Aga ei tea, kas keegi veel mäletab siin Eestimaal vaia con riiusche nime kandnud grupi ja selle uhke häälega lauljat Kleini mäletab või mitte, vaiaga on Riias oli ja on praegugi üks kuulsamaid ja edukamaid belgia gruppe. Juhib ta meid Belgia linna prügesse, mis on otsekui üks Madalmaade muinasjutt. Kõigi velgia kui sellisega. Vaiakondi José muusikal vähe pistmist lääni kleene ja tema kaaslasi huvitasid alguses siis 1900 kaheksakümnendatel kõige enam mustlasmuusika džäss ja Hooper. Hiljem on see huvipiirkond siiski laienenud. Jääd lauldi enamasti inglise, vähem prantsuse keeles. Sisside bändi Madalmaades esmalt eriti ei teatudki, mujal Euroopas seda heina. Aga ometi sobib Kleini kohati päris lummav hääl taustaks jalutuskäigule prüge selle kõige keskaegsema Euroopa linnasüda Lähme kitsastel maalilisel tänavatel, mis tahes-tahtmata juhivad su vägevale Raekoja väljakule, kus seisab Stathis raekoda ja elab 14. sajandi gootika vaim. Laagi hel pole viie SUP. Ilusat pühapäeva siis jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja alanud on. Muidugi olid Rooma leegionid oma hiigelimpeeriumi rajades jõudnud praeguse Lääne-Flandria ranniku aladeni. Kui nad aga sinna ka midagi ehitasid, siis kadus see kõik viiendal sajandil Põhjamerevete alla. Paarsada aastat hiljem tõmbus merevesi aeglaselt tagasi ning jättis järele risti-rästi kanaleid täis viljaka maa. Ühe sellise kanali kallastele hakkas kasvama väike linn, aga legendides on kõik teistmoodi. Legendid jutustavad nimelt, et prüge linna esimene elanik olnud karu nimelt röövinud Flandria vürst Voldwin esimene 862. aastal Prantsusmaalt sel lei kloostrist prantsuse kuninga šarl vapra tütre jõuditi. Nad abiellunud, kuid kuningas Charles Vapper polnud tahtnud Baldwini oma väimeheks ja saatnud noored karistuseks kaugetele Flandria põhjaaladele. Siinset metsikut jahtliku maad rünnanud Nad, sageli Skandinaavia viikingid. Ja kui siis poolvin oma mõrsjaga läbi laia laane sõitnud, tunginud neile kallale suur ja kohutav karu. Volvin tapnud looma odaga kujut, viimane roomanud oma nahast välja ja temast saanud samasse paika rajatud psüge linna kaitsja. Nii prantsuse Pruus leitud aga 862. aasta hiidsetest. Aegade jooksul kasvas prügest üha suurem kaubakeskus, mille sadamas kaupmehed oma laevadega randuda said. Ja keskajal seisis siin juba rikas kaubalinn, millel oli kaks keskset väljakut. Suur lobisemispaik oli turg, nagu ikka igas linnas ja teine suur väljak sai nimeks burg. See oli paik, kuhu vürst poolvine esimene minagi esimese kindluse oli rajanud, et linna normanni tähja viikingite rünnakute eest kaitsta just siia ehitatud hiljem prüge raekoda, suurpühadeni, raadiuse, kirik ning muud linna valitsemiseks vajalikud hooned. Umbes aastal 900 rajatud kaheksanurkse keskosaga pühadel. Ma vaatasin, see kiriku kohale tõusis 12. sajandil uus hoone romaani stiilis kirik, mis hävis 1799, kui prantsuse väed Madalmaid ründasid. Ja lasti vallutamine ja suur prantsuse revolutsioon olid toimunud täpselt 10 aastat varem 1789 ja see polnud kaugeltki esimene kord, kui suund naaberPrantsusmaa Flandria ründas ning ähvardas päris Neljateistkümnenda. Sajandi alguses tungis prantsuse kuningas Filipp neljas Ilus oma vägedega Flandriasse sammus infi marsilbrügesse, jättis oma onu Shakte šantiooni siia kohalikuks valitsejaks. Kuid 1302. aasta 18. mai koidikul, kui kirikukellad hommikupalvusele kutsusid tungisid oma iseseisvuse eest võitlema asunud flaamlased kangakuduja Peeter dekooninki juhtimisel prantslaste garnisoni ja tapsid halastamatult kõik seal olnud sõdurid. Rüge oli asunud juhtima Flandria linnade võitlust Philipp Ilusa vastu ning otsustav lahing toimus juulis 1302 kortrees. Sealsetel suvistel aladel vaatasid uhked prantsuse ratsanikud oma kuldset tunnused ning slaavlaste võidetud lahing ongi jäänud ajalukku kui kuldsete kannuste lahing. Flandria äss tuli mõneks ajaks rahu, kuigi Neljateistkümnenda sajandil laastasid Euroopat katkud ja näljahädad. Aastal 1369 andis Flandria vürst luide maal oma ainsa tütre Margareeta naiseks Burgundia hertsogile Filipp julgele ja prügi eest sai seejärel Burgundia hertsogi lemmikresidents. Siia saabus Hansa Liidu kaupmehi ja Itaalia pankureid kuid ka palju andekaid, flaami kunstnike kes tõeline Euroopa keskus. Kas arenesid rõõmsalt nii kaubandus kui kunstielu? Uhke ja üha kuulsamaks saav kauba ja kunstilinn väärikaid esindushooneid, niisiis tõusis purgiväljakule üks kaunimaid hooneid, prüges vahest isegi kõige kaunim. Aastal 1376 sai valmis gooti stiilis raekoda mis seisab linna teiste, kas siis punastest tellistest või värviliste ka väga põnevate iidsete hoonete seas ehituna otsekui pruut heleda meetoonis raekoja fassaadil on kulda ja värve just täpselt nii maitsekalt ja nii palju kui vaja, et tähelepanu tõmmata ning rõõmsat üllatust tekitada. Tüüpiline gootika hoone fassaad tõuseb vertikaalselt kõrgusse tänavakorrusel suurte nelinurksete akende vahel seisab kaks arust, nende ülaosa kaunistab gootikaartest põimunud pitsiline raamistik. Teisel korrusel on reas kuus väga kõrget gooti kaksikakent, mille kaariat nurka ehivad kaunid pitsilised kiviornamendid. Fassaadinurkadest ja akende vahelt tõuseb kõrgusse kolm kaheksanurkset torni, mille tippudes seisavad kaheksanurksed väiksemate tornikest lehis nomentidega torni rõdud. Nendelt tõusevad omakorda pilvede poole orgaanilised ja üliteravad tornikiivrid tuulelipud tipus. Kõrge viilkatuseharjal kulgeb pikk rida õhulisi kivi, ornamente katust ennast ehivad aga toredad veinipunaste luukidega. Ärkliaknad. Kõrgete akendega vertikaalselt osadeks jaotatud mee kuldsel fassaadil kulgeb horisonte reaalselt pikk rida prügem maakonnalinnade ja losside vappe. Need on väga värvilised, palju kulda, vanast ja säravat sinist, ägevate gooti akende vahel kohal ja all seisavad samuti sirgetes ridades reljeefsed lehis ornamentidega kaunistatud tornikesed. Nende all paikneb aga tervelt 48 nishi seismas kauniskivi Siguur. Algselt olid need piiblitegelased ja Flandria aadlimehed, kuid pärast prantsuse revolutsiooni ja prantsuse vägede Flandria tungimist esialgsed kujud hävisid. Nüüd seisavad nišides uued uhkelt lumivalged Flandria ajaloost jutustavad kivised tegelased. Ja muidugi ümbrüge raekoda sajandite jooksul mitmel korral restaureeritud, niiet ta paistab ühtaegu kummaliselt ja säravalt, uus, samas aga ka ajalooliselt iidne ja ehtne. 1376. aastal valminud prüge raekoda on esimene tõeliselt suurejooneline ja monumentaalne raekoja hoone Madalmaades. 14 10.-st sajandist tänaseni on siit linna valitsetud. Siin on rõdu, millelt Andrea valitsejad on vandunud, et seisavad oma alamate õiguste ja vabaduse eest. See kaunis gooti stiilis hoone on inspireerinud paljusid arhitekte ja kunstnikke nii Madalmaades kui kaugemal. Raekotta sisenedes leiad end kõigepealt avarast ees hallist, kust uhke trepp korrusele viib. Siin seisab silmipimestavalt majesteetlik, gooti hall kootiš saal. Röövia linna kõige tähtsam paik hiigelruumil on keerukas, täiesti rabav punakaspruun gooti võlvlagi kaarte, roideid tähistavad värvilised kirjut triibud ning kaks rida kaariaid. Pilve tunduvad saali kohale rippuma jäänud kummaliste ülespoole avanevate eksootiliste taimedega. Laes ühendavad võlve toredad kuldsed õied. Võlvid toetuvad seintele gooti akende vahel seintele, vaata oma elu, aga värvilised piiblistseenid ning meisterlikult maalid prüge linna ajaloost. Saali mosaiikpõrandat katab punane vaip. Sellest kahel pool seisavad punasest puust toolide read. Nende ees laiub suur majesteetlik laud, mille kohal seinal seisab prügevat. Koos linna kaitseb pühakutega selline uhke linnavalitsuse saal. Ühele prüge linna ajaloost, stseenidest raekoja gooti hallis on kujutatud maalikunstnik Jan van Eiki oma ateljees töötamas. On teada, et 1433. aasta sügisel, miks mitte oktoobris maalis Jan van Eyck oma turbanis mehe portree keeruliselt ja kunstipäraselt ümber pea seotud turban on kaunis sügavpunases toonis ning kunstiajaloos arvatakse, et tegemist on kunstniku autoportree veega. Rahulik nägu, milles pole rõõmu ega kurbust. Ja terasetum hallid silmad, mis sulle otsa vaatavad. Üks Põhja-Euroopa 15. sajandi kõige tuntumaid ja tunnustatumaid maalikunstnikke, kelle sünniaega ja kohta päris täpselt üheski, kuna see rikkus kirjas ei ole. Esmakordselt on teda mainitud haagi õukonnadokumentides, nimelt et õuekunstnik, maalermeister Jaanile, meister Janden maal rähk on aastatel 1422 kuni 24 tema tööde eest makstud. Siit on kunsti ajaloolased järeldusele tulnud, et meisterjaanisünniaeg pidi olema igal juhul enne aastat 1395 vahest isegi 1300 kaheksakümnendatel. 16. Nende sajandi lõpupoole avastati, et meister võis olla sündinud Liisi lähedal Maest Heikkis. Ja siit võis pärineda ka tema nimi van Eyck. Pole ka teada, kus meister Ta on õppinud oli, kuid kreeka ja ladinakeelsed märkused tema maalide raamidel viitavad heale klassikalisele haridusele. Ma püüan. Öelda mingis. Jan van Eyck töötas siis esmalt Hollandis haagis on teada, et seal kujundas ta ümber vana pinnenhofi palee. Kui aga tema tööandja, tollane Hollandi valitseja, Baieris Traabingi Johan tuhandeid 425. aastal suri astus kirjanik rikkaima mõjuvõimsa Burgundia hertsogi Philipi ajateenistusse ning kolis õige pea prügesse, kuhu jäi elama kuni surmani aastal 1441 prügem muuseumis on alles vander Veideni 16. sajandil tehtud koopia Jan van Eiki Filipp hea portree eest. Rahulik ja õilis nägu. Hinnaline must rüü ja suur must kübar kaelas kuldne valitseja kett ning Kaarel kuldne suure pärliga nõel Jan van Eiki teenistusajast. Philip hea juures on olemas juba õige mitmeid kirjalikke dokumente ning need ei jutusta mitte üksnes tema kunstnikutegevusest vaid ka mõnest päris huvitavast diplomaatilisest missioonist. Näiteks juhtis vanneik 1428. aastal Burgundia hertsogi õukonnast kaugele Lissaboni saadetud diplom maatilist delegatsiooni, kes pidi siis välja uurima võimalused ja tingimused hertsogi ja Portugali Isabelle vaheliseks abieluks. Van Eyck tudi maalima tulevase pruudi portree, et hertsog teda enne abiellumist ka näha saaks. Analiski Jan van Eyck Lissabonis kaks printsess Isabella portreed, mida hiljem pole suudetud leida. On arvatud, et tõenäoliselt ei olnud Isabella kõige veetleva välimusega daam. Kunstnikul oli aga kombeks rõhutada oma modellide väärikust, kuid mitte nende välimust kaunistada. On teada, et Burgundia hertsog maksis Jan van Eyck ile kõigi tema teenete eest väga hästi ja juba üksnes see muutis kunstnikku teiste varaste Madalmaade maalijate seas üpris eriliseks sest teised pidid ainult oma maalide müügist ära elama. Küllap polügoon neikkama kõrget tasuga väärt Mari-Ann Lecaree kirjutab oma Rubens elust jutustavas raamatused. Jan van Eyck oli oma aja põhjapoolsete maade kunstnike vaieldamatu kuningas ülima Liisa ning et vennad Jan ja Hubert van Eyckide hakkasite peaaegu pool sajandit enne Michelangelo sündi värvide sidumiseks ja värvitoonide mahendamiseks linnas õli kasutama. Ja Burgundia hertsogi Tsoosisid noil aegadel kunsti ja kunstnike täpselt samuti nagu itaalia renessansiajastu vürstid. See asi niisama suurejoonelist elu. Ja et van Eyck oli samuti nagu hiljem Rubens ja teised Madalmaade kunstnikud teinud õppereisi Itaaliasse. Juba 1454. aastal ilmus geeno õpetlase partolamyofadzia sulest kunstiraamat, milles Jan van Eyck on asetatud 15. sajandi esimese poole parimate kunstnike hulka. Madalmaade kunstnikele on selles teoses sama palju tähelepanu pööratud kui Itaalia omadele. Velanfadcio kirjeldanud Jan van Eiki kui õpetatud meest, kellele Maale võiks oma tasemelt võrrelda oma esimese sajandi kirjaniku ja õpetlase Plinius vanema kirjatöödega. Kunstniku moto kui nüüd esmakordselt tema autoportrees peetud punases turbanis mehe portree kullatud raami ülaservale aastal 1433. Seda peavad asjatundjad ilmselt esimeseks ja väga väärikaks signatuuriks kogu kunstiajaloos. ALS ikk, kan inglise keeles sai känd. Nagu ma suudan, võin või oskan, võiks seda tõlkida. Üks Jan van Eyck sõna otseses mõttes suurimaid töid on koos vend Hubert ega maalitud Genti altar. Seda alustasid vennad enne 1420 kuuendat aastat ja lõpetatud sai see vähemalt osaliselt 1432 sees ületavate külgosadega. Alter koosneb kokku 10-st erinevast pildist ning asub Saint Pavoni kirikus kliendis. Hektari kohta kirjutab maikale Liiway maalikunsti ajaloos juhatustes Annini. Et siin on tegu ilmutuse tähttähelise kujutamisega ning veel on selle kohta öeldud, et see mitmeosaline altarimaal peegeldab reaalsuse või tõelisuse lõplikku võitu põhjamaa kunstis. Klassikalise idee realiseerimise asemel on siin mindud looduse vaatlemise ja kujutamise teed. Kindlasti on see kõik tark ja õige, aga pilti vaadates me ju tavaliselt vist niimoodi mõtle. Ja säravalt revilise kaunites tõesti realistlikest toonides altaripildi 10-l tahvlil on näha Aadam ja Eeva. Oma troonil istub taevane valitseja haakud, mõlemal käel mängitakse vanu pille ja koorid laulavad. Alumisel piltide real on aga kõvasti rahvast. Siin on sõdureid hobuste seljas ja inimgruppe, kes kõik liiguvad keskmisena tahvli poole, kus juba nagunii hulk rahvast seisab ja põlvitab suure keskse lava ees, millel seisab lumi val. Kelle hambadal pildi nimi ongi talle austamine. Jaan Männik on teinud veelgi altarimaale ja religioosse sisuga pilte kuid väga hinnatud on ka tema portreed, eriti tuntud ja sageli kunstiraamatutes. Reprodutseeritud on vanni Arnolfiini Vanna daami portree unikaalne meistritöö aastast 1434. Kiretu ja täiuslik reaalsuse kirjeldus on selle kohta öeldud lubatud, et tegemist võiks olla kahe Flandria elava itaallase kihluse hetkega milles pole midagi eriti pidulikku ega tseremoniaalset. Stseen leiab aset tavalises flaami magamistoas ja peegeldub tagasi seinal rippuva väikeses ümmargusest peeglis. Toakingad on põrandal laiali ning esiplaanil seisab tilluke pikakarvaline koer. Niipalju siis 15. sajandi prüges elanud kuulsast ja hinnatud maalikunstnikust Jan van Eyck-ist. Tagasi prüge Raekoja väljakule koos belgia bändiga vaiegandeeess. Linna keskväljak burg kujutab enesest omamoodi Euroopa arhitektuuristiilide paraadi. Otse vägeva gooti raekoja kõrval seisab hämara kaarkäiguga eraldatud lumivalge loovalt kaunistatud hoone, kus kunagi olid kantsleri ametiruumid ning siin registreeritud ka abielusid. See suursugune renessanssfassaadiga hoone ehitati 1534 kuni 37. Renessanssarhitektuuri ajaloo pöördepunkt levis suhteliselt aeglaselt Itaaliast, Lääne ja Põhja-Euroopasse ning kohalikud stiilid sulasid Itaaliast sisse tulevatega võluvateks hübriidideks. Nii ütleb arhitektuuriajalugu ja jätkab hilisrenessansiaegsetele. Flaami ehitustele on iseloomulik see, et kaunistuste rikkalikku sõjaleidlikkusega püüti 11 üle trumbata. Kantsleri hoone prüge peaväljakul näib olevat selle väite heaks tõestuseks. Lumivalge hoone kõrval seisva raekojaga võrreldes hoopis madalam ja kitsam nelinurksed raamidega kolmeks jaotatud tillukeste struutudest aknad toovad pildile erepunase tooni aknale. Daamid nimelt on osaliselt punaseks värvitud. Turust eraldavad rohekuldsete ornamentidega värvilised triibud. Aknaid piiravad reljeefsed, Korintose poolsambad pidulikult kuldsete karu sõralehtedega, kapiteelidel veel tagasihoidlikke kuldseid ja värvilisi momente. Kuid katuseviilude kaunistamisel on igasugune tagasihoidlikkus unustatud. Keskne viil on üles ehitatud tavalise nelinurkse akna ümber vääristavate spiraalsetesse hammastes vahelduvad valge ja kuld. Nende kõrval seisavad lumivalged antiikkujudega reljeefid piiratud lainekujulistest Voluutidest mis kujutavad enesest pehmelt hool ümaraid, kaari. Need kaarduvad sissepoole ja moodustavad akna kohale arvukate kuldsete ornamentidega kaunistatud torni, mille tipus seisab sümbol poolne õigluse kuju oma kaaludega. Ikka kuldne. Kahel pool keskseid katuseviil on samuti lainete kaartega piiratud külgviilud nende tipus Mooses ja Aaron ikka kuldsed, nagu ka viilude vahel seisvad sümboolsed figuurid. Kaabrüge sümbol. Karu on kohal. Nurgi piiravate Soonetes moodustab kantsleri hoone täisnurga juba uus klassikalises stiilis kunagise kohtuhoonega, mille suurt väravat piiravad ranged sambad hoiavad üleval pidulikku rõdu on ehitatud 18. sajandi algul poolel, kuid selle sees on säilinud vana ja väga kuulus kamin mille kaunistas kohalik skulptor Lancelot plan teel aastatel 1528 kuni 31 alavaster tammepuu ja must marmor tähistavad siin 1525. aastal Paavia lahingus Prantsusmaa üle saavutatud võitu. Võitja ise, Shal, viies Madalmaades Kaarel viies seisab rikkalikult nikerdatud kamine seina keskel. Tema kõrval on mõned head siniverelised tuttavad vahest sugulasedki nagu Austria Maximilian ja Burgundia Marii Nonii Fernando ja Kastiilia Isabella. Ülemine friis valitseja jalge ees on valgest Alabastrist ning sellel on stseenid karske Püha Susanna kannatustest ja kõige madalamal seisab juba mustast marmorist kamin ise. Prüge raekoja väljakul ei puudu ka barokkstiilis hoone väljaku ühel küljel paikneb nimelt seitsmeteistkümnenda sajandi keskel ehitatud kunagise pühadonaatsuse kiriku toompraosti maja suundugem, siit siiski hoopis raekojast paremale, kus seisab kaunis pühavere basiilik. Paavsti palvel ühinenud Flandria vürst riidal ras ristirüütlitega toonud pühalt maalt kaasa urni, milles olnud mõni tilk püha verd Kristuse verd ja annetanud taanduse prüge linnale algselt hoitud seda püha basiiliusegabelis purgiväljakul kuid 12. sajandil ehitatud reliikvia jaoks romaani stiilis kirik, mis kuulub kõige vanemate säilinud romaani ehitusstiilis hoonete hulka. See on soliidne massiivsete, sammaste, kiviste, löövide ning võlvidega ehitus, mille altar on väärikalt maalide ornamentidega kaunistatud. Kuid palverändurid saabuvad siia, et näha püha verd, mis tuuakse vaatamiseks välja igal reedel. Kristuse omadeks peetud hüübinud veretilgad on pikerguses mäekristallist ampullis, mis seisab pikerguses mõlemast otsast kuldsete kroonide ja kalliskividega suletud klaasnõus. Seda nõu hoitakse tavaliselt hõbe urnis, mis omakorda seisab ühestainsast tamme pakust välja lõigatud uhkelt kulla ja kalliskividega kaunistatud ning imepeenelt graveeritud troonil. Näete siis, mida selle kõige keskaegsemaks kutsutud linna prüge Raekoja väljakul leida võib. Aga nüüd nagu laulab belglanna Taani Klein pakki oma mälestused kokku ja hakastuma, kium.