Mängisedasem vanade aegade meenutuseks ma ei tea, millest räägite, missil mängisid, seal mängin, aeg läheb mööda mäletamissilsama, mul pole enam meeles. Shan, mul on öelnud sulle, et sa iialgi ei mängiks. Ke lause jäi pooleli, ta nimelt testis Pelgusilmas valges kleidis ilget. Est andis ära, kes mitte, sest seen see lühike dialoog, see lood ja viimane lause, kõik need asjad on juba ammu filmiklassik. Ja filmi nimi on Casablanca. Asjatundjad on selle kõigi aegade parimate filmide hulka lugenud ja on kirjutatud, et sellist menu mitut Oscarit ja maailma kuulsust ei osanud filmi tegijad alguses hoopiski mitte oodata. Aga film tehti 1942, teine maailmasõda käis liitlased, valmistusid Põhja-Aafrikasse tungimiseks ja filmi tegevus toimus Marokos, Casablancas rääkimata staaridest. Nii kaunis Ingrid Bergman ja nii mehelik Hamfrib õgard oma esimeses romantilises rollis. Nostalgia, sõjaeelne Pariis, suured tunded. Kõik sattus õigel ajal õigesse kohta ja film nimega Casablanca vallutas maailma, nagu tavaks öelda. Ja nüüd rohkem kui 60 aastat hiljem vaadatakse seda filmi ikka ja jälle sest selles on päris ajalugu ja filmiajalugu ja mitmekordset nostalgiat ja suuri tundeid, rääkimata staaridest. Aga meie, Raimoga otsustasime täna siin pisut uurida, mis paiku siin maa peal on õieti Casablanca, mis tegevuskohana ühe filmi nii kuulsaks tegi. Ja muidugi ei lähe mööda ka filmist, mis Casablanca kuulsaks tegi. Ilusat pühapäeva, Helgi Erilaid olen mina. Raimo Seljamaa minu jah, vikerraadios algas taaskord. Aja jälg kivis. Praeguses Casablancas Maroko läänerannikul Atlandi ookeani ääres elanud kuni seitsmenda sajandini berberi hõimud. Seal seisis väike sõltumatu anfaguning, riik, kes suutis sajandeid ümbritsevale moslemimaailmale vastu seista, kuni ta aastal 1068 siiski vallutati. Räimo, mida Amberberitessel teada. Perverdid on Põhja-Aafrika ja Sudaani rahvaid sealsed põliselanikud, keda mainitakse juba vanaegiptuse tekstides seitsmendal sajandil. Siis vallutasid nende alad araablased ja usundi poolest on tegemist põhiliselt sunniidid. Ega siis koraani kõrval tunnustavad nad ka sunnad, mis on täiendav muhamedi. Usu, ürik. Ja šiiidid on siis need, kes tunnustavad ainult koraani. Alfa linnast Maroko läänerannikul seebika peale dissadam ning 15. sajandil sai ta taas iseseisvaks piraatide ja kaaper laevade kaitstud sadamaks, mis Portugal lastele sugugi ei meeldinud. Viimased tegid linna 1468. aastal maatasa. Nad ehitasid alfa varemetele 1515 sõjaväekindluse. Selle ümber kasvas linn, mida hakati kutsuma kassa ranka portugali keeles valge maja. Siis tulid vahepeal hispaanlased ja siis uuesti portugallased, kes lahkusid 1755 pärast suurt maavärinat, mis linnapeaaegu täielikult hävitas. Moslemite aeg oli taas käes sultan Mohammed Wen Abdo. Allahi ajal ehitati kasvav ranka uuesti üles. Araabia keeles sai linna nimeks tar Ell, veida valge maja ja hispaania keeles Casablanca. 19. sajandil hakkas Casablanca kiiresti arenema Inglismaa kasvavat tekstiilitööstust varustati seid villaga ning sadam lõi vilkast laevaliiklusest elama. Sajandi lõpul saabus Maroko rannikule üha enam prantslasi, kes siia oma kolooniaid tasid. Kuid Maroko jäi ikka sultani ülemvalitsuse alla. 1907. aasta juunis plaanisid prantslased Casablanca sadama lähedale väikese raudtee ehitamist ja nende plaanides pidi raud tee läbi kohaliku surnuaia kulgema. Õigusega vihane kohalik rahvas ründas prantslastest raudtee-ehitajaid ning möll läks lahti kogu linnas. Korra loomiseks toodi kohale prantsuse väed, kes lõpuks kogu Casablanca vallutasid ning Maroko koloniseerimine oligi alanud. Ametlikult sai Casablancast Prantsusmaa koloniaallinn. Aastal 1910. Kallas Maroko võlus jaanuar 1930. Tähendab, see ei ole muud kui ainult Maracolevi ta eesõu rändajale, kes saabub atlase nägedegitsustest ja tentsifti lagendikudelt. Ta seevastu tundub ainult euroopa ees õuena Tandžeeri turgudele. Nendel ristlevad igal sammul Euroopa ja Aafrika imelikke segakujusid sünnitadest nii välispidistes kommetes kui ehitistes järjetuses. Nende siis see, kes algusest pääle igatseb võltsimata idamaisust ja kannatab kohe ehtsa annuse segamata Aafrikat, see järgu peatu kodanžeeris rohkem kui mõni tund. Ta nähtavused on varsti vaadelda. Ta on see riist Casablancasse 18, jaanuar. Rannamaastik karmuhtma kaameleid karjamaal mererand ulgumeri, kuid udune, mudaselt roheline. Lained purunevad murdudes suitsuks, milles on näha vikerkaar. On nagu põleks. Meres tuli puudeta maastik vaeva, palme Meerdi põõsaid seejärel põlde, päriselanikke, külasid, pilliroost tonnidega nagu suured sipelgapesad aga külge kasvanud telgid. Tahan kõige kiiremas korras ära sellest uhiuuest seenelinnast, Casablancast ta laiade tänavate, pimestavalt valgete ehituste, diaatrite, sadamate, hotellide, kohvikuteäride, Lafayette'i galeriidega ta vallutaja ilmega. Tundsin igavust ja lugesin tunde minuteid, millal pääseksime reisi jätkama kolme tunni kõrgusel. Casablancast on kõrb. Armusin sellesse kohe esimesest pilgust. Liitusin sellega, tundsin oma sugulust, nii nagu merega. Punakaid tardunud liivalaineid, kust tõuseb krobelise kalju tipp, nagu kivistunud vahuhari. Taimestik kaob, jäävad ainult liiv ja kivid. Siin-seal külasid, rooja, Sawyonnidega, rohelisi kaktuseväljakuid. Kaktused nagu rohelised luukered. Kaamelite varjud vastu taevast. Rohutirts lendab vilkuvate tiibadega nagu väikesi linde. Annaksin palju, et võid elada ühe aasta seal mäe kivisel kallakul. Uus võimas sisemine elamus. Friedebert Tuglas käis Casablancas 1928 Kas Blanca suuruselt teine euroopalikkuselt, aga kahtlemata esimene Maroko linn kuid sellisena ei pakkuda ka idamaa kultuuriharrastajale kuigi suurt huvi. Igatahes on ta kahvatuim sele maa linnadest, kui on küsimus orientaalsest värvingust. Minge kassaablankas, soovitas mulle lihtmees prantslane sessis, siis alles näete ilu ja uhkust. Parem oleks ta juba soovitanud Pariisi minna. Casablanca on paarituhandeaastase ajalooga linn ja välimuselt ometi ilma ajaloota. Ja nii pole ta minevikus midagi pärinud, mis kõneleks suurist kultuuri ärkudest? Ei ühtki väärikat paleed, mošeed ei ühtki huvitavat vaadetki Mediinas. 20 viimase aasta jooksul paisus ta kehvast rannalevist palavikuliselt elavaks suurlinnaks. Selle arenemise pärast ongi teda nimetatud linnaks šampinjonid. Marakkes Aino Kallast Varrak, kes neid on 1000 ja üks ööd oma imedega mu ees avatud, liigun, olen nagu unes. Ma ei näe veel üksikasju, aga pruun, punased, kõrged müürid nende taga õõtsuvad palmiladvad turult kostev ära jaanuarikuine, mõõdukas palavus, rahvahulga keskelt üles leegitsev tulesööjate tuli monotoonne muusika. Mis see kõik on, kus ma olen? Kindel on ainult see, et ma olen omas elemendis turul kottide viisi rohutirtse müüa, inimesed krõmpsutavad süüa, pakkus üks neeger lahkesti irvitades minulegi. Sõitsime Aguedaali aedadesse. Unustamatu pilt. Unustatud viljapuuaiad, korras hoitud, kuid ahnii mahajäetud hõbedasi oliivipuid, apelsinipuid oma kuldse koormaal, kunstlik tiike. Meenus versai. Naudin, otsekui avaksin iga päev uue lehekülje imede raamatus. Käisime Säde hauakambris, kivi elutu kivi on hakanud elama vaimu ja hinge mauride kätes ja üks sultan oli omal palvel maetud väljaspoole hauakambreid õue. Päikesepaistel. Ja Friedebert Tuglas Marrakeshis. Marrakesh'i viimane Maroko ja esimene sahara linn ühel hoobil, oaas, suurim keskus, midagi põliselt püsivad ja ometi täiesti käsitamatut keset kõrbe surnud ümbrust, kes võis teada ta olemas olugi siin sügaval sisemaal üle päästmatu atlase varjus. Ja ometi on ta mõjutanud kogu maad sellele isegi üldise nime, sest Marrakesh'i sõnana, see on tuletatud nii hispaanlaste maru Echos prantslaste Marok kui ka paljude teiste rahvaste maroko nimi. Viimane poolt on siirdunud jälle linnale, nii et sedagi vanemate autorite juures tuntakse Maroko nime all. Igatahes on kauge lõunapealinn marakkes olnud üldsusele odavam kui lähedane Hess. Friedebert Elo Tuglasele kaheksandal aprillil 1928 Ma ei tea, kas ma kunagi suudan hessi nii kirjeldada, nägu ta tõeliselt on. Igatahes oleks selline katsekirjas asjast. Ta ületas kõik mu kujutlused. Tuneesia ja Alžeeria näivad tema kõrval täiesti kultuuri maadena ning on hea, et ma nendega algasin natukenegi harjuda, sest vastasel korral ei suudaksin üldse vastu pidada. Olen ammu juba kaotanud igasuguse nõudlikkuse euroopaliku puhtuse suhtes. Olen harjunud kokku puutuma igasuguste inimestega, kuid on võimatu harjuda sellega siin. Nimeliselt on siingi veel araablased enamuses, kuid tõeliselt on see täiesti rahvaste segu lillakas, mustadest neegritest kuni heledate Araabistunud juutideni eraldada neid Pedrueeni või berberi tõugusid on vähemalt võõral võimatu ja mis osa saabki võõras etendada suurlinnas Pole ühelgi tänaval nimesilti, kus õieti tänava mõistagi kaob. Kõik on üksainus põrgulik labürint. Eleonora Peets raamatus Maroko taeval Wiiralt juba üldtuntud graafikameister ilmus reisikepi paunaga Pariisist Marrakesh'i 1938. aasta juulis. Ta asus elama vana linnamüüri taha, mis 18 kilomeetri pikkuselt ümbritseb araabia linna Medinat. Meie igatahes avastasime Wiiralti Marrakeshis viibimise hilinenult Päevalehe kahest numbrist, kus pealkirja all Eesti kunstnik töötab. Marokos avaldati väljavõtteid mehele saadetud Wiiralti kirjadest koos paari reproduktsiooniga dema Maroko töödest. 1939. aasta jaanuaris. Märgid Päevaleht. Wiiralt kavatseb jääda Marokosse käesoleva aasta veebruari lõpuni, et siis siirduda uuesti tagasi Pariisi. Seega kestaks Wiiralt reis Marokosse ligi kaheksa kuud. Veeretan valmistanud Maroko ainestiku ligi 100 joonist tüüpidest kaamelitest, eeslid testija maastikest ning graveerinud mõned vaskplaadid. Viimaseid viimistleb kunstnik veel hiljem oma Pariisi ateljees. Kuna hiljem on saabunud veel hulk huvitavaid jooniseid, eriti sealset Nendest tüüpidest, siis toome siin mõned Wiiralti töödest ja väljavõtteid tema viimastest kirjadest Marokost joonised oopiumi uimas kaameli pea kaks berberi naist. Päeval, mil Ameerika ühendriigid pärast ööl Harborit Jaapanile sõja kuulutasid. Esmaspäeval, kaheksandal detsembril 1940 saabus hooneri stuudiosse näidendi käsikiri, Euribori Kamsturiks, autoreiksmarrey bernet ja Jon Aliceson. Leiti, et tekstis on potentsiaali, on värvikas, aktuaalne tegevus, hoogne, samas sentimentaalne ja veel lavastamata. Näidendi eest makstakse rekordsumma 20000 dollarit. Seda tehes oli produtsent hälbi Volecil silme ees Hampri Bougart. Kedagi teist ta selles rollis Te ei kujutanud. Veebruaris kohtub olles Bougartiga ja ulatab talle tutvumiseks stsenaariumi lühikokkuvõte. Kuid õhus on hulganisti küsimusi ja kahtlusi. Jack Horner ei ole vaimustatud põugarteist, vaid soovib Ricki rollis näha küll Ronald Reaganit, siis Cheinz kägnit olles jääb oma valiku juurde. Ent kõhkleb ka puugart. Tema peab riigi kuju liiga pehmeks, selg rootuks. Algab pea lõputuks protsessiks kujunenud stsenaariumi ümberkirjutamine. Nemad teevad tööd EMS McKinsey ja Volli Crain. Seejärel antakse käsikiri viimseks liisiks küll mainekatele. Epsteini teleeesnimed Julius ja Philip esimese duublit tehakse 25. mail 1942, kuid stsenaarium ikka veel ei rahulda. Nii palgatakse Howard Koch. 24. juunil jagati stsenaarium laiali, et siis järgmisel päeval tšakoorneri korraldusel käsikirjad taas kokku korjata. Ingrid Bergman on meenutanud, kui seda kuni filmivõtete lõpuni ei teadnud, kumma peategelasega ta elama hakkab. Seitsmeteistkümnendal juulil algasid viimased öised võtted, kuid lõpplahendus oli endiselt selgusetu, rääkimata filmi lõpulausest. 950000 dollarit maksma läinud filmi tegemisele pandi punkt kolmandal augustil 1942. Tõsi, veel 21. augustil helistas hälbi vollist Burghardt Dylan ja kutsus ta helistuudiosse lõpu repliiki jäädvustama. Seitsmendal novembril 1942 vabastasid liitlasväed Casablanca ja koheselt saatis Tšaquoner äsja valminud filmi koopia Marokosse. 26. novembril 1942 toimus filmi esilinastus Aga New Yorgis. Esimene raadio otseülekanne Oscarite väljakuulutamisest toimus teisel märtsil 1944, mikrofonid olid lülitatud siis Graumani Hiina teatris. Kas Blanca kandideeris kaheksas kategoorias? Parim film, meesosatäitja, kõrvalosatäitja, operaatoritööfilmimuusika, montaaž, režissöör, stsenaarium. Oscari said stsenaristid Epsteini dia William Koch ning režissöör Michael Göttis. Lisaks parima filmi Oscar. Selle vastuvõtmisele au kuulus küll hälbi volisele, kuid lavale tormas džäkooner isiklikult. Kuu aega hiljem siirdus hälbe, olles Paramount teenistusse. Tuuli Ulsson Sämi osatäitja oli filmi peategelastest ainus, kes ka tegelikult oli kassa Blancas käinud. Aastail 1919 kuni 30 juhatas ta punased kuradid nimelist orkestrit ja tegi kontsertturnee Sid Euroopasse ja siis põikas ka Marokosse. Suuri rolle talla varasemast ajast ei olnud ega saanud neid ka hiljem. Sämi osatäitmise puhulgi oli kõhklusi põhjuseks asjaolu, et Wilsoni osana klaverit mängida küll aga laulda astaimkous Bay hõrman. Hatheldi laul on tegelikult pärit aastast 1931 ja siis laulis seda Ruudi Välli. Klaverimängu mure leidis õnneliku lahenduse. Selleks oli stuudiomuusik Eliot, Carpenter. Maicel Göttis, ungari päritolu A-klassi režissöör oli tuntud oma töötempo poolest. Vaatamata asjaolule, et lõplik stsenaarium Ki veel puudus, võttis Göttis pakkumise vastu tingimusel. Kõik absoluutselt kõik peab kulgema tempokalt, ladusalt seisakuteta. Puugartiga oli Maikel Götteis varemgi koostööd teinud ja tehtiga pärast kassa plankad sõpradeks said nad juba esimese ühise filmi kitke. Lähed võtetel. 1937. Filmimuusika kirjutas Viinis sündinud Gustav Mahleri käe all õppinud maks tainer rohkem kui 300-le filmile muusika andnud helilooja imelaps, kes 13 aastaselt lõpetas Viini Keiserliku, Muusikaakadeemia ja 14 kümneselt, kirjutas esimese opereti, kaunis Kreeka neiu. Ja kuueteistkümneselt oli juba professionaalne dirigent. Hollywoodi siirdus tainer Broadway kaudu. Steiner oli esimesi, kes sobitas kokku filmimuusika heliefektidega ning juurutas Hollywoodi heliloojate seas muusika kirjutamisel koordineeritust, sünkroonsus, muusika ja tegevuse vahel. Oscarile kandideeris maks tainer 18-l korral, kolmel korral võitis. Aga filmist siis ka, mida siis õieti kujutas enesest paik nimega Casablanca teise maailmasõja algaastatel filmis nimega Casablanca? Teise maailmasõja alguses pöördusid vangistatud Euroopas lugematud silmapaarid lootusrikkalt meeleheitlikult Ameerika vabaduse poole. Lissabonist sai Suur-Ameerika teekonna alguspunkt, aga mitte kõik ei saanud otse Lissaboni suunduda ning pidid piinarika põgenikutee ette võtma. Pariisist Marsseys, sealt üle Vahemere-Aafrikasse ja siis rongiga või autoga või jalgsi rannikut pidi prantsuse Marokosse, Casablancasse. Siin said õnnelikumad mängu panna oma raha või mõjujõu või õnne, et saada vajalikud dokumendid Lissaboni jõuda ja sealt juba laevaga üle ookeani. Kuid kaugeltki mitte kõigil ei olnud seda õnne ja nad ootasid ja ootasid ja ootasid. Kusagil pidi ootama ja pigem siis juba rikki ameerika kohvikus, kui üksinda mingis armetus toa võrkas. Ameerikast pagendatud, kibestunud ja küüniline Rec plain jääb Casablancas, ööklubi ja mänguurgast, kus käib igasugust rahvast. Natsi-Saksa ohvitsere ja sõdureid. Natsidega koos tegeva prantsuse visii valitsuse ametnikke, põgenikke ja vargaid. Tol õhtul saabub rikki kohvikusse pisisuli Ugarte, kellel on õnnestunud saada enda valdusse kaks läbisõiduluba paberit, mis lubavad nende ette näitlejail vabalt sakslaste vallutatud Euroopas ringi rännata neutraalses Lissaboni ja sealt edasi Ameerikasse suunduda. Igaühe jaoks, kes lõputu põgenikevooluga, kas sablankas see on jõudnud, on nendel dokumentidel lausa elu hind. No karta on otsustanud nende paberitega varanduse teenida, müües nad kõrgeimat hinda pakkunud ostjale, kes samal õhtul ka siiasamasse riiki kohvikusse peab tulema. Kuid enne jõuab kohale natsidega koostööd tegeva Vichy valitsuse politseiohvitser Luirennaa ningu kaarti arreteeritakse, kulla hinda maksvad läbisõiduload jõuab ta enne lahkumist rikki hoole alla jätta. Hädas avaneb kohvikuks ning sisse astuvad need, kes läbisõidul lubadeestu kaartele kõige kallimat hinda pakkunud. Victor Laszlo, Tšehhi vastupanuliikumise juht ja tema naine Ilsa rikk Playni kibestumise päris põhjus pole parasjagu kohal. Kui teil seal tunneb ära klaverimängija Sämi, kes oli olnud koos Rickiga nende sõjaeelsetel õnnelikele aegadel Pariisis. Elsa ja Ricki laul Pariisi õnnelikest aegadest ja kohtumine, mida kumbki neist oodata ei osanud? Kõigist kõrtsudest kõigis linnades terves maailmas astub ta just minu omasse sisse. Ja juba tuleb mälestuste tulv õnnelik autosõit koos Ilsa ka sõjaeelses vabas Pariisis šansseliseel restorani tantsusaal hotellituba ja ähvardav vari, mis kõik selle lämmatab. Mälestused sõjast hullunud põgenevaid inimesi täis raudtee Pariisis rikk ootamas ilusat nagu kokku lepitud, et üheskoos Pariisist lahkuda. Ja vihmapiisad langevad hüvastijätu kirjelemistele viimasel hetkel üle antakse. Ma ei saa koos sinuga tulla ja me ei saa enam iial kohtuda härra küsimis pärast usu, et ma armastan sind ja mine ja õnnistagu sind jumal. Väga valusad mälestused. Ja muidugi saabub imekaunis Ilsa nüüd Casablanca öös rikki kohvikusse et üksinduses koos veinipudeliga mälestusi heietavale rikile kõik ära seletada. Kui tema ja rikk Pariisis kohtusid ja armusid, oli Ilsa kindel. Tema abikaasa Victor Laszlo on kontsentratsioonilaagris hukatud kuid lasso oli põgenenud ja Elsa disrikki, et oma mehe juurde tagasi minna. Ta ei seletanud midagi, tahtis väidet rikk tema jaoks nii ohtlikuks muutunud Pariisist lahkuks. Kuid rikkijailsa suured tunded pole aja jooksul haihtunud ja rikk lubab aidata. Öeldes Ilsaled. Lazlo saab läbisõiduloa. Kõdilsa jääb koos temaga Casablancasse. Elegantne rikk. Plain, kelle näost harva mõni tunde varjund üle käib, pole tegelikult mingi tavaline kohvikupidaja. Juba 1930.-te keskel oli ta Itaalia invasiooni vastu võitlemiseks Etioopiasse relvi toimetanud ning Hispaania kodusõjas Franco vastu võidelnud. Aga nüüd on ta elu raskeima otsuse vastu võtnud. Ta loobub ülla vabaduse idee nimel oma suurimast armastusest. Kui see lennuk ilma sinuta õhku tõuseb, sa kahetsed? Võib-olla mitte täna, võib-olla mitte homme, aga varsti seda kogu oma elu. Aga meie jääb alati Pariis, enne sinuga sõbrankas tulekut olime ta kaotanud, aga eile õhtul saime ta tagasi. Aga ma ütlesin, et ma ei jäta sind enam iial maha. Sa jättagi. Aga mul on oma töö teha ja sa ei saa mulle järgneda sinna, kuhu mina lähen ega teha seda, mida mina tegema hakkan. Lennuväljal toimub enne lennuki õhkutõusmist veel mõndagi. Rikk annab lahkumisload Victor Laslale kogu aeg tegevuses olnud politseikapten. Luirennoo tahab Laslat kinni võtta, sihib teda relvaga ja aitab Lasnal põgeneda. Saksa major Strasser saabub viimasel hetkel kohale, glasla, ära lenda takistada. Aga rikk laseb sakslase maha. Lennuki mootor töötab juba ammu ning Laslaja Ilse jõuavad lõpuks ometi lennukisse, mis kohe õhku tõuseb. Öösse kaob. Politsei saabub kohale ja leiab Strasleri surnukeha, kuid ilmselt samal õhtul ka mõnestki asjast aru saanud kapten Luirennaa päästab Ricki elu, öeldes politseinikele. Otsige tavalisi kahtlusaluseid. Politseivormis Rennaa Elegantne heledas mantlis kaabuga rikk kõnnivad kahekesi Casablanca udusesse öösse ja kõlavad filmiajaloo kuulsaimad viimased sõnad. Juba enne teist maailmasõda Marokos alanud rahvuslik liikumine ja Vabadusvõitlus jätkusid üldiselt rahulolematuse ning üldise streikidega ka pärast sõda. Prantsusmaa tunnustas Maroko iseseisvust, teisel märtsil 1956 Marokos sai kuningriik ja praegu valitseb seal kuningas Mohammed kuues pealinnaks rabat. Põhirahvastik on araablased, riigikeel, araabia keel aga laialt on levinud nii berberi kui prantsuse keeles. Kõige vanemast, prantslaste eelsest Casablancast pole tänaseks enam kuigi palju järel vaid osa kunagi linna ümbritsenud kompaktsest kivimüürist, ebastionist. Pärnu vanalinnaosa on päris väike, hästi kitsad tänavad, kõrgete müüride vahel tõusevad kohati. Mäkkemajad on üllatavalt värske moega, nii et vanaks võiks seda linnaosa pidada küll üksnes asukoha ja planeeringu poolest. Kuigi Kaaruksed võredega piiratud rõdud luukidega suletud aknad ja kurvilised kitsad käigud jutustavad ühtteist Medinaks kutsutud vanast Casablancast ja kauplusi on siin palju, kauppan poodide ette tänavatele tõstetud ja kauplemine käib häälekalt rõõmsalt. Prantsuse koloniaalajastu kassa Blanca uue linnaosa kujundas prantsuse arhitekt Andrei prost ja seda peetakse kõige tähelepanuväärsemaks terves Marokos. Paania Mauri arhitektuuri ja Arteko segu, see kõlabki ju päris põnevalt prantsuse koloniaalajastul rajatud Casablanca uus linnaosa. On päris suur, värskendavalt kaunis ja üllatavalt hästi säilunud kõrged heledad hooned, akende ja nurkade Tehme, joonelised kaared, rõdude viimistletud, palus traadid. Kuumadel päevadel varju pakkuvad kaarkäigud avenüüsid valistamas pikad-pikad-pikad, palmide read. 1980. aastal asuti Casablancas ehitama hiigelmošeed, mis pidi valmis saama Rocco iseseisvusaja esimese kuninga Hassan teise 60.-ks sünnipäevaks aastaks 1989. Aga ehitus venis nagu suurte rajatiste puhul ikka ja sai valmis alles 1993. Ehituse plaani tegi ikka prantsuse arhitekt Michal binso. Ja mošee seisab esiküljega Atlandi ookeani poole fassaadil vägev sammaskäik milles tõuseb taeva poole maailma kõrgeim nelinurkne, mina rät 210 meetrit. Selle taga laiub tume madal kuppel. Tohutu klaaspõrandaga palveruum mahutavad 25000 inimest ja veel 80000 saavad mošee õuel oma jumala poole pöörduda. Nojah, ajad on mööda läinud. Need, kes tänapäeval siit Hollywoodi filmi kassa plankat otsima on tulnud, peavad küll pettuma. Orientaalset romantikat oleksid raske leida ja ega seda filmiski suurt ei olnud. Tegemist oli ju puhtal kujul stuudio linnaga. Praegune Casablanca on moodne linn ja omamoodi ka kaunis linn pikkade elavate bulvarite ning kõrgete valgete tiptop ehitustega. Puhas tänapäevane linn. Maroko moodi, tänapäevane Maroko läheb hästi, võiks Casablanca kesklinnas jalutades mõelda, kuid siinseid olusid paremini tundvad inimesed teavad hoiatada kohe, kui sa kesklinnast kaugemale lähed. Löövad tõelisuse tumedad pilved su pea kohal. Kokku otsimata, oled sa leidnud Casablanca teise näo. Sulle vaatavad vastu tohutu vaesus ja lokkav prostitutsioon. Ainult Danzeeris olevat asjad veelgi hullemad. Nii et kogu kookospole teist, nii määratute kontrastide paika, nagu seda on. Kas sa blank? Anaysniin prantsuse kirjanik mõtiskleb Olles näinud kord Maroko silmi, ei ole ma neid enam kordagi unustanud. Meeste pilgud kui nooled pistadad naistel, kui hõõguvad söed. Lapsed uskumatult ilusad ja suured, suured sädelevad silmad, tumedad. Mõistatuslikus ja labürint. Tänavad hargnevad kui Soonestik majade tänava poole akendeta seinte salapära, anonüümsus õuedel, purskkaevud ja mingid imelised taimed, põõsad. Needki istutatakse viisil, mis sind justkui eksitaks. Araablased armastavad eksimise tunnet, seda on tõlgendatud kui soovi taasluua ääretus. Kõige rohkem meeldivad mulle maad, kus mehelikkus ja hellus elavad kõrvuti. Rahu, kannatlikkus. Turistid mõjuvad siin lõhestatutena kohmakatena. Mul oli häbi nendega koos olla prantsuse väike kadenlastega, kes muudkui lobisesid tühje sõnu latrasid ilma vähimagi huvita neid ümbritseva suhtes. Õhtul loen Maroko ajalugu, milline kultuuride kooslus hispaania, prantsuse ja aafrika põhiliselt berberi kultuurisegu ajalugu aga on täis sõdimist, verevalamist ja pidevat iseseisvuse eest võitlemist. Siinsel rahval on rohkesti sarmi ja huumorimeelt, samas ka kiirust ja muutliku meelt. Araablane ei unusta kunagi sõbraliku žesti samamoodi nagu ka enda vastu suunatud vaenulikku tegu, kirjutab Anthony Nothing raamatus Ääraps. Friedebert ellole rabat 18. aprill 1928. Armas Elo aken, see on vist küll viimne kaart sulle prantsuse, Maroko markidega. Homme hommikul kell kuus algab sõitki per altari poole, kuid seal on juba Hispaania valdkond. On pisut kahjugi lahkuda sellelt maalt, mis küll nõnda väsitas ja vahel masendavalt õudne oli, kuid siiski see oli omapärane maailm. Saatsin sulle kassablancast kirja, see jõuab poest hiljemgi kätte, kui see kaart. Südamlik tervitus, Friedebert.