Elamuselamus. Enamus tervist, mina olen Jan Kaus. Eetris on saatesari elamus, kuhu mina ja Urmas Vadi kutsume igal pühapäeval kõnelema häid ja olulisi inimesi, kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Küsimus neile kõlab, millised sündmused, hetked või seosed on teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame ja hindame. Saade valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates räägib oma elamustest kirjanik Tiia Toomet. Head kuulamist. Tervist, Tiia tere elamuse saatesarja tehes ning elamuse mõistele ja võimalikele tähendustele mõeldes olen märganud, et nii mõnelgi inimesel on olemas oma suur elamus mingi sündmus, mälestus või hetk, mis tõuseb teiste taustal esile ja kõlab kaasa läbi terve elu. Aga on ka teistmoodi kogemusi, mis on tulvil selliseid tähenduslikke momente, mida on raske nii-öelda järjekorda seada. Kuidas on lood sinuga? Minul ei ole sellist suurt eluelamust, aga aga küll on palju väiksemaid elamusi. Ja minu jaoks elamus on mingisugune sündmus, tähelepanek või seisund, mis sind järsku nagu argielust välja rebib. Just nagu avaneks mingisugune uus aken sinus ja läbi selle akna paistab teistsugune maailm. Ja selliseid elamusi võib saada nii kunstist loodusest, igapäevaelust. Ja minuga on niiviisi, et mida vanemaks ma saan, seda vähem on mul vaja kunstielamusi ja seda rohkem pakub elamusi just igapäevane elu. Aga nooruses oli kõik hoopis teisiti, siis olid kohutavalt tähtsad raamatud ja filmid ja, ja kunst üleüldse. Ja ma mäletan, et teismelisena ma olin just nagu näljane vaimunäljane. Ma tahtsin teada, missugune elu on, mis seal toimub, mis juhtub, kes ma ise olen, kuidas mina selles elus saan elama hakata. Ja sellele loomulikule noore inimese elunäljale hakkasingi ma vastust otsima just eelkõige raamatutest ja kunstist. Ja elamusi tuli tohutult. Sel ajal on ju inimene just nagu ilma nahata don avali, puhas, kõik mõjub. Ja nii ma siis elasingi, ma mäletan aastaid lausa ühest, ühest lugemiselamusest ühest filmielamusest ühest teatrielamusest teise. Olin selle mõju all, niikaua kui tuli jälle siis uus ja järgmine mis eelmise kustutas. Ja tegelikult minu noorus oli, oli mingis mõttes heal ajal, kuigi ta oli Nõukogude Eestis sellisele lugemisnäljasele noorele inimesele. Kui ma olin kaheksa-üheksa-aastane, siis hakkas ilmuma sari Seiklusjutte maalt ja merelt ja see oli just paras minuealisele, ma lugesin kõik need raamatud läbi, välja arvatud vist paar viimast, sest siis ma olin sattunud juba uuele lainele. Meil kodus oli Nobeli laureaatide sari. Niisugune ilus kolmekümnendatel aastatel ilmunud hallis kalingurköites midagi kalingurköites ei olnud, need olid pappköites, mis meil olid. Ja Ma hakkasin neid siis samuti üksteise järel lugema, ma mäletan, millise elamuse ma sain NUT hamsoni Maa õnnistusest. Siis lugesin ma ennast läbi kõigist neist suurtest perekonna saagadest. Puden Brookidest, Forsaitide saagast, perekondi, boost. Edasi tulid Jeits ta koore kõike ikka sellest samast sarjast. Ja kui ma jõudsin juba lõpuklassidesse, siis hakkas Loomingu Raamatukogu ilmutama kaasaegset head kirjandust, saart ka, müü Heeren burksuaalse niitson, nii et lugemist jätkus. Aga kui ma peaksin valima oma eluraamatu, siis minu jaoks sai sellest samast Nobeli laureaatide sarjast selleks Sigrit untserti Kristiina lauritsa tütar. Ja pärast selle raamatu lugemist ma kirjutasin oma märkmikusse, et nüüd ma tean elust kõike, midagi, mis veel tulla võiks, ei saa mind enam päriselt üllatuda. Ma olin kolmeteistaastane siis täielik nooruse ülbus, aga samas ka päriselt mitte, aitäh. Ja ma olen mõelnud, et miks just see raamat mind niivõrd köitis, et see on andnud nagu mingisuguse alusmustri minu eluks. Mis on, mis on käinud minuga kaasas läbi aastate ja aastakümnete. Üks oli muidugi see, see vägev Kristiina Järlendi armastuse lugu, mis, mis noore romantikahimulise tüdruku hinge köitis. Aga oli veel midagi, kui esimene köide lõpeb Kristiina Järlendi paaripanekuga, Kristiina on kõigist takistustest hoolimata saavutanud, mis ta tahab. Siis järgneb veel teine ja kolmas köide. Ja need jutustavad elust. Mis saab olema siis, kui muinasjutt lõpeb muinasjutud ja tavaliselt lõpevad sellega siis nad abiellusid ja edasi elasid õnnelikult. Nad ei elanud edasi õnnelikult. Ja minuni jõudis kuidagi see arusaamine, et et kõige eest elus tuleb maksta. Kui sa oled teinud teistele inimestele halba, siis ei saa ka Sa ise enam oma elus päriselt õnnelik olla. Ja sa pead vastutama selle eest, mis sa oled teinud. Nii et võib-olla jah, see suur õpetus, mida ma juba tookord mõistsin, aga ei osanud ehk sõnastada, oli see, et elu ei peagi olema õnnelik, et inimeste elu enamasti ei olegi õnnelik. Kuigi me kõik ju nooruses seda, seda loodame ja ootame. Aga sellest hoolimata seal raamatu lõpus, kui Kristiina sureb vana naisena, nagu ma tookord arvasin, nüüd ma tean, et ta ei olnud veel 50 Ki. Kui teisi aidates võtab ta oma sõrmuse sõrmest ja kingib selle ära ja vaatab oma tühje käte sõrmusejälge seal ja mõtleb, et kuidas ta siiski on seda rasket elu armastanud. Ja ta loodab, et ta sureb enne, kui see sõrmuse jälg tema sõrmest kaob. Ja sellest kumas mulle läbi niisugune lootus, niisugune lubadus, et kõigist raskustest hoolimata on elu ikkagi väärt, et teda elada. Ja need on niisugused tõdemused, millele ma kirjutan alla ka täna. Sa mainisid sarja Seiklusjutte maalt ja merelt mis hoolimata meie teatud nii-öelda vanusevahest oli ka minule nooruses ääretult oluline sarijaama isegi kogusin kõik need raamatuid endale kokku. Mul on meeles, et need ilmusid ajavahemikus 1956 kuni 1962, tegelikult vist esimene raamat Toigumini ääresilmusest juba 1955. Ja mäletan, minu vanaemal oli riiulisse viis raamatut, mille põhjal ma siis oma kogumist alustasin. Ja mulle on sealt sarjast ikkagi päris mitmed raamatut sellise väga kestva jälje mu hinge jätnud näiteks trash Molnari, Pal-tänava poisid või siis tema kolm musketäri. 20 aastat hiljem ja 10 aastat hiljem tahaks sinult ka küsida, kas sa mäletad sellest sarjast mõnda raamatut, mis sulle sellise eriti ereda jälje jättis? Mulle väga meeldisid Fenimor Cooperi need indiaani lood, hirvekütt, viimane Moikaanlane rajaleidja, loomulikult kadi maa, loomulikult survern palju, palju raamatuid, peaaegu et kõik meeldisid, vaata aga vaata, seesama Pal-tänava poisid, kui me räägime elamusest, sest sellest sain mina mingisuguse, nii, ma ei saa öelda negatiivse elamusega nii valusa elamuse, et ma ei ole seda elu sees enam tahtnud kätte võtta. Et see neeme tšeki surm seal lõpus mõjus mulle kuidagi nii haigettegevalt. Ta jäi meelde eluks ajaks, aga ma ei ole seda enam lugenud. Jah, see on kindlasti väga selline valus kogemus mulle ka, sest mul narr seal raamatu lõpus ütleb, et nüüd hakkas Jaanus Poka lapse hingest tärkamas aimdus, mis asi on see elu, mille kord õnnelikud ja kord õnnetud, alati võitlevad teenrid Me oleme. Sa mainisid seda, et Nooruses pärinesid sinu elamused põhiliselt kunsti vallast, sa lugesid, palju, käisid palju teatris. Ja nüüd vanemana on hakanud nii-öelda elu ise neid elamusi sulle pakkuma. Aga kas sa mäletad selliseid nooremast põlvest selliseid tugevaid elamusi elust enesest? No mäletan ikka, aga võib-olla ma räägiksin ühe, ühe niisuguse loodusest pärineva kõiksuse elamuse. Ma olen sellest ka kirjutanud ühes oma jutus ja see juhtus ka üsna noores põlves või noh, väga noores põlves see oli August enne ülikooli Ülikooli algust, esimese kursuse algust ja me sõitsime klassikaaslastega kolm-neli inimest mööda Eestimaad ringi, tookord oli autostopp moes ja lihtsalt täiesti sihitult, kuhu auto sõitis sinna läksime ja ja ma mäletan, et üks sööme, ööbisime Ühel põllul, kus olid, ma arvan, et need olid heinasaad augustis, nad võisid ju veel seal olla ja koivad, magasime nende heina saadude all ja tegime lõket ja küpsetasime kartuleid, nagu ikka see noorel inimesel käib. Aga enne kui ma sinna heina alla pugesin, ma heitsin pikali selili ja vaatasin taevast. See oli pime, augustiöö aga erakordselt selge. Ja taevas oli nii tähti täis, et see võttis silmad kirjuks. Lihtsalt lamasin ja vaatasin. Ja siis järsku juhtus midagi kummalist. Kõik pöördus ümber, taevas oli korraga minu all ja mina olin üleval, taeva kohal rippusid maa küljes, minu esimene reageering oli tohutu ehmatus ja haarasin kahe käega kinni enda kõrvalt, kus olid need kõrred ja, ja mis iganes oli, et hoida kinni, et mitte alla kukkuda. Ja ma ei kukkunud kuhugi ja siis siis ma järsku taipasin, et ei olegi kuhugi kukkuda, et tähed on meie ümber igal pool, et me elamegi kosmoses, mina olengi ka kosmoses. Et ei olegi ülemist ja alumist ei olegi alla, kuhu kukkuda. Vaata, see oli niisugune arusaamine, aga see tuli ka tõesti niisuguse väga kummalise elamusega. Ma olen kohanud Ühte inimest, kellel oli samasugune elamus olnud ja ma tundsin ära, et see oli tõesti see sama, sest tema ütles ka sedasama. Edda rabas kätega ükskõik millest kinni võtta sel hetkel, kui see, kui see maailm pöördus, ma ise ei ole hiljem enam nii teravalt sellist kõiksuses olemise tunnet tajunud, aga, aga siiski midagi ikka näiteks see jälle juhtus üsna hiljaaegu, kui ma olin seal oma maal oma kuuri taga, tee peal jalutasin ja ja nägin järsku metsa kohal Andromeeda udukogu paistmas Helendamas niisugune valge udu, vot sel hetkel lõi ka järsk mingisugune selgus, mingisugune niisugune kummaline arusaamine, et see on ju mingi teine galaktika kusagil, ma ei tea, mis ta on, 2,9 miljardit valgusaastat ma igal juhul nii kaugele, et minul nendest arvudest või kaugustest ei ole mingit ette, kust inimesed on, aga ma tean ainult, et ta nii tohutult kaugel, et ma ei saa iial mitte kunagi teadma, missugused tähed seal on, missugused planeedid nende tähtede ümber võib-olla et seal on ka keegi, kes, kes liigub selle planeedi peal. Mitte kunagi ma ei ulatu sinnani, aga siin samas minu kaselatvade kuuselatvade kohal nõendada me oleme samas ruumis. Me oleme üks ja sama. Me kuulume kokku, et, et see oli ka niisugune kummaline elamus. Mulle on alati meeldinud, kui mul on võimalik olnud näha või võimalus olnud näha asju kõrgelt ja kaugelt ja näha enda kohta selles. Andromeeda udukogu muide vist on kaugeim objekt, mida inimesel on võimalik palju silmi. Aga no seda räägitakse, jah, ma olen näinud ka Magellaani pilvi ja Uus-Meremaal olid need näha, mis on ju ka teised galaktikad, aga need kuidagi ei, ei andnud sellist ahhaa hooelamust. Jah, ja ta ligineb meile hirmsa kiirusega, tegelikult paari miljardi aasta pärast ta vist põrkavad. Galaktika räägitakse, et ta pidi olema mingi kiskja, galaktika, kes õgib teisi, et on seda juba varem teinud, aga aga no ma arvan, et meie elu ja jooksul me me seda näha, isa. Ma küll ei taha, aga ma kisuksin sind nüüd taevast maa peale tagasi. Sa oled lisaks kirjutamisele lisaks sellele, et sa oled väga mitmekülgne kirjanik oled sa pannud aluse ühele äärmiselt toredale kohale nimelt mänguasjamuuseumile. Ja milline oli see impulss või sündmus või hetk, mis vallandas sinus soovi luua? Muuseum vaata, selle kohta võiks öelda ühtpidi, et see oli puhas juhus, aga mina olen niisugune inimene, kes hästi ei usu puhastesse, Johustesse mulle tundub, et et elu pakub meile kogu aeg mingeid juhuseid, mingeid võimalusi. Ja et see kuidagi ikkagi tuleneb meie loomusest, millistele võimalustele. Me vastame, millistest juhustest kinni haarame ja mänguasjamuuseum tõepoolest, see sai alguse ühest juhuslikust näit tusest ja läks siis sealt edasi ja kui keegi mul oleks 10 aastat viis aastat või kasvõi aasta enne seda öelnud, et et ma hakkan mänguasjamuuseumiga tegelema, siis ma oleks vaadanud talle hämmeldunult otsa. Aga kui juba see näitus oli olnud ja saanud nii hea vastuvõtu ja siis tuli juba ideed teha muuseum ja siis tulid kõik need teised ideed ja kõik need teised põhjused siis see lihtsalt hakkas nagu samm-sammult minema ja kuna see mind huvitas nii väga ja, ja sinna ümber tuli nii palju toredaid loomingulisi inimesi, siis oli see ka nii lõbus ja, ja niimoodi ta ta nagu samm-sammult läks, et, et seal taga ei olnud mingisugust suurt pikaajalist plaani. Aga kui me juba olime otsustanud, et me selle muuseumi teeme, juba olime selle tegemise protsessi sees siis tulid küll plaanid ja siis tulid mõtted, et missugune võiks muuseum kunagi olla ja mõtlesime seda ikka, võtsime selle ette väga suurelt, mõtlesime, missugune ta võiks ideaalis olla, mis seal kõik võiks olla, millises majas ta võiks olla ja mis võiks toimuda sealses muuseumis. Ja sinnani läks väga pikk tee aasta 90 lõpust kuni aastani 2007, kui muuseumi uues kohas avati ja, ja läks veel mõni aekunid. Teatrimaja avati. Aga ma mäletan jah, et ükskord ma, kui nüüd me täna räägime elamustest, et võib olla üks elamus mis mul sellega seoses on, et kui juba oli valmis muuseum selles kohas, kus ta praegu on Tartus Lutsu tänaval, seal vanas puumajas, õieti on seal ju mitu puumaja vana maja. Et kui ta oli valmis ja ma ei mäleta, kas ma üldse olin seal enam direktor või ei olnud, võib-olla ei olnudki, et ma tulin mööda seda tänavat ja vaatasin, et maja ees seisavad üksteise kõrval lapsevankrid ja teemalt tulevad perekonnad, lapsed tulevad ja no ühesõnaga, liikumine käis, vaatasin neid neid valgustatud aknad ja siis tuli mul järsku niisugune ohoo-elamus, et kas tõesti, et üks üks idee, mis meil oli siis kui me tegime seda muuseumit, et kas see võib niimoodi mata realiseeruda, õib järelikult, et ühesõnaga sel hetkel ma nägin, et, et vaim võib saada mateerijaks, sest ma teadsin, et enne oli kõik see meil peas olemas meil, kes me seda muuseumit tegime. Ja nüüd oli ta järsku tegelikkuses Mind on alati huvitanud inimeste seoseb maastikega. Kas on mõni koht, mis on, või mõlgub sul eriliselt meeles koht, kus sa armastad käia või olla ja kui on, et miks just selline koht või see koht? Maastikega on mul jälle keeruline lugu, näidud nii palju, ma ise olen seda püüdnud sõnastada umbes nii, et mul on olemas praegu kodumaastik ja hingemaastik. Ma olen pärit Tallinnast ja, ja lapsepõlvesuvedel olnud meriväljal ja Käsmus väga palju. Ja hiljem peale ülikooli lõpetamist siis kui abiellusin, muretsenud endale maakodu Lõuna-Eestisse. Ja kui ma Lõuna-Eestisse algul läksin, siis see oli mulle täiesti eksootiline paik. Kõik need, need lainetavat künkad ja metsatukad ja järvekesed seal vahel ja see tundus mulle liiga ilus. Ja kuidagi mul hakkas isegi esialgu pea ringi käima. Nüüd ma olen sellega ära harjunud ja mulle väga meeldivad need, need meie kandi niuksed, sünged, kuusemetsad, mis on, mis on nende küngaste vahel ja ja sealgi on midagi muinasjutulist. Aga minu hingemaastik on ikkagi mingisugune palju vaesem maa. Võib-olla, et siis sealt lapsepõlvemälestustest kuskilt pärit kivine vaene maa, meri ligiduses, avarus ja vaade. See nüüd on jälle, niiet et mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma olen neid avarusi ja vaateid hakanud armastama. Noh, tegelikult ma käin ka igal aastal korra mere ääres, ma olen proovinud niimoodi seada, et ma elan põhiliselt seal oma oma kuplite vahel aga, aga mingisuguse reisu teen kas siis Käsmu või, või mõne saare peale või muidu Põhja-Eestisse ja ja näiteks Käsmus on mul üks kohta. No kus ma tunnen ennast nii, nagu usklik võiks tunda kirikusse on, kui minna sinna kuusik nõmme poole. Enne seda tuleb niisugune helemets hele männimets, kus mändide all kasvab valge sammal ja ja tüved on nii nagu sambad. Hästi ilus koht ja aga isegi isegi need ei ole veel need päris päris päris hingemaastikud, taipasin, ma käisin kaks aastat tagasi Uus-Meremaal ja nägin sealset avarust, vaat siis võttis küll midagi. Jõnksti südamest kinni. Seal põhjasaare kõige kõige põhjapoolsemas tipus käib pre Ingal rehinga neemel. Kui sa seal seisad, siis sinu ümber on peaaegu 360 kraadi, senist avarust pea kohal ja külgedel ja all ja kuskil kaugel saavad. Tasmaania mere ja ja Vaikse ookeanilained näed valget vahuveergu ainult ja kuskil seal kaugel sinetuses on siis see koht, kust sealt neeme tipult mauride uskumuste järgi lahkusid esivanemate hinged. Surnute hinged oma oma kunagisele kodumaale. Jah, nende Uus-Meremaa vaadete vastu, need tulevad vahel nagu enne magama jäämist silmadeta. Ta on nagu asjad, mis jäävad minuga, aga hiljaaegu ma käisineerimalakilly saarel, see on üks väike saareke tegelikult Iirimaal on ta kõige suurem saar, aga ikka kõvasti meie Saaremaast väiksem. Läänes kõige läänepoolsem saar üldse ja ja vaat seal tuli avaruse tunne, kuigi seal on hoopis teistsugused maastikud, nihukesed, tühjad turbaväljad, kanarbikunõmmel, mäed. Ja nendel väljadel siis valged pisikesed majad, kes need üksikud nii üksikuid ja ja nii mahajäetud nagu eemalt tunduvad. Ja mingi kummaline valgus selle kõige kohal. Mul oli kogu aeg seal tunne, et just nagu keegi lavastaks seda valgust seal, nii nagu nagu lava peal, noh, suunatakse valgus siia ja sinna. Et seal ka väga kiiresti muutus. Päike tuli välja, seal säratas korraks mäeharja, siis libises üle selle turbavälja siis matus, mäehari pilves tuli läks niukseks süngeks pimedaks, siis jälle täis, kuskil teises kohas tuli valgus. Et ma ei tea, miks need need avarused mulle nii tähtsaks on saanud, ma ise olen mõelnud, et võib-olla noh, võib-olla meie elu on nii kirju ja nii täis, aga meie visuaalne maailm meie ümber on täis asju, meie pea on täis kõikvõimalikku müra sellele kontrastiks siis võib-olla see puhas ja tühi ja kaugelenägev pilt. Et see on midagi, mis, mis on nagu terapeutilise lausa vajalik. Ma tean, et sulle on olnud tähtsad ka mõned naeratused ehk kõneled, neistki. No see on üks niisugune väga isiklik lugu. Nüüd on kaks naeratust. Ja nende vahel on palju aastaid. Kui sündis minu noorem poeg. See oli nõukogude aeg veel ja siis Dynaisi hoiti nädal aega, hoiti haiglas. Esimene naeratus juhtus just seal. Et kõik, kellel on olnud väike tita, teavad, et esialgu vastsündinu ei suuda oma nägu kontrollida, et ta teeb kõikvõimalike grimassi, aga naeratusi, aga et see ei ole nagu tahtlik ja vett ka vaatama ei hakka ta sellest hetkest, kui ta sünnib, vaid selleks läheb üsna tükk aega, enne kui ta suudab tahtlikult vaadata. Mina olin siis oma pojaga seal haiglas ja hoidsin teda siis niimoodi enda vastas. Korraga ma nägin, et kuidas tema nägu tõmbus nagu pingule. Pilk keskendus minu silmadesse. Ja tema suunurgad hakkasid tasa esitõusma. See oli niisugune hädine naeratus, aga see oli naeratus oli kontakt minuga ja ta naeratas mulle, see oli minu esimene kontakt, mis tal minuga oli. Ja siis ma pärast rääkisin uhkelt teistele keegi ei uskunud, ütlesid, et ah, mis sa kujutasid ette, aga mina ju nägin, ma tean, et see oli, et see oli esimene kontakt meie vahel. Ja siis läks mööda kaheksa aastat. Ja minu isa oli suremas, tal oli kopsuvähk ja noh, enam ei saanud midagi teha, ta oli saadetud koju. Ja mina olin ka seal ja lõpp oli üsna raske, viimaselt päevata ei kontakteerunud. Nagu hingeldas seal oma voodis, ma istusin ta voodi ääres. Me ei olnud noh, sügavam päädi midagi rääkinud, aga siis järsku ma nägin, kuidas ta silmad niimoodi poolenisti avanesid. Ja ta suu tõmbus naeratlusele ja ta vaatas mulle otsa ja naeratas. Ja siis pani silmad kinni, uuesti ja rohkem mul enam temaga kontakti ei olnud. Järgmisel päeval ta suri. Ja ma tundsin selle naeratuse ära. See täitsa rabas mind, sest see oli seesama naeratus, mida ma olin näinud oma oma vastsündinud pojal või paaripäevasel pojal. Ja kuidagi erakordselt liigutas mind. Ja ma mõtlesin, et see on inimese esimene kontakt ja viimane kontakt. On naeratus. Et ma tean, et see ei ole alati nii ja sa ei saa alati nii olla, aga aga, aga mina olen seda näinud ja ma olen võtnud seda kui kingitust, et see tähendab, et et meil on hea meel teist näha. Et meie tervitus ja hüvastijätt selle maailmaga, naeratus. Kuulsite saadet sarjast elamus, kus kõneles Tiia Toomet. Saate panin kokku Evelin Voodla ja Jan Kaus.