Teel siia stuudiosse selgines, et tänase keskustelu aluse vanaisa on omal ajal aastaid jooksul 100 karu küttinud 100 suurt võimast karvast looma. Ja siit võib teha isegi, kui ei tea järelduse, et see asi olnud ilmselt Eestis juhtuda. Ja võib-olla alustuseks sobibki natukene. Selgitada, kuhu suguvõsa suured viimased on ulatunud ja siis tuleme kõige selle juurde. Miks Hannes Lintrop on täna palutud saatesse, kes on kes? Jah, nii ta on, et. Viljandimaalt panid asjad vankri peale, võtsid ette väga pikad ja jõudsid välja Kaukasuse mägedesse koos teiste teiste eestlastega ja tegid siin oma küla. Ja sealne loodus- ja loomariik oli natukene teistsugused ja väga palju, väga palju metsloomi ja kuni piisoniteni välja. Aga eestlaste talvine üks peamine liha hankimise viise tol ajal oli karu, karu, küttimine ja karusid lasti palju ja tõesti. Ja on jõudnud selline pärimus või legend. Et ühe talve jooksul oli vanaisa lasknud 100 karu. Jah, no see on praegu selles mõttes juba uskumatu, et näiteks Eestist ei saaks sadat karu kokku. Teiseks on meie suhtumine loodusesse muutunud ja nii edasi. Aga teine liin või öeldakse vahel, et isa ja emapoolne millise elukutse poole? Mõni teine aru? No ema poolne suguvõsaliin on pärit Hiiumaalt ja noh, nii nagu nii nagu arvata võib, et keset merd ja ja kõik seotud merega. Ja noh, ma olen ise teinekord naljatanud, et eks üks oligi arvata, et kui kui ühelt poolt oled meremeeste ja teiselt poolt Mägilaste järglane ega siis nagu õiget nahka maismaal ei saa, et ju siis mingi kummaline amet tuli valida. Ja see amet, mis nüüd on igapäevane ja on ka esineja tuntuks teinud mitte ainult Eestis, vaid ka teistes riikides on filmi tegemine. Millal esimest korda nii lõikasid näppu, et tundsid, et sõrmul läinud. Oi, see oli juba päris ammu, kuigi ma ei ole veel teab, kas, aga aga esimest filmi sai hakatud tegema siis, kui ma olin viieteistaastane muidugimõista, see oli niisugune harrastus ehk amatöörfilm ja, ja kuidagi sai selle asja külge väga kinni jäetud. Ja noh, selles suhtes on olnud edaspidine elu teatud suhtes lihtsam. Et et sellest ajast saadik on olnud selge, mida ma tahan teha. Aga millal tuli see päev või moment, kus sa tundsid, et ma vist olen tõepoolest nende meeste rivis, kes filme teevad kellele see on elukutse või kohe-kohe saab? Ilme sai hakatud tegema televisioonis telefilmis ja selliste esimeste elukutseliste filmidega sai käe valgeks 80.-te aastate esimeses pooles juba. Aga selline kindlus, kindlus tuli kusagil 80.-te lõpus, siis tulid ka nagu esimesed saavutused ja kuid aku praegu väga kiiresti muutuma ja elu ümberringi väga kiiresti muutuma ja ja 90.-te alguses tekkis selline selline seis, et riiklikes tootmisstruktuuridesse filmi tegemine kogu aeg, Hannes ja vahendid oli vähe ja siis tuli hakata mõtlema ja otsima, et kuidas, kuidas ise. Ja, ja, ja vot siis, kui nii-öelda kogu tule enda peale võtsid ja lõid oma ettevõtte ja hakkasid hakkasid muretsema, kust kust vahendid ja kust finantsid ja kust materjalid ja kust koostööpartnerid ja ja, ja see oravaratas hakkas 24 tundi ööpäevas käima ja on siiamaani käinud. Paraku ilma puhkuselt on praktiliselt siis, siis muidugi tundsid, et nüüd oled selles masinavärgis naha ja karvadega. Me mõtisklemist jätkame, aga ma siia vahele tuletaks lihtsalt meelde ühe dokumentaalfilmi siis mulle väga ööbis kuidagi sisse ja naha alla ja ei lasknud mind lahtisest. Minu teema on raadios looduskeskkond, ebakõlad, jaga saavutused. Ja see vene naine, kes seal tuhamäe otsas oma noh, ikkagi ütleme, tööd tegi. See oli nii ebakõik kuskil pilve piiril, ilus taevas, lendlev tuhk ja siis ta ronib seal ja tõmbab oma trossist neid vaguneid lahti või mida ta seal täpselt tegi? Tööstuslik ümbrus ja selle filmi vaatamise järel tundus küll, et midagi on meil nii valesti, nii valesti kui arvestada, milline see jumala loodus on ja ümbrus. Mulle tundub, et sa üldse püüad oma uut filmi ideed leides otsides kuidagi küllalt valusalt lõigata nii-öelda teema võib-olla nii alltekstiga filmides on seda teist ja kolmandat. Et kuidagi mõjutada või. Panna ta võib-olla isegi rohkem saama teha märkavamaks kui inimene, kes sarnastest kohtadest ja niisugustest inimestest nagu mööda käib, ütleb jah, nii, see on ja jääb ükskõikseks. Kas võib niisukest vaatajapoolsed üldistust teha sinu loomingule, mis on nüüd ju päris igal aastal tunnustatud vilju kandnud? Miks ei või võib küll? Me oleme nimelt, ma ütlen meie sellepärast, et juba juba telefilmist saadik oleme me seda vankrit vedanud ja seda tööd teinud koos koos abikaasaga kust, kust telefilmist ka meie meie kooselu alguse sai ja eks ma arva, miski peame rohkem rohkem filmida kui aastate järgi. Ja oleme kahekesi seda režissööritööd teinud kogu aeg. Me oleme ise nagu mõelnud, õigeks pidanud. Ta, et iga film peab siiski välja tooma midagit väga iseloomulikku oma ajast. Ja, ja on ainult ühest sõnumit, et ta peaks. Ta peaks olema natukene natukene enam kui, kui mingi sotsiaalne duaalne üldistus ja natukene enam kui kui ainult pelgas filosoofiline konstanteerida. Kui ta on, kui ta on mitmekihiline ja kui ta suudab tabada üldinimlikku ja seda aeglased aja märki milles antud hetkel kangelased elavad, tegutsevad siis siis meile tundub, et me oleme suutnud midagi ära teha, midagi edasi anda ja siis on need filmid vaadatavad mitte ainult sellel päeval, kui, kui päeva uudis või või vahetu informatsioon, vaid see sünnib natukene midagi enamat ja ehk siis enesetunne rahulolu natukene paremad, kui tundub, et see on nagu vähe enam õnnestunud. Ja kui mina tohiksin veel natukene sinu või õigemini öeldes jah, tõesti teie loomingut koos kaasaga, nad on sündinud päeval ja öösel. Ma olen isegi näinud, kui on lõpp, vormistamise aeg, seal on isegi mõni päev pikem, kui 24 tundi veel jagada. Siis tundub, et sa jõuad juurde veel asjadele, mida täna saab. Tahvelfilmid, aga võib-olla homme enam ei ole võimalik. On asjad, mis puudutavad suures osas minevikku, kuid on see kaalukeel. Kas jätkub veel ühe rahvuskillu elu kaugel võõrsil, kus see valitsev ümbrus on küllalt karm olnud. Või siis võtad tänasest selle teema tänasest, mis täna peaks kuidagi paremaks tehtama, et nii ei tohi enam edasi minna esimese jaotuse ees ma kõigepealt meenutaksin karistust siis kunagi Taarja ajal Soomest välja saadetud või veetud soomlaste rahvuskild Ülem-Suetukis. Algul nad olid soomlased, soomlastega siis soomlaste arv vähenes siis soomlased eestlastega ja saavad juba nooremad venelastega, nii et neid peaaegu enam ei ole seal. Ja seda filmima vaadates, mida näidati enne Soome televisioonis kui seda Eestis näha sai. See oli väga valus. Ja kui ma õigesti mäletan, siis soomlased olid nutnud filmima vaadates ja seda filmi näidati õige varsti uuesti ja vist isegi kolmandat korda. Sooviti näha. Ajaloolased Soomest teadsid seda peale kasvanud põlvkonnad, nagu enam ei teadnud. Kuidas see sattus sinu kätte? Võib-olla ma hakkan sealt otsast peale, et endalegi aru andmata. Ta võib-olla on mulle olnud kusagilt lähedane, see oma põliskodumaast eemale sattunud rahvuskaaslaste. Olek olemine ja nende elu, see nende tekkinud väljarändekultuurikildude kestmine ja lõppemine. No ja ilmselt noh, on see seotud ikkagi ka minu päritoluga. Aga aga konkreetselt selle loo peale me sattusime nii, et meie opera rattur, oli see seal viibinud seoses teise tööga ja selle selle küla aastapäevaga ja ja kuna ta on enamuses tänapäeval Eesti küla, neid soome killukesi on sinna väga vähe jäänud siis temaga naaseski sealt teatega, et kujutage ette, poisid, et seal ei ela mitte ainult eestlased, seal isegi mõned soomlased, kes arvavad, vähemasti nad, soomlased on, kuigi nad räägivad väga imelikku soome keelt. Ja sealt sealt see mõte hakkas liikuma kusagil ja ja meie jaoks andis sellele asjale sellise. Lisaks kogu selle kultuurikillu eksistentsile, muredele. Kogu sellele kontekstile andis lisa see tõik, selline uskumatu nähtus 20. sajandil veel et inimesed, kes olid sinna omal ajal välja saadetud karistuseks nende karistus oli kestnud nagu nagu pühakirjas seitse põlve. Ja nad teadsid, et just nagu neid karistada, kuigi nad enam ei teadnud, mille eest. Ja ja kõik see kokku nende nende eluolu kultuuriga moodustas sellise sellise materjali sellise sünteesimisel väga-väga tänuväärne materjal ühe dokumentaalfilmi tegemiseks. Ma saan aru, režissööril peab olema, nina, peab olema terane vaist ja vaim ja paljud ilmselt tahavad midagi niisugust teha, aga muutunud ajas. Ja mõte, eriti kui ta on asukohaga kaugel, kus filmida tuleb julgust, pealehakkamist, ütleme seda loojal on. Aga peab olema nii, nagu nüüd armastatakse öelda ka väljund. Turg kuidas sa selle leidsid, jah, paraku see ongi nüüd tänapäeval üks üks kõige raskemaid asju kogu selle filmi tegemise juures, et et kuna kuna too, too tegemine on üpris kulukas maksab päris palju raha ja ja Eestimaa on, on, on oma mõõtmetelt mitte väga suur riik. Ja rahvaarv ei ole ka mitte väga suur, see tähendab, et oma kodumaine turg ei, üksinda ei tasu filmi tootmist. Ja see tähendab sisuliselt seda, et nii kui me hakkasime oma käe peal üritama ja see aegne nõukogude aegne ainult riiklik filmitootmine lakkas siis tuli minna välismaale, tuli minna otsima sinna partnerid, tuli minna rahvusvahelisse konkurents. Ja leidma turgusid väljaspoolt ja ja noh, see ei ole, see ei ole kerge, sellepärast. Konkurents on tihe ja neid filmitegijaid kõnnib mööda Euroopat, kes otsivad võimalust leida kanalit, leida turgu, leida raha oma idee teostamiseks palju. Ja noh, meil on see esialgu siin üle lahe põhjanaabrite juures õnnestunud ja, ja meil on olnud nüüd juba aastaid viljakas koostöö. Ja sattusime kokku kogu see oli. Kui ma nüüd aasta ütlen, siis ma võin eksida, aasta võis olla 90 või 91 Tampere filmifestivalil mehega tema nimi on Jarmo jääske läinen kes toodab Soome televisiooni teises kanalis dokumentaalfilme ja rääkisime oma mõtetest, ideedest ja nii, nii läks asi liikvele. Ja nüüd me oleme teinud koostöös temaga mitmeid Ma küsin siia korraks vahele, kas see koostöö tekkis pärast seda, kui Tampere filmifestivalil võit tuli või oli see enne? Tekkis vahetult vahetult ja nii, et Stark peab olema siiski nähtav ja kuuldav ja läbi meedia ilmselt tuntuks-teatuks tehtud? No nüüd ma ei imesta, et järgmised suured ööd vihkamisest väsinud kui pealkirja pisut sellel mängufilmil lühendada ja turvalisuse illusioon meie suurest õnnetusest Estonial, aga need on siis samas suhtes nagu öeldakse, saanud teostuse ja tegemise. Põhimõtteliselt küll nüüd mängufilmi finantseeriti ka Eesti riigi poolt. Aga, aga ikkagi noh, üle poole vahenditest tuli tuli Soome kaudu. Turvalisuse illusioon on praktiliselt 100 protsenti välisrahaga tehtud lugu. Ja soomlastel on olemas mehhanism, nad võivad samal õhtul öelda selle arvu, kui palju inimesi näiteks mõnd filmi vaatas. Ja selle turvalisuse illusiooni puhul oli sarvi väga suur. Ja. Kui ma nüüd peast ütlen, siis ma võin, võin isegi eksida, aga ta oli üle seitsmesaajad, 1000 tuli kusagil seitse, poolsada 1000 inimest vaatas seda korraga ja kõrvutamiseks näiteks võib tuua selle, et nende endi andmete järgi keskmist keskmist sihukest tavalist õhtust Ameerika mängufilme vaatab kaks poolsada 1000, et inimeste riigitelevisiooni uudiseid, mis on kõige vaadatavam saade, seda vaatab kusagil 800000 inimest, nii et me läksime oma oma dokumentaalfilmiga kusagil ligi sellele tasandile ja noh, see näitab enneolematut huvi muidugi selle temaatikaga. Ma sain mõnel korral olla juures selle filmi turvalisuse illusioon monteerimise juures kusse, köök kees. Ja ma juba enne filmi valmimist sain nii-öelda omad laengud. Ja üks, mis jälle mind lahti lase, on see, et need Paistvad, kui nad sadamasse seisavad parvlaevad. Need isegi siis on ohtlikud, kui meeskonnale ja öeldakse, et nüüd on õppehäire Nad teavad täpselt, kuhu minna. Meeskonna liikmed, keda on treenitud, kes teavad täpselt, millisest trepist, millist käigus kus on päästepaadid nendel võtab see rohkem aega, kui, kui see Estonia põhja läks. Rahulikus vees. Jah, paraku see nii, et et meresõiduturvalisus, selliste tohutu suurte rool tüüpi laevade peal ei ole kaugeltki veel täiuslik. Ja nüüd peale Estonia katastroofi on, on hakatud nende asjadega nagu rohkem tegelema ja vastu võtma otsuseid, aga kõik see maksab väga palju raha. Ja, ja millal see asi oluliselt muutub ja paraneb? Seda minul kui, kui mitte meresõiduspetsialistil muidugi muidugi raske öelda, aga aga paraku on ta siiamaani nii olnud, et seda tüüpi laevad anna kergesti vabatavad. Nad kaotavad oma püsivuse, kui vesi tuleb autotekile ja sellele võib järgneda väga kiire uppumine ja kui sellist laeva võrrelda suure üheksakorruselise elumajaga, eks ole, ja kui kui inimestele antakse aega 10 15 minutit lahkuda sellest sellest majast. Kusjuures. See võtab kuival maalgi rohkem aega. Jah, see võtab kuival maalgi aega merel, paraku ei ole see maja püsti, vaid ta võib-olla viltu. Küljeli selleks on ääretult raske, see on väga keeruline. Me ei taha nüüd selle jutuga öelda, et ärge enam nende laevadega sõitke, sest terve maailm on saanud nüüd küll. Raske õnnetuse järel oma uue hingamise ja palju mõeldakse ja mõndagi on juba tehtud ja, ja kindlasti tehakse, sest säärased katastroofid puudutavad mitte kaht kolm inimest, vaid lausa riike. Väga, väga paljusid. Üks asi mul kuulates päris selge, et Eesti turg on kallile filmile väik vaatajad ei suuda filmikulutusi ja filmitegijate vaeva kinni maksta, peab jõudma laiemale turule. Aga laiemal turul on kõrgemad nõudmised. Sinul on nüüd õnnestunud läbi murda, mida ka sa ütleksid nüüd ühele viieteist- aastasele noormehele, kes teeb oma esimest filmi ma võib-olla enam ka natukene vanemale noorukile, kes on juba ütleme, ühe filmiga siin Eestis valmis saanud. Mida ta peaks arvestama. Et tee on raske. Aga et seal on võimalik läbi käia. See tee on muidugi raske, antud ajahetkel on ta eriti raske, isegi raskem siis, kui mina alustasin, sellepärast siis oli olemas töötav riiklik struktuur, kus sai alustada, kus sai kätt proovida, kus sai tuule tiibadesse. Praegust seda paraku praktiliselt ei ole. Mida ma võin lohutuseks öelda, võin öelda seda, et kus need inimesed nagu mina kes on pidanud ise ise hakkama saama, on pannud seljad vastamisi sellel alal ja üritavad Meil filmimaastikul välja töötada vastavat seadusandlust, vastavaid reegleid, et tekiks selline süsteem mis, mis võimaldaks saada siit ka Eesti poolt mingisugust stabiilset tuge. Et tekiks meil ka üks ütleme siis avalik-õiguslik organisatsioon, eks ole, kes esindaks riiklikul tasemel kogu meie audiovisuaalset kultuuriga rahvusvahelisel areenil, paraku seda praegust ei ole, nimetame tinglikult filmi instituudiks, ütleme siin paralleeli tõmmates Rootsi filmiinstituudiga, et olnud on institud kui institutsioon, mitte ainult õppeasutus. Ja Meie praegust kõik käib, et seda seda teha, noh, see suures osas käib ühiskondlikel alustel ja oma töö kõrvalt ei teegi tule meie jaoks seda tegema ja me oleme sellest aru saanud ja ja püüame seda ise teha nii palju kui võimalik. Ja praegust Me oleme saanud nagu tuge ja leidnud ühtseid arusaamisi ja kompromisse ka ka riigiaparaadiga. Praegune koostöö käib juba Kultuuriministeeriumi töötajatega. Selline töögrupp, mis ministri käskkirjaga moodustatud. Ja ma loodan, et kui kõik see hakkab funktsioneerima siis siis läheb, läheb see tegemine ja töötamine selles valdkonnas natukene stabiilsemaks, natukene lihtsamaks. Noor inimene, kes alustaks, peab eelkõige mõtlema selle peale et filmi ei saa teha ainult iseenda jaoks, see on liiga kallis, ei saa teha ka oma sõbra jaoks ainult. Ja ei saa teha ainult lähtudes hetke väärtustest või moesuunast. Silm peab olema vaatajale. Filmil peab olema, jääb, on väärtus kui üks päev, ta on selleks liiga kallis ja kui ta leiab endas jõudu, et kõik need raskused ületada et oma tööd käima saada ja kui ta leiab need teemad, need lahendid nendele teemadele, et et see kannab üldinimlikke väärtusi mis on huvitavad ka natukene kaugemal kui Mustamäel, Lasnamäel või kogu Tallinna linnas siis siis ma arvan, et kui ta on sihikindel, siis ta jõuab eesmärgile. Ja veel eelkohtumise ajal ma panin kirja järgmised märksõnad. Et filmid, tootja, kes ise tahab kõike kindlustada ja luua ollaga looja peab ka erinevaid pooluseid endas liitma või leidma ja mul on nii, lühidalt, ta peab olema majandusmees, müügimees, ärimees, see on nagu omaettekomplekt. Ja siis see, kes näeb seda filmi ideed kes selle ideele tehnika abiga siis liha ja vere annab. Kuid siin, kui kõik on sinu sees tahtmine, suur soov ja vahel napp raha, et siis kuidas hüppasid, tekivad kurnavad vastuolud. Sinu enda seis. Ja sageli ei olegi maksimaalne võimalik, sest kõik ei mahu nagu üht. Siin on nii-öelda punktid, millega peab arvestama, jaga teatud ohud mille tahab õieti komistada. Jah, nii nii ta on praegusel ajal sest paraku endine aeg ei sünnitanud meile sellist elukutse esindajad nagu filmitootjad nagu produtsent mujal maailmas öeldakse. Jaa, paraku nii läinud nüüd, et noh, need filmitegijad, režissöörid, autorid saavad ikkagi tööd teha, on sunnitud olnud hakkama oma filmide tootjaks siis ja tootja, kui, kui selline amet nagu läbi isiklike eksimuste ja kannatuste ta nagu alles kujuneb välja ta sünnib ja ja anda endas kahte poolt korraga, on muidugi väga raske, sellepärast et. Sellepärast, et majand majanduspoole pealt lähtudes sa pead lugema igat penni, et see tuleb välja. Et sa saad enda võtted lõpetatud. Samal ajal kui, kui loojana, kui, kui režissöörina sa muidugi tahad teha uuesti, teha paremini, teha veel kord ja siis ütleb see teine pool, et ei, selleks pole vahendeid või siiski, kas ikkagi teeks uuesti ja noh, see on natukene selline skisofreeniline seis, eks ole, et kui, kui hommikul ärkad üles, vaatad peeglisse, siis kõigepealt sõimad seda meest, keda sa sealt näed, eks ole, sest sul on temaga tõsised vastuolud. Ja ta on päris kurnav sedasi kanda neid kahte rolli endas paraku ei ole, praegusel ajal ei ole teist võimalust. Nii et hetkel meie Eesti filmimerel on nähtavaid ja nähtamatuid karisid pelk küll, aga see on tore, et nooremad tegijad on õlad kokku pannud ja püüavad riiklike institutsioonidega koos siiski seda filmimaastikku korrastada ja ikkagi jalgadele panna, kes meil on ja mis meil on? Sa oled kursis ka oma kolleegidega, aasta tagasi oli ainukene mees veeemm, pean jälle vabandama neutramiida Lintropi ees, teie koos. Kes tegid mängufilmi, kas nüüd on lisa tulemas? Jah, praegust on minu andmetel töös kogunisti kolm mängufilm. Ja mis ma oskan öelda, jääb, jääb üle paluda jumalat, et, et need filmid ka valmis saavad, sellepärast see on väga riskantne ettevõtmine. Eesti Maalehele, pika mängufilmi tootmine. Üks nendest filmidest oli juba eelmisel aastal töös, aga vahepeal jäi jäi tootmisraskuste tõttu seisma ja praegust minu teada on riiklikult tall toetatud lisaks ja ta on midagi mujalt, on nad leidnud. Ja siis on veel kaks kaks uut filmi nagu käivitunud minu andmed. Nii et kui kõik läheb hästi, siis ma loodan, et kas nüüd selle aastanumbri sees, aga järgmiseks aastanumbriks siiski Eesti Eesti mängufilmi toodangut tule. Luba nüüd natukene uudishimutseda juba lähemalt lint troppide suunas. Kas viimased filmid on võetud festivalidel kuskil juba kirja? Midagi olnud? Ajalehtedest saab lugeda, aga kuskil niukses, auväärses kohas hakatakse neid näitama, susisevad asjad. Ei, asjad susisevad muidugi, aga noh, siin tuleb jälle ütlema, et ega ega need asjad ise susisema ei hakka. Ega keegi ei tule siia väiksesse eestisse meid taga otsima. Või ongi olnud nüüd põhiliselt Renita peal, kes on nagu ühendust pidanud väga erinevate filmifestivalidega ja ja saatnud välja väga palju kirju fakse, videokassette filmidega ja, ja nüüd on käes, kus, kus tulevad vastuseta. Vastuseid on päris palju ja ma ei hakkaks neid kõiki siin ette lugema. Võib-olla ütlen niipalju, et esimene, esimene suurem festival, kus me konkursiprogrammis osaleme mängufilmiga on Šotimaal Edinburghis ja toimub septembrikuus. Aga siis tuleb neid riburadapidi edasi, kuidas me kuhugi jõuame ja kas me ise jõuame ja kas igale poole jätkub sellest ühest koopiast, mis meil parajasti olemas on, ingliskeelsete subtiitritega seda ongi praegust raske öelda. Mis puutub turvalisuse illusiooni, siis minu andmetel on kavandanud meie Soome partneri esitada seda sellisele-sellisele foorumile nagu prii Itaalia, mis on. Televisioonikompaniide vaheline võistlus, kus iga rahvuslik televisioonikompanii võib igast žanrist esitada ühe töö ja seekord me siis nagu peame esindama nagu Soome riiki oma tööga, seal. Kas see jutt on õige, et lint-tropid sihivad pilku ühe saare jahve üksiku eesti mehe suunas, kes kaugel elab ja väga omapärase harrastusega juba silma paistnud? Jah, on küll selline plaan ja noh, nüüd võib seda julgemalt öelda, et suurem osa selle filmi eelarve rahadest on eri allikatest oleme suutnud kokku saada ja hilissügisel nüüd täpsemalt ei nimeta, seisab meil ees üpris pikk reis. Et filmida üht eesti meest, kes elab Tonga kuningriigis, kus tema kus tal on oma kalapüügikompanii ja kus ta on kuninga nõunik avastusküsimustes. Ja meil on arvamus, et tegemist on sedavõrd huvitava markantse isiksusega ja huvitava kohaga. Ja huvitava inimsaatusega millest, millest saab huvitava dokumentaalfilmi. Loodetavasti see pakub huvi mitte ainult eestlastele vaid ta natuke laiemalt. No eriti meile, sest kui me tunnetame eriti need, kellel on ka hetkel raske isegi kodunt väga kaugel, täiesti võõras kohas, võib üks eesti mees ennast nii sirgu ajada, et ta on seal vajalik lugupeetud ja lõpuks tullakse kodu eestist teda filmima. Ja nüüd teie filmistuudio, see purjedes minu arvates on üldiselt taas hea tuul, mis viib laeva edasi. Tuleb tuulevaiksemaid päevi, aga noh, siis tuleb ise kaasa aidata, et kuidagi edasi liikuda, kas purjed kõrgemale tõsta, nähtavamaks teha või lihtsalt soodsad tuuled leida. Seda soovingi, selle keskustelu lõpetada, tõdes Renita ja Hannes Lintrop idele. Et me saaksime kas läbi televiisori, kinoekraani jälle näha häid filme, mõtlemapanevaid teemaarendusi filmikunstnike poolt meile meie sisse.