Tere taas teatrisõbrad. Suur aitäh kõigile, kes on juba võtnud vaevaks vastata meie aasta küsitlusele. Aega on veel jõululaupäevani pakkuda lemmik nais ja meesnäitlejat ja parimat nähtud lavastust aastal 2012. Vastuseid on saabunud juba nii palju, et mitmed nimed hakkavad üldisest kirjust pildist eristuma. Meie postiaadress on Kreutzwaldi 14, Tallinn vikerraadio ja meiliaadress teatrisse r punkt e. Kõigi vastajate vahel loosime aastalõpusaates välja hulga teatripileteid. Eelmises saates tegime juttu märgilistest suur rollides näitleja elukutses. Pärnu näitleja Jaan Rekkor maadles tol hetkel Heinrich neljanda keevalise kujuga Endla proovisaalis. Piiranud-l on näidanud, tundus keeruline isegi nii palju mänginud mehele nagu Jaan Rekkor. Nüüd on Heinrich neljanda esietendus selja taga ja võib kõhklemata öelda, et Endla küünis nähtud lavastus on stiilne tervik. Mängitud tugeva õlg õlatundega, millest kerkib esile hulk tõsiseltvõetavaid rolle. Nii et lugu pea peale kukkunud mehest, kes toibudes avastab, et on 1000 aastat tagasi elanud Saksa-Rooma keiser Heinrich neljas ei olnudki nii keeruline haarata, nagu Jaan Rekkor enne esietendust kartis. Ja kuigi küsimus mängust ja maskide langemisest on üldfilosoofiline, kajab see tugevalt vastu ka praeguses Eestis. Ka lavastaja Enn keerd rõhutas pillanud Ello materjali puhul just seda aspekti ei ole ajalooline draama on täiesti kaasaegne lugu, kaasaegne selles mõttes, et ta on lugu, mis on noh, kestab üle aja. Üle aja täpselt üle 100 aasta on kestnud ka Oskar Lutsu kevade ja oma jutt alustamegi täna Tallinnast Eesti draamateatrist. Meelis Kompus soovib kõigile head kuulamist. Selle sügishooaja ilmselt üks oodatumaid esietendusi on Eesti Draamateatri Kevadine Luts, mille on lavastanud hukkus Berg ja tegemist on siis Andrus Kivirähki näidendiga Villerin purjega. Me viibisime mõlemad esietendusel, tere Villerent. Tere. Kevadet sinna kindlasti otsima minna ei maksa, seda on nii trupp kui ka näitekirjanik ja lavastaja öelnud üsna üheselt, et ärge tulge otsima kevadet, seda siin ei ole. Aga selles on oma paradoks? Jah, ühelt poolt on see kevade sünnilugu või ütleme siis noore Oskar Lutsu kevade autoriks kasvamise lugu. Aga mulle tundub, et, et vähemalt Uku Uusberg on sinna sokutanud küll hetki kevadest ja teatud tegelasi noh, kõige markantsemalt ilmselt kiir oma papaga. Tahaksin loota, et ükski eestlane ei ole see, kes ei ole kevadet lugenud, aga noorematele olen kuulnud, juba, valmistab natuke raskusi. Kes seda kevadet ikka tunnevad, need leiavad sealt neid hetki küll. Noh, selles mõttes mitte, et ta ei ole mingi kevade dramatiseeringus, aga see on siis väike boonus ilmselt, et otsida sealt neid vihjeid kevadele. Teatrijuht hakkab sellega pihta, et minnaksegi otseselt Oskar Lutsuga kirjaniku lapsepõlve ja neid äratundmishetki on ju päris palju seal maakera vihjed jõel, eks ole, kogu see kooliaeg, kiirega suhted ja nii edasi, et mingil hetkel võib-olla tõesti tekib selline noh, kõrvutamine, et kes on lugenud Lutsu mälestusi nende jaoks peaks vist ilmselt üsna ootuspärane olema, võib-olla isegi, mis sealt lavalt meile näidatakse. Ja kõige rohkem ongi Kivirähk Lutsu mälestustest tegelikult need pildikesed kokku kirjutanud ja minu esimene reaktsioon, kui ma Loomingu raamatukogus seda näidendit lugesin, oli isegi natukene niisugune pettumusesegune, et nii lihtsalt siis aga kuidagi me oleme kas ära rikutud või ärahellitatud võib-olla Urmas Lennuki, nende mängudega Tammsaare dramatiseeringutes, kus on väga tugev oma nägemus ja noh, isegi võib-olla poleemiline, et kui palju seal autorit on, aga samas on ta autoritruu hoopis teises laadis ja keeles. Et selles suhtes tundub Kivirähk kuidagi nii vanamoeline ja liiga turvaline isegi. Jah, mina mõtlesin ka, et miks ta seda teinud ei ole, miks ta ei ole nagu suuremat mängu või rännakut selle Lutsuga ette võtnud, kui mõelda nüüd selle peale, mida kas või Kivirähk ise on teinud siin alles sel kevadel Karini ja Pearuga. Vaat seda hetke ei tulnud, et ma ei tea, kas see oli minu jaoks väike pettumus, et noh, kas, kas ma läksin oma selline lavastas kaenlas sinna saali ja just seda hetke ootasin. Nojah, see on alati ohtlik see oma Bizuennaga minek, aga Lutsust on meil ka ju sellest samast teatrisuvest võtta kõrvale Toomas Suumanni nõiutud kevade, kus ka oli tehtud metamorfoosi teatud nende kevade tegelastega. Ja Suumannil on see üks tema kinnisteemasid, et ta selle krestomaatilised kirjandusteaduse vastu sõdib ja see oli ka väga huvitavalt seal see vaade, et mismoodi võib tunda end tegelane, keda kõik loevad ühtemoodi. Aga küllap see niisugune lihtsus ja alglätete juurde tagasitulek. Ehk on siis taotluslik? Aga kui sina näidendit lugesid loomingust, kas sul tekkis hetkeks tunne, et noh, kus, kus siin nüüd see pöörane lahendus on või, või ootasid sina ka tegelikult sedasama asja, mida mina? Ootasin ootasin küll jah, et on see meie rikutas või või samas ja see žanr ongi pildikesed, isegi seal tekstis kõlab lause suvalised pildikesed, et see oleks nagu demonstratiivne sugune hajusus natukene. Aga see võib ka kuidagi Lutsu loomelaadiga kooskõlaline olla, aga mõtled, et miks ta ei tee rohkem mängu või niisugust dramaturgiliselt oma mängu, aga selles suhtes mulle jälle hirmsasti meeldis, et lavastaja Uku Uusberg on tõsiselt selle materjali kallal purelenud, teinud sinna juurde igasuguseid nüansikesi, lavastanud sinna sõnade taha igasuguseid ohtralt Ta põnevaid tegevusi. Mänginud selle naivismiga, siis natuke rohmakas, natuke jämekoomilise siin-seal ja samas siis lutsulikku melanhoolseks. Selle lavastuse stiil oli küll väga köitev. Nii et lavastus ei olnud hajus, kui Kivirähk ütleb hajusalt pildikesed. Lavastus iga hinna eest selle hajususe vastu püüdis olla, aga jah, ütleme, kui seal teises vaatuses võtab maatse kõrtsimelu väga palju, ka seal oli näha, kuidas lavastaja on vaeva näinud, et seda ilmestada ja ja kontraste luua, aga kuskil ikkagi mingil hetkel natukene hakkas võib-olla keerlema ühes punktis või niisugust dünaamikat ja leidlikkust hakkas hajuma paratamatult ja võib-olla oli ta ikkagi kokkuvõttes pisut liiga pikk. No sa räägid praegu teisest vaatusest, aga esimene vaatus ka sinu Postimehes ilmunud arvustuses tuleb välja, et esimese vaatusega olid sa nagu väga-väga rahul. Esimene vaatus oli ilus, soe, need olid ka need stseenid, mis käsitlesid Oskar Lutsu just lapsepõlve, seda kõige kirkamat aega äkki isegi tema elus vä? No ilmselt küll jah, ma ütlesin ka selle paradoksi, et tavaliselt mulle igasugustes kirjandusteostes ja memuaarides tundub, et see lapsepõlv on kõige igavam aeg või niisugune vahel on segaahistav või kuidagi, et ma tahaks sellest üle lugeda siis, kui inimene hakkab täiskasvanuks saama, et siis läheb kõik huvitavaks, aga Lutsul on täiesti täiesti vastupidi. Et lapsepõlv ja kooliaeg, noh sellest ilmselt ka see kevade erksus ja väga hästi üles tähendatud pildikesed tema memuaarides on see lapsepõlv kuidagi eriliselt empaatiliselt ja täpselt kirjeldatud. Roland Laos Oskar Lutsu osas, kuidas ta siis nagu kasvas kogu sellel teekonnal, mis tal tuli käia selle kolme ja poole tunni jooksul. Nojah, ühelt poolt on väga oluline, et noor näitleja on saanud läbiva rolli Draamateatris ei olegi olnud tal väga sellist läbivate suurt rolli siiani. Minu meelest ka mitte jah, et rohkem niisugused kas karakterid või, või või lühiajalisemad rollid, et see on muidugi eriline kogemus ja, ja see noh, mõtled, et võib-olla nõuaks natuke rohkem nii elu kui lavakogemustest, teiselt poolt on see luts ka nende tema ümber sebivad värvikate karakterite keskel justkui hästi tänamatu või hästi keeruline roll see vaatleja olla ja see kirjanik olla, kes kõike seda ette kujutab. Samasse põhitoon on Roland Laos oli väga õige või niisugune melanhoolne, natuke humoorikas, natuke kurb. Võib-olla mõnel hetkel mulle tundus isegi, et seda Arno Tali oli liiga palju ja Joosep Tootsi liiga vähesest ka seal tekstis on luts igavene kavalpea tegelikult ja krutskimees ka. Aga just see muutumine või see areng, kui Luts oma lapsepõlvest välja kasvab, seesama, mis me rääkisime, et lapsena oli ka see roll eredam kui täiskasvanuks saades, kus ta mingis mõttes isegi justkui lapseks jäigi, aga ma arvan, et see ei olnud ikkagi päris eesmärk või et seal näidendis oleks võimalusi rohkem muutuda teiseneda. Siis tuleb anda aega lihtsalt peaosalisele selle rolliga kasvada, tunda ennast rohkem Oskar Lutsu na erinevas ajas. No ma usun küll jah, et kuskil 10. etenduse paiku ehk on see luts kasvanud. Aga üldiselt on sul ka see mulje või tunne, et see on ikka selline ansamblimängutükke, et seal ma ei tea, kas saab öelda, et ei ole võimalus näitlejatel luua suurt rolli või suurt karakterit, et samas öeldakse kehva rolli ei ole, et on kehv näitleja, kes sellega hakkama ei saa ka ikkagi, et ta ongi selline noh, hetkedest koosnev pildikeste jada. Kas näitlejatel üldse on seal võimalik nagu igalühel eraldi esile tõusta peale Roland lause, kes on siis pidevalt laval ja selline vaatleja jälgija? Ta on kindlasti ansambli lavastus aga samas mulle tundus, et, et seal on ka niisuguseid rolle, keda ma tahaksin rohkem portreteerida või keda ma oleksin valmis. Et neid oli küll. Muidugi peaks kõiki kiitma ka minu jaoks näiteks huvitav oli see, kuidas hiljem murel mängis kaks täiesti eriilmelist rolli, noh niisuguse armsa ja, ja heas mõttes proosalise ema ja siis selle preili Auguste, kes on hoopis teist tõugu tegelane ja ka tema puhul oli eriti tähtis see muutumine noorest preilistis, natuke elus, pettunud abielu naiseks. Ja siis minu eriliseks lemmikuks ikkagi kujunes Indrek Sammul Lutsu isa rollis. Esimesel hetkel selle kiilaspea tagant andis teda ära tunda. Ja ma olen täitsa nõus, mina jõudsin teatrisse väga viimasel hetkel, mis ei ole üldse niimoodi, tegelikult mulle meeldib sisse elada ikka teatri atmosfääri, aga tol päeval oli nii ja mul ei olnud võimalust enam kava osta, lihtsalt ei olnud aega selleks ja, ja ma pean tunnistama, et ma esimestes stseenides ei tundnud ära, kes see näitleja on ja lõpuks hääle järgima, kuidagi niimoodi ajasin ta koju. Ja no see on ju mingis mõttes väga suur kompliment ja teisest küljest ka ikkagi see Kingissepa sisemine elu, selles oli minu meelest nii palju midagi sellest samast Oskar Lutsust, seal oli niisugust vaatlemist, seal oli mingit melanhooliat, mingit isegi kummaliste, ilma võõrust, et mulle tundus, et ka see saba mees võiks kirjanik olla ja neid kõik suhtumised hästi väikeste nappide vahenditega mängitud, et selles mõttes mitte kuidagi ei tükkinud ansamblist kohatult esile või valesti esile. Aga et kui sa jäid teda vaatama, siis see kogu aeg tahtsid aru saada, mida see mees mõtleb. Et see oli mingis mõttes erandlik selle ansambli sees küll. Indrek Sammul on draamateatriansamblisse hästi sulandunud. No praegu veel kahe rolli põhjal keeruline öelda, aga väga huvitav on teda selles koosluses jälgida. Soov hakkab, eks ole, loodame parimat. Aga siis oli mulle ka hästi sümpaatne Pääru Oja osa lahendus selle vaestemajast võrsunud Lutsu koolivenna Silbe areng kus jäi ka igasuguseid saladusi ja küsimusi õhku. Ja muidugi siis jah, juba nimetatud värvikad kiired ehk siis Hendrik toompere juunior juunior ja Raimo Pass, kes siis neid ant värke aruskeid mängisid. Seal on küll, mida vaadata ja tähele panna. Raadiokuulajad seda ei näe, aga kui Pille-Riin Purje sellest tükist räägib, on tal nägu naerul. Miks peaks seda lavastust vaatama tegelikult minema, kui see on selline võib-olla noh, kõige lihtsamalt öeldes, eks kurss Oskar Lutsu noorusaegadesse hilisemasse elusse tema eluloosse üldse. Siin on nüüd nii jah, et justkui ütlesime, et ei ole Kivirähkil seda väga teist plaani, aga tegelikult mingil varjatud moel seda seal ikkagi on see tema eluhoiak ja ta ütleb midagi ka selle meie praeguse aja niisuguse rabelemise kohta võib-olla ka mingi globaliseerumise või võõrandumise kohta, ta ütleb mingeid väga, et tulge tagasi mingite väga lihtsate asjade juurde või et elu ongi kas siis ehmatavalt või rahustavalt. Lihtne see on nüüd, kuidas sa seal saalis seda võtad, aga et elus on. Et sinu lähedased, kes ei ole su kõrval igavesti, ütleme see kodune loodussõbrad, noh, mingid niisugused väärtused, mida tõesti lõpmatusega võid kogeda, et sulle tuleb äkki meelde tule. Et me elame justkui mingit pseudoelu ja selles on ka nukrust ja seal on ka niisuguseid hetki, kus pisar tuleb kurku või silmanurka ja on ka väga palju naljakat, et ta on kuidagi ehtne oma. See on ilmselt selle lavastus. Kui palju sul on olnud selliseid noh, samamoodi häid teatrielamusi kui püüda anda mingisugust hinnangut selle põhjal, mida sa oled selle esimese kolme sügiskuu jooksul näinud, sest kohe tulevad jõululavastused peale ja see on juba hoopis mingisugune teine lehekülg et võib-olla hea praegu tagasi vaadata natukene. Tuleb tunnistada, et ma olen seekord vaadanud, kuidas see lause on, pigem vähem, aga paremini, et ma olen vähe teistesse teatrilinnadesse jõudnud. Ja ma olen nüüd viimase kuu jooksul keskendunud Theatrumi onu Vanja lavastusele, vaadanud seda mitu korda ja see on olnud hästi huvitav ja rikastav kogemus ühe lavamaailma sisse ennast vaadata ja lugeda, mis soodustus on olnud seal. Avastus on olnud see. Ma nüüd lugesin kokku, et see, mu seitsmes onu Vanja ja kindlasti on neis varasemates olnud pöörasemaid, võimsamaid lavastaja kujundeid ja kindlasti on olnud niisuguseid säravaid suurrolle teatroman, ansambli lavastus ja Lembit Peterson neid hästi peenekoeline rezii hästi detailne ja läbi töötatud. Ja ma olen hakanud neid inimesi mõistma, ma ei ole seda näidendit armastanud, ma olen aru saanud, et mul teised Tšehhovi näidendit kuidagi alati hingelähedasemad olnud. Ja et ma sain aru, et ma olen vaadanud pigem näitlejate sooritusi ja ei ole tegelenud võib-olla sellega, kes need inimesed on, keda mängitakse, aga siin kuidagi see piir kaob ära ja ma olen neid inimesi hakanud mõistma hoopis keerulisemalt ja sügavuti, ma ise mõtlen, et kas see on siis nüüd nii, et ma olen ületanud selle 47. verstaposti, mis vahel ja seal ütleb, et ma olen 47, aga noh, see on suhteliselt Tšehhov ise nii vanaks elanudki. Ja see mõistmine ja see hoolimine nendest inimestest, et nad, keegi ei ole nii üheplaanilised, kui nad näivad, see on väga oluline kogemus. Aga kui nüüd kirjutama hakata, nendest Pilleri mitu korda peaks käima üks kriitik, ootamas site lavastust, mitu korda sinovaniat nüüd seal Theatrumis oled näinud ja mina nägin viis karta on see. See tundub palju tavalistele teatrikülastajale. Seda ei saa ju, vot see on nüüd mina jään ikkagi selle juurde, et kui niisugust süvakäsitlust, siis noh, mina seda vist ühe vaatamise pealt ei oska, ma olen ikka öelnud, et siis teisest vaatamisest seal alles algab. No mina olen seda tüüpi, kellele meeldib palju vaadata ja võib-olla üheksa korda kõlaks normaalsemalt kui viis minu jaoks, aga Ma tean ka neid, eks ole, kellele juba see ükskord tundub talumatult aeglane kulg, aga minu jaoks on just see, et sa sisened sinna Katariina kirikusse hoopis teise aegruumi ja teise elurütmi olnud väärtuse. Jah, on arvustusi kirjutatud ka esimese vaatuse põhjal ju nii, et inimestel on erinevad. Ja noh, vaat ma olen ka seda mõelnud, et mingis mõttes teatri olemas ongi see kordumatus, et küllap ka neil on õigus, kes selle ühe etenduse põhjal rääkimata, et näiteks nagu teatris tehaksegi ühekordseid aktsioone see on ka omaette asi, et palju sa sealt ühe korraga välja loed, aga teistpidi see teatri olemus on ikkagi see, et etendust mängitakse õhtust õhtusse. Ja see näitlejakutse olemus on selles korduvuses. Et kui seda ei taju või, või noh, kui sellega ei ole kas või kord kaasas käinud, et mul on tunne, et sisseteatri pärisolemus jääb nagu kaugeks Kuidas ma sellest Olubanias siis lugeda saame? No loodetavasti jaanuari teater muusika kinos. Remburjas aitäh. Keelastar. Arvaneb sööd, kutsuda? Vintsi juurde näeksin siin onu saaksin kaardki sinu huuli, suudeid. Loode-aas. Kaebedaks. Saladus. Selle kolmapäeva pärastlõuna veetsin aga Rakvere Teatris pisike teater, mis on alati väge täis, nagu nõuab linna tunnuslause trupi lavastajad alati rõõmsad ja lõbusad, nagu oleks käimasolevat pikad proovipäevad parim asi, mis näitlejaga juhtuda saab. Lavastajate armust antud nappide pauside ajal käiakse teatri kohvikus kartulisalatit söömas ja vastatakse lahkesti huviliste küsimustele, mis tehtud, mis teoksil. Naljaga pooleks võibki öelda, et trupp on praegu justkui kaheksjaotus, läheb üsna täpselt, sugusid pidi. Teatri naispere valmistab detsembriks Tedžeineerim mehedaga mässavad proovisaalis oma materjali kallal. Peeter Rästas, Üllar Saaremäe on mikrofoni ees. Viimasesse proovifaasi on jõudnud tõeline meeste tükk. Tegemist on siis iiri autori kanad, Matarssoni näitemänguga, meresõitja, enne kui me räägime sellest näidendist natukene lähemalt sellest, kuidas teil siin proovid on läinud nende nädalate jooksul meediast on läbi käinud, et eelmisel nädalal toimus üks suur pokkeriõhtu siinsamas Rakveres, kas see oli niisama selline kokkutulemine inimeste jaoks rakverelastele või see peab naturaalselt selle näidendi juurde kuuluma? No mis seal salata, ka autor ise seda lavastust reklaamides on ülejäänud seda välja öelda, nagu ma olen uurinud ka kõikvõimalikud trupid ja teatrid, kes seda näitab, mänginud on, ütlevad otse välja, et see lugu räägib sellest, kuidas erinevas elu ka siis või elu hoidiklikkuse faasis või elu heidiklikkuse faasis või kus tahes olevad inimesed mängivad jõuluõhtul kaarti ja kellelegi kuradiga. Ja et meie trupina seda valdaksime olime kõik kohal. Peeter, kui kõva käsi oled sina pokkerimängus, mis selgus dollastel. Tollel õhtul selgus, et ma olen viletsamad laadi Siis ma ei tea, mis selle juures kõige raskem on, kas sellisena öeldakse Bouckerfeissi selliseid pokkerinäohoidmine või on seal veel midagi? Boucrafeisi hoidmisega ma arvan, et mul ei ole nagu probleemi või noh, minu ühelgi teisel kolleegil, kes me peame seda ametit, mida me peame, aga küsimus on just selles strateegilises mõtlemises ehk siis kõiksugused, panustamisstrateegiat, kõiksugused, vastase tundmise strateegiad, need on ainult õppimise strateegiad, neliteistsugused. Üllar kas pokkeris on nagu elu siis selles mõttes, kui lähtuda sellest, mida Peeter räägib. Pokkeris on vägagi elu, ma tulin sellele, tulen korraks kohale, vaatan, kuidas kulgeb. Kas publik, kes on kohale kutsutud, tunneb ennast rahuldatuna ja mängisin enesele ootamatult poole üheni öösel? Me ei mänginud küll rahaliste panuste peale. Ma arvan, et siis me oleks teinud Kippelt sääred, kui oleks raha mängu seal taga, aga õnneks anti võimalusi mängida suurtele panustele. Kri mäng siis ikkagi nüüd täpsemalt selle näidendiga seostub meresõitjaga. Nagu ma ütlesin, et jõuluõhtul neli sõpra saavad kokku ja nendega liitub üks võõras ja nad mängivad pokkerit ja panuseks ei ole mitte ainult raha. Panused on kõrgemad kui raha. Panused on kõvasti kõrgemad. No aga tänapäeva inimene mõtleb, et mis saaks olla kõrgem panus, kui on raha. No aga tulge vaadake, et see on ikkagi nagu süüst ja Venno arvamust on see lugu, millest räägib ja see on puhas meeste lugu mis mulle väga sobib. Panused on väga kõrged, aga noh, eks igaüks võib ette kujutada, mis on, rahast, on väga palju kõrgemaid panuseid. Raha ei ole absoluutselt kõige kõrgem panus, mis res pokkerimängus saab olla seal. Ses näidendis räägitakse isegi palju kõrgematest panust. Ja seda enamat on minule isiklikult äärmiselt lähedane juba ainuüksi selle tõttu, et tegemist on Konormektorssoniga, kelle, kelle näitemängu teisel pool kaks kolm aastat tagasi tõin lavale. Ja üldse iiri teema on mulle aastakümnete ka kuidagi väga igiomaseks saanud, et. Mõtlesingi iiri teemani jõuda, et iiri näidendeid millegipärast Eesti lavadel kohtab väga sageli ja väga palju, et kas tõesti nagu mingisugune suur ühisosa, siis eestlaste hingelaadija, iirlaste hingelaadivaheldus, tundub, et väga sobivad eestlastele teie teatrikavaski leinani kaunitar, mida mängitakse väga suure menuga, ükskõik kus teda siis Eestis parasjagu ei näidata. Oja kindlasti on neid ühisosi on mitte ainult see, et me kõik oleme ju kuskilt kandist pärit juttu eesti rahva seast või ka talurahva seast puhtpoliitilise seisukoha pealt või ajaloolise seisukoha pealt oleme me väga sarnased, olgu siis alastajad, suurrahvad meie kõrvalt neil inglased, meil kas venelased või sakslased, kes meil siin on käinud. Ja ma arvan, et see on jah, tõesti põhjus, miks Eesti lavadel väga palju iiri lugusid mängitakse. Kuidas seda uuemat dramaturgiat on siis mängida aastal 2006 on see näitemäng kirjutatud 2007 Broadwayl esitatud ja sealt edasi suurtel lavadel maailmas on nüüd siis ka, ehk siis järjekordsel suurel laval järjekordse suri. Tahan mängida nagu hea. Midagi ei ole teha, iiri näidendid on kuidagi niukses kõigeta tavalisemas mõttes hästi kirjutatud kõigest ei näe esmapilgul läbi, kõige üle on 100 korda arutleda. Loomulikult arutlemine tekitab teatavat rõõmu. Noh, et ei ole lihtsalt, et räägime armastusest kuidagi mingi kerglasel moel saab rääkida hästi paljudest asjadest või, või saab öelda selliseid asju, mis on tähtsad. Paljud arvavad, et nagu süngevõitu kipuvad olema Ja ikkagi vastupidi, vastupidi, vastupidi, see on minu puhas arvamus ja ma ei ole mingi antropoloog, aga ma arvan, et kuna neil on endal liialda hinges palju ängi nagu eestlastelegi, et siis loomulikult käiakse põhjas ära ja tuuakse kõiksugu mudapinnale, aga lõpuks on pääsemine on ikka olemas. Ühel sisse kirjutatud, vähemalt mul on niisugune tunne, et nad vähemalt loodavad, et kui ma kirjutan selle kuhugi ära, siis siis äkki tuleb midagi. Mingi vabanemine. No sa ütlesid enne, et sulle väga sobib see, et see on just meeste tükk, ühtegi naistegelast tõepoolest selles materjalis sees ei ole, et mille poolest see on nagu teistmoodi tegemine, kui mehed tulevad kokku ja tegelikult ei ole ka ühte konkreetset lavastajat. Tõstad käe püsti. Ma tahan vastata sellele küsimusele, mis on erinevate, on see, et ma ei taha üldse, ma ei, oleme iso küünega, ma ei taha üldse naist solvata, aga praegu meestega on see, et nagu mulle väga meeldib, see tajud, lastakse kuumaks meil proovi algusperioodil on ikka noh, umbes niimoodi, et tahaks Kalvi pealt maha võtta, auru välja lasta. Et isegi mingit lihtsatest aruteludest, mis tegelikkuses iseenesest on umbes kolmandast lausest, on kõigile selge, on millegi pärast vaja selle üle edasi arutleda ja mulle vahelduseks ma ütlen vahelduseks mitte igapäevaselt vaheliselt asi meeldib väga või sobib nii-öelda ajud lastakse kuumaks ajudega, tehakse mitte ainult tunnetusega, kuigi tunnetust on vaja. Mina kuskilt kohast isegi ei vajanud sellist asja, et need vajusid nii, nii, nii palju, nii pisikese asja pealt kuumaks lastakse, aga iseenesest kõrvalt vaadata, seda protsessi on olnud väga tervistav. Maa reeglina olen ju kas ise lavastanud ehk ise seda vastutust kandma või näitlejana siis kuulanud, mida minult tahab lavastaja või kuhu ta mind suunab. Aga lihtsalt, kuidas mässa meeste trupp möllab, see on olnud väga tervistav. Esietendus siis, 30. november, see on juba järgmisel nädalal. Jõudu teile ja suur aitäh selle jutuajamise eest. Suur tänu. Siis saabus Cheineeri läbi mängult naistrupp toeks Lauri kaldoja ja külalisena Vanemuises Hannes Kaljujärv. Lavastaja Jaanika Juhanson lubabki publikule kõike muud kui ammu loetud romaani kordamist või ümberjutustus teatrikeeles. Me ei pea lähtuma sellest, kujutades, mida on teinud 20. sajand selle raamatuga kõikidega, traniseeringute tikid, kujutluste vee puhul me saame lähtuda ainult tekstist ja me saame selle tekstiga juba ise mängida. Teater minu jaoks ei ole see koht, mis illustreerib. Me tegeleme interpretatsiooni ka minu jaoks. Raamat on alati kõige põhilisem kirjandus kui seesugune tähendab seda, et see tõepoolest võtke seda raamatut teatriale selleks teater on juba selleks, et meie lähme läbi teksti, ükskõik kas mina ja koos näitlejatega ja Me näeme laval seda, mis jäi minusse siis külge, kui ma läbisele tekstile Läksin. Võib-olla mul on ka veel mingisugune veidi oma soovi liin kõikide nende naiste puhul, keda me selles selles maailmas kohtame. Üks asi, mida ühel hetkel, kui ma hakkasin Tseeneeri lugema raamatutest, mida ma ei olnud mäletanud on see, kui palju naistegelasi tegelikult selles raamatus on ja kui üksikud mehed tegelikult selles raamatus on kirjutatud mõnes mõttes lahti naistevaheliste suhete erinevad mudelid, nii pihkamised, sõprused, peeglid, vastandumised, kiindumus, et kui neid ainult piisavalt tähelepanelikult lugeda. Kui mitte minna kohe kõige esimene Selgub, et peaosalisi ehk teine on õigupoolest kaks noores eas Chein Maarika Mesipuu kes mängib selle teatri laval alles kolmandat hooaega. Mul on siin kõrval oli just äsja lavastusdramaturg Anneli Soova, kes ütles, et kostüümid saabusid täna, et selline põnev hetk oli. Nojah, eks need kostüümid on sellised eriskummalised, nendega tuleb nagu harjuda, vaadata, mida saab teha, kuidas saab teha lisa proovida sellist vürtsi kindlasti. Ja kas on ka niimoodi, nagu mõned näitlejad räägivad, et mõnikord saadud seal rollitunnetus just siiski kostüüm esimest korda selga läheb? Nii on, on riietus nagu valab tegelasega mingisse vormi keha nagu hakkab, kuidagi võtab automaatselt selle tunnetuse üle, see kandub ka mängu ja sealt edasi. Kas Seineeri selle materjaliga romaaniga oled sa ise ka võib-olla mingil hetkel nagu eriti sellises tihedas kontaktis olnud? Selle saamiseks mäletan seda, kuidas minu vanemad õed olid sellest nagu meeletus vaimustuses ja kõik ja ja siis ma nägin lapsena mingit filmi, kus mulle väga eredalt jäänud meelde see stseen, kus mister Rochesteri on seal põlevas toas ja siis kõik naised, kes seal sedasama filmitud, vaatasid kõik nagu rääkisid. Oi issand, issand, see nüüd see koht ja ikkagi nii suur armastus ja ikkagi pärast läheb sinna tagasi, ikka armastab teda ja see nagu selline tohutu sihuke müstika, isegi natuke õudne nagu, et kuidas läheb, siis üks noor naine läheb siis sihukese vanamehe juurde. Aga jah, nüüd see raamat nagu uuesti kätte võtta asja tehes. Kõik on kuidagi mõistetav, et läheks nagu küll või? Nojah, kui tuleb minna, siis kui on inimese sees sund, mis ütleb, et peab minema, siis ma arvan, et pean minema. Marquezi puu kuuldav sellist huvitavat lugu, kuidas sina üldse Rakvere teatrisse sattusid, et sa ei oodanud ära pakkumise, sa pakkusid ennast ise ja minu kursus lõpetas siis kellelegi ei tehtud kuskilt pakkumisi. Ja me olime kõik nagu niimoodi iseenda huve. Ja ma teadsin, et mina tahan väga seda tööd teha, et mulle väga Rakvere teater meeldis. Siitkandist tuleb isegi pärit ka? Ei, ei, ma olen muust pärit. Ja ma võtsin oma julguse kokku ja minu hea kursaõde Natali lohk oli minuga koos ja me tulime, ütlesime nii meie daami siia tulla tööle ja oligi niisugune ütlus või noh, siis läks natukene aega, eks ole, me saime teha mõned rollid külalisena. Ühel hetkel see jõudis selleni testi Meile öeldi, et nii, nüüd on see võimalus. Tulete siia, mõlemad, nutsime sel hetkel ja olime põrandal maas. Cheineer sellises vanuses, et on täiesti kohane heietada ammuseid mälestusi ja vaadata tagasi elatud elus lepile. Rakvere teatri raudvara Helgi annast lõpetades lavakunstikateedri viienda lennu, kus õppisid ka näiteks Kersti Kreismann ja Helle Meri, Juhan Viiding ja Martin Veinmann suunati Helgi annast just Rakverre, kus ta on tänaseks mänginud täpselt 40 hooaega. Öelge helgi, kui palju teil tegelikult praegu Rakvere teatris tööd on? Hetkel muidugi on proovid käsil, aga kas on etendusega mängida? Jaa, on küll praegu etendusi, on Tuhkatriinu, on muumitroll ja siis elu, kuidas sellega toime tulla. Minu jaoks piisab. No aga öeldakse, et kus on, sinna tuleb rohkem peale ja kus ei ole, siis ei ole üldse, et on teil olnud selliseid perioode ka, kus vaatata, et ohoo kuu aega ja kalender on tühi. Terroristega proovisin, praegu siiamaani veel nii ei ole, et ikkagi paar etendust ikkagi on juhtunud olema, aga suvel on küll juhtunud niimoodi, kui ei ole suvelavastustes, siis juhtub küll niimoodi, et kalender on tühi. Ma olen olnud 40 aastat teatris hirmus hirmus arv on ka ja samas on ka nagu süümekad, et noored tulevad peale, neil ei ole tööd. Ja et mina siin istun nüüd siin teatris, nii nad ikka samas on, kui ei ole seda tööd, siis mõtled, et kõike aitab, aga kui mingisugune väljakutse tuleb, siis sa haarad sellest kuidagi, et see on nagu mingi uus avastus. Aga kas on ikka uus avastus teie, kes te olete 40 aastat mänginud, kolm, neli rolli aastas, kui vaadata teie seda rollide loetelu, et noh, justkui nagu kõike oleks nähtud, tehtud, kas üllatab Velgamiski? Kui inimene on nii erinev praegu Cheineeringu pideme, vana Chain, ma käin seda džiini radu algselt peale mälestusi. Järsku ma näen kõike teistmoodi, ma näen neid inimesi teisena, ma mõistan neid teisiti. Ja nii on ka etendustes on iga roll on ju erinev inimene, erinev mõttemaailm. Mis tähendab seda, et näitleja ei tohigi kunagi nagu valmis saada? Loomulikult see oleks õudne et mulle meeldib see koostöö, mida me koos teeme. Muidugi, väga palju on olnud neid lavastusi, kus igaüks teeb oma Pisuhenda. Ja me ei tea, mida me koos teeme, lihtsalt et teeme nüüd. See on kummaline tunne, et kui tuled teatrisse, sa tunned nagu mingit erilist lõhna. Lava tagant tuled, kus midagi toimub, kus kõik terve see lavastus, briga, valgustajad, kunstnikud, kus nad vaikselt me oleme koos, sünnib see asi. Meie Nemad juba midagi on ette valmistanud, et see on niisugune eriline atmosfäär, mida sa tunned ja sellel on mingi eriline lõhn. Ma olin lapsena, tulin teatrisse. Ja ennem seda eesriiet, kui eesriie hakkas Eestis vaikselt-vaikselt vajuma. Järsku tunned mingit erilist lõhna, mis tuleb sealt seal mingi grimmi ja ma ei tea mille kõigil kõike. Kui aga just see mingisugune väga-väga eriline lõhn ja tihti praegu tänapäeval ma ei tunne seda lõhna enam. Aga see on see, et kui me koos teeme ja me teeme koos ühist asja siis ma tunnen seda lõhna praegu tunnetustele Fatsionärides ja mul on põnev, ma mind huvitab praegu, milleni see välja jõuab. 40 aastat tagasi tulite Rakvere teatrisse, Rõngu, Rakvere teater. Kui ma tulin, siis Rakvere teater on olnud nagu kogu aeg igal pool see punase laterna osas kusjuures on peanäitejuhti, on väga palju vaheldunud ja, ja ja ma tundsin nagu, et siis hakata alles midagi tegema, kui trass tuli. Tähendab, trassakest, tol ajal hakkas meigi insti asju tegema. Ja Vargamäe esimene oli vanad ja noored järgi. Nii, vot see oli kummaline periood. Muuseum oli uuesti restaureeritud, me hakkasime siis seal tegema seda tükki siis esimestel etendustel, see oli nii kummaline, et rahvas hakkas tundma, mis on nagu palverünnak, sinna ise ka hakkasid aru saama, et kes ma olen, siis ma olen eestlane, et missugune on sees, Dima, sest noh, ma olen palju mänginud jumalaga Vargamäe ja Kõrboja peremees. Ja nende aastate jooksul näiteks mõtlen jumalaga, vargamäe puhul oli niimoodi, mängisime mitu aastat siis oli see laulev revolutsioon oli ära vaikselt hakkasid inimesed oma maid tagasi saama. Kuidas esimesel aastal, kui vaadati, naerdi poiste mänge, noorte mänge seal teisel aastal, olid need noored, kes lähevad ära vargamäelt. Kolmandal aastal oli nagu tajusin, kuidas pearõhk oli vanadel sest kõndisime rahva hulgas. Me mängisime rahva hulgast, lähed läbi ja see oli nii kummaline, et isegi üks tükk. Tal on teine mõte, et see, mis, mis õhus praegu on ükskõik, kuidas sa seda mängid. Aga rahvas, muslik selle välja, et see, mis praegu on oluline nüüd ja praegu selles ajas ja sellesama, mis siin. Kas see on ka teie näitlejad, veel üks selline lavastuse jutt, vot selline kontakt publikuga on võimalik, see on suur õnnistus. Tõepoolega kuidagi teisiti, et kui Helgi on seltskonnas, siis kuidagi tõmmatakse rohkem selg sirgu ja ja jälgitakse ennast rohkem ei olnud sugugi mitte Nende, seal seltskonnas on ta rohkem sirgeks tõmbama. Võib-olla ma olin ise kinor, et ma näen seda nagu iseenda tulemist. Et selliseid hetki, nagu te kirjeldasite tuleks veel hästi palju ja võib-olla selle, et see energia ka nii et suur aitäh helgemast Eesti filmi sajand ei ole veel lõppenud ja Tallinna linnateatris esietendus eile sellele pühendatud eesti filmil laulud mis on mõtteline järg aastal 2005 esietendunud eesti teatrilauludele. Riina Roose eestvedamisel on näitlejad teinud läbi kultuuriloolise retke eesti filmimuusikasse. Muide, trupile oli suureks abiks siin Ensade. Vanemuises aga jõudis lavale draamajuhi Urmas Lennuki autorilavastus remondimees mille keskmes on tütar ning ema rollides Maria Soomets, Külliki Saldre. Ja kuna Külliki Saldrel on aastavahetuse paiku ees suur juubel, jääb tänast saadet lõpetama tema lihtne mõte. Miks näitlejatöö on kõige parem maailmas? Siinkohal taas aitäh hiirelõksu arhiivile. Eks ta tegelikult ikka vist tee iseendani on. Sa õpid lihtsalt iseennast tundma. Ma ei kujuta ette, et ühegi teise elukutse puhul sa võiksid iseendas avastada nii palju erinevaid tahke või antakse vähemalt see võimalus sulle. See pakub mulle huvi. See võib olla egoistlik või, või ma ei tea, aga, aga see on üks väga oluline asi. Ja kes ma inimesena olen, mis on minu võimalused, mis minu piirid? Ongi tänaseks kõik saate, tegi Meelis Kompus, me kohtume kahe nädala pärast. Kas puhtus suu, ta kui ületan enda Kindlasse linn ära siis minema lenda. Siin siin vaid vaikuses. Sindki. Sindki. Kus kus, kus ta kui ületanen sinus olles ära, siis mine emale. Siin siin vaid vaikuses. Selleks mul sindki. Selleks.