Mitte iga päev ei satu pihku Rootsi päeva lehedaga vahel küll ja, ja kuigi see keel pole haar ometi rahvusvaheliste terminite pealt ja pealkirjade järgi saad vahel aru, et see on nagu meie saadete jaoks ja nii ongi. Aftonbladet dismis peaks olema Rootsi suuruselt teine päevaleht. Novembri alguses ühel lehel suur pealkiri. Ärge sööge Läänemere kalu. Ja kui vaatad lähemalt, siis naerda. Kirurg. Professor Ulf albori Karolinska instituudist tulevad välja niisuguste ütlemistega, et meie Läänemerekalu ei tasu süüa. Ja kui neid tarvitada, siis võib juhtuda, et meestel suguvõime langeb ja naistel sünnitamisel tekivad tõsised häired. Lastega. Pealkiri on suur, päris hirmutav. Eks oma saadetes Läänemerest ja Läänemeres, seisundist, kaladest ja mis nende kalade organismi on kogunenud ju palju kordi rääkinud ja üldiselt on tendentsid viimasel ajal, et kõik need ühendid, mis ei ole tõesti kasulikud, on hakanud kalades vähenema. Kuid õnneks on võimalus mul intervjueerida kohe ajalehe artikli otsa meest, kellel rootsi keel ongi kodune keel. Ains Rudolf Voict, Helsingi Ülikooli limnoloogia ja keskkonnainstituudi kaastööline. Ka sina olid ehmatanud, olid nagu hämmingus, kui seda lugesid, mida öelda küll, aga kas ka seal provoga toorina ja Belast ütleva toa uudinen tossamodossa mutta sebošelitaja silla laeva eta idameres kalosse on tosina tapahtunud. Säilita mädan peeseebeeerrdeedeedee aineid Ennoosu kukani, Ümera kemistesse, posi johtu akoskab, idemeri on soojatu ja on puuristatuda, ei ole puudustamata, ei Ena pääsete mädamürk aulas, need on olemas üksi hüpoteeside teoria ja kanaga hüve on see ta idamere tule uuta veeta siis mida ma tema uusi vesi, son, Raskasson, külme, soolane see laske udu, idamere, ohja, tühenda Vanhan vedempoess ja samal ajal kus täme voi olla, ütlesime Ricose Vanhansselliment impohjal. Selles segmendis on hüvim paljon, van näha, teedeedeedeebee sebida ja muide mürkija Tallolalane mäe mürgid tulevad plankton, eliialisin õdesid söövad Silagat esimerkiksi ja jotka, me sööme jo Tammes, mehed söövad tallalale mösseliti sideme, eritan märgiline M 70. nelja taudi ja ka tappa perede 90 protsenti ja kaigistaniista lohi poega siis ka sünd, viljel misse. Tänapäevane ma püüan nüüd kohe otsa tõlkida tõepoolest need ühendid, mida tähtedega tähistatakse PCB ja DDT ei ole tundmatud, aga et kust on tulnud siis Läänemeres nende märgatav tõus? No üks seletus, kuna need, kui Läänemerre tuleb värsket külmemat soolasemat vett põhja mere poolt, et siis ta lööb põhjapidi liikudes kihid üles, kuhu need on kõik need ained on settinud, et see on üks võimalus. Ja teiseks, mis teeb ärevaks, on ju see, et sündroom 74, millega tähistati lõhede puhul marjast kooruvate väikest poegade massilist suremist kuni 90 protsenti. Et seal raa nendes põiekestes, mis siis nagu kala külge jääb marjast. Et seal nende keemiliste ainete, et protsent on tulevase kala jaoks liiga suur. Nii et häiresignaale tõesti on olnud, vahepeal tekkis nagu rahulik periood, kõik need näitajad teadlaste uuringute tabelites hakkasid laskuma, vähenema. Aga vist nii resoluutselt järeldust nüüd, nagu siin arstid teevad, vist ka ei saa, tehasest. Artiklist ei tulegi välja täpselt, millele nad toetuvad. Nissan kurgemad leedeedee ja peeseebeedosule emmedjeleme mürs etenama, samad mürgid, ovad hüljes, Aietumatesteril ideed ja abort ja, ja tihedust, sammula mürk on hirvitavad vahetatuksed. Ihmisi mutab, minust on liian. Ale söa Ida Meren kala sinna menedad sugu välimisi ja sina võsada lapsed ja lapselapsed saerada Ei Dylane voi olla Niingamalaviele. Jah, nende niinimetatud PCB ja DDT ühendite tõttu on täheldatud ka hüljestel steriilsust ja juba nimetatud kuuluvate lõhede suremist. Kuid ometi ei saa teha nii ränka järeldust, et kui nüüd sööd Läänemere kalad, siis kaotad, suguvõime ja tulevad teised õnnetused kuigi jah, võib-olla tähelepanelik peab olema, vähemalt need kaks meest on endale tähelepanu tõmmanud ja ju siis tõsiteadlased peavad veel üle mõõtma ja üle mõtisklema ja ütlema midagi autoriteetset vastu, sest ega Päevaleht ei ole ka veel spetsialistidele, nii et ei oskagi päris lõpetada, aga Ruudi voiktonise ihtüoloogia ja ta ütleb küll, et ta jätkab kalade ostmist ja kalatoidutegemist ja kalade söömist, sest aastakümnete pikkused uurimused ei ole teda siiski nii ettevaatlikuks teinud. Me püüdsime muidugi meie erialamehi kätte saada kohe, et nende poolt midagi lisa öelda, tõusetunud teemale, mis iseenesest ei ole uus aga ikkagi jälle uuesti laineharjale tõusnud, tänu Rootsi teaduritele. Pean ütlema, et ei olnudki nii lihtne. Mitmed mehed olid just väliskomandeeringutes. Siis üks eestioloog ütles, et jaa, et siin on mure olemas, aga meie kalanduspoliitika ja minu arvamus võivad nagu minna liiga vastakuti. Et võib-olla vaatate veel kedagi, kes on julgem. Ja siis soovitati mulle Risto Tannerit, uurija mees, teadur, kes töötab keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi füüsika sektori juurde moodustatud keskkonnakaitse töörühmas ja nüüd ma näen, et lauale on tõstetud siin värskeid trükiseid ja paberil ka paar märksõna. Mida teie omalt poolt saate või võite öelda. No mina arvan, et probleem muidugi on olemas. Ja kõige põhjalikumalt on seda asja käsitletud muidugi nendes riikides, kus teadusliku uurimise töövõimalused on suuremad. Aga, aga mõningaid selliseid ekstra Polatsioone meie tingimustesse võib päris tõepäraseks pidada küll. No näiteks on mul siin ees Põhja-Ameerika suure järvistu uurimisprogrammi üks kokkuvõte. Siin on loetletud, näete, 11 ohustatud tähendab sellist kõige ohtlikumat mürkainete rühma millest nüüd on kalades leitud kaks ainete rühma Ni rahaliselt kalureid ja rohkem kala söövaid inimesi ohustamas. Ja siin on tõepoolest täitsa statistiliste andmetega tõestatud, et korrelatsioon nüüd eriti eriti just laste ja loote närvisüsteemi arenguhäirete ja nende ainete sisalduse vahel toidus ja emadeveres on täitsa olemas. No Rootsi teadlased on, on näidanud kaunis veenvalt, et sama probleem on väga tõenäoline ka balti mere ääres kus üldine reostaat teatakse olevat enam-vähem samaväärne, võib-olla isegi pisut kõrgem kui Põhja-Ameerika suures Järvistused. Hiljuti hiljuti siin rootslased kandsid ette väga huvitavad andmed. Lahemaal tänavu suvel oli teaduskonverents, kus nendest asjadest oli põhjalikult juttu ja rootslased on püüdnud uurida ka võrdlevalt Rootsi näiteks kalurite ohustatust, võrreldes näiteks Läti kalurite ohustut tatusega Riia lahe ääres. Ja nendest andmetest nähtub siin ette Riia lahe kalurite vereliblede, näiteks elavhõbedat leiti kolm korda rohkem kui Rootsi kaluritel. Nüüd kloororgaaniliste mürkainete kohta on ka rootslastel töös, aga kahjuks just suveks. Riia analüüsid ei olnud veel valmis, olid ainult Rootsi poole analüüsid valmis, aga see näitab ka, et söövad rootslased saavad kolm korda suuremaid mürkainete koguseid kui mitte kala toiduks tarvitavad rootslased. Nii et oht on täiesti olemas. Aga ma tahaksin rõhutada seda, et et kui need keskmiselt meres ja mujal maailmas tõesti kloororgaaniliste ainetega saastase tase on langemas selle tõttu, et need ained on on need ära keelatud tarvitamiseks ja neid tõesti satub vähem keskkonda siis see kahjuks meie balti mere meie kalda kohta kehtib vähem sellepärast et kloororgaanilisi mürkaineid teatavasti meil palju kauem kasutada. Nende keeld rakendus hiljem ja üks taimekaitse mürgid, meil nad on nii-öelda nõukogudes toodang, me teame seda tehnoloogia taset ja võime suure tõenäosusega öelda, et nad olid ka vähem puhtad ja sisaldasid peale selle põhitoimeaine, mida me oma teada põllule puistasime sisaldasid ka teisi nii öelda kõrvalaineid, mis võisid olla olla märksa mürgisemad kui põhiaine ise. Nii et siin on meil ohustatust täiesti olemas. No teiselt poolt jälle näiteks üks väga suur saasteallikas on tselluloosi pleegitamine klooriga. Seda jälle meil teatavasti ei tehta, neil on sulfitmenetlus tselluloosi tootmises kasutusel, nii et selle võrra. Me oleme jälle vähem ohustatud, aga teiselt poolt meil klareeritakse ebapiisavalt puhastatud joogivett. Siin mitmed välisuurimised, millest on ka varem Eesti ajakirjanduses juttu olnud, on näidanud, et kloororgaanilisi aineid on Tallinna joogivees päris mitmeid kordi rohkem kui kui Läänemere teisel kaldal vastuvõetavaks peetakse, nii et ohustatud me kindlasti oleme. Aga nüüd üks oluline ohustatuse allikas, mida tuleks kindlasti edaspidi põhjalikumalt uurida on see, mis Vene sõjaväest meile järgi jäänud. Teatavasti polükloordifenüülid, need on ained, mis, mis on väga ohtlikud keskkonnale ja mida on kasutatud transformaatorites kondensaatoritesse, hüdraulilistes, vedelikes, mis töötavad erilistes tuleohtlikes tingimustes. No need andmed on nüüd tehnikaülikooli elektrotehnika kateedrist pärit. Et nii et nüüd tsiviilalajaamades näiteks meil Eestis neid aineid ei teata, kasutatud olevat. Aga mis transervaatlerid on kasutusel kaevandustes, näiteks Paldiski allveelaevades, sellest pääsküla maa-alusest sõjaväelennujuhtimiskeskuses, mis hiljuti üle võeti, seda me kahjuks ei tea. Ja siin on meil üks potentsiaalne ohuallikas, kust seda saastet võib Läänemerre edaspidigi tulla ja seda aspekti diapeaks küll tingimata rohkem uurima, kaasa arvatud ka sellised lokaalsed reostuse piirkonnad nagu näiteks meil Soome lahte, eriti siin Narva Narva laht ja Riia laht, kus on kalad. Ka on teada, et rohkem mürkainet sisaldavad kui, kui mujal keskmiselt Läänemeres. Kartuseks ei ole põhjust, aga aga mida uurida, seda ainet on, on piisavalt eriti just selles osas, et, et konkreetselt, millistes kalaliikides, mida nüüd eriti ühed või teised elanikkonna rühmad rohkem toiduks tarvitavad. Missugused konkreetsed ained, noh, välismaa-alal uurimiste eeskujul on need andmed meil enam-vähem teada, mis ohtlikke aineid tuleks otsida, aga konkreetsed ana nii-öelda sisalduse tasemed nende kohta täpsed andmed tihti puuduvad. Ma tänan teid selle põhjaliku värske kirjanduse ülevaate eest ja seletuste eest. Ma teen vahepeal ühe populaar, kas see mõttekäigu ja kui ma kuskil natukene kaldun võib-olla teaduslikult joonelt välja, siis palun, pärast parandage mind. Ühes keskkonnakaitselistes asutuses üks tuntud ametnik ütles, et ei tohiks ajakirjanduses liiale minna sääraste ohtude edastamisega sest tegelikult ei ole ju põhjust. Kloororgaaniliste ainete akumuleerumine on pidevalt vähenenud ja, ja lõpuks, vetikad on nii lühikese elutsükliga ja taimtoidulised kalad, et need on juba mitu korda sellest ajast peale looduses nagu ringi teinud. Kui need kogused, millest me räägime, need keemilised ained siin Läänemeres olid suuremad. Aga kui me nii jälle mõtleme, et ühel aastal võib saada tõesti neid keemilisi ühendeid meile kahjulikke palju, aga järgmistel vastatel küll vähem. Aga inimene elab pikemat aega ja ka kalad elavad kauem. Nii et 10 aastaga võib ikkagi saada neid koguseid arvestatava osa ja kuna tahad nad väga raskelt aeglaselt lagunevad ja võivad meid saata kuni hauani siis ilmselt päris ükskõikne siin olla ei tohiks. Ja teine asi, kui kunagi toodi näiteid, et Volga Kaspia bassein on kõige reostunum N liidus suurusjärgu võrra on asi parem Läänemeres aga ookeanis omakorda veel on reostus suurusjärgu võrra väiksem siis siit võib teha küll järeldused ookeani kala oleks nagu õige. Mida te minu nende mõttekäikude peale ütlete? Ja noh, kui ma neid viimasesse alustan, siis üldiselt düno analüüsi tulemused kinnitavad küll, et et enamikul juhtudel ookeanikala on puhtam ja seda võib süüa julgemalt. Aga mis puutub nüüd sellesse, et nede mürkainete sisaldused väheneksid, siis näete, mul on siin Ameerika suure järvistu kohta andmed, mõnedel mürkainetel tõesti kontsentratsioonid vähenevad. Aga, aga mõned Üheteist mürkainete kohta ei saa seda sugugi öelda. Pidevalt toimub. Mere elustikusse ümberjaotumine ja küllalt palju palju mürgiseid aineid on ladestunud põhjasetetesse, mis võivad võivad sealt ka veekeskkonda ja ringlusesse tagasi tulla ja kontsentreeruda. Nii et see oht ei ole tegelikult sugugi möödas. Aga ma tahaksin veel ühele olulisele momendile tähelepanu pöörata. Nimelt sellele, et, et meil siin endises Nõukogude liidus ja balti mere maades nende keemilise analüüsi nii-öelda täpsus ja usaldatavus on olnud siiski suhteliselt vilets. No ma võin praegu praegu näiteks tuua needsamad polükloarbifenüülid, millest oli juttu. Tehnilised segud sisaldavad üle 200 erineva Isoneeri. Erinevate isommeeride toksilisus on erinev kuni 1000 korda. No ma võin ühe käe näppudel üles lugeda need kromatograafid Eestis, mis on suutelised isomeeride tasemel seda ainete rühma üldse analüüsida. Need kromatograafid on alles viimasel ajal hangitud. Nii et meil Eestis ei saa küll usaldusväärselt väita, et toksiliste konkreetsete toksiliste ainete sisaldus väheneks, meil lihtsalt ei ole pikaajalisi andmeid, sellepärast et varasemad andmed on vähem usaldatavad.