Tere hommikust, kõikidele raadiokuulajatele taas jutusaateaeg. Kaks inimest on raadiomajas stuudios, üks raadiomaja poolt, teine raadiomajast väljastpoolt. Ühelt poolt täna Tarmo Tiisler ja raadiomajast väljastpoolt Indrek Salis. Tere hommikust. Tere hommikust. Indrek, sina oled mälumängur, Eestis üks tuntumaid. Tänapäeva keeles võib vist öelda, et oled Eesti staar, mälumängur. Jah, mälu mälumänguga olen tegelenud küll, jah, päris tükk aega ja, ja, ja eks eks mind jah. Võib-olla paljud tunnevad jah. Ja intervjuud kokku leppisime või siia saatesse tulekut kokku leppisime, siis ma vastasin kokkuleppe järgselt, et sul on päev varem olnud 50. sünnipäev, mille puhul saame ka sind siin õnnitleda. Suure tänu, tänu ja eks me sinust läbi mälumängu paljuski, no räägime, tõsi küll, mind huvitab ka see, mida sa mälumängu kõrvalt teed, juhul kui sa midagi teed, aga, aga ilmselt ju teeb, sest kui ainult tegeleda mälumängudeks valmistumise ka, siis vist läheb hulluks kätte. Nojah, või ikkagi vaheldust on kindlasti vaja ja ja noh, selge see, et, et on, on, on, on erinevaid tegevusi siis ka meie elus, et kui, kui nad ainult nüüd ühele ühele asjale keskendumine Ja põhimõtteliselt siini vastad sina ka minu küsimustele või mingitele suunavatele lausetele ja mälumängus, sa vastad küsimustele, kus sa pead mingit fakti teadma. Meie saade ei ole küll väga kaua veel kestnud, aga sa oled varasemalt ka olnud erinevates saadetes külaliseks. Kas vastata on lihtsam küsimusele, mis on selle riigi pealinn või lihtsam on vastata küsimusele, et kuidas sul sul muidu läheb? Jah, võib-olla mõnele sellisele konkreetsele fakti küsimusele isegi lihtne lihtsam vastata, kui, kui on vastaste vastust teada niimoodi ilusasti, sest et noh, võib-olla sellist oma olemist ja tegemist võib olla nii, nii tavaliselt ei kipu siin argipäeva tuhinasse niimoodi fikseerima mõtlema sügavuti, et mõned sellised nii-öelda oma elukohta puudutavad küsimused siis panevad mõtlema, et vot ma võib-olla sellel nurgal ei olegi neid asju mõelnud, et et jah, et selles mõttes võib-olla mõnikord isegi lihtsam sellistele konkreetsetele mälumängu küsimustele vastata kui, kui selliste üldisematele Küsimustele, kui tihti sa satud mingisse seltskonda, kus Sult vaadatakse, too indrek salliscule küsiks sult midagi või öeldakse sulle, et kuule, küsi midagi. Noh, tegelikult üsna üsna tihti jah, et, et noh, loomulikult siin oma oma sõbrad ja lähemalt tuttavad, et nemad, nemad muidugi teavad ja nemad niimoodi lihtsalt niisama nii-öelda kiusama ei tule selle selliste küsimustega. Aga sellised inimesed, kes, kellel võib-olla juhuslikult satud kui ja kes tunnevad ära ja siis kasutavad nii-öelda juhust, et et kas siis kas siis minult midagi küsida või siis öelda, et vaat milliseid huvitavaid küsimusi näiteks teavad või et kas mina seda teadsin, miks nemad teavad ja ja ei, no ütleme, et, et ära sa mind nagu tüüdanud ei ole veel siiamaani, et, et nii-öelda see kõik kõik veel sellises täiesti mõistus mõistlikkuse piiridesse. Et, et, et jah, niimoodi tänaval käies niimoodi järjest inimesed ei tule tule küsima mälumängu küsimusi annaks veel. Mida su perekonnanimi Salis tähendab? Jah, ma olen seda nagu ka uurinud, et tegelikult seda perekonnanime on, on, on ka väga paljudes kohtades mujal Euroopas tähendab, Eestis Eestis peale meie pere perekonna ei tea olevat, et et näiteks Kreekas seal vaadati, et päris oma poiss, teod kindlasti sina spordireporterina, et Itaalias on selline vasaraheite tütarlaps, käisime Silvia Salis. Prantsusmaal oli, oli kunagine kabareeasuta Robersalis ja niimoodi ma olen uurinud, et saalis on üks aadlisuguvõsa Itaalia Šveitsi juurtega, ma ei tea nüüd, kas, kas nimi on kandnud sealtkaudu, igatahes Vastseliinas on linnus, mis on kunagi kuulnud kellegi Reinhold fon Salisele jaa, jaa. Lõuna-Eestis on ka selgeks kaks mõisa, mis on lagunemas vana Saaluse uus Saalused siis saksa keeles Altsaalis Sophia ja no ei salli Sofia. Ja lisaks on veel Lätis on jõgi nimega saavad otsa ja, ja seal on massalazza siis ka Salatsi jõgi on siis saksa keeles Salis. Et selliseid seoseid erinevatesse maadesse on selle perekonnanimega aga, aga jah, täpselt seda päritollu, kuidas ta nüüd on jõudnud? Siiani ega, ega, ega seda, seda nii lihtne selgitada ei olegi, aga sina oled ikka eesti mees, mina olen igati eesti mees, jah, et et seda nüüd interneti kaudu siin need suguvõsa uurimused toimuvad Jevgeni programm ja sealt on siis tulnud jah, selliseid. Olen seal püüdnud ka nagu uurida, aga seal noh, ütleme jah, pole, pole õnnestunud väga kaugele nimega tagasi tagasi minna kusagil 19.-sse sajandisse, et sealt Lõuna-Eesti kandist on, see, on see nimi ikkagi nii-öelda edasi kandunud. Me kõik tuleme oma lapsepõlves, mis seal salata ja saame mingisugused eluks kaasavõetavad pildikesed või, või elustiilid või hoiakud ju lapsepõlvest kaasa. Ja sina oled siis nüüd mälumängur lisaks kõigele muule. Ma arvan, et juba lasteaias tehakse aeg-ajalt kõiksugu viktoriine ja ja, ja siis on neil põnev vastata ja eriti tore on siis, kui mõne viktoriini võidad, oled teistest natukene targem, aga, aga sinu kujunemine mälu mänguriks, millal see algas ja millal sa tundsid, et see on kuidagi väga lahe elustiil? No lasteaias küll nagu tõsi küll, ei mäleta sellist sellist konkreetset mälumängu või alget või viktoriini. Tõsi küll siis sai, sai igasugu neid muinasjutte seal jutustatud või loetud ja räägitud, et see oli, see oli võib-olla ka teatud määral, et ei nagu meelde, et oli, oli huvitav ja edasi rääkida siis loetut, et selles mõttes luga lugemisega alustasin üsnagi varakult, et väidetavalt siis kolme kolmeaastaselt juba ja ja eks noh, võib-olla selles mõttes mingi mingi huvi maailma asjade vastu siis, siis ikkagi tekkis aga noka kooli. Tal ei olnud veel see asi nii nii-öelda sügav, kuigi tõsi küll siis koduses ringis ema-isaga ikkagi vaadati neid pühapäeva hommikusi mälumänge Eesti televisioonist mis olid siis jah, väga populaarsed kõikjal ja, ja kus võistlesid siis erinevad asutuste võistkonnad ja ja eraldi Hardi tiidus seal üks, viie vastu ja ja noh, ütleme, et neil perekonnas jah, oli selliste saadete vastu huvi ja isa ema gaasial ikkagi teadsid hästi, palju vastu ja siis ma mõtlesin, et see oleks ka päris päris päris põnev. Niimoodi niimoodi teada seal teleteleri ees, aga nii-öelda veel veel nagu sellist teadlikult selles suunas liikumist endale ei olnud, eks seal oli ka muidugi neid, neid viktoriin on nüüd meil on olnud kooli kokkutulekuid ja ja on siis mulle meelde tuletatud, et ma olevat ka ka kooli või klassiõhtutel, ma olen viktoriini korraldanud, mul omadused nagu täpselt meeles ei olegi olnud, aga oli küll jah siis noh, ilmselt kaljus tänu sellele telerile ja siis ka raadio Tarkade klubil oli see ikkagi üldiselt ka sellel ajal populaarne siis seitsmekümnendatel 80.-te alguses, et et igal pool ja meil koolis oli ka, oli selline viktoriinisari siis klasside vahel, mida küll mina ei korraldanud, aga siis oli, olime natuke nooremas klassis, et selle pealkiri oli loll on olla loll. Ehk siis kui mõtlema hakata, et noh, selles mõttes, et, et kus on siis rõhud on, et et loll ei ole nagu hea olla, et, et selline selline selline sari oli ja ja seal sai nagu osaletud, aga, aga nii-öelda tõsisemalt, siis siis sai, sai, sai mälumänguga ikkagi tegelema hakatud, siis ülikoolipõlves Tarkade klubile saatsid kirju ka või? Kooliajal mitte ülikooli ajal juba hakkasin saatma, kahjuks väga tihti sinna ei saanud, ei saanud ma eetrisse oma küsimusega, et ilmselt leidus paremaid küsimusi, siis, siis siis rohkem, kuid, kuid mõnikord on ikkagi ikkagi lõpuks õnnestus ka oli siis äge tunne, oli, oli ka ikkagi raadiost loetakse ja sest et jah, et kui jah, kui nüüd meelde tuletada, siis ka tegelikult kunagi ilmus selline lastele koolilastele ajaleht Säde ja seal sai lahendatud, et igasuguseid mõistatusi ja saadetud sinna siis kui seal ka ilmus nimi, et õigete vastuste hulgas oli hindaks alis Tallinna kaheksandast keskkoolist, et siis oli siis oli ka ikkagi uhke tunne ja seal teised lugesid otseselt näed, et jah, et nagu selline selline etapp ka ka meelde, et et nagu huvi selliste asjade vastu on ikka ikka ikka on niimoodi pidevalt mingil määral olnud. Aga koolikeskkond oli selline, millegi teadmist soodustav või olid sa selline tegija omas koolis, sest et näe, see on indekseid, kõike. No ei, päris nüüd nii, nii kõva tegija ei olnud, et, et et jah, et need mälumängud olid nagu selline mitte mitte nüüd väga tihti toimuvad üritused vaid vaid nii-öelda muuseas ja. Noh, eks ma seal õpilaste hulgas ikka pigem nii-öelda seal parimate hulgas olin mitte nüüd siin mingi eriline eriline, eriline õppija ja, ja kogu kooli nii-öelda priimusega. Aga jah, et enam-vähem enamvähem ikka siin Sindiaatia kooli ajal. Jah, aga sellist tõsist mälumängu veel teil ikkagi olla. Mulle millegipärast tundub, et selline mälumängu huvi algab suuresti huvist ajaloo vastu. On mul see kujutlus kuidagi õige või, või sinu puhul on olnud teisiti. Eriti just nõukogude ajal, kus ju kättesaadava kirjanduse hulk oli üsna piiratud toodud ja, ja see, mis tulid ette, oligi mingisugune kreeka mütoloogia või siis mingisugused ajaloolised raamatut, kus siis midagi jäi meelde ja ja mille teadmine oli justkui näitaja, pluss siis kõik võimalik muusika, mis bändis. Keegi trummar oli, jajah, no muusika, muusika kindlasti jah, et ja tõepoolest, eks, eks ajalugu ka jahma mõningal määral. Et jah, tõesti, need olid nagu sellised valdkonnad, mida siis ei olnud selliselt suurelt keelustatud või, või, või jah, selle info infosaadust, kuigi noh, ütleme ega ansamblitega ka nii lihtne ei olnud, kuigi jah, ikkagi paljud, kellel oli siis välismaa sugulased või siis tutvused siis ikkagi muusikat liikus nagu, nagu üllatavalt kiiresti nii-öelda juba juba plaatide ilmumisest. Kohe siia Eestisse ja ja muusikahuviliste ringkonda, et. Aga jah, et, et mõnes mõttes kindlasti jah, et, et see ajaloo huvi ja on on jah, sai, sai loetud ka ikkagi päris päris palju, palju raamatut tollel ajal. Aga jah, võib-olla ka ikkagi nagu üldisemalt, et huviga ka jah, nii-öelda kaugete maade vastu ja ja võib-olla sellised geograafiateemadel Tehke siis vaatasid entsüklopeediast lippe ja, ja need meelde, mis meeldisid. Küll jah, sai, sai joonistad isegi isegi ümber vihikusse, et et see oli jah ka huvitav lipud ja pealinnad ja siis tuleb nüüd ka meelde see, et tegelikult geograafia tunnis seitsmendas klassis siis oli, oli meil juttu siis jah, maailma riikidest ja nende pealinnadest ja siis juhtus nii, et selleks ajaks ma olin, olin pea kõik tollased riigid ja nende pealinnad omale omale selgeks teinud ja õpetaja oli väga imestunud, üllatunud, siis kutsus mind nii-öelda selliseks esinemiseks 11. klassitundi ja ja siis laskis näidata siis neid maailma riikide pealinnasid ja kaardi pealt ja ja siis oli jah, see selles mõttes, see oli küll üks, ütleme selline selline väga asjaliku natukene niuke kõhedust tekitav moment, et ikkagi nii-öelda neli aastat vanema publiku hulka, et kas, kas siis nüüd ikka nii hästi läheb, et siis geograafia õpetaja Anderson jah, näitas siis 11. asja, et ka näete, seitsmendas klassis võib võib asja juba nii nii hästi selgeks saada, aga jah, et, et see, noh, ma praegu mõtlen, et ma ei ole kindel, kas ma, kas ma praegu kõikide maailma riikide pealinnasid niimoodi täpselt kokku ajama, aga siis oli neid muidugi natuke vähem ka. Aga olid sa selline teadlastega eputajaga mõnes koolitunnis, kui oli noh, just nimelt aja loobub või, või geograafiatundjaid, kui õpeta midagi, räägi, siis sina niimoodi veetleva elegantsiga torkasid koha pealt vahele. No ikkagi harva, et ma nii väga-väga-väga ei hakanud hakanud esile esile ennast upitama. Et et üldiselt jah, noh, lihtsalt oli, oli, oli võib-olla nagu lihtsamalt, kui, kui juba räägiti seda, mida ma niigi teadsin, aga, aga kindlasti oli seal ka paljut. Et päris nii, nii tubli ma ka ei olnud jah. Aga sa rääkisid, et sul selline sügavam mälumängu huvi tuli ülikooli ajal, et kuidas see muundumine järsku tuli või kuidas teadmine tuli või mida sa siis hakkasid mõtlema, et kelleks tahad saada ja tahaks võita nii kena. Nojah, peale peale kooli lõpetamist, siis ma lõpetasin Tallinna kaheksanda keskkooli, mida, mida kahjuks praegu enam ei ole sellisel kujul, et, et see on muutunud hiljem siis sellega siumiks ja siis põhikooliks ja nüüd ei ole üldse seisab see koolimaja tühja maa. Et siis astusin jah, Tallinna tollasesse polütehnilisse instituuti Sis praegusesse tehnikaülikooli ehitusteaduskonda ja erialal, siis veevarustus ja kanalisatsioon, et mille siis siis lõpetamiseks töötan sellel alal tänase päevani. Ja, ja eks see, võib-olla juba see nii-öelda see ka elukutse valik või kõrgkooli valik oli, oli, oli natukene keeruline ikkagi mõnes mõttes, et kuna kuna kooliajal ei olnud nagu mul väga selget eelistust siis nii-öelda humanitaar või, või reaal- või tehnika poolel, et enam-vähem proovisin kõik asjad kuidagi kooli kooli tasemel selgeks saada ja ja lihtsalt siis noh nii-öelda erinevate asjaolude summeerumisel siis ikkagi valisin jah, inseneriõpingud Tallinna Tehnikaülikoolis ja loomulikult ei kahetse siiani, aga aga võib-olla siis nii-öelda see teine pool, see nii-öelda humanitaarpool, mis nagu sellega tahes-tahtmata tahaplaanile ka nii-öelda esiletulekut ja selleks väljundiks siis saigi saigi mälumäng näiteks kus ikkagi ütleme suureks Gonzales humanitaarpoolel küsimustele, et noh, mida on ka lihtsam küsida ja võib-olla huvitavam ja ja ja ütleme jah, et nii-öelda tehnikaülikooliprogrammist siin füüsikastusid Raulikast, et neid, neid küsimusi väga palju väga palju, muidugi seal seal seal tavaliselt ei küsita. Oli Eesti mälumängu elus ilmselt räägime 80.-te teisest poolest praegu laias laastus või 80.-test ja mälumängus oli selline tegijate vaheline hierarhia ka, kus siis eesotsas oli Aarne Sirel ja, ja veel vana hea Hardi tiidus ja siis mõned inimesed veel Robert helde ja keda me siin nimede poolest mäletame, siis tulid sellised altpoolt noored ja vihased mehed. No põhimõtteliselt küll jah, et ikkagi ikkagi jah, ütleme Hardi tiidus oli selline nagu juba elav legend, et tema temaga nagu mina ei olegi mälumängul selles mõttes kokku puutunud, et võistlusmomendil tema on olnud ikkagi kas siis žüriis ja tema oli muidugi selles mõttes žüriis oli väga-väga hea liiget, et tema oskas oma peast kommenteerida neid vastuseid, ta istus laua taga, ega ta ei olnud ise seda küsimust teinud, aga tal oli lihtsalt selline evolutsioon, et ta vaatas neid vastuseid, mis olid mõlemad võistkonnad või võistlejat saatnud ja siis kommenteerides ütles. Oi võib-olla see on hoopis täitsa mööda pandud ja vot see on juba enam-vähem ja ja tal oli nagu iga iga asja kohta öelda, et see oli nagu tõeliselt huvitav. Vaadata, et lisaks sellele mälumängule siis selline žüriis istunud Hardi tiiduse kommentaarid, mis, mis andsid asjaga palju juurde, et tema oli nagu, nagu nii-öelda juba juba juba juba väljaspool otsest mälumänguga. Jah, mõigu KEKi võistkond. Ja oli ka eesotsas, kes, kes oli ikkagi tollel ajal ja vaieldamatu valitseja siin Eesti Eesti mälumänguseltskonna hulgas ja ja jah, ka paljud teised Kekidest tulnud mehed või ütleme, need võistkonnad Tartust KEK Lembit Ainso, Pärnu KEK, olisin, Jaan kabin. Hajuge Jaan Loide ja seal ja, ja Viljandist oli Kogaavini sovhoostehnikumist olles nime all Peeter Kubo ja ja, ja sellised olid, olid nii-öelda ikkagi juba ütleme aastaid teleekraanilt tuttavad mehed võistkondadest, kes, kes olid ikkagi nii-öelda seal seal nii-öelda eliidi hulgas ja siis niimoodi pooljuhuslikult, et sattunud sinna siis nooremate mälumängureid, et tegelikult meie või mina siis konkreetselt jõudsime mälumängu siis just tänu sellele kellelegil tuli idee, aga ei tea, kas oli see õie heinmaa või keegi teine, saate toimetajatest. Et, et kui, kui stuudios siis tuli oli mängu nimel, kes kes keda. Et stuudios ringiratast istusid võistkonnad, siis nii-öelda asutuste võistkonnad ja keskelt žürii siis tekitada sinna nii-öelda teine korrus nagu amfiteatris, kõrgemale, kuhu siis paigutada tollased kuus Eesti kõrgkooli ja, ja kuna siis just Ta oli, oligi sobivasti maa, teise kursuse, ei siis esimese kursuse teisel poolel olin sai eksamid tehtud ja, ja, ja vaba aega tekkis, siis nägin, et on, on mälumäng plaanis ehitusteaduskonnal, lastasin läbi, saime üllatuslikult väga hea koha eest esikoha jagamine ja sattusin siis kohe nii-öelda tähelepanu orbiiti, et ilma ilma mingisuguse suurema ettevalmistuseta loomulikult ja ja kui siis mõni aeg hiljem siis hakati otsima siis, et see oli siis järgmisest sügisest teise kursuse sügisest, et et oleks seal telehooaja sisse, aga kõik olid esindatud siis siis sattusingi sinna TPI võistkonda koosseisu ja sellest ajast, siis see on siis 82. aasta sügis, siis, siis siiamaani on see nüüd nii-öelda tõsise mälumängu mälumängu siis tegevus edasi edasi käinud. Me jõuame kindlasti ka selleni, kuidas sa tänapäeval nii-öelda trenni teed või kuidas sa ette valmistada, aga aga kuidas see kaheksakümnendatel oli nende härrade puhul, keda sa just nimetasid, tead sa Aare Sirel näiteks, kui palju ta ette valmistas, kas ta mingit tööd teha jõudis sinna kõrvale või, või ainult? Jah, ega ega seda nüüd niisugused väga suuri saladusi Tollustele noortele muidugi muidugi ei jagatud, et, et eks neid jutte juttu oli, oli igasuguseid, et et mõnedki ametikohad loodi just selliseks selle jaoks, et inimesed saaksid rahulikult Endal lugeda, uusi ilmunud entsüklopeedia köiteid läbi töötada ja muud materjalist, ega siis tol ajal ju tõesti seda väga palju ei olnud. Konkreetselt Taarja sirel, no temal nüüd päris nii see ei olnud, sest tema ikkagi töötas mõigu KEKis juristina ja tegi ikkagi ikkagi nii-öelda oma oma põhitööd seal seal palju ja ta tegutses ka veel rahva hinges oli selline selline väga aktiivne aktiivne mees ja ja, ja temaga siis jah, saime, saime, saime tuttavaks ja ta kutsus siis lõpuks mind ka oma nii-öelda kuulsasse mõigu KEKi võistkonda nii-öelda selle lõpu lõpuaastatel, siis oli mul kau au temaga koos seal mängida. Aga aga jah, eks, eks ole jah, inimestel võib olla erinevad erinevad nipid, nõksud, aga, aga jah, tal on ikkagi üks, üks põhiline on see, et kuna siis oli just see uus ene või mis hiljem oli idee musta kant, musta kaantega ilmus niimoodi kõik köidet kaupa, siis siis peas olevat, et noh, nii mängutegijad kui ka kui ka siis mängus osalejad, siis kui, kui pärast statistikat teha, siis kippus vastuseid päris palju olema nagu sama algustähega, et et, et siis raskest köitest võetud võetud fakte. Tähendab, mis see käibki siis nii et sa võtad ene ette või noh, siis käis nii, et võtad ene ette või siis entsüklopeedia ette ja hakkadki niimoodi lehekülghaaval minema ja lugema. No ma olen kuulnud, et mõned on nii teinud, minu, mina ise nagu ei proovisin seda ka ülikooli ajal, aga ei viitsinud väga kaugele minna, et ta ikkagi tüütab ära, et selles mõttes selline kuiv teaduslike artiklite tekst, et lihtsalt pigem pigem võib-olla nii, et siin sirvid ja ja vaatad mõnda mõnda kohta, mis, mis on ja mida noh, mõnda mõnda märksõna, mis, mis võib olla nagu enne huvitanud, vaatad, seal täpsustad üle, et et jah, ma nüüd jah, nimesid võib-olla ei tea, aga ma olen kuulnud, et mõned, mõned on ikkagi need entsüklopeediad ka niimoodi täpselt leht-lehelt läbi töötanud, aga aga siis mingeid märkmeid ka tehakse või lihtsalt võetakse. Kuidas kellelgi on, et see nii-öelda mälu tüüp, et, et eks see ole ka üks huvitav asi, mida, mida ei ole jõudnud nagu uurida. Tegelikult tehakse neid mälu mäluuuringuid seal psühholoogia valdkonnas ja siin ju Eesti Eesti päritolu Kanada teadlane, eks ole, Endel Talving on selline maailma maailma ekspert sellel mälualal, et et, et neid asju nagu kokku viia, et mälu mälumänguga ma ei tea, kas, kas keegi uurimisi on teinud, et aga, aga igal juhul nii palju on, et mis ma ise oma käest, et, et noh nagu kaks kaks põhilist mälu nagu nägemismälu või kuulmismälu ja ja ütleme ka siis võib-olla käesolev mälu, et kirjutamine, et, et see on inimestel erinevaid, kes lihtsalt vaatab jätab pildi mäluna meelde, kes peab seda ümber kirjutama seal nagu koolis, eks ole. Õppetükid ja eksamiteks valmistumine, et et läbikirjutamine siis võib-olla läbi käe ja silma saab, saab nagu suurema jah, tõepoolest seoses selle, selle tekstiga. Jaa jaa, jah, mõned on selline kuulmismälu rohkem, et et tegelikult jah, eks see, eks see lugemine aitab. Kui mul tütar, kes keskkoolis seal seal neil oli räägitud, et kui inimene loeb midagi kuus korda, siis ta teeb su lõpuks noh, kindlasti meelde. Kui ta loeb, et siis võib-olla jääb ja, ja nii edasi, aga umbes et on kindlaks tehtud, et kui kuus korda on sul mingi info läbi loetud, et siis siis, siis jääb see lõpuks meelde. Aga toona sa lugesid nagu normaaltempos või mingisugust kiirlugemist või diagonaallugemine. Ei, ma lugesin ikka normaaltempos, et ma olen küll hiljem käinud, tõsi ka kiirlugemiskursustel märgiga saada paremaks või? Jah ja ütleme eesmärgiga ka nii-öelda võita aega sellest, et ajaleht tõde ja muude muude trükiste lugemisest, et jõuaksin, ootame, ootame nagu läbi lugeda, aga, aga ütleme nii, et jah, paraku ei, ei ole ma seda seda rakendanud. Jah, kuigi see on, see on nagu päris huvitav, et nii-öelda noh, see nagu diagonaal lugemine, et sa nii-öelda nagu pilguga nagu haarad nagu terve lehekülje ja keskendud nii-öelda olulisematele asjadele, aga aga noh, eks see tahabki hajutamist ja, ja seal ei olnud veel omaette omaette tehnoloogia Nii nüüd me saame ka korraks sisse hingata, sest me oleme siin rääkinud ja hinganud välja esimese saatepoole. Indrek Salis on valinud ka kaks muusikapala meie saatesse ja esimene tuleb nüüd, aga sinu sissejuhatusega? Jah, ütleme, et minu muusikamaitse on selline selline väga-väga laialdane ja ma siin mõtlesin tükk aega, mida siis mida siis valida sellest ja mõtlesin. Et et võib-olla algatuseks valiks midagi klassikalisest muusikast, et et mis on ka üks mu suur lemmik ja, ja, ja nendest heliloojatest siis võib-olla just nimelt Wolfgang Amadeus Mozart. Ja siis selline lugu, mis siis võib-olla ei ole, ei ole nüüd nii. Nii tihti võib-olla mängitud, kuid kuid, kuid on on väga, väga kena lugu niimoodi hommikuseks kuulamiseks. Ja selle, selle pealkiri on boikieszapeed ja, ja son piinu aaria ooperist pulm, et, et selle, sellega etendusega seda kahjuks siin Eestis etendata, aga, aga mul on, mul on selline huvi, et kui võimalusel välismaale sattuda, ikkagi näha ka mõned ooperi või muud muusikalavastuse taga. Ja siis ühel korral, kui ma olin Austrias Viinis, sattusin siis sinna fini folksoperasse ja kus seda globino aariat Geo Pino osas siis oli meie Annely Peebo ja see oli väga-väga fantastiline sooritus. Ja siin kahjuks jah, plaati tema esituses mul mul ei ole, millegipärast ma loodan, et see kunagi ka ilmub, aga nagu praegu laulab seda, seda siis lõika. Fonstade on siis tuntud Ameerika laulja. Jutusaate teine pool algab nüüd külastajana Indrek Salis mälumängur ja saatejuht Tarmo Tiisler. Kui nõukogude peri otse läbisid tus, oleme aega. Kust alates päris varsti tuli ka internetti maailm meile uksest ja aknast sisse ja ja kuidas sina kui mälumängur selle kõik vastu võtsid, ma pakun sulle välja mingi variandi ja sina ka ümber või kinnita, et alguses oli jube põnev sest avastasid, et millised võimalused on saada juurde uusi teadmisi ja siis mingil hetkel avastasid, et internetti on võimalik ära uppuda. Oli umbes nii. Umbes nii, umbes nii, ta oli jah, et et ega alguses ja neid, neid võimalusi ei osanudki võib-olla ka ka leida ja, ja võib-olla neid neid ei olnudki, et noh, praegu näiteks Vikipeedia, mis on ammendamatu nii-öelda allikas siis erinevatele faktidele infole et esialgu see internet oli, oli, oli, oli pigem nagu jah, selliseid võib uudisportaalid ja, ja lihtsalt lihtsalt jah, emailide saatmiseks ja vastuvõtmiseks, et nagu esialgu ei, ei osanudki ka nagu aru saada, et kui palju seal seal võimalusi avaneb, jah, aga aga aja arenedes siis jah, selgus, et ikkagi tõesti seal, et infot on palju ja tuleb iga päevaga juurde ja ja et ega ega seda kõike hallata tõesti ei jõua, aga, aga noh, nüüd olen nagu nii-öelda sellega jah, tõesti pinud, et, et on, on seal nagu on jaa jaa. Et hea, et on võimalik niimoodi kiirelt kontrollida asju, võib nii-öelda üle vaadata, et et ka näiteks mängu mänguvõistlustel, et kui, kui tekib võib-olla küsimuse osas vastajatel mingi potest, et minu arvates asi ei ole nii ja see vastus peaks olema hoopis teine, et siis siis vanasti oli nagu see, et noh, et siis kas siis helistati koju, kellega, et vaata entsüklopeediast järgi, eks ole, või, või et või siis läks sellega nii palju aega, aga nüüd, kui on ka igal pool nii-öelda internetiühendused, siis, siis saab seda nii-öelda kohe kohapeal kassast lahkumata nii-öelda järgi järele kontrollida ja ja siis siis otsustada, et kas siis kas siis protest on õigustatud või mitte, et selles mõttes see annab jällegi jällegi nagu nagu häid võimalusi. Kui sa lähed mälumänguvõistlustele võistlema, räägime praegu sellest poolest, siis on see selline noh, tõsine võistlusele minek, nagu sportlastel on võistlusele, ehk siis nad on sellest eelneval õhtul juba endasse sulgunud, hommikul on veel rohkem endasse sulgunud, teistega ei räägi, on üsna närvilise turtsuvat värtsuvad kuidas, kuidas solvab? See on nüüd erinev, et eks mina ka jah, ikkagi. Noh, ütleme ütleme, olen võibolla võibolla keskendunud, ütleme eelmisel õhtul võib-olla veel veel mitte, et tihtipeale on need ikkagi ju mälumängud, toimuvad laupäeviti, laupäeva hommikuti ja eelõhtul on siis nii-öelda nädalalõpu mõni üritus, mis nüüd ka päris pikale kesta, et selles mõttes selles mõttes veel nagu seda, seda, seda muret ei tunne. Reede õhtul, kui on, kui on pidu või, või mingi sünnipäeva üritus, et, et mis need, mis need laupäeval saab, et aga jah, et, et ikkagi enne mängu, jah, kuigi on juba seda ikkagi siin paarkümmend või jah, üle 30 aasta mängitud, et ikkagi selline väike naeru tuleb sisse ja ja jah, meeldib ka umbes niimoodi, et jõuda sinna tegelikult võistluspaika suhteliselt vahetult enne enne mängu, et, et mitte seal pikalt nii-öelda küpseda. Aga te, kui te konkurentidega enne mängu kohtute kuidagi ikka suhtlete ka või või, või nisuke mordide nägudega käituda. Sama rada. Ei no ikkagi jah, loomulikult suhtleme ja loobi mõtet, et nii, nii, nii keskendunud see see asi ei olegi, et et jah, lihtsalt, et kui, kui on individuaalmängijat, siis ma lihtsalt üritan kohale jõua suhteliselt suhteliselt vahetult enne mängu, aga kui on paarismäng, siis minu praeguse aja siis paarismängu partner Alar Heinaste, et temal on talle vastupidi tema taks hästi varakult kohale tulla, et siis seal nii-öelda kohaneda olukorraga, siis me siis me teeme seal seal kompromissi, et kas siis mina käin veel kuskil vahepeal jalutamas ja ja nii edasi, et, et mul on nagu jah, selline selline asi, et ma noh, ega, ega mitte, et mitte, et mul suhtlemise vastu enne seda mäng oleks midagi, aga lihtsalt, et et see nii-öelda samas kohas olemise pinge pika aja jooksul siis võib-olla võib-olla tuleb, tuleb nagu juurde, aga eks mängu jooksul ta muidugi jälle jälle jälle jälle hajub ja siis keskendu sellele mängule. Ja siis on, käis viimase küsimuse kord ja sa tead, et sellest küsimusest võib sõltuda võistluse võit. Kas see blokipäraga Eks ta, eks ta mingil määral ikka jah, et ja, ja noh, ütleme, et see sõltub olukorrast, et võib-olla kui on pikalt kestnud mäng, siis lõpuks juba nii alla nii-öelda väsinud ja tühi ja, ja, ja noh, näed, et ei, ei, ei ole seda ei ole seda reipust ja jõudu sealt välja mõelda, kui sa kohe ei tea. Aga noh, ütleme et mul nagu ütleme niisuguseid väga, väga suuri muresid või selliseid psühholoogilisi blokeeringud ei, ei ole nagu ei ole, ei ole esinenud oma arvates, et näiteks noh, võib-olla mõnes mõttes ikkagi küllaltki pikse mängukogemus on, on ka, et olgu et see on nüüd üks mäng, et neid mängal olnud ennem loodetavasti tuleb ka edaspidi, et, et mis siis ikka, kui kui nüüd nüüd ei õnnestu nii hästi, kui kui võiks Sa oled ju ka mänginud päris palju telemängudes nüüd tänapäeval kaasa ja ka kuulsas miljonimängus jõudnud selle miljoni küsimuseni, et et siis sina ja miljoni küsimus olete seal vastamisi ja sa pead nüüd midagi midagi otsustama, et mis mis asi sa mõtled ja tunned seal? See oli, see oli huvitav jah, sest et noh, ütleme, et esimest korda, kui ma jõudsin miljonimängus ikkagi kaugele oli, oli, oli see veerand miljoni peale ja läksin nii-öelda poole miljoni küsimust vastama siis sellise üsnagi umbropsu või oma oma sellise emotsionaalse laengu pealt siiamaani jõutud ja nii-öelda osaliselt ka ka mitte kindlate teadmiste pealt vaid, vaid nii-öelda õnne pealt, et et ega noh, et ehk siis nagu õnn saadab nüüd selle küsimuse peale ka, aga aga paraku siis siis täname juhtunud ja kuigi jah, Hannes Võrno seal keevitus ka, et mõtle ikka järgi, siis ei hoolinud ma nendest märkidest ja vastasin hoopis valesti ja pudenesid valusalt. Kaotasin ühe hetkega veerand miljonit. Jah, nojah, tegelikult 32 jäi küll alles, eks ole, aga ikkagi jah ja, ja noh, aga samas samas oli oli, oli see selline selline otsus ja selline tunne, et miks mitte ja ei hakanud nagu seal raha lugema nagu seal soovitataksegi, et mängu ilu maksab ka midagi, aga aga teinekord jah, kui ma jõudsin, siis juba ja ikkagi ka juba see pool miljonit ära vastata, siis ma mõtlesin, et noh, nüüd nüüd on see teinekord, et nüüd peaks nagu käituma teistmoodi ja, ja kui tuli see miljoniküsimus ja, ja mul ei olnud nagu selget eelistustest nendest antidest, siis ma mõtlesin ja ei mõelnud välja mingit selget, selget juhtlõnga sellest ja siis loobusin vastamisest, mis oli siis tegelikult tagantjärgi täiesti õige otsus. Kas see televisioonis mälu mängimine on kuidagi pingelisem või keerulisem, ka teadlaselt sai nohis omaette, aga, aga kõik kõik vaatavad. Nojah. Ratas küll jah, selles mõttes küll ja et noh, prožektorid ja kaamerad, eks ole, mis, mis paljusidki häirivad halud ja, ja ma tean, ma olen mälumängurid, kes on tegelikult väga-väga tugevat nii-öelda tava tavamängus, et nad eriti telemängu ei armasta või nad ei tulegi ja, ja ütleme siis, lai lai rahvahulk ei, ei teagi neid, eks ole, kuigi tegu heade mängijatega. Aga noh, mul on nagu see, et tõesti seal juba nii-öelda üsnagi vajaka, et siis nii-öelda ülikooliajast on see telekogemus olemas, et nagu selles mõttes sa mind mind nagunii väga enam rööpast välja ei vii, et lihtsalt ajutisel olukorraga elad sisse ja ja, ja mängid nagu mängid. Elad üle ka, kui ei võida? No elab üle küll, jah, eks esimene emotsioon nagu on selline, aga pettumus, aga, aga, aga eks siis tuleb jällegi mõelda sellised filosoofilisemalt, et mis seal ikka ja ja, ja elame üle. Kas tänapäeval tehakse kuidagi sohki ka rohkem kui vanasti, sest tänapäeval on ju võimalus võtta hästi väike mingisugune telefoni taskust välja ja sealt toksida sisse minna nett ja. No põhimõtteliselt on võimalused olemas ja ma tean, et ka tegelikult varasemal ajal paberi ajastul siis olid, olid mõned mängijad siis väidetavalt ja, ja kes siis kuskil oma kataloogides Sobasid nii-öelda nagu nagu eksamitel spikritega, et noh, et siis oli ka teatud võimalus sohki teha, aga aga noh, loomulikult siis peab olema selline, sul peab kataloogis seal kuskil kirjas olema, et seda, mida küsitakse, no ütleme, mingisugused sellised asjad näiteks Nobeli preemia aastaarvud, et need neid nagu vaadata näiteks, aga. Tal on jah tõesti see nutitelefoni teema ja ja, ja võib-olla probleemiks, aga lihtsalt noh, eeldatavalt on see, et mälumängurid on ikkagi ausa mängu peale välja tulnud ja et ei, ei kasutata nagu selliseid asju. Noh, see on see on eeldused, et ega ega me ei saa, et seda ei saa nagu kontrollida, tõesti, kui on koolide mängud olnud, et siis sellised noh, kõikidel lastel on ju ka väga vägevad telefoni väga paljudel, et siis oleme palunud, et telefonid siis ikkagi ära panna või siis käiakse ringi, jälgitakse, et keegi seal niimoodi avalikult seda ei vaata. Need ahvatlused on olemas. Jah, aga aga ikkagi, ütleme näiteks õige, ma arvan ka seda ei kasutaks, mis su lähedased ütlevad selle kohta, et kodus on selline hull? Aga eks nad on harjunud sellega sellega ja ja mis siin ikka tähendab, et siin poeg ka on, on niimoodi väikest viisi mälumänguhuviline ja käinud siis nüüd ka jätkuvalt toimuvad seal Tehnikaülikoolis mälumängus ajad ja et ega siis nüüd jah, tihti tihtipeale laupäevad lõpevad nagu sel ajal kinni, aga aga praegusel eluperioodil nagu see, see väga ei häiri, et et lapsed on juba suured ja ja noh, vaba aega siis noh, siiski suhteliselt mõistlikum kasutada kui, kui, kui näiteks lihtsalt arvuti siis lihtsalt arvutis istuda noh, või ennast täis juua või midagi muud, eks ole. Nagu ma saate alguses ütlesime, sa said äsja 50 ja, ja noh, me ju teame väga hästi, et aeg teeb oma tööinimese kallal. Oled sa juba tundnud, et sa ei mäleta enam nii palju, kui sa noorena mäletasid? No ma ei julgeks seda seda niimoodi öelda, et, et see nii on, mõnikord tõesti tuleb selline tunne, et mingi väga lihtne asi ei, ei tule meelde, et võib-olla lihtsalt nagu see kiirus nagu läheb vaja natuke järgimõtlemist. Et murdosa sekundiga kohe see, see, see vastus ei tule, et või noh, ütleme seda infot on lisandunud lisandunud juurde nii palju, et vanad asjad hakkavad sellena eelmist alla jääma, et võib-olla pigem nagu see õnneks tähendab vist üle õla sülitama, et veel nagu selliste skleroosi ja ja kas mälu nõrgenemist tunda, tunda ei ole, ei ole olnud. Aga igal juhul aitäh, Indrek Salised tulid rääkima oma mälumängukarjäärist ja sellest ka, kuidas sa valmistud ja, ja kuidas sa selleni oled jõudnud. Meil on üks muusikapala veel kuulata, valijaks oled olnud, sina ja räägi sellest. Jah, see on nüüd lugu siis ansamblit Led Zeppelin, kes on siis eks, kammu vaieldamatu lemmik ja ja nende kolmandalt plaadilt aastast seitse käänd, siis on immigrant Song, mis oli siis viikingite jäädvustuseks muusikasse tehtud võimas, mehine lugu. Ja ma arvan, et, et sellega sellega on hea nagu nii-öelda päeva päeva jätkata, saada, saada selline selline impulss, jõuline. Edasiseks aga aitäh veelkord. Jutusaates oli külastajana Indrek Salis, küsis Tarmo Tiisler ja kohtumiseni.