõige üllam rikkuse kasutamise viis. Naan ja üpris kiiduväärt, et üks maailma rikkamaid mehi Henryga kaarnegi oma põhimõtete järgi ka talitada üritas. Kui kõrgel on kuu, küsib Ella Fitzgerald.