Kutser teatas hobused suure varemeis lossi õuel. Lossi kõrgetest mustendavateste akendest ei tulnud ainsatki valguskiirt ja kuuvalge taeva taustal paistis lagunenud katusevalli siksak joon. Pimedaski võis aimata, tõu oli õige avar, sest laiadest kaar väravatest läks mitu teed välja ja kadus pimedusse. Seisin suurte sepanaeltega kokku löödud laievane aeglasem sees, mille eenduv piire oli laotud vägevatest kivimi rakadest. Nägin hämaraski neid rohmakaid raidkive, mille nikerdused, aeg ja ilmad armutult kulutanud olid. Seisin vaikselt ega teadnud, mida teha, uksekellaga koputit pannud näha. Ooteaeg tundus lõputuna. Siis ükskord ometi kostis keti kõlin ja massiivsete riividelogin. Võtmekrigin andis tunnistust sellest, et lukku pannud ammu avatud. Ja viimaks tõmmati uks lahti. Lävel seisis suurt kasvu pikkade valgete vurrudega, vana meespealaest jalatallani musta rõivastatud vanaaegne hõbelamp käes. Krahv Dracula, vana mees Noovutust härranlikult ja vastas. Ja mina olen Dracula. Nii kohtuvad krahv Dracula ja Londonist tema lossi kutsutud kinnisvaramaakler Jonathan haaker Brahms tõukeri raamatus Dracula. Nad kohtuvad Dracula lossis ning kirjanik Brahms. Tõukeri loo tegevus on viidud Branni lossi Transilvaaniast ja seetõttu ongi just seda eilset kindlus Dracula lossiga hakatud pidama. Tegelikult tegelikult oli kõik ammuses ajaloos natuke teisiti, aga peaasi, et turistid massiliselt Branni lossi vaatama saabuvad ja kes neid vanu asju enam uurima hakkab. No mõni ikka aeg-ajalt hakkab. Niisiis praanilos Karpaatides iidse Rumeenia südames Transilvaaniast ilusat pühapäeva, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas jälle üks. Aja jälg kivis. Piirid vereimejad, nahkhiired, Dracula see kõik on naljast kaugel. Kõigi kogu austuse juures näitleja möllal luugosse vastu tundub tema 1931. aasta filmi Dracula ehk tänapäeval juba natukene naljakas. Mõeldud oli ta teadagi väga jubeda ja verd tarretavana üldse. Ka hilisemad versioonid sellest õudusest tegelasest ongi üpris õudsed, mistõttu mõjub nende seas nii-öelda värske puhanguna režissöör Roman Polanski 1967. aastal vändatud film kartma vampiiritapjad. See on vahelduseks lausa lõbus lugu. Aga igatahes näib nii, et Branni lossist rääkides ei pääse me kuidagi mööda õudsest vampiirist teraculast. Umbkaudu 1190 asutati Palestiinas katoliiklik teotooni rüütliordu Saksa sõjaline jõud, mille liikmed õige pea Ida-Euroopa maade vallutamist Saksastamist alustasid. Selle tegevuse käigus rajas sõja ordu vallutatud aladel ka hulganisti kindlustusi ning on teada, et umbes aastal 1212 ehitati ordurüütlite käsul praeguse Wrani aladele mägedesse tugev puitlinnus, mille nimi olnud noil ammustel aegadel liitriš taid. Neljateistkümnenda sajandi lõpus ehitasite pranist mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva Brassovi linna elanikud praani juba tugevama kindluse kaitseks türklaste rünnakule. Täiest linnuse vägevad kõrged müürid ehitati mägedest kividest ja tellistest. Transilvaania Leo omaste nelinurksete laskeavadega türklaste ründeretked. See oli siinsete alade pidev nuhtlus ja praani kindlusest suudetud vaenlasi vist külga tagasi tõrjuda. Sellel on neli võimsat torni, kõige vanem püssirohutorn. See seisab omal kohal juba orduajast peale siis aastast 1212. Selles tornis, nagu võib arvata hoit, püssirohtu ja seinaliga kahurite galerii. 15. sajandil ehitati juurde vaatlustorn ja idatorn. Viimases olid niinimetatud mõrvari augud, neist kallasid sõjamehed kuuma vett ja tõrva vaenlastele kaela. 15. sajand muidugi. Krahv Vlad, kolmanda valitsemisaeg valahjas. 14. sajandil sai valla jest Rumeenias omaette vürstiriik ja kolmel korral tõusis siin troonile 1431 sündinud krahv Vlad, kolmas Dracula. See on vähendussõna tema isa tiitlist rakul, mis tähendab draakoni poega. Isa oli siis teine draakul kuningas Sigismund rajatud draakoni ordu liige. Sõnad rakul tähendab tänapäeva Rumeenias saatanat. Olady aegadel tähendas lisaks draakonilega deemonit ning on pärit ladinakeelsest sõnast koht, mis tähendab samuti draakonit. Nii lihtne see nimelugu sisangi. Lähed kolmanda ajastuva lahjas oli küll kõike muud kui lihtne või lõbus. Piisab juba nimetusest, mis sellele valitsejale kohe pärast tema surma anti CPS teivastaja. Noil aegadel olnud küll kasutusele õige mitmekesiseid ning leidlikke piinamise tapmisviise. Kuid Vlad, kolmas CPS Dracula omad ületanud julmuselt kõik teised lood, mis tema tegutsemise kohta säilinud, on liiga õudsed, et neid siin korrata. Ta ei heitnud iial armuriigi ja enda vaenlastele ega ka omadele, kui tabas neid laisklemiselt või valetamiselt või hoidku taevas vargusel terve teravate teivaste mets olnud tal kogu aeg varuks. Kuidas ta oma alamad ausust kontrollis. Näiteks sellega, et nagu vana lugu jutustab, seisnud tema Dirgoviste linnaväljakul kaevu ääres puhtast kullast joogikruus. Mitte keegi ei julgenud seda puutuda ei öösel ega päeval. Muidugi mängisin peaosa, mitte niivõrd inimeste ausus kui hirm õudse surma ees terava teiba otsas. Sest otsekohe, kui krahv hinge oli heitnud, olnud ka kuldkruus kadunud. Niisiis oli Vlad kolmas Dracula piisavalt julm ja jube valitseja kirjanik, prämms, tõukeri vampiiri Dracula prototüübiks saada, ainult et nagu teavad, nii targad ajaloolised, kui jutustavad vanad müüdid Veedisteivastaja tõenäoliselt vaid kaks päeva oma elust praani, lossi maa-alustes käikudes, türklaste eest peidus. Säärane olevatki tema ajalooline side selle lossiga. Aga loss pole selles süüdi, et Brahms tõuker hirmsa krahv Dracula lood just selle paigaga sidus. Kui sidus, seegi ei ole kindel. Tegelik Vlad, kolmanda loss olnud hoopis mujal Aeges jõe ääres ning praegu olevat sellest järel vaid varemed. No ja mis siis, ajalugu on ikka ja alati legendidest ja müütidest tulvil ning ole oletusi ja arvamusi jätkub samuti. Muidugi püsib see hiigelkarkass püsti vaid ikka ainult tõestatavate faktide najal, mis teinekord polegi hoopis nii värvikad kui legendid, müüdid jaole, võitlused, mis faktidega nii keerulised, läbipõimunud, et mine võta kinni, mismoodi see kõik kunagi päriselt oli. Kasvõi seesama praegune lugu. Kindel on, et val Ahjad valitses 15. sajandil harukordselt julmal moel krahv Vlad, kolmas c Peš Dracula. Kindel on seegi Eprašovi lähedal Rumeenias Transilvaania mägedes seisab vägeva naabranni kindlusloss. Arvatavalt sidus need kaks seika kokku iirlasest kirjanik Brahms tõuger oma romaanis Dracula, tänu millele said nii kole vampiir, kui tema loss üle maailma kuulsaks. Habemik soku sarvede ja sõrgadega karjuste jumal, Hermese poeg, Paan võides kunagi paaniflööti, mängides mööda metsi rumeenia rahvamuusikas, elab paaniflööt aegade algusest peale ja selle pilli heli on ju tõepoolest uskumatult kaunis ja puhas. Heli on kaunis, kuid samas on ka mõistetav, et sõna paanika on just paani nimest tulnud sest soku sõrgadega karvast olendit kohates ei jää küll midagi muud üle, kui kabuhirmus jalga lasta. Aga paanikaks pole põhjust, sest loodetavasti elab kõla vampiir Dracula ainuüksi prämms tõukeri raamatus ning selle põhjal vändatud jubedatest filmides. Vähemalt üks ka päris naljakas välja on tulnud, aga selleni me veel jõuame. Suur vereimeja vampüürus spektro troopilistes Ameerikas elutseb käsi diivaline leht Niinalaste sugukonnast. Pikkus umbes 13 sentimeetrit, siruulatus kuni 75 sentimeetrit toitub närilistest väikestest lindudest, sisalikest, putukatest, jabu, viljadest mütoloogias, verd, imev, kodukäija ka nõiaõele või kadeda inimese hing. Tuntud eriti slaavi rahvaste usundis. Kirjutab tark raamat. Niisiis prämms tõuker ei leiutanud vampiiri, kuid omal kombel avastas selle vereimejast eluka ning tegedama Dracula looga terves maailmas tuntuks. Raamat ilmus mais 1897. See oli kummaline aeg. Millegipärast avaldas terve rida tuntud inglise kirjanik lödi art Kipling Robert Louis Stevenson. Aastal Kanando Ell Herbert Hooellus. Näidetena siis terve rida tuntud inglise kirjanikke avaldas lugusid fantastilisest elukatest, kes briti impeeriumit ähvardamagi bussid niinimetatud invasiooni, kirjandus lausa õitses, jazz, tõukeri versioon sellest, kuidas Ida-Euroopast pärit vampiirid saareriiki oma käsutäitja peabil alistada püüavad oli tolle aja fantastiliste seiklusjuttude lugejate jaoks tõesti vaid üks järjekordne seiklused. Legendi seisusse tõusis Dracula lugu alles 20. sajandil. Rämps tõuker oli enne selle raamatu kirjutamist seitse aastat Euroopa folkloori eriti vampiirilugusid uurinud. Ja kuigi tema draakulast sai kõigi aegade kõige tuntum vampiirilugu, polnud see siiski esimene. Juba 1819 oli kirjanikel Jon polidori oma raamatus vampiir loonud aristokraadid vampiirikuju. Seda muide kuulsal vihmasel suvel, mille polidori koos sõpradega Šveitsi mägedes veetis ning kus määraschelli oma Frankensteini välja mõtles. Kuid 1878 oli Pramis tõukerist saanud Kuulsa Londoni lütseum, teatri häri juht. Teatrit juhtis tol ajal väidetavalt äärmiselt türandlikul moel põhiliselt šeik spiri tegelaskujusid esitav näitleja, snuukri sõber, söör Henry ving, kes olnud tõukeri tegelik elust võetud eeskuju Dracula kuju loomisel, viimase sendini männikud maneerid olnud kõik puha err mingilt pärit tõuge lootnud, et söör Henry laval ka tema draakulat mängima soostub. Kuid sellest olevat näitleja keeldunud. Brahms tõukeri Dracula on epistolaarne romaan koosneb päeviku lehekülgedest, telegrammidest ja kirjadest, mida tegelased üksteisele saatnud on. Ja aeg oli juba nii kaugele, et neile võisid lisanduda katker Londoni ajalehtedest ja fonograafi silindritele salvestatud tekstid. 19. Nende lõpul olevat kirjandushuvilised sellist stiili küll juba üpris vana maaliliseks pidanud. Samas lisas sõjaga loole reaalsustunnet ja iseloomustas selle tegelasi tõendav pära, lisasid Pramis tõukeri Dracula loole ka selle seosed ajalooga. Olgugi oletatavad seosed. Olgugi oletatavad meeldivad lugejatele Transilvaaniast sündinud Java lahjad valitsenud krahv Vlad. Kolmas Dracula on ajalooline tegelane Teivastaja, kes olevat oma vähem kui 10 aastat kestnud valitsemise ajal kuni 40000 inimest. Ülijulmal moel tapnud. Ajaloouurimustes on aga ameti lisatud, et nende väidete allikaks on Transilvaania naabrusse elama asunud saaksi hõimude vanad ürikud saksidel olnud pidevaid kokkupõrkeid Folaat kolmandaga. Niisiis ei pea nende ürikud just päriselt tõele pasta Rumeenlaste jaoks olnud Vlad, kolmas aga rahvuskangelane, kes maad türklaste vallutusretkede eest kaitses. Ajalugu on ikka üks väga keeruline asi. Rämps tõuker olevat küll oma romaani luues Rumeenia ajalugu uurinud ja sealt Dracula nime leidnud kuid kirjandusteadlased pole sugugi ühel nõul selles kasvulaat, kolmasikaalist tõukeri, Dracula prototüüp või mitte. Allikate uurimine, võrdlemine, vaidlemine, see on nende töö. Nad on leidnud Stokkeri romaanis mõndagi ühist iiri varasema kirjaniku Sheridan, Fanov klassikalise vampiirilooga karmilla. Samuti on väidetud etestokeret mõjutas Ungari krahvinna Elisabet laatoril lugu kes oletatavasti piinanud surnuks ligi 700 teenijatüdrukut et nende verd juua või selles vanni võtta lootuses, et niimoodi jääda igavesti nooreks. Pärast einestamist ilmusuga, tõukeri draakule alati nooremana välja. Olid siis peamiselt Eucerini mõjutused pärit ajaloost, kirjandusest või mõlemast. Tema Dracula sai 20. sajandil terves maailmas millegipärast väga populaarseks. Asjatundjad on püüdnud järele uurida, miks ning nimetanud terve rea põhjuseid. Üks on märkinud niimoodi romaani mõjujõuks. On saanud saatanliku vampiiri ja tema ohvrid, aitäh kaunite noorte naiste vere segunemise tugevalt seksuaalne alltekst. Teine väidab, et see romaan peegeldab kaasa ja, ning minevikku konflikti. Minevik, son, folkloor, legendid, usk, uue aja tehnoloogiliste saavutuste loogika ning ilmalikkuse vastu. Või on see lihtsalt üks põnev seikluslugu piisavalt saladuslik, natukene õudne, mida ettevõtlikud inimesed edasi on arendanud. Rakulast on kokku loetud 160 filmi ainult Dracula originaalloost, nagu rämps tõuker selle kirja pani. On filme Dracula tütrest ja Dracula pruutidest isegi Dracula koerast Zoltanist kuulsainaks versiooniks Stõukerjaloostan peetud 1931. aastal tehtud filmi Dracula mis näitlejabela luugoshi tähtede sekka tõstis ja enamus filmitud Dracula lugusid on ikka ka sünged ja hirmu ära ütlevad tumedad ja verised nagu rämps tõukeri raamat. Kuid õnneks on leidunud ka loovamaid filmitegijaid, kes selle maru sünge loo paroodiaks või komöödiaks pööranud on. Juba üpris eakas professor Abronsius ning tema mitte just liiga arukas abiline Alfred on sügavas Transilvaania südames südatalvel vampiirijahil. Seda Roman Polanski 1967. aasta filmis kartmatud vampiiritapjad. Nad peatuvad tillukese Ida-Euroopa linna võõrastemajas. Ümberringi on hirmunud linnarahvas, kes kentsakate rituaalidega seninähtamatut kurje jõudu eemal püüavad hoida. Seenel, teadagi, korda ei lähe hirmu saama piir. Grafon Krolak röövib võõrastemajapidaja kauni punapäise tütre Saarahhi. Professor Alfred järgnevad neile mööda lumejälgi mägedesse, kus seisab Fonkrolaki salapärane, tohutu kõrgete müüride ja tornidega loss. Pärast kummalisi, kohati ülinaljakaid seiklusi selles lossis leiavad professor ja tema abiline tee pimedates keldritesse, kus saatanlik vampiir oma kirstus lamama peaks. Kuid äkki avanevad seal kümned hauakivid ja väljuvad kümned verejanulised vampiirid, kes enne külaliste näol kohale saabunud pidusööki vägeva tantsuõhtu korraldavad. Abraanisusel Alfredi ja Saarahhil õnnestub viimasel hetkel pärast seiklusi ja sekeldusi lossist põgeneda ja reele on hobused ka parasjagu ette rakendatud. Meestel pole aga aimugi, et vampiir jõudis Saaraid juba hammustada. Saara hammustab omakorda tasapisi Alfredi ja vampiirid ongi maailma lahti lastud. Selle õuduskomöödiavõtetel ja komöödiat on filmis hoopis enam kui õudust. Mis oli ka päris naljakas. Niisiis selle filmivõtetel kohtas Alfredi mänginud noor režissöör Roman Polanski esmakordselt Sarah jossa kutsutud näitlejatari Sharan täiti. Nad abiellusid jaanuarist 1968. Tõeline õudus leidis aset augustis 1969, kui Polanski majja Hallywoodis Tõngesid kurikuulsa Manson Family nime kandva jõugu liikmed ning tapsid kaheksandat kuud last ootava Sharan täiti ja veel neli inimest ilma ühegi seletuse ja põhjuseta. Polanski ise oli parasjagu reisil. Samas majas oli varem elanud muusikaprodutsent Terry Melchior, kes kunagi Mansoni salvestused tagasi lükanud. Manson teadis, et Melchior seal enam ei ela kuid tungis ometi oma kambaga majja tappa kõik, kes seal parasjagu viibivad. Küllap mõjutas see tragöödia Polanski vampiirifilmi vaatajaid veel kaua aega. Ja üldse oligi nii, et mida enam aeg edasi läks, seda rohkem hakati seda filmi hindama. MDM stuudio tahtis seda täieliku farsina välja pakkuda. Pealkirja all kartmatud vampiiritapjad ehk vabandust, kuid teie hambad on minu kaelas. Polanski oli ülivihane, aga Ameerika-poolne produtsent muutis nime täielikult. Teispool ookeani sai filmi pealkirjaks tants vampiiridega. Originaalpealkirjaga oli kartmatud vampiiritapjad ja küllap peegeldas film oma looja noore Roman Polanski mõnusat huumorimeelt. Polanski olevat nimelt filmimiseks jalga kogu aeg naeru kihistanud. Nii siis see film vändati Inglismaal, Alpides ja hiljem Itaalias mitte lossis. See on kindel. Kuhu on nüüd küll viimane aeg tagasi jõuda, sest näete, kui palju seoseid võib hargneda ühes loos mis algas nii ammu Transilvaania alpides järsul kaljukünkal seisvast ja rokkar Wrani mäekuru valvavast kindlus lossist. Seni oleme siis teada saanud, et 1212. aastal rajas linnuse teotooni ordulinnuse vanim torn. Püssirohutorn ongi sellest ajast pärit, et 15. sajandil ehitati linnus ümber ja lisati kaks tormi. Vaatlustorn ja idatorn. Viimases olid augud, millest vaenlasele kuuma vett ja sulatõrva kaela sai kallata. 1622 tõusis väravatorn ja kindluslossi, lõunamüür ehitati Me meetri paksuseks. Et ta suurtükitulele vastu peaks, aga ei pidanud. Ja Rumeenias järgnes pikk türgi aeg. Alles 19. sajandi keskel tuli vähehaaval vabadus ja 1881 kuulutati Rumeenia kuningriigiks. Ja nüüd astub ajaloo lavale Rumeenia kuninga Ferdinand esimese abikaasa, Edinburghi hertsogi ning Vene suurvürstinna Marie Alexandra. Kuna tütar Maria Walesi prints, hilisem kuningas George viies paremus Mariasse. Viimase isa oli nende abieluga nõus, kuid ema, aitäh, sest see vene suurvürstinna ei sallinud briti kuningaperet mitte sugugi. Niisiis abiellus Maria hoopis Rumeenia kroonprintsi Ferdinandiga. Neile sündis kolm poega ja kolm tütart. Kui omaette olnud see abielu õnnetu ja on avaldatud arvamust, et kahe viimase lapse isa polnud mitte kuningas Ferdinand. Esimese maailmasõja ajal Saima riiest Rumeenia triot tal üldse mõjuvõimas naine ja ajaloolased ongi arvanud, et mitte kuningas Ferdinand ei valitsenud Rumeeniat, vaid kuninganna Maria. Sõja päevil tegi kuninganna haiglas kõige tavalisemat Punase Risti õe tööd. Tema olnud see, kes Rumeenia liitlaste poolele kallutas ning tema esindas Rumeeniat kaversai lepingu sõlmimise ajal. Oli 1921, kui kuninganna Maria oma õukonna arhitekti membraani lossi tõi ja teatas, et sellest tol ajal ilmselt päris käest lastud kindlusest peab saama üks väärikas kuninglik residents. Kuningannal olid kindlad soovid. Iidsest püssirohusaalist pidi tulema kuninglik kabel. Torni galeriisse tuli ehitada Ta õukonnadaamide toad. Torn pidi saama ka veel neljanda korruse kuninganna sekretär pere jaoks. Siseõue tuli rajada purskkaev ning lossi kõrgeimasse torniga lift paika panna. Lift pidi laskuma tunnelisse, mis viis lossimäe jalamil laiuvasse kaunisse orgu. Kuningas Ferdinand suri 1927 kuninganna Marie aga 11 aastat hiljem. Kuninganna soov oli, et ta maetaks oma mehe kõrvale kortsejade Argeeessey kloostrisse, tema süda aga lossi seso täideti. Kuninganna Maria laskis oma lemmiklossi eriti kaunilt sisustada. Rumeenia parimate meistrite valmistatud mööbel seisab praegugi lossi saalides ja vaibad katavad seinu ja põrandaid. Branni lossi päris oma emalt printsess ilana. Kuid ajad muutusid ja kui Rumeenia oli astunud õitsva sotsialismirajal, mis maa päriselt kiratsema plaani kasutas riigi tollane juhtkond lossi oma äranägemise järgi. Aga seegi aeg läks mööda, kuid praani loss vajasse järel põhjalikku remonti. Lossi ametlik pärija ning omanik on õieti printsessile. Anna poeg Dominic Fonhabsburg, kes New Yorgis arhitekti ametit peab. Parasjagu käivad nõupidamised lossi tagasi müümise üle Rumeeniale. Ja hind on muide umbes 75 miljonit Ameerika dollarit. Kõibräni lossist on aastate jooksul saanud tõeline turismimagnet Neile, kes koleda vampiiri Dracula loost lugu peavad. Sestraakolalossina seda ju välja pakutakse. Vähemasti fotode järgi pole selles lossis küll midagi õudset. Helekindlusloss kõrgel mäekünkal igas stiilis torne ja tornikesi täis ning kõik toredate punaste kivikatustega kaetud nagu muinasjutt üles. Lossi õuele avanevad kaarjad, siserõdud hulk uksi, aknaid, keerulisi käike kuid väljaspool vaid hiigelkõrged, siledad müürid, täiesti ligipääsmatud. Aga Brahms, tõuker kirjutab, nägime lossi kogunema ülemuses 1000 jala kõrguse teistest mäeseljandik Est kuristikega eraldatud järsu kaljupangatipul seismas. Tema ümbrus oli metsik ja hirmuäratav. Tõmmake siis otsad kokku kuulates, kuidas kirjeldas Brahms tõuker oma Dracula lossi öist sisemust, sest ajalugu pole ja muudkui faktid, legendid ja müüdid kõik omavahel keeruliselt kokku seatud. Ja milleks proovida neid sõlmi avada ei õnnestu nagunii tänu draakolale kanni loss kuulus ja sinna minnakse tõenäoliselt sageli just sellist meeleolu otsima. Läksingi nii trepist alla halli uurisin läbi mitu trepikoda ja koridori ning leidsin end lossi parempoolsest tiivast. Kivist võlvkäigu kaudu jõudsin järsult laskuma pimeda Keer trepini. Selle all oli pikk hämar tunnelitaoline korid. Lükkasin lahti raske ukse ning leidsin end vanast varemeis kabelist. Katus oli lagunenud ja kolmest kohast laskusid astmed koobastesse. Kahest koopast ei leidnud ma midagi, kolmandas tegin üllatava avastuse. Seal lamas ühes suures kastis. Värskel mullahunnikul Krahv Dracula lamas liikumatult. Ta ei hinganud, ka pulss ega südamelööke polnud tunda. Kõige lossi ehk teinekord just selliseid elamusi otsima minnakse ega ka kõik muu pika ajaloo jooksul kogunenud, mis sellel paigal pakkuda on nägema täie?