See, et Eestimaal soid on ja aegade jooksul kahjuks on nende kallale liiga julgelt mindud, liialt kuivendamisega hoogu mindud, sellest on räägitud, seda me teame seda. Me oleme kahetsenud, aga õnneks on meil soodeuurijad olemas ja, ja täpne silm on soodel. Praegu käisid meie soid vaatamas koos muidugi meie meestega Soome eriteadlased ja mulle oli üllatus, et neid oli peaaegu kolm tosinat. Matti Ilumets, meie ökoloogia instituudi juhtivteadur. Kas neil oli kindel huvi või kutsusite lihtsalt mesti, et midagi koos otsustada? No tegelikult Nad olid väga mitmelt erialad seal ütleme, oli bioloogia, oli seltskonnas, oli selliseid inimesi, kes tegelesid näiteks turbaraviomaduste uurimisega ka näiteks metsa, kuivendajad, soode metsa peavad, nad olid seal pundis. Aga noh, valdavalt siiski jah, tegemist selliste oma ala spetsialistidega juba kogemustega spetsialistidega selles mõttes nad tundsid huvi soode nüüd kõigi aspektide vastu, ütleme kui me võtame seda kasutamist laie laiemas tähenduses. Ja just näidata võimalikult seda mitmekesisust, mis meil siiski veel olemas on. Alustasime sõitu ühest sellisest mõnes mõttes põnevast, kuigi ääretult nukrast piirkonnast on Kirde-Eesti ja sealsetest rabadest ja mis on juhtunud nendega. Kui nüüd siis põlevkivi põlevkivi põletamisel tuhk sinna rabade peale peale satub. Teadussekretär Edgar Carofeld, teil oli aega kaks päeva külalistega koos olla, seda ma kuulsin. Kui nüüd püüda nii oma aja nende silmadega koos vaadata, siis millise resümee võiks saata? No mina olin siis giidiks eelkõige Kirde-Eesti rabadel, mis lisaks sellele, et Kirde-Eesti on tuntud väga suurte metsaaladena, me kõik teame Alutaguse metsa, on Eesti kõige rikkam soode piirkond. Ja näiteks Peipsi põhjarannikul sood katavad peaaegu 50 protsenti kui tänapäeval väga suur osa nendest soodest on hävinud ja nagu ütles ka mu kolleeg, juba hävivad ka need sood, mida ei ole kuivendatud. Ega seal turvas, toodetavaid hävivad juba ainult atmosfääri saaste tõttu, see tähendab peamiselt meie soojuselektrijaamades kantakse sisse niivõrd palju toitu ained mis muudavad täielikult rabade taimkatet ja juba ka nende talitlust. Jaa, jõhvikal käies kõik me oleme näinud, et kõige tähtsam taim rabadel on turbasammal kui Kirde-Eesti rabade turbasamblad kohati täiesti kadunud. Ja seetõttu on loomulikult peatunud turba juurdekasv ja samuti kirdes rauadel võib leida taimi, mis omased Lääne-Eesti kaltsiumi rikastele kasvukohtadele. Muidugi meiega kõikidele Soomest oli selline raba arengukäik väga-väga üllatuslik sesse, mõningal mõttel loodusliku protsessi pöördume tagasi robot arenenud üldiselt toitaineterikas toitainete asja suunas. Ja kui me kõik oleme kuulnud, et Lääne-Euroopas on probleemiks happelised sademed, siis 15 probleemiksust aluseliselt sademed kus vihma PH võib olla kuni kaheksa, kui normaalne peaks olema umbes viis. Ja nüüd see alusel sademe koos väga suure kaltsiumirikka põlevkivi tuha sissekandega on siis kutsunud esile väga suured muutused. Ja neid on jah, üpris üpris huvitav seal kohapeal muidugi vaadelda ja jälgida, kuid samas pean märkima, et asi pole veel lootusetu. Kui 70.-te aastate lõpus suudeti piirata Ahtme soojuselektrijaama tuhaemissiooni ligi 20 korda, siis Ahtme Elektrijaama läheduses asuta rabadel on täheldatud teatud märke juba paremusele. Kui me nüüd suudaksime vähendada nende suurte elektrijaamade tuhaemissiooni, siis võib-olla me suudaksime ka neid rabasid veel pöörata tagasi looduslikule arengule. Kuid osa Kirde-Eesti rabadesse, eriti Puhatu soostikku-st, mis oli Eesti suurim soostik, selle põhjaosa on juba praegu täiesti hävinud, kuna ta jäi põlegi käärid alla. Osaliselt on seal ka oru turbakombinaadi turbakarjäärid, nii et seda suur soostikku tervikuna enam ei eksisteeri. Ja me peaksime hoidma Puhatu soostikku lõunaosas on Agusalu ala kus on võib-olla ühed vähesed alad Eestis, kus me saame jälgida seda mineraalmaa ja soovahelisi protsesse, kuna seal need väiksed sood ei ole kõik ümbritsetud daamidega eriti nende Taalmaa saarte ümbruses pole veel kraavitatud. See on üks väga ainulaadne koht Eestis. See on põnev kuulda, kuigi väga tugeva, nukra alatooniga. Õnneks või mida nüüd siin tuleks öelda, meie elektrijaamad vananevad ja nende tehnoloogia ei ole ammu enam kiita. Mitmesuguseid projekte on õhus, võib-olla tuleb abi kiiremini kui võime, vaata aga, kus oli siis meeldivamad, sest Eestis on ju soid ja sääraseid soid, mida euroopas enam pole ja seal hakatakse tagasi tegema meil, kui me mõistlikult käitume, ei ole vaja kulutusi teha, et neid hoida. Ma usun, et ka plussmärgiga tähelepanekuid külalistel oli. Ja me edasi sõitsime näitasime neile õigemine enda soostikku, seal teatavasti oma lendu looduskaitseala, kus on just põhiliselt rabad, suured rabamassiivid on kaitse all. Ja muidugi noh, see pilt, mis nad sealses nägid kogu selle raba oma oma oma ilusama laugastikega, see muidugi oli, neile oli neile selle võiks olla järgmine vapustus isegi sellepärast, et noh, kahjuks Soomes nagu nad ise väitsid, on, on neil suurem osa rabasid Kesk-Soomest Lõuna poole on hävitatud, neid enam ei eksisteeri, neil ei ole enam selliseid asju. Ja selle tõttu muidugi nüüdse imestuse ja Rõõmu, võib-olla selle üle, et meil sellised asjad on, oli, oli päris palju. Edasi me näitasime neile ka seda tööstuse poolt käisime Sangla briketivabrikus ja nendel freesväljadel seal. Ja mis neid vast üllatas üldse, sest seal tuli ka juttu meil nendest olemasolevatest freesväljadest ja nende kasutamisest, noh teatavasti siin nõukogude ajal ju kasutati seda turvast ju allapanuks lautades väga laialdaselt ja selle tõttu on Eestimaal kusagil sadakond vana frees välja tohutute turbavarudega. Noh, enamasti on seal see alusturvas pealt ära võetud, peale seda jätine freesvile paha, vanasti meil ju kütteturvast nii vaja ei läinud, nüüd on need kasutusest väljas. Ja nad olid üllatavad, võib-olla mõnes mõttes, et mikspärast me nüüd, kui noh, oleks seda tõesti kütteturvast vaja, mikspärast ma siiski veel ootame, miks me siis neid ära ei kasuta, et mikspärast ikkagi tahetakse veel neid kuivendamata soid siiski need. Tööstuse mehed rohkem igatsevad. Et kui on tõesti valmis väljaku tulemas, et seal on ju kulutused, kõik selle kuivendamist sõitmiseks on tehtud ja pole muud, kui tõesti alustada lihtsalt või jätkata õigemini seda turba kaevandamist. Ja noh, võib-olla tõesti noh, eks nad on rohkem selle raha lugemisega kauem aega ikkagi ametis olnud, kui meie nüüd alles õpime seda rohkem ja ja neile tõesti veidikene arusaamatuks see põhjusin. Et miks on vaja, sest asja seda looduslikku soodseleks ära kuivendada. Ehk see mõjuki, kui teise riigi autoriteedid ütlevad sama, mida meie mehed juba on öelnud, see kõlab, hakkab mõjuma ja see raha rehkendamine, seda me õpime iga päev, nii et võib-olla see uute alade haaramine ja vahendid kuivendamise peale ja ka keskkonna rikkumine koos sellega et ehk ikka hakkab tahaplaanile vajuma ja juba kuivendatud sood, mida need freesväljad, vaid ka need teised. Kui minna, siis minna juba sinna ühe kõnelusega muidugi mitmepäevast ringkäiku ja sügavat arutelu ei haaraga võib-olla, mida öelda selle väikese intervjuu lõpetuseks mõlemalt poolt veel. Üks selline asi, mis neid muidugi üllatas, oli vast veel see, et kuivõrd vähem, et siiski ütleme, et soode ja ka turbateaduslike uurimistega tegeletakse sellepärast noh, soomlastel nendel on tõesti turbavarud on ju küll mitu korda suuremad. Kuid see vägiteadlaste spetsialistide vägi, kes selles sooda ja turbaga nüüd tegeleb ei ole mitte mitu korda suuremaid, on mitukümmend korda suurem. Ja Nendel jah, võib-olla sellel laadne niukene üllatamine oli jah, et nii palju soid ja nendega siiski niivõrd vähe spetsialiste, kes nendega tegelevad, et ühed samad inimesed peavad erinevate asjadega tegelema. Juua teadussekretäril midagi meeles mõlgub, ainult et teie instituut ei tee see raha nii et keegi peaks appi tulema. Kus te näete liitlasi, et see teaduslik potentsiaal võiks nagu rohkem avaneda, mis on tõesti olemas? Üha rohkem ka instituudi finantspooles hakkavad rolli mängima just välismaalt uurimistoetused ja grant kandid, see tähendab, et meie inimesed peavad olema piisavalt asemel, et nad suudaksid olla võrdväärsed partnerid Soome ja ka muude maade teadlastele, et alustada koos ühiseid projekte, mis on siis finantseeritud kas Euroopa ühenduse mõne Soome teadusasutuse või kolmanda fondi poolt ja see osaleb järjest suuremaks. Sest kui on veel küsitav, kas mitte meie tööstusharud on tasemel Euroopa või maailmatasemel, siis on selgelt teoses saab olla ainult üks tase, see on maailmatase ja kui me sellele ei ole, siis me edasi ei pääse. Ja nüüd need tunnustused, grandid, mis me oleme juba praegu saanud Euroopa ühenduselt, need on tunnustuseks meie dialaslannid võetakse võrdsete partnerite, kes on selge, et keegi Brüsselist hakka raiskama Eestisse raha, kui ta sealt midagi tagasi ei looda saada. Ja võib-olla selle ekskursiooni kohta veel lõpetuseks. Kõigepealt nii palju, et see Kirde-Eesti kanti ei ole võib-olla nii hull nagu võib-olla ka meie juurdus algselt sama jäi, seal on tõesti tohutu suured kontrastid, alates sellest põhjatööstuspiirkonnast kus on tõesti lausa elutuid alasid, kuid lõunaosas on veel võib-olla Eestis siiamaani kõige üldisemalt säilinud massikuid kas või Agusalu soostikku muraka soostik. Ja mida me tõesti peame hindama ja ma arvan, me ise juba oskame hinnata ja kasu sellistest külaskäikudest on kindlasti väga suur ka eesti teadlastele, sest kui me teinekord isegi ei oska küsida midagi nende käest, et mis te selle või teise kohta arvata, siis kolla ikka mingid objektid kolme kuue kolleegiga, kes tegelevad sama alaga, siis hakkavad nemad sinu käest küsima niivõrd palju küsimusi, et see sunnib hakata ennast otsima uusi vastuseid, lähenema selles asjale hoopis teisest küljest. Tähendab, sa ei näe enam läbi ainult oma kitsa vaatevinkli läbi kolme, kuue inimese vaatevinkli ja seetõttu leida hoopis uusi lahendusi sellele. Seda tuult on tunda ja puhu, kuda siis hästi ja ka noh, see sõnateaduses kasu pool alati ei ole ilus öelda, aga ikkagi kasulikult teile ja eesti soodele ja Eesti loodusele. Jäätmeid, ja sellisel viisil on seda prügi hiljem lihtsam utiliseerida. Üks asi ja teine asi, sellel on ka mingisugune niisugune keskkonna statistiline väärtus, vähemasti me teame, kui palju ühte või teist sorti prahti meil siis maas võiks vedeleda. Ja noh, see teadmine ehk aitab meil ka hakata vähendama seda maalsetele oma prahi hulka ka seepärast, et kust see vaht sinna maha vedelema sai, keegi on visanud, tähendab ürituse teine eesmärk ongi püüda jõuda kõigi nende inimesteni kõigi meie endini, kes me aeg-ajalt prahti maha viskame. Et kuskil mälus oleks üks niisugune punane Lepukenemis kohe püsti tõuseb ja ütleb ei vaat maha kõleviska mõtlesime, lähen prügikasti ja paneme sinna ära ja sellisel juhul kui me ükskord jõuame nii kaugele, et keegi midagi maha viskan, siis meil ilmselt ei ole vaja ka seda softi puhastusaktsioone teha, sellepärast et lihtsalt ei ole midagi muret. Aga kahjuks praegu me oleme sellest olukorrast veel küllaltki kaugel. Ma arvan jah, et 194. aasta on võib-olla just päris paras aeg alustada, sest see prügi mahaviskamise komme minu arvates levib meil lausa akadeemiliselt. Ja noh, me oleks võinud muidugi ka varem alustada, aga ei ole mingit põhjust edasi lükata selle alustamisega ja, ja mahaviskamist on siin tõesti palju ja noh, on mitmed inimesed öelnud, et näiteks Eesti 90 neljandat aastat võiks iseloomustada kui sinivoodiajastut, sest noh, seda ripub maantee ääres puu otsas ja ja vedeleb igal pool. Ja no see on üks silmatorkavam on prügiliike, aga niisugust sama ohtlikku, võib-olla vähem silma hakkavad vähem kirjut. Prahti on, on mitmesugust ja liiga palju tõesti. Maris Paju, ma tean, et Ameerikas need aktsioonid toimuvad üldiselt nädalavahetusel, meil reedel võiks nii. Noh, Ameerikas toimub ta traditsiooniliselt septembri kolmandal laupäeval, aga meie rahvas on suures osas potipõllumehed ja väga paljud on laupäeval, pühapäeval oma aiamaal, niigalt otsustasime meie mitte inimestelt ära võtta võimalust aiamaale minna, korraldada asi reedel. Ja me alustame ennelõunal kell 11 Tartus Raekoja platsil, kuhu siis kogunevad eelpool nimetatud rühmitused ja me ootame ka kõiki vabatahtlikke asjast huvitatuid osa võtma. Täpsem info, kuidas korjata, mida korjata, kuhu korjata öeldakse veel välja ka Raekoja platsil, niiet kes tahab osa võtta, palun, te olete teretulnud. Kuidas asi tehniliselt välja näeb, kas Emajõgi on siis lõigukestaks jagatud kuskilgi tähendab? Emajõge on linnas laias laastus 10 kilomeetrit. Ja tõepoolest ei ole mõtet kõigil seda pikkust läbi jalutada, kui on ilus ilm, on jalgsimatk mööda Emajõe kaldaid muidugi väga ilus. Aga et me teeme selle jalutuskäigu ajal ka tööd, Emajõgi jagatud 500 kuni 800 meetri pikkusteks lõikudeks. Igal lõigul on nii-öelda rühmajuht olemas ja rühmajuhid jagavad täpset infot ja töövahendeid, vahenditeks on plastikakotid, kuhu siis tuleb panna erinevad prügiliigid ja pärast kogutakse need kokku raekoja platsile. Selle jaoks on ka olemas nii rohelise liikumise looduskaitseameti kui ka Tartu uued prügikogumisfirma Ragn-Sells autod. Ja Me tahame näidata linnarahvale, kuivõrd mustalt me siis elame või vastupidi, äkki selgub, et me ei elagi nii väga räpaselt. Nii et selle ettevõtmise lõppvaatus on teatud prüginäituse Raekoja platsil. Jah, sellepärast, et väga paljudel inimestel on nägemismälu ja kui nad näevad seda prügi kogust, mis siis lõpuks kokku tuleb, see tekitab võib-olla mulje sellest, mida võiks teha ja mida ei tohiks teha. Seda üritust toetavad oma osavõtuga peale Ragn-Sellsi ka Põltsamaa Felix ja kõigile tuntud kohvifirma Paulik. Ja on siis nii, et peale osalusrõõmu saavad osavõtjatelt midagi ka kaasa. Sa juhtisid tähelepanu enne sellele trükiste hulgale siin meil laua peal. See on tõsi, kõik ingliskeelne materjal, aga me valmistasime nende eeskujul ühe eestikeelse voldiku illustreeritud teemakohase ja see antakse kõigile osavõtjatele. Tundub, et tartlased on oma puhastuskäigud igati läbi mõelnud ju Emajõe ääres saadab ettevõtmiste edu. Kui nüüd aga meie ja maailma peale korraga vaadata, siis mida keskkonnaminister Andres Tarand tahab öelda? Tahaks öelda, et me oleme järjekordselt nii-öelda riigina ühe ürituse võib-olla maha maganud ja veidi hilja teada saanud seda tervitatavamann. Tartu algatus. Sest tegelikult see kampaania siis ülemaailmne maa puhtaks mitte ära segada. Plats puhtaks loosungiga. See pealkiri maa puhtaks tähendab ikkagi kogu maakera mõttes saastamise vastast võitlust ja muidugi, et teha üks kodanikele ja elanikele ja firmadele ja kõigile pärale minev kampaania nõuab ettevalmistus, see on Eestist tegemata. Ja sellega seoses nüüd on siiski selline palve või väga soov, et eriti omavalitsused ja võib-olla ka iga inimene omaette pisut hetkeks mõtleks selle üle, kuidas oma toodetud jäätmed või saast mis sellega õieti ikkagi peale hakata. Eestis on praegu kujunenud sümboliks näiteks longi džinn või selle purk. Nii tore asi ja juua ka mõnus, aga see purk tuleb igal juhul maha visata, see on väga primitiivne näide. Aga praegu ta markeerib kõiki Eesti teid. Ja selle kohta kunagi ma mäletan, öeldi mulle väga selgelt, et misjaoks mina pean selle mitte maha viskama, kui Narva jõujaamad saastavad nii, ja nii palju tegelikult sellist võrdlust teha ei tohi. Üks areng nii-öelda lastel hakkab ikkagi sellest, et oma kodu ja iseenda tegevus oleks kontrollitud täiskasvanud raske ümber õpetada. Aga kõik see pehmendus ja prahistamine, millest tänavu suvel on eriti barbaarseid, muljeid kahjuks kõigil randades käitumine ja vabadus, eeskätt nagu paistab, tähendavat seda, et teen, mis tahan, nii see kahjuks ei ole. Ja teiselt poolt, et mitte minna väga moraliseerivaks, sest pooled Eesti elanikud on täiesti korralikud siis võiks öelda, et riik kahjuks praegu peab tegelema hoopis teise skaala asjadega, see on näiteks viisime, konkreetselt suudame teha allveepuhastusviimane saavutus ehk suuremal, ligi Tartu jaoks tudengitel linna jaoks veepuhastust Šveitsi abiga samuti alles ohtlike jäätmete käitlemise, tervet süsteemi, vene sõjaväekahjude hindamist. Need on sellise skaala küsimused, mis on riigikohus, aga rohkemaks aega ei jätku ja tavaline prügi, praht, rämps tuleks nagu omavalitsustel ja igal inimesel endal kuhugi mõistlikult panna.