Me oleme tänase kes on, kes saarte külalisega peategelasega kõrvuti aga ei annaks kohe sõna, vaid alustaks ikkagi raadiomehe õigusega oma saade sisse juhatada. Ma natuke tunnen ja pisut tean, doktor Andres Ellamad. Arstide jaoks ei olegi vaja rohkem öelda, nimi ütleb neile väga palju. Need, kes on abi saanud tema arstikunstist kindlasti jäävad elule. Tuni mäletama kuidas tundub endale, kui vaadata Ta sellest ajast peale, kui mälu on fikseerinud esimesed sammud või kellegi ütlemise või oma tembu või teo kuni tänaseni. Kas teile on saatus olnud lahke käega? Ma arvan küll, jah, minu saatus on tõesti olnud väga helde mulle. Sest ma ütleks nii, et, et ei ole peaaegu ühtegi nisukest momenti, kus ma tunnen, et mul oleks väga halvasti läinud. Võib-olla noh, ma lihtsalt näen seda head selles asjas, aga ma arvan küll, et mul hästi läinud. Ja noh, võib-olla juba päris algusest ma mõtlen, et pärast keskkooli ma olin, lõpetasin noorena keskkooli seitsmeteistaastasena ja ma otsisin, mida edasi teha. Ja siis kõigepealt küll ma käisin raudteeinseneride instituudi ukse taga ja vaatasin, et ei, see mulle ikka ei sobi ühes ja teises kohas ja no lõpuks jõudsin Tartu Ülikooli välja ja siis ma alles sain aru, et tegelikult see oli just minu koht selle lihtsa asja pärast, et ma olin kogu aeg kasvanud niisuguses keskkonnas, kus kogu aeg jutt, meditsiinijutud käivad ja, ja ma arvan, et, et see valik oli hea, kuigi, ega ma kohe mürsu ülikooli sattunud, aga mil jälle saatus, mind aitas professor Linberg nägijateks, nooria, vilets poisikene on ja aitas mind siis üheksameesteks bioloogiateaduskonda ja sealt ma sain üle arstiteaduskonda ja saatus. Võib-olla ma oleks muidu bioloog praegu. Ja mina jälle olen õppinud bioloogiat ja arstiteadusse mitte sattunud. Ja ka pärisbioloogiks ei saanud aga rohkem bioloog okei ja. Ja saavutuste ja nende tublide inimeste propageeriaks küll. Ja me kunagi arstitudengitega vaidlesime, et kumb, õpeta põhjalikumalt, et inimese anatoomiat. Kas arstiteaduskonna professor võime e professor Johan Haul, sest aul oli väga nõudlik, väga täpne ta laskis ikka nii kaua käia neid eksamiosasid tegema, sest see on niivõrd mahukas kursus, ütleme luudest kuni närvisüsteemi, nii et seda ühe korraga ei suuda ära õppidega ära vastata. Meie õppinud muidugi haigusi ja ma ei läinud edasi, meile olime selle anatoomia peal ja seltskonnas vahel tundus, et ega me kehvemad ei olnud, arstitudengitest. Aga hiljem ühe arstitudengiga praeguse doktoriga kokku saades ta ütles, et küll ikka erilised raamatust, et seal oli vereringe, üks osa oli punane, teine sinine, lümfisooned olid kollased, närviväädid hallid. Aga kui ta hiljem arstiks hakkasid, siis inimese kehas eriti torud, peenemad on need küll on hoopis asi hullem vahet teha. Ja teades teie elukutset neurokirurge, ehkki oma, siis ma lihtsalt imetlen neid inimesi, kes juuspeente asjadega tegeledes nagu öeldakse, mööda ei lõika või valesid asju kokku ja õmble või vales kohas lahti lõika. Siis on minu jaoks üks väheseid asju, mida oma arvates ma nagu aru ei saa, kuidas. No vot, see on suur õnn, tähendab, need laiem publikum on natukene eksiteel ja see on päris tore tohtrile, sest te olete meid ümbritsenud natukene müüdiga. Tegelikult on noh, ma ütleks, iga töö on töö. Ja mis puutub nüüd õppimisse tagasi, siis ma usun ka tegelikult bioloogid omal ajal said tunduvalt põhjalikum haridusega tohtrid ja ma ütleks isegi nii, et bioloogid said hariduse ja arstid said kutse. See on põhimõtteline erinevus. Ja minu arvates praegu vist ongi üks noh, suurim häda, see, et meil on arstikutsega inimesi palju, aga vot haridusega inimesi hakkab väheks jääma. Ja, ja ma usun, et no see kindlasti see olukord muutub, aga aga just just see haridusse igakülgne haridus, mis peaks varsti tulema saab kunagi ikka jälle taastatud ja meile käin lihtsalt ringi, nii et me oleme lõpetanud Tartu kutsekooli arstiteadusliku kutsekooli. Panime ülikool natuke samal ajal siiski ikkagi ühes asjas, ma jääksin nagu enda juurde, et need, kes õpivad arstiteaduskonnas nendel peab olema ikka väga hea mälumaht, sest ega need õppejõud ei kingi ka seal. Kas me nimetame seda teadmiste kogumiseks või tol ajal ülikooli ajal ei saa võla veel seda tudengid ja nii-öelda väga harituks veel nimetada, aga nendel peab olema aju sahtlites ikkagi väga palju ruumi, sest peavad seda infot talletama võrreldes mõne teise teaduskonna või osakonnaga on tööd rohkem. No noore inimese mälu on alati hea, see on esimene asi ja teiseks, ega ega kõik ei peagi meeles pidama. Mul on tänapäevani meeles, kuidas ma jooksin ühel talvisel talvisel niisugusel vingel veebruari hommikul veel jaanuari hommikul mikrobioloogiaeksamil ja ma pidin selle hästi kiiresti jõudma, sellepärast ma teadsin, et kui ma tund aega hiljem eksamile jumal on mul kõik peast läinud ja Ma sain oma viie kätte ja ta ongi mul peast läinud ja tänapäeval ei läinud nii et ega mälu tuleb ikkagi ratsionaalselt kasutada, mitte nii, et kõike peas hoida. Jah, aga mõnigi normaalne Noorühiskonnateadustes, kui ta nagu tuult tundis, ta sai ka väga kerge vaevaga need hinded kätte võrreldes võib-olla ikkagi mõne arstiteaduskonna seal kursusega, seda küll sellel perioodil oli veel. No praegu ma olen ülikoolist kaugemale jõudnud, aga olid väga tugevad koolkonnad ikkagi, kus no ütleme, terve kateedri auasi oli, et sealt tuleks välja tõsiselt läbi hekseldatud tudeng ja kui ta sealt ära oli käinud, siis siis ta tõesti midagi jäi külge. Ütleks, mõtlesid koolkondade peale, huvitav minna. Tollel periood oli professor Lindberghi koolkonda, eks ole, kust on kasvanud terve plejaad kirurge, professor Raudeni koolkond, praegu, professor Allikmetsa koolkond ega tema õpilased ei pea töötama samal alal, aga nendel on mingisugune ühine vaimsus ja ma olen sageli mõelnud, et mis, mis, mis pagana asi see on, mis neid inimesi, mis tekitab selle koolkonna Peale selle, et tegemist oli suure praktikaga ja hea käega arstidega Need olid, keda te nimetasite, kõik isiksused vist ilmselt jah, just isiksuse, mingisugune aura, määramatu asi, mis, mis neid inimesi ümbritses ja mis siis ta toori inimesi ligi tõmbas. Ma mõtlen, kui mina sattusin närvikliinikusse esimest korda. Algselt tahtsin silmaarstiks saada. Ja, aga professor Schotter ütles kenasti, et noormees, minge õppige arstiks, siis hakkate silmaarstiks. Aga läksin ma siis väikses masenduses närvikliinikusse ja saatsin lõikust kolmanda kursuse tudengina. Ja professor ravdan, lõikas parajasti seal ja ravdan, tegi hetkeks pausi ja tema assistent doktor Paimle lõikas edasi, sellel hetkel. Opereeris edasi ja raudan tuli ühe tavalise tudengi peab pärast tuli kõrvale, näitas röntgenpildil, mida ta opereerib, ma ütleks, see oli minule shop. Ja noh, paratamatult sa jääd sinna sellesse, püüad selle seltskonnaga ennast siduda ja nonii, on elu läinud. Täname aastat, aga noore raadioajakirjanikuna tuli mul teha siis nagu rahvas ütleb ühe radiku liidi operatsioonijärgse patsiendiga lugu ja, ja siis ma kuulsin, et see operatsioon kestis vist kuus pool tundi ja siis tulid tudengid meestudengid, tugevad poisid, kes siis linadega liigutasid, haiged, kes ei tohtinud selja peale pöörata. Aga kui nüüd siin palju vahele jätta, siis ma tean, et teie käest sama operatsioon ja ilmselt ka teiega Peegide käes kestab napilt tund ja, ja tund pärast oppi võib haige püsti tõusta ja hakata palatis liikuma ja oma asju ise ajada, nii et siin on ka ikka paarikümne aastaga tohutud muutused olnud. Ega operatsioonitehnika ei ole, sul muutub midagi, aga targemaks saanud, me oleme lihtsalt aru saanud, kas inimene kergesti ära ei lagune ja ja juhtuda ka midagi, kui sa, selg on lõigatud. Nii et ma ei ütleks sugugi seda, et nüüd 20 aastat tagasi tehti midagi halvemini või 30 aastat tagasi halvemini lihtsalt inimkond on targemaks saanud ja kardeti liiga palju. Kardeti jah, sellepärast et tundmatu asi. Ega me ei tea, mis juhtub aga praegu tõesti praegu radiku liidi haige võib suhteliselt kiiresti kolmandal-neljandal päeval koju jalutada võib-olla varemgi, kui ta lähedal elab, aga see ei sõltu mitte nii palju arstist või see sõltub, ütleme inimkonna teadmiste summast. Kui ma selles saates inimestega kohtun, siis ma enne seda ikkagi Elualuse inimese, mõne kursusekaaslase või tuttavaga räägin natukene, sest see, mida mina märkan inimeses, ei pruugi olla nii täiuslik, kui, kui see, kes tunneb aastaid kas oma kursusekaaslast või töökaaslast ja kui te tulite Tallinnasse keskhaiglasse, siis tollal olite ise noor ja see, kes rääkis mulle, oli siis noor inimene ja tuletas meelde mitte väga osavõtlik. Et sellel teisel arstil oli lapsel raske operatsioon. Peaaju kasvaja, et olite väga pärinud ja küsinud ja lohutanud ja siis headmeilt tundnud gaasi paremini läks ja ja ta ütles, et see oli väga meeldiv, et niisugune noor šikk noormees, et temal oli nagu aega nii tunneteks. Aga et nüüd on teil ametit palju tekkinud ja ta enam ei tea, kas teil jääb aega nii-öelda teiste murede jaoks missile otseselt teie tööga seotud, kuid ma sain ka sellele kinnitust, kui ma helistasin, siis te ütlesite, et mul mitu lõikust vist sel päeval, jah, ma vaatan järele, aga kell neli ma pean olema tervishoiu muuseumis ühe kolleegi maalide näituse avamisel ja te jõudsite sinnani, et nojah, ega arstid vist ongi niimoodi, et ta peaks ennast võimalikult sageli panema haige seisukohta. Ja kujutan ette, kui meie minu enda laps näiteks selles seisus oleks, see on niisugune kohutav õnnetus tegelikult. Ja, ja vot vist niipidi peakski seda vaatama ja üldiselt ma arvan, et arstitöö siis siis saab olla edukas, kui sa ei vaata seda haiget, mitte kui objekti, et vot siin ma manipuleerinud nüüd ma lõikan, teen oma Taal suureks ja heaks, eks ole. Põhiliselt ikka on probleem selles, et, et vaadata, mis haige tunneb selle asja pooled. Et ma lõikan küll ilusti, aga tappev ja teada saama, kui ilusti Malaikesed. Mis sest kasu on, kui lõikad ära mingisuguse kasvajaga pärast seda halvatud seal meie meil muide sageli diskussiooni objekt, lõikus suurepäraselt tehtud, aga kas või välja võetud haiga halvatud, kas me nüüd tegime hästi vallast? Seda ei oska keegi öelda tegelikult. Sest elukvaliteet on teine pärast seda lõikust pikendasime elu, rikkusime kvaliteedi, nii et neurokirurgias on see eriti nisugune aktuaalne ja, ja siin peab vist jah, vahest natuke mahaistuja mõtlema iseenda jaoks selgeks, mida sa taotled. Ja see, kui te nüüd ruttasid endast palju eakama kolleegi harrastuse tulemusi vaatama, kas see on teie jaoks lisaks kõigele veel muule vaheldus või et vaat, mida see inimene oskab, või olete te siis küll omade keskel, aga teised atmosfääris või laete patareidel neid elemente ümber? No selle kolleegi puhul muidugi eelsetes lauskadedus, ma ei oska joonistada ja ja teiseks muidugi ka see, et ma olen temaga ikka nüüd päris kaua aega koos töötanud ja ausalt öelda, mina tema harrastusest sain teada esmakordselt. Häbi natukene peaks nagu teadma sellest inimesest rohkem, kellega sa koos töötad. Ja kolmandaks noh, kõige Jutan doktorant aerost, kõige naljakam on see, et kui mina olin noor, väga noor tohter, siis ma kunagi üritasin ka fotograafiaga tegeleda nagu doktaragi ja vot seal eile näitusel mulle meenus, et tema oli ju see mees, kes kirjutas mulle pika bulla peaaegu terve vihiku täis, kuidas värvifotot ilmutada. Ma muidugi ei jõudnud niikaugele, aga tema tegi selle töö ära, tähendab ta, ta ta võttis võttis südamesse täiesti tundmatu noore tohtri ja tegi veel varem, kui kutselised fotograafid hakkasid seda nii-öelda pruut ja ma nüüd takkajärgi mõeldes, et see on ju täiesti täiesti arusaamatu juhtum, mis võtab nüüd tohter. Aga noh, kinnise tööajaga ja väga pingelise päevaga võtab veel kätte, aga ühele ühele täiesti võhivõõrale tuletan meelde kirjutava juhendeid puhti kaupa, kuidas film ilmutatud siis põhjalik inimene. Abivalmis inimene, jah. Aga ta tahab endast anda teistele ilmselt küll, ega tema ju mind ei tundnud sellel ajal üldse. Arst neid, kes maalivad mõnda jah, on teada. Aga arste, kes väga hästi musitseerivad mängivat instrumentidele või isegi heliloomingut teevad, neid võib Tartu poole vaadates kohe mitmeid ritta panna juba nimetatud Schotter võluda seltskonda sellega. Ta oskas väga hästi klaverit mängida ja ise helisid luua ja ja oli see doktor lepp või kes? Tallinnas on doktor Uibo, Rein, Peeter Loit, no neid on palju, muusikamehi on palju, nad on muusikamehed iseenda jaoks praegusel hetkel ja ma arvan, see kõige olulisem. Nad saavad minna üle teise keskkonda oma tööst. Ja minu meelest see on suurim õnn, vaat minul seda pole antud, ma võin ainult raadiot kui keerata. No klassiga mees võib jah enda pihta kriitikat lubada, see tema väärtust ei vähenda. Millal te tundsite või millal siis hakkas välja paistma, et teil on nagu omadus kas liidriks tõusta või, või lihtsalt olete niisugune teised teid selleks valivad? Praegu mida ma peast tean, et Tallinna arstide Liidu esimees siis noh, me ei saa ka ju mööda sellest, et te olete tervishoiuminister olnud? Siin ei ole vist jälle jälle saatus. Low ütleme siin vaadake eesti arstkonda, enamik naistest koos ja siis nad loomulikult valivad enda eestkõnelejaks mõne niisukese mehe, kel paistab palju aega olema. No ja mina olen siis. Ja tõesti noh, mul on õnneks lapsed suured ja abikaasa rahulik ja siis mul on tõesti võimalik ringi käia ja ja õiendada, pärida ja teha muid asju, mis on vajalikud. Üks doktor kehadega koos ministeeriumis töötas, ütles, et te kuidagi väga innustasite, et ega seal oli selle seadusloomega ja. Sorti seadusloometegemisega küllalt paljud tegu ja raskusi ja see oli nagu tegevarstidele võõras asi, aga tuli teha ja tulid ikka öelnud, et me peame ära tegema, kes siis teeb, kui meie ei tee ja, ja ütles, et kui üks niiviisi eest veab, ise teeb, et kõrvalt ka pidid tegema, et läksid need päevad kui pikaks raskeks, aga sai tehtud? Jah, see oli, see oli töökas aeg, tegelikult, aga ma arvan, et olukord oli teine jälle võrreldes praegusega. Siis oli meil nagu pidime ühisest supist välja rabelema ja minu meelest väga hea üksteise mõistmine oli. Ja ma arvan, Wateks printsiip, mis mulle meeldib, on see, et matkajate hulgas on see olemas, muide tegemata töö on minu töö. Tähendab Meil on ju väga palju inimesi, kes ütlevad, et vot see on tegemata, see on tegemata ja siis, kui keegi midagi teeb, siis öeldakse valesti tehtud. Aga ise ta ka midagi tee. Eks ole, tähendab, see printsiip peaks kehtima Eestis igal pool ja iga inimese juures tegemata töö on minu töö. Üks teie ja tuttav lausus jälle nii, et et väga kiiresti ütleb väga selgelt, sõnastab oma mõtte või järelduse, mis mõnele võib olla tülikas. Mõnele võib olla ootamatu ja selle tõttu ei ole kõik kolleegid alati sõbrad. Minule teid nähes, kui te käitusite pärast operatsiooni nagu ohvitser, et mis jutt see on, kõht sisse, selg sirgeks, astuge, mulle see meeldis, sest kui inimene on täiskasvanud, siis võib-olla nii, sihukeste nullutamist pole vaja ja, ja võib-olla see isegi ei meeldi. Ei annagi midagi. See oli niisugune ohvitseri like. Liitumine patsiendiga. Kas te ise tunnetate, et võib-olla vahel toimub see kuidagi kiiresti ja järsult ja mõnele ootamatult, mida te ütlete, eks, eks ta, eks ta on mulle endale vahest ootamatult, siis ma käin vabandamas pärast. Isegi nii. Ja kui lugeda teie mõtteavaldusi ajalehtedes ajakirjades, siis see on ta küll. Teemade vahel inimesi, see oli vist kaks aastat tagasi, kui te tõite välja säärase mõtte nüüd minu sõnastuses, et kõik arstid tuleks õue lasta korraks ja kes suudavad tagasi tulla ja moodustada uuesti kollektiivi alates majandusest ja ja sellest arstiabist ja tervishoiutänapäevasest korraldusest, et need on need kõige hakkajamad ja need suudavad teha iseendale tingimused ja suudavad ka kaks korda rohkem tööd teha. Hääleta hakkajalikus tähendab see teatud niisugune võime esiteks tegutseda ja teiseks tegutseda kogu aeg küüned enda poole. Ega see alati ei näita tegelikult arstlikku väärtust. Siin on üks häda, tähendab, meil on küllalt väga häid arste, kes on inimlikud, erakordselt tagasihoidlikud ja kes kahjuks võivad jääda eluvõitluses alla ja juba jäävadki alla. Sest noh, niisugune ütleme tänapäeva väga materialistlik maailm tungib peale. Aga, aga minu hingele ütleb teiselt poolt, et arst ka olla ei saa kogu aeg mõelda sellele, palju ma teenin, mis ma sellest saan, ta vahetevahel peaks olema natike Ena boheemlane natuke enam vaatama seda tööprotsess ilu, sest see on ka ilus. Ma ütleks, et pole midagi ilusamat üleüldse, kui augustikuus öösel Haapsalu haigla operatsioonitoas olla. See on, see on midagi vaimustavat, haige on küll seal, aga, aga kui vaatad välja, kui seal puud kohisevad akna taga seal midagi vapustavat, ilusat romantika. Kui te tööd teete, siis sageli patsiente ei näe ega kuule. Tõsist operatsioonide puhul on säärane olukord, et üks on unes ja teine annab endast maksimaalse. Aga ega see põnev, põnev põnev on see operatsioonisaali viimine ja seal need muljed niikaua kui sild näeb ja keskustelu kestab. Ja see varustus ja see eriline olukord ja seal on nii palju tehnikat ja vaatan siukseid asjalikke inimesi. Minul tekkis küll tunne, et nende käe all ei saa minuga midagi juhtuda, sest see oli kuidagi niisugune mereõhu värskusega õhkkond tekitatud ja, ja see puhtus ja siis kõik, millega siis kirurg varustatud juba täpsemalt vaadata ja lisaks oma prillidele ja minu jaoks oli see niisugune täiuslik ja andis väga suure kindlusetunde. See on väga hea. Öeldakse, et igal arstil on oma surnuselja taga. Ja eks need ütleme untsu läinud juhtumeid ja need on tehtud samasugustes tingimustes. Lihtsalt noh, alati ei saa olla õnne kirurgil, alati ei saa olla õnne haigel. Ja üks asi, mida me kipume ära unustama, et tegelikult arsti töö ikka ka tellija materjalist Jaa jaa, ja noh, sageli on kodanik väga pretensioonikas, et vot miks ma ei saanud terveks ja miks ma olen niisugune noh, põhjus on palju selles tellija materjali, see põhjus on muidugi selles, et tohter ei hoiatanud teda ette, et vat sa oled, küll saad, tahaks, aga vot klaveritest enam ei tohi, eks mõni klaveri tõesti võib-olla pahandab. Ma olen toonud alati võrdluse sellele, et noh, te olete opereeritud, teatrilapid, püksid hästi lapitud, aga nad võivad rebeneb. Tähendab, kodanik ise tahab ikkagi ka arvestama, mis temast üldse saab. Ja siin ei ole sageli küsitakse, et oh, ma olen vana inimene ja mis mind enam lõigata. Vana inimene tuleb samamoodi valu nagu iga teine ja kui teda on võimalik aidata sisestada, tulebki aidata, kaasa arvatud selle valuga. Ja vaatamata aastatele ta minu meelest on üks igavesti ekslik arvamus, et vot vot kaheksakümneaastast enam ei tasu lõigata, sest tema selg võib valutada, aga vaat kui neljakümneaastast tasub tegelikult valuga elada ei saa ja, ja sellest tuleb kuidagi lahti saada. Tegelikult ega arstid palju enamat ei saagi teha. Natukene valu ravida. Natukene noh, ütleme kuskil midagi, mingi mädakott või asi see välja lasta, konti kondiotsad õigeks seada. Ja, ja siis lõbustada haiget nii kaua, kuni ta terveks saada. See, et tööl peab olema mõnu ja ilu. Seda ma olen, jah, teie puhul selles mõttes. Kas kogenud, et te ütlesite, et et noh, see lülidevaheline operatsioon seal seal ketta kallal, kuidas see siis paindunud ja pundunud on seal veresoonte närvid ümber, et oleneb olukorrast, kus on see keerukam või kuidas aga et daamidele, kes ikkagi tahavad ennast päevitada ja peavad ennast veel kenaks elusaks ja võtavad ennast bikiinide väel, et siis ma teen selle lõike nii-öelda merepinnaga paralleelselt. Et haige jaoks ei ole seal mingeid vahet, aga sedapidi on kirurgil raskemad ajad Teie kui meesterahvas, et eile ma tegin ülevalt alla ja kui ikkagi väike arm paistab värvli vahelt, et ega see võib-olla annab veel mehisust juurde, niiet elumist iga olukorra jaoks oma variant ka jutt, ka seletus peab olema. Teisiti ei saa. Te ütlesite ennist, et arstid on targemaks saanud ja üldse arstidel on omane, et nad ei tee mitte ainult arsti tööd, vaid nad teevad teadustööd ja ja vaidlevad ja sellepärast käivadki kokku, et seda uut kuidagi läbi tunnetada ja küsimusi esitada ja loevad palju ja kirjutavad ise mõtlen kohelist tõsiteaduslikke asju. Kuidas teis on see vahekord, niimodi põimunud? Teadustööl ei ole enam nii populaarne, kui ta oli kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel sisulises arstiteaduskonnas teaduslikud ringid, teaduslikud ettekanded, konverentsid auhinnatööd, mis noh, ikka päris päris palju sai tööd tehtud ja ma ütleks, et see oli üks väga tore periood. Esiteks ta võimalus vanemate kolleegidega suhelda ja teiseks civis ka mind teaduse juurde selle sõna otseses mõttes. Mul oli võimalus pärast ülikooli natuke hiljem muidugi aspirantuuris õppida. Ja, ja ma arvan, et teaduse tegemine või teadusliku töö tegemise arstile kohutavalt oluline ta tema mõtlemisviis muutub. Ja kõige tähtsam on see, et, et no võib-olla ka edaspidises elus ei tegelegi teadusliku tööga aga see, et ta õpib lugema Õpi lugema teaduslikku kirjandust ja õpib lugema, et kõik, mis kirja pannakse, ei ole veel tõsi. Ja õpib, õpib võib-olla aga ühte asja oma töö tulemusi analüüsima ja see on vast kõige olulisem ja sellest jääb meil minu arvates kõige rohkem vajaka just iseenda töötulemuste analüüsimiseks. Vesteldes mõne kolleegiga jääb mulje, nagu tal kunagi oleks Ühtegi tüsistuste, ühtegi kõik haiged saavad terveks ühtemoodi väga hästi elus ei ole nii, tähendab, tähendab, lihtsalt ei analüüsi oma tulemusi. Vast see on kõige suurem viga. Ja, ja minu arvates praegu kus noh, ütleme, arsti hinnatakse põhiliselt selle järgi, palju ta lõikab, balsalõikusi on teinud seda teist või kolmandat tüüpi aga ei hinnata tema teadusliku töö poolt. See on natuke kahju mul sellest, et ta on nii läinud. Võib-olla muutub kunagi. Minule on antud lisaks lisaks sama töö nimelt ma sattusin väga jälle saatus väga hea teema peale juba pärast ülikooli, kohe ma tegelesin tookord Eestis esimest korda esmasesimese inimesena pea ultrahelidiagnostikaga. Ja, ja ma sain sealt ikkagi lisaks sellele diagnostikavõttele ma siis sai ka palju muid tarkusi juurde veel. Ma arvan, kasu tänapäevaks on see diagnostikavõte noh, kolmanda, neljanda või viienda järgu tähendusega. Aga mulle oli tähtis ja tollel hetkel ka Eesti meditsiinis oli ta oluline. Mis võib-olla noh, minu teaduse juures nii palju, kui ma teda oled teinud, on üks üks ühine joon. Tähendab, mina ei ole püüdnud näidata mingisuguse meetodi võit diagnostikavõte või positiivseid jooni. Tähendab, issand, heas alati hea. Ma alati seda, mis on selles halba või kus ta kasutu, kus ta mõtleb. Ja ma ütleks, et isegi minul väitekiri oli, kahjuks ma lähenesin talle algul väga entusiastlikult, et nüüd on maru head tulemused tulevad, aga lõpp oli siis see, et, et me lihtsalt lihtsalt õnnestus näidata, et vot see meetod on kasutatav teatud piirides ja mitte enam sellel ajal Nõukogude liidus oli valmis peaaegu kõiki asju, sellega oldi valmis diagnoosima. No ta oli päris päris asjalik töö, sai vist igal juhul. See vakk, kinnitas tookordne, see kõrgem Atestatsiooni Komisjon kinnitas ta kolm nädalat pärast kaitsmist ära. Noh, see oli pretsedenditu juhtum, aga ma arvan, et just nimelt sellepärast, et ta oli sedavõrd kriitiline, et kõik need vakki mehed, kes seal osalesid, nad tahtsid selle asja hästi kiiresti ära lõpetada, et ei, tekkis diskussioone. Ja sellest oli kasu edaspidises töös ka midagi pole ju kasu, kui sa ütled, et vot mul läks 60 protsenti head tulemused, mis see 40 protsenti sakraal, et sellega tuleb tegeleda. Ja see on kogu elus, ma ütleks praegu kogu ka poliitikas on seesama lugu ka meie tervishoiupoliitikas. Meie võtame mingisuguse eeskuju, vaatame. Issand, kui hea issand, kui hästi on siin korraldatud, kõik ei püüagi vaadata, et mis, mis selle taga veel teised asjad. Kes halba on taga ja seda enam see, kes oma liini propageerida, see jätab nimelt ütlemata miinuspooled ja meie vahel nagu austusest ja lugupidamisest ei hakkagi ise selle peale mõtlema. Aga kui hakkame tööle, siis löövad need valusalt vastu näppe ja arstiteaduses, võib-olla on hea, kui see on enne läbi kaalutud, mitte siis, kui juba küllap läheb. No üldiselt me peaks rääkima just nimelt rohkem oma vigadest ja vähem oma edust. Sest aga olete näinud, et meie omavahel ajalehes räägitakse, meie vigadest saan küll. Aga ajalehes räägitakse üksikjuhtumist üksikõnnetusest ka kõige paremal tohtri kõige, kõige paremates tingimustes, alati võib juhtuda õnnetus ja sinna ei saa midagi parata. Aga vot kui see süsteem on, siis on halb ja just seda, seda tähendab tohtritööd tulebki analüüsida süsteemselt. Et paljud on, siis läheb hukka neid asju Jaapanis. Hästi öelge hästi, lühidalt Mustamäe haiglas, kus teie siis olete ühe osakonna peal. Kuidas seal viimasel ajal on õnnestunud siis seda majasisest süsteemi. Tervendada näiteks, sest seal on ka vahetunud küll juhte ja nii edasi. Ma arvan, et ta terveneb paratamatult ära, sest iga iga lõppkokkuvõttes läheb iga asi parajasti. No ikka paremaks ja, ja ka meie majas, ega ma ütleks, ta on ikka päris hästi töötav süsteem. Kogu see haigla tervikuna muidugi kui seal sees olles ja normaalse alluv olema kogu aeg jorisen ülemustega vähe, ma arvan, et nad on päris tublit tööd teinud, kogu see ütleme meie sidesüsteemid, praegusel hetkel informatsiooni levik ja nendele küll ei saa, nad on teinud oma parima. Kas alati õnnestub, on, see on iseasi. Enne kokkusaamist panime mõned märksõnad paberile ja nüüd ma vaatan kella ja märksõnu. Ja siin on kirjas minul matkamisest ja matkaja Nendest osas. Nojah, mul on tõesti mõnevõrra vedanud, jälle kogu aeg, saatus. Mul on jah, ma käisin alates 70. Vabandust jah, 70.-st aastast algul käisime ainult suvel matkamas. Siis ma käisin suvel ja talvel matkamas. Ja siis ma käisin talvel matkamas. Nii, nüüd viimased viis aastat, ma ei ole tõesti käinud kuus isegi. Võib-olla elu on muutunud ja piirid on kitsamaks läinud. Matkamine oli selles mõttes hea, ta oli täielik ikka täielik ümberlülitamine kogu sellest olemasolevast situatsioonist. Ja mul isegi abikaasa alati pool aastat pärast talvematka, ma olen niisugune normaalne inimene ja pärast seda ma olen ebanormaalne endale. Ja ilmselt seal põhjus sa oled teises keskkonnas, Sa saad küllalt suure füüsilise koormuse, rääkimata emotsionaalsest lahingust, mis võib vägedest saada. Ja ka alati reeglina olid väga toredad matkakaaslast, ma peaks ütlema, et matkakaaslane või matka ja üldse on kindlasti keskmisest kõrgema intellektiga inimene. Nad ja matkajate hulgas reeglina ei ole, lurjused. Tähendab lurjused ka ükskord matkale, aga vot rohkem ta lihtsalt matkale, et teda ei võeta kaasa. Ja siis on, mul on jäänud neist matkadest. No esiteks nisukesed hirmus ilusad pildid, mida ma vahel niimoodi silmade ees õhtul lasen enda silmadest mööda. Üks oli muide väga sarnane, eile oli seal doktor Aeromaale talve taltalveöö või talveõhtu, mingi niisugune sai just täpselt nii nagu vaadata loojangut mäest ülevalpool pilvi. See oli haruldane pilt, võib-olla sellepärast, et see on seesama jutt oli energiast, eks ole. See on läbi elatud pilt tegelikult. Ja teine muidugi jällegi see ikkagi need inimesed, kellega koos sai seal matkata, sest no te võite ju küsida, et et no mis siis sunnib arukat inimest minema talvel külma, aga 40 kilo tuuri ajal suuskadega kuhugi sinna, kuhu isegi vange ei veetud, Stahli näeb. Aga, aga see on just see erakordne puhtus ja need on midagi erilist ja ma mõtlen, et vot see on see, mille me kaotasime nõukogude võimuga. Tähendab võimaluse käia tegelikult maailma väga ilusates kohtades, sest tänapäeval võib ka käia vist aga natuke keerukas. Kes oleks võinud öelda, et me siis ka väga palju käisime jah, küll ameti hünga abiga, küll sõpradega ja olid mäed kõrged ja olid pikad ja me tundsime ennast hästi ja üks asi, mida mina olen kogenud, ma ei ole küll kõrgele väga saanud, on see, et matkal olles avastat oma tööga, kaaslastest või sõprades omadusi, mida töö juures lihtsalt ei näe, ei, nad ei saa seal vallanduda. Mõni oskab juttu vesta, mõni on väga abivalmis, mõni on väga tähelepanelik. Mõni muutub, nagu öeldakse, kabinetis on ülemusega, seal peab hea meelega toidunõusid seal külmas vees ja midagi niisugust, et inimene läheb kuidagi avaramaks ja suuremaks ja ja üllatab ja, ja see on väga tore, kui inimene, keda tunneta heas mõttes. Jaa, seda küll ja ma ütleks, matkajad on ka mitmesugused. Mul on üks väga hea sõber, kes alati tahab iga mäemäe tippu jäiga künka otsa ronida, kivi otsa ronida ja mina küsin, mis sa sinna lähed. Et siin on ka väga ilus vaadata, tema ütles, ema peab sinna ronima, aga mina jälle alati püüdsin vaadata nende kohalike inimeste elu ja see mind hirmsasti huvitas. Noh, ütleme siin 20. sajandi lõpul inimesed juurtas ja kuidas nende elu. Sest noh, kus seal nii võtad, üheaegsed inimesed, aga nende elu on hoopis midagi muud. Ma olen kogenud Burjaatide juures seda ühes toas elamist, kus ahi keset tuba või seal kollaja Aga samal ajal on nendest midagi väga ausad ja südamliku, mida meil siin, kes me paremini elama ja justkui arenenumalt vahel oleme unustanud või, või minetanud või ei pööra sellele tähelepanu, nii et vahel on selles arhailises midagi, mida peab nagu meelde tuletama ja kuidagi tänapäevaselt jälle oma elukorraldusse võtma, sest nad on looduse lapsed ja nad on loomulikumad ja mõnes mõttes väga ausad ja, ja samas on, mõtled, et noh, nii nagu nemad on ajad ajast mingil moel meist maas, meie oleme ka kellestki maas, eks ole, just ja mul oleks võib-olla, kas ta on? Ma ei oska öelda, kas seal kurb mälestus või, või igal juhul niisugune, mis mind alati natuke heldima paneb või? Me olime Kirgiisias Kirgiisias ja tulin mägedest alla ja siis sattusime ühte juurtesse kus oli üks ema ja kus oli üks haige laps. Isa oli sõitnud kusagile juba abi järgi, aga laps oli haige küll. No ja, ja, ja siis noh, palju seal matkal ikka rohtu kaasas on ja väiksele lapsele pealekauba. Siis püüdsime seda aidata, Ta ja ma ei tea, kas see laps jäi hinge ja mis tast sai edasi ja mõtled, et sellel emal ja sellel laps, lapsel ja see on ka üks mingisugune ühiskonna alge ja ja noh, natuke, aga nende elu lihtsalt on teistsugune. Tähendab, sellepärast ka meie ei peaks kogu aeg nutma taga, et miks meie elu ei ole siin kuskil nagu, nagu Californias kuskil pitsi peale meie elu on see, mis ta siin on, aga mida teha, kui see moraal hakkab vajuma, võib-olla ühiskond vahel vajutab peale vahel oletus, et need, kes on üleval, kukuvad alla, kes on all, saavad liiga kergesti üles toimuvad nisukesed, suured jõnksud inimeste vahel. Mida teha arst, Onjus avitaja, tähendab, ma arvan, et kõigepealt esiteks peaks elama selle mõttega, et midagi pole igast minu arvates peaks nii elama, sellepärast et noh, täna me oleme siin kaks tervet tugevat meest, aga homme võib-olla oleme haiged tähendab, ja siis on meil hoopis teine elu. Siis ei ole enam see elu ja isegi kui me ei ole selles süüdi, tõenäoliselt. See on üks asi, aga niimoodi vastastikku oled sa ütleme midagi reguleerub niimodi loodusseaduste järgi, eks ole. Aga puhtinimlike seaduste puhul ei peaks vaatama, et, et ei tohiks kunagi Enda tõstmiseks üritada kedagi alla tallata. Minu arvates see on üks kõige olulisem asi. Ma enne ütlesin matkajate hulgas lurjused, mott, lurjuse definitsioon minu arvates olekski see, et, et see on inimene, kes enda kergitamiseks tambib teise mudasse. Jaa, jaa. Vaat seda ei tohiks teha. Loomulikult olelusvõitlus käib igal tasandil, aga siis peab siiski vaatama, et see allajääja alla ja oleks ka säiluks tema väärikuse säiluks tema temal sõiduks endast lugupidamine ja minu arvates. Et tänapäeval, kus me näeme neid väga palju neid suurenenud huulte kodutud prügikasti inimesed edasi. Nad on vist kaotanud kõige olulisemad kaotanud tegelikult endast lugupidamis. See on kõige kõige hullem, mis võib inimene kaotada, kuni ta veel ise väärikas on. No hea küll, on see kuup katkine ja raha põle ja aga kui ta selle kaotab, siis on ta läbi. Ja, ja kahjuks meie ühiskond aitab kaasa vägasele enese väärikugasse kaotamisele. See on hull lugu ja noh, me enne rääkisime siin, et jutt tuleb ükskord lõpetada ja millegiga lõpetada. Oleks see oli kas Navoy või Omar hai hambaid, keegi ütles niisuguse luuletuse, et hea valitseja noolele seab kulda, et haavatu saaks haavadele võiet ja surmatuseks surilinas maetud muld. Meie ühiskond praegu ei seanoolele kulda.