Ja see õnnetu lugu juhtus üle kahe aasta tagasi kui üks kiisamees muukisen sisse radioaktiivsete jäätmete hoidlasse ja koukis sealt oma arvates värvilist metalli ühe kenama tüki tõi ka koju. Kuid hiljem selgus, et tegu oli väga võimsa kiirgusallikaga. Ja tänaseks seda meest enam ei ole olemas. Küll aga tema elukaaslane ja selle poolt. Pere elas veel üle teisegi aparduse. Majaomanik hakkas elamispinda tagasi taotlema. Kõige sellega on hästi kursis olnud kogu aeg kiirgustalituse juhataja Jaan Saar ja täiesti arusaadav Taavet. Inimlikult oli soov aidata. Alati, aga see ei õnnestu, kuid täna võime öelda, et nüüd on see ka juriidiliselt paigas. Jah, probleem oli muidugi keeruline, sellepärast et noh, kõigepealt ei ole keskkonnaministeerium küll, kuigi oma nimelt on ta võib-olla ja oma sisult on ta inimesi aitav asutus, sellepärast et kõik me tahame heas keskkonnas elada. Aga sotsiaalses plaanis muidugi see ei käi meie tööülesannete hulka. Aga kuna tegemist oli siiski erandjuhtumiga ja, ja maailma mastaapse juhtumiga, sest kiirgusõnnetused on ikkagi need asjad ja eriti, kui ta lõpeb veel surmaga, mida rahvusvaheliselt väga tähelepanelikult jälgitakse, kontrollitakse ja hoitakse silma peal selle tõttu ta on siiski kiirgusõnnetus ja sellega seotud probleeme mitte kui võib-olla ühe inimese probleem ainukesena. Ja kuna Rootsi riik on selle perega ja selle nooremana, aga kes sai kiirgusõnnetuses kannatada ja kes ravib ennast siiamaani väga tihedalt koostööd teinud, teda aidanud väga oluliselt, siis leidis ka, et see summa, mis veel vaja läheb ühe perekonna teatud tasemele tõstmiseks või sotsiaalseks aitamiseks Rootsi riigile liiga ei tee ja selle tõttu siis olid nad nõus ka abistama seda peret korteri leidmisel, korteri korteri saamisel ja nüüd siis kirjutati alla siis notari juures ostu-müügileping, kus siis Paide kodanik müüb sellele perele korteri. Kas see on õige, et Rootsi poolt tuli 25000 krooni siis lisaotsimisel pöörduti ka sotsiaalministri poole. Et sealt tuli eitav vastus, sellest võib aru saada, aga põhjendus oli vist olnud niisugune, mida raske mõista. Aga kes siis ülejäänud aitajad olid? Noh jah, tõepoolest ega ministeeriumidel on raske anda raha sinna, kuhu riik ei ole teda ette näinud, sellepärast et see on ju meie endi maksumaksja raha ja, ja võib-olla maksumaksja iga kord ei saa aru, et see raha on õigesse kohta läinud. Aga, ja noh, siin Eesti muidugi peab abi osutamist, kõigepealt on ikkagi Eesti kodanikega tegemist eesti inimestega tegemist kes on õnnetuses läbi kannatada saanud ja kuna see õnnetus on ka nii erilaadiline, siis on arusaadav see ja Rootsi jah, tõepoolest selle korteri jaoks eraldas 25000 rootsi krooni. Aga muidugi see summa oluliselt väiksem kui see summa, mida ta juba on eraldanud ja, ja mida kasutatud selle noore Rein tubli ravimiseks. Nii Rootsis kui ka siin ja ka teised riigid on toetanud seda, nii et see summa, mis on kulunud selleks ürituseks, on tunduvalt suurem kui see, millest, mida ma nimetasin. Ja appi tuli ka spetsiaalautobaasi pere, kellel omal ajal nagu allusse jäätmehoidla, kuid kes ei ole milleski süüdi. See osa, mis puudu jäi, tuli nende poolt. Jah, me pöördusime siis sellepärast, et nagu sotsiaalministeerium ei leidnud võimalusi aitamiseks, siis kuskilt oli siiski vaheraha leida ja ka keskkonnaministeerium tõepoolest ei oma niisuguseid vahendeid, mida niiviisi paigutada, selle tõttu me otsingutel pöördusime spetsautobaasi poole ja kes arvasid, leidvat selle väikese summa, mis sinna juurde vaja oli? Summa saaks selleks, milleks oli ka millega oli kokku lepitud Need. Ja noh, ma arvan, et ikka väike moraalne kohustus ka siin siiski taga, sest see oli ikkagi nende objekti ja, ja õnnetus juhtus seal. Raske on niisugusel tunde hetkel paluda telefoni juurde, nüüd neid, kes abi said. Aga kuidas üldmulje tundub? No ma arvan, et see on ka nende elus ainulaadne ja ainukene juhtum ilmselt, kus, kus niisugune abi ütleme, nagu taevast kukub ja, ja noh, ega tööd ja vaeva oli küllaltki sellega, et see asi nii läheks, nagu tan lainetena. Lõpetuseks võiks öelda nii nagu keskkonnaministeeriumi kantsler sellest asjast rääkides lausus, et ei ole headus Põhjamaadest ja Eestist kadunud. Kui natuke meenutada, siis kas raadiokuulaja murest kantuna avaldas oma mõtteid ja neid võiks lühidalt nagu kokku võtta, et Eesti on veel küllalt vaene riik ei saa lubada endale palju prügi. Palju jäätmeid ei ole võimeline ise moodsaid ümbertöötlemise tehaseid ehitama. Kuid kodanikud saavad valida pakendi hulgast loodussõbralikumat. Ja kokkuvõttes arvas ta, et riik peaks enam tegema siin nagu õiget piirid maha panema ja mitte laskma sisse vedada niisugust pakendit, millega me ei oska nagu midagi hiljem peale hakata. Jäätmetalituse juhataja Matti viisima, mida me täna võime öelda kodanikule kui ka üldse? See on õigus jah, et pakend tegelikult hakkab moodustama üha suuremat osa praegusest jäätmemassist, mis siin Eestis tekib. Ja kui veel üks kolm aastat tagasi oli näha tendentsi olmejäätmete koguse vähenemisele seoses teatud majandusliku seisukorraga Eestis, siis viimastel aastatel on hakanud see arv suurenema ja, ja paistab, et, et enamasti just pakendi arvel turule on ilmunud mitmesugust pakendit, niisugust isegi, mida varemeil pole nähtud ja ja muidugi Cap pakendimaterjalide jaotus on, on, on muutunud, eks on tekkinud rohkem plastmasspakendid klaasi asemel ja plastmassi paberikombinatsioone, mille kõrvaldamisega keskkonnaohutul moel on tõsiseid raskusi. No selge on see, et pakendis niisugune sellist otsest räiget keskkonnaohtu nüüd nüüd ei tule. Asi seisneb rohkem, ütleme risustamises ja pärast teatud pakendimaterjalide lagunemises prügimägedel, kus nad võivad tekitada aga ka teatud liiki gaase, mis hävitavad või loovad seda kasvuhooneefekti ja nii edasi ja ja selle peale pannakse mujal maailmas suurt rõhku, et pakendijäätmete käitlemine oleks selliselt korraldatud, et et võimalikult palju taaskasutataks seda pakendit uuesti kas, kas siis pakendiringluse teel või pakendimaterjaliringluse teel või pakendist energia saamise teel või komposteerimise teel. Need kõik meetodid on aktsepteeritud, aga, aga pakendasele materjal peab uuesti tagasi ringlusesse minema. Ja Euroopa liidus on, on antud välja vastav jäätmedirektiiv mis peab nende reguleerima ja andma siis kindlad normid pakendi taaskasutada, võtame selle. Ja ka Eestis on vastu võetud pakendiseaduse juba 95. aastal mis orienteerub tulevikus enam-vähem samadele arvudele, mis, mis siis terve Euroopa üks põhimõte pakendiseaduse rakendamisel on see käskude ja keeldudega puhtalt on raske midagi saavutada, selle tähendab inimestel on ju selge, et ütleme pakendit ei tohi maha visata, ei tohi lauale visata ja pakend asutusest eks prügimäge telesattuma, mitte metsa alla. Eks tegelikult on noh selline regulatsioon on olemas, aga, aga nüüd sõltub just meist endast inimestest. Kas me kõike seda täidame või täida kasvõi tassi ja metsa alla viskame, viskame maha või mitte ja ja noh, järelevalvet sellises ulatuses, et iga inimese taha valvur panna on üsna raske teha ja muidugi see inimesel teadlikkuse kasvatamine on, on üks omaette lai probleem. On õnn, et on selliseid inimesi nagu daam, kellest härra rääkis, kes, kes tunneb tõsist muret ja ilmselt ka käitub sellele murele vastavalt. Aga aga on tarvis ikka selleni jõuda, et, et, et igaüks käituks nii, nagu head normid ette näevad ja ja ei näitaks näpuga teiste peale. Mis puutub nüüd käskudesse keeldudesse, eks siis selle alternatiiviks on, on majanduslikud meetmed, millega siis võib võib siis nüüd pakendikoguseid vähendada ja neid ka ringlusesse suunata. Ta ja üks esimene selline majanduslik hoob on nüüdse pakendiaktsiis mis hakkab kehtima märtsikuust juba alkoholipakendi suhtes. See tähendab, et iga pakendiühik ja iga vedela pakitud kaubaliiter maksustatakse aktsiisiga. Ja kusjuures tähendab see osa, mis ei ole taaskasutatud, on antud teatud norm, millest pakendis peab olema tingimata osa taaskasutatud, et et pakendiaktsiisist vabastust saada. See norm seaduse järgi peaks olema antud momendil 40 protsenti. Kui ühes pakendi liigist ütleme, ettevõtja kasutab ära 40 protsenti, siis ta saab aktsiisivabastuse. Tähendab, see suunab, ütleme, rahaliselt, ettevõtjatele, vanema pakendiringlusesse või pakendimaterjali ära kasutama ja, ja see raha, mis sealt aktsiisist laekub see läheb 50 protsendi ulatuses, läheb riigieelarvesse. Aga 50 protsenti läheb keskkonnafondi tähendab sihtotstarbeliselt just pakendi ja pakendijäätmete käitlemise täiendavaks finantseerimiseks. Nii et kui näiteks ühte õlut firma toodab pudelisse, mida saab tagasi osta, pesta ja uuesti müüki suunata, siis ostjale see õlu ei lähe kallimaks ja see õlletehas ei pea lisaraha mängu panema. Aga kui see on see alumiiniumpurk, siis seda saab Kaju koguda ja kokku osta, siis on ka võimalik seda ülejäänut taarat siiski kätte saada, uuesti käivitada. Aga kui on tegemist niisuguse pakendiga, mille ostja täna koos kaubaga poest koju viib ja viskab, aga sellega enam midagi teha ei saa, siis nendel pakenditel on siis lisaraha juures ja ja see peab siis ja tootja kaupmehe kõvasti mõtlema panema? Vaevalt päevapealt kõik tulemusi annab, aga ilmselt ilmselt ökonoomsemalt mõtlevat majandusmehed hakkavad tahes-tahtmata ka keskkonnasõbralikumalt oma tootmist juhtima, nii vähemalt tuleb. Jah, eks eks muidugi, pakendiaktsiis muidugi langeb tarbija pihta selle pärast, kes selle raha siis lõpuks välja maksab. Aga see annab tarbijale teatud valiku. Kas ta maksab see siis selle alumiiniumpakendi eest rohkem ja või, või saab odavama hinnaga sellise pakendi kätte, mida uuesti ringlusesse suunab. Eks praegu vahet ei ole, lihtsalt on tarbija mugavuse peale paljud importijad välja läinud, et et antakse alumiiniumpakend pihku ja tehku tarbise, mis tahab. Aga samal ajal ka ütleme, tootjad või Willijad importijad peavad hakkama sellele mõtlema, et ise looma neid taaskasutussüsteemi, kogumissüsteeme need pakendid uuesti kätte saada ja ringlusesse saata, et hoida oma toodangut, konkurentsivõimelised see on selle, see on selle seaduse mõte. Ja teha nii nagu raadiokuulaja soovitased tollidega või riigi seadustega tõkestada säärase pakendiriiki tulek, mis on loodusele ebasõbralik. Nii järsult vist ei saa tänapäeva majanduses enam käituda. Noh, teatud pakendite suhtes võib kindlasti käituda. On, on ka pakendimaterjale mida, mida tähendab, tuleb täielikult võib-olla ära keelata toiduainete pakkimiseks teatud kloor sisaldavad polümeerid ja noh, mida tõesti sa pakendina üle riigipiiri lasta, aga aga sellised üldkasutusele olevat pakendid nagu plastikud ja metallid või klaasid, seal tuleb valik teha lihtsalt majanduslike meetmete kaalutlustega. Ja tore on, kui inimene ise siin ka pisut mõtleb, kui ta ostab. Meil juba kõnelenud kodanik ütles, et tema väga tahab osta näiteks kanamune vanapaberist pakendis, aga vahepeal kadus lausa ära ja tulid plastikkarbid, mis krõpsu Vadja läigivad küll, aga, aga vaevalt, et ta pärast kuskil põõsa all enam ise laguneb. Nüüd ma märkasin, et see paberist muna pakend on jälle välja ilmunud. Et siin saab valikuid teha ja on ilmselt palju võimalusi, et ostja ise ka on keskkonnateadlikum, nii et ühise rindena vist saame siin asja parandada. Ja kui. Keskkonnateadlikkus on kõrge ja inimesed lihtsalt ei osta, kui tal valik on olemas. Näiteks kahe materjali vahel, nagu te ütlesite, eks siis on väga oluline oluline faktor. Keegi ei hakka ju plastikust panema, kui on näha, et see ei lähe kaubaks.