Nüüd on siin Kopli lahe servas kai ääres rahulik ei ole enam rabelemist ja viimased külmad on ka jääkaane tihedaks teinud. Tuleb tunnistada, et midagi tumedat ja õlist siin hetkel ei näe. Suur laeva samas on kuidagi madalale vajunud, teame, et ta uppus ära ja on kiilu peal. Suurem osa muidugi on veel vee peal. Mereinspektsiooni ülem Aado Luksepp andis märku, et siin võiks natukene tagantjärele, keda selles loos on mõndagi õpetlikku kokku edaspidiseks. Ja minu jaoks oli muidugi esimene üllatus see, et laev, kus õpetatakse teisi meeskondi, avarii puhul käituma justkui ise ei tulnud selle peale tugevneva tuulega peab ikkagi laeva kai külge kinnitama, nii et, et ta ei hakka pekslema või teise kohta teisaldama aluse. Seda ei juhtunud, millest niisugune jäme möödavaatamine võis tekkida, need on asjaosalistega ka rääkida. No väga raske on olla nii-öelda kohtu mõistjaks. Aga selle juhusega öelda tuleb küll nii-öelda keelele ja meelele mõte, et siin on ikka tegemist niisuguse tähendab äärmise öelda inimliku hoolimatuse ja ja, ja võib-olla ka ka natukene harimatusega, sellepärast et et. Lasta kai ääres laev ära vajuda, ega see nüüd ikka õige asi ei ole. Kuigi me teame väga hästi, et laevale ju kalda ääres olemine on kõige ohtlikum laev on merel sõiduks nii-öelda mõeldud ja ja mida öelda Saaremaal merel ta on, seda, seda sisuliselt peaks nagu olema, muretum, ohutum ja seda enam nõuab kalda ääres sõitmine ka sadamas nii-öelda hoolt ja, ja ettevaatust. Siis, kui kõik selgus, et velgi tuleb välja, algasid päästetööd. Mereinspektsiooni vastavad koristuslaevad on ette nähtud töötamiseks merel, aga loomulikult kui kuskil ollakse taas, tullakse kohale ja tuldi ja oldi siin 36 tundi lahkumata. Mehed olid õlised, külma käes, väsinud, vihased ka selleks oli põhjust. Ometi suudeti õli koristamisega siiski pihta hakata, sest jäätükkide vahel need riistad olemas on mõeldud pisut teisiti, ava veel reostuse püüdmiseks. Aga siin tuli kogu aeg manööverdada, et ikkagi jäätükkide vahel seda imamis tööd teha. Ja loomulikult säärasel juhul tulid õliga koos palju vett, aga, aga see kõik ei olnud uus. Meestele. Kuulsin, et hiljem kui mehed said puhkust, olid nad olnud üsna pahased. Kui mõnes väljaandes öeldi, et mereinspektsioon pani poomid ja, ja päästeamet siis koristas. Ja no ma pean muidugi kohe ütlema, et likvideerimine sai teoks kõikide asjaosaliste ühise pingutuse tulemusena ega siin, võib-olla niimoodi raske on kedagi väga teravalt esile tõsta, küsimus võib-olla jah, ainult nii-öelda selles, et et teinekord nii-öelda motivatsiooniks ei olegi rohkem vaja kui inimeste tööd märgata ja seda ära märkida võib-olla on, see on võib-olla nii-öelda niisugune, mis võib-olla meestele tegi, tegi natukene nähtus, aga noh, see on niisugune, meie omavaheline asi möödas ka juba see asi on möödas ka juba. Aga me ei saanud lihtsalt Ta kasutamata niisugust võimalust praktiliseks õppuseks. Tõsi ta on, et jah, et mereinspektsiooni mured algavad sisevetes territoriaalmerel ja majandusvööndis. Aga, aga siin oli tegemist reaalse õnnetusega ja me saime nii-öelda praktiliselt peaaegu kõik oma oma koristusriistad ära proovida. See viimane torm, mis selle laeva nii-öelda puruks peksis, see tõiga siit väga palju risu ja rämpsu, seal oli kaltsud, puutükid, plastik. Kõik see oli segatud selle õliga ta üheks pudruks. Ja noh, kujutage ette, kui te läbi hakklihamasinal püüate lasta tule tegemise Birdusi, mis teil sealt otsast siis välja tuleb, nii et kogu aeg tuli mängida nende pumpade ja, ja, ja skymmeritega korral lasta teda ühtepidi tööle, siis teistpidi jälle, et sodi välja puhastada. Ja mehed said tõsise vatti, aga, aga me saime ka väga palju kogemust. Ja arvestades seda, et need helikoristusseadmed on, on kallid seadmed, siis me peame praegu ütlema, kuidas neid nii-öelda paremini kasutada, kui meil tulevikus peaks midagi analoogilist juhtuma ja, ja et meie toimetamised oleksid efektiivsemad ja et, et see 36 tundi annaks maksimaalse tulemi. Suhtumise erinevust näitab selle õnnetuse algus, lohakus ja teist suhtumist soome Larssoni firma Lamor seadmed, nende omanikud, tegijad juhuslikult said teada, et on niisugune avarii juhtunud ja see oli telefoni teel teil pool üks ja mis edasi? Ja kell 14 20 ma võtsin firma esindajad Tallinna lennujaamast ja see on siis praktiliselt alla kahte tundi olid mehed kohal ja, ja töötasid nii-öelda meie inimestega võrdselt kõik need tunnid ja olid mustad ja ropud nagu, nagu meie mehed selle marsruudiga võideldes, nii et siin peab küll mütsi maha võtma ja mõtled, et teinekord ei saa siin Tallinnas meest kahe tunniga kätte. Aga näed Soomest ja nad ei olnud Helsingis. Tarvas siis, kui me telefoniga esimest korda rääkisime, see näide kõnekas ka mehed tahtsid näha, kuidas seadmed eriolukorrast töötavad, tahtsid nõu anda, tahtsid juures olla, tahtsid abis olla ja seda tegijat tunnetasid. Kas nüüd selle laeva kapteniga laevaomanikuga midagi ette võetakse või on nii, et noh, juhtus ja? No edasi läheb kõik vastavalt kehtivatele seadustele siin noh kui meil oli siin juttu koristuse ajal, et noh, et võib-olla peaks midagi täiendavalt ette võtma, et, et võimalikult vähe seda masuuti või, või satuks merre siis tuletasin meelde nii laevahaldajatele kui kui omanikele, et et ega minul teist võimalust ei ole, mina esitan neile merre sattunud naftaproduktide kogu selle vastavalt saastekahju hüvitise ja see on viimaste korrigeeritud hindade juures üle 190001 tonni kohta, nii et ma ei hirmutanud neid. Aga ma lihtsalt ütlesin meelde, et minu võimalus on ainult lähtuda seadusest ja kui me loeme oma tonnid kokku, siis me esitama vastavad nõuded laevale omanikule midagi ei ole teha? Rahas võiks tähendada. Ei julge praegu veel öelda, sest neil ei ole tonnid nii-öelda kokku loetud ja ei ole loetud sel põhjusel, et, et algul, kui teda välja pumpasime, siis tuli palju vett kaasa, me peame nüüd tegema täpselt proovid, et me saaksime õiged õiged kogused, muidu võib juhtuda niimoodi, et Luksepp praegu ütleb, et 40 tonni, aga aga pärast siis kui nii-öelda vee välja filtreerib, esiseb neli tonni alles, nii et ma ei tahaks ennem õiget aega arvusid välja öelda. Aga näiteks lihtsalt kuulaja pisutki taipaks, võtame siis teoreetilise võimaluse, kui näiteks on tegemist 10 tonniga. 10 tonni on nii-öelda kirvereegli järgi kaks miljonit nii et see paneb mõtlema. Päevad mööduvad kiiresti ja võib öelda ka taastad. Meie geoloogia instituut sai 50 aastaseks. Kaks nädalat oli väljas näitus, oli pidulikum kokkusaamine ja jätkus aega ka õhtuseks suminaks meenutusteks. Kuid töö läheb edasi ja sellepärast meie saatejooks küsimegi Instituudi direktorilt Rein Vaikmäelt. Millega siis praegu teie enam mitte, väga suur kollektiiv, aga ikkagi tuntud Eestis ja mujal maailmas. Rinnutsi praegu, mida tehakse? No tehakse väga mitmesuguseid asju, võib-olla kõige lühemalt saab öelda, et eks meie instituudi tegevuse põhisuund või põhisisu on geoloogia alusuuringud ja, ja eks see põhimaterjal, mida uurimas Eesti geoloogia. Ja kui me siin jah, seda juubelit pidasime, siis oli päris huvitav vaadata onu teadusplaane Instituudi algaastatest peale kuni praeguseni. Et ega need põhisuunad on tegelikult olnud algusest peale samad. Ja see näitab ühtepidi seda, et juba algul, et olid taibukad, juhid, meil instituudi rajajad, kes, kes nägid kaugele, et mis siin eesti geoloogias põhilist on ja mille uurimist jätkub siin ja seda jätkub veel kindlasti kaugelt rohkemateks põlvkondadeks, kui meil siin praegu on. Ja eks need uurimissuundi aeg-ajalt on ju ka muutunud ja ja ütleme siin kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel tulid väga tugevalt sisse ka rakendusuuringud, kuna siis lihtsalt nad olid päevakorras ja Eestis teisi uurimisasutusi veel ei olnud, 57 küll loodiga geoloogiakeskus, aga ikkagi see teaduskülg oli siis nagu meie instituudi peal. Aga nüüd eriti viimastel aastatel ja ütleme ka viimasel aastakümnel on ikka põhisuund rakendusuuringutel ja sealse meie aluspõhisiin mille peal me seisame ja loomulikult, mille sees on ka meie maavarad. Aga eriti võib-olla kui rääkida muutustest uurimissuundades, siis ehk on lisandunud niisugused keskkonnasuunalised ja geoloogilise keskkonnauuringud ja vete kvaliteet ja niisugused küsimused, aga ka sellised uuemad maailma mastaabis maateaduste vallas uuemad suunad nagu paleoklimatoloog ja, ja sellised uuringud, et kokkuvõttes ikkagi geoloogia, fundamentaalprobleemid. Meie saade ei luba kõikide teie inimestega tutvuda teadurite endi käest küsida, mida nemad oma tööst hetkel raadiokaugele nad jõudnud on ja millised on ka võib-olla nende julged mõtted edaspidiseks. Aga on kokku lepitud, et kolmest uksest. Me astume sisse. Kes on esimene, kellega me kohtume. Ma arvan, et astume siit üle koridori sisse ja vaatame, millega tegeleb favomidel. Meie töögruppi ülesandeks on, õieti võib, meid huvitab see, kuidas sai mandrijää serva ees kujunenud ja järvedest praegune veekogu, mida me tunneme Peipsi järve all. Selle veekogu areng tegelikult hakkas umbes 12600 aastat tagasi ja on muidugi jätkunud tänapäevani. Meid huvitavad niisugused väiksed probleemid nagu millised olid selle suure veekogu äravooluteed. Kuidas mõjutas järve arengut tõus? Kuidas kujunes sellest umbes 10000 aastat tagasi nõndanimetatud Väike-Peipsi? On arvatud isegi, et ta tekkis mõnevõrra varem ja lõpptulemusena me tahame koostada ühe ingliskeelse kokkuvõtte, mis õieti on üheks osaks suuremast tööst. Sellest tööst võtavad osa veel siis Zooloogia ja Botaanika Instituut Tartus siis Võrtsjärve limnoloogiajaam ka Tallinna tehnikaülikool ja mitmed teised kulutused. Töö peaksime saama kaante vahele. 98. aasta lõpus. Kas te võite öelda, kas lähemal ajal Peipsi jääb sellesse sängi ja tema niisugune voodi jääb ikka pikemaks ajaks niisuguseks nagu ta praegu on? Noh nagu teada, tulevik on alati väga raske prognoosida ja nii on raske ka öelda Peipsi edasise saatuse kohta kohta. Kui jätkub selline tendents, et maapind tõuseb põhjas kiiremini kui lõunas, siis nähtavasti mingil määral. Peipsi laiendab oma akvatooriumi lõunaosas ja põhjaosas võib-olla mõnevõrra taandub, kuid see on niisugune üldine tendents, millesse sekkuvad ka teised tegurid. Ja praegu tundub siiski, et tänu küllaltki haavale, väljavoolule Peipsi järvest, Narva jõe kaudu me ei või öelda kindlalt, et näiteks Veetase Peipsi põhjaosas langeks Öelda, võib siiski arvata, et enam-vähem samadesse piiridesse jääb. Saime teada, et Peipsi pärast väga ei pea muretsema, et võib-olla ta natukene lõuna poole kunagi laieneb, aga ega see nii kiiresti käi. Tänaseid inimesed võib-olla ei puudutagi. Nüüd aga direktor, tõimeid, korrus allapoole asja ühe daami juurde. Jah, ja probleem on selles, et meil on teatavasti geoloogilised kollektsioonid olemas instituudid, millele iga geoloogiline instituut tema tegevus suuresti baseerub. Need ei ole lihtsalt sellised seisvad kogud, vaid nendega tuleb ka tööd teha. Ja nendega on meil üksjagu probleeme ja selleks on meil isegi omaette töörühm, kes sellega tegeleb. Praegu olemegi selle töörühma juhataja Linda Heinzi juures, kes siis nendest probleemidest veidi lähemalt räägib. Nii mida siis Manuel? Kõigepealt, ma ütleksin võib-olla seda, et meie geoloogilised kollektsioonid on nagu leidnud vähe kajastamist mitte geoloogide hulgas, sest see, mis meil on keldrikorrusel, meie fondidesse, on väga rikkalik, väga suur materjal ja samas ka väga väärtuslik materjal. Kui me räägime tihti põlevkivist ja see aktuaalne temaatika, siis kindlasti vähesed teavad, et need põlevkivikihid või see komplekskihte, kus on põlevkivid, sisaldab üle 300 liigi mitmesuguseid fossiile. Ja, ja kui lehitseda meie varem välja antud fossiilide katalooge, siis seal on ligi 1000 nimetust, mis on noh, 1000 liigi tüüpeksemplarid ja, ja see on väga tohutu suur ja väärtuslik materjal. Ja muidugi meie instituut on rahalistes raskustes selles mõttes, et meie ei leia küllalt vahendeid ja inimesi, et meie kollektsioone viia noh, tänapäeva tasemele vastavasse seisundisse meil ei ole veel lõplikult koostatud katalooge, meil ei ole korralikke säilitamistingimusi veel ja noh, see nõuab aega ja ressursse. Kuhu veel kutsute kaasa toimetuse esindaja? No ma arvan, et jääme samale korrusele ja lähme vaatamegi nüüd edasi. Jutt oli siin micro fossiilidest ja, ja meil on siin praktiliselt kõrvalruumis, on teadur Jaak Nõlvak, kellel on väga huvitavad kogemused, tal on küll väga huvitavad fotod nende kohta, neid me ei saa kahjuks raadio kaudu näidata, aga ta väga kenasti oskab kindlasti nendest rääkida. Kui need mikrofossiile vaadata suure suurenduse all juba pildistatud, siis ütleks, et need on väga kena disainiga, need on nagu lambid või kausid või vaasid midagi ka ilusat. Aga uurija oskab nüüd asisemad sellest kõigest rääkida. Meie karbonaatsetes alam-paleosoikumis ette kivimites see on siis kivimites, mis kujunesid umbes 370 kuni 500 miljonit aastat. Gaasi levivad mitmesugused fossiilid, mida võib jaotada mitmetel alustel, aga ka näiteks suuruse järgi. Paljud meist on ju näinud meie paekivides selgroogu, meenutavad peajalgseid või triloobiit või põlevkivikihtide sammalloomi valgeid oksakesi. Kuid nendes tolleaegses meres kujunenud sätetest kujunenud kivimitest. Me võime leida ka mikrofossiile, mida me silmaga ei näe. Ja üheks niisuguseks grupiks on ka tingnimetuse all kitiinikud mille päritolu me tegelikult ei tunnegi. Nad on umbes 370 miljonit aastat tagasi välja surnud looma või taimerühm ainuvõi hulkraksed, seda me praegu ei teagi. Selle tõttu nad on väga mitmesuguse kujuga. Nad on mitmesuguse ornamendiga, nagu te nimetasite, karika või pulga või pudeli või amfra kujulised. Kuid kasulikud on nad meile selle poolest, et erinevates kivimikihtides nende liigiline koosseis on erinev. Ja seda kasutades. Me võime dateerida helil erinevaid geoloogilisi sündmusi nende levikupildi alusel, sest Nad on tuntud peaaegu kõikidelt maailma Mandritelt väga paljudest läbilõigetest samavanustest settekivimitest. Mõni näide, mida me võime siis trateerimisel kasutada, muidugi, suhteliselt on näiteks ordoviitsiumi ajal kujunenud meteoriidikraatrite kujunemine, mida me tunneme praegu nelja erinevat või näiteks jälgida ühte põlevkivi kihikest laiemal territooriumil, mis on just kaevanduse jaga kaardistamise seisukohalt oluline võime võime dateerida ka näiteks turud toomkirikuportaalide kivimi päritolu. Selles mõttes, et kust see kivim või ehitusmaterjal mõne arhitektuuri detaili jaoks võetud võime, võime jälgida ka üldist elu arengut selles mõttes, et see aeg, kui kujunesid meie ordoviitsiumi siluri kivimid millest kogu vana Tallinn ehitatud onn oli elustik hoopiski primitiivsem ilmusid esimesed selgroogsed, kalad ja maismaal me senini ei tunne elustikku veel. Just säilivuse kohta ütleks veel seda, et geoloogiline ajalugu on selles mõttes olnud meile Eestis tänuväärne et kihid, mis mujal on ka olemas, ei ole kuskil nii hästi säilinud ja loomulikult sellele ka vastavad fossiilid, mis seal sees. See on meie eripära, see on meie suur privileeg. Et seda ise. Uurida ja see on põnev, see on tähtis ja siin on veel uurida, kindlasti üksjagu. Direktoriga mõtlesime ja ka lõpetama ja ma küsiksin lõpetuseks, nii. Siin läinud aastatel on ridasid üle loetud ja koondatud ja vahendite pärast muretsetud. Kas raskem hetk instituudi elus on möödas või kestab? Seda on raske öelda, aga vaatame ikkagi optimistlikult tulevikku, sellepärast et kui vaatame 50 aastasse minevikku, siis raskeid hetki on seal kindlasti olnud üsna palju ja, ja need raskused, mis meil nüüd viimasel ajal on olnud, ütleks nii, et eks on üks. Need on olnud raskustest raskuste pikas jadas, aga kõigi raskuste vahel on olnud helged momendid ja need on need, kui kui leiame midagi huvitavat ja saame olla kasulikud, anda teadmisi nii eesti rahvale kui maailma teadusele. Nii et ma ütleks, et eks need raskused tulevad ja lähevad, aga see geoloogia uurimine ikkagi jääb.