Ma ei oskagi laureaadi hellakinguga kuidagi seda kõnelust alustada, sest ma tean, et teie ja geoloogia instituut kuulute ühte. Kui on mõne uue raamatu esitlus, olete kohal, vaatan, toimetaja, teinekord leian raamatu, kus teie olete, autor on Kunda puhta veeprobleemid päevakorral, olete teie kohal, võtate erksalt sõna? On Paldiski ka muresid, on teil omad ettepanekud? Te olete nagu kõikjal ja alati vooruslik ja sellepärast ma vist võin nii küsida, et teie käest, et mis on kindlasti veel plaanis, mida te teete ja, ja tahate teha ja TTK ära omal erialal. No tähendab muidugi ma olen väga tänulik selle preemia, ainult et Valmulatsioon elude tähendab seda, et oleks nagu maha kantud või nii, aga ma siiski ei loe ennast veel maha kantaks. Ja mida teha tähendab, praegu on niiviisi, et pooleli on koos Tallinna looduskaitse seltsiga Tallinna linnaloodusmälestiste buklettide väljaandmine linnaosade kaupa niiviisi ja siis loomulikult on lõpetamisel või ütleme, esimese etapi lõpetamisel Pakri poolsaarel. Ühisprojekt ühisprojekt on siis Soome keskkonnaministeerium, Eesti keskkonnaministeeriumi, Helsingi tehnikaülikooli ja geoloogia instituudi vaheline ja siin me uurime siis reostuse levikut endise tuumaobjekti ümbruses ja prügimäe ümbruses, kuhu on ka ladustatud militaarset jäätmed. Nüüd uus projekt on Pakri saared, mille kaardistamine praegu käib ja peale selle kindlasti tahaks ära teha milleks ka vastav taotlus on esitatud. Pakri paekaldamaastikukaitse all ja peale selle on tänavu veel plaanis kõigi Harjumaa ja Tallinna linna endiste sõjaväeterritooriumitel loodusmälestiste inventeerimine ja sellest koostada ürglooduse raamatu lisaköide. Jätkub Viljandimaa ürglooduse raamat ja nii edasi. Ma küsin lõpetuseks päris siiralt, kuidas te nii palju Sellepärast, et mul on kohutavalt head kolleegid, ma olen ka lektor Tartu Ülikoolis ja kõik noored tähendab meilt, meie osakonnast on läbi käinud 58 inimest, kes on meil diplomimaterjalid saanud ja keda juhendatud muide, nende hulgast Lääne-Viru maavanem Marko Pomerants. Nii, jaa, tähendab see noortekollektiiv, nad on kõik väga toredad olnud, ma ei tea, miks minu ümber on alati väga toredad inimesed olnud, kes on alati kaasa löönud. Teine Eerik Kumari preemia laureaat Juhan Lepassaar ei tulnud mitte ainult preemiat vastu võtma, vaid või ka kokkutulnutele oma raamatud. Ükson, laanetagused, teine sooradadel. Ja ma pean tunnistama, et teid isiklikult intervjueerin ma esimest toreda kuid ma tean, et te olete suur kodukandi hing ja kui te olete midagi kirja pannud, siis seal loodus on sees ja aukohal. Ja kas see on õige, et lendorava ja sinasõber seal. Endastmõistetav Alutaguse metsad, see on kohta ainuke koht, kus lendoravad on ja seal juba karjapõlvest peale sai nendega nagu tutuste tehtud ja nii see asi on käinud siiamaani, ma olen otsinud metsadest märkinud kohta üles, siis andnud teada ja siis on võetud kaitse alla need metsaosaks seal, kus lendoravate puud on ja niimoodi see asi on käinud. Näinud ka, see on muidugi harva juhus, Tomanöö loom päev aeg vahel, kui tuleb välja seadus on väga harva juhus. Aga no kes tegeleb nendega ja aega, palju on ja ja kogu aeg seal, et jälgib, siis on võimalus neid näha. Teie tunnete loodust hästi, sest te olete sellele palju aega pühendanud ja mõtisklenud selle üle. Aga mis jääb inimestest tänapäeval puudused, nad mõistaksid rohkem siis nad oskaksid ka hinnata ja hoida, sest sageli kui ei tea, milles väärtus seisab, kas astud peale, lõikad maha, lähed üle, vahel juhtub ju nii. Nojah, tänapäeval no inimene on üldse võõrdunud loodusest, ma ei, ma ei oska öelda ka, miks see nii on. Maalapsed vanasti olid suured talud talus kassas, laps süles, süda oli rebloorsega kohe maast madalast seotud, aga nüüd ei ole enam seda. Nüüd on koondunud kõik asulatesse, kus on kivimajad ja kus lastel ei ole loodusega peaaegu midagi tegemist ja need jäävad võõraks loodusele. Need lapsedki. Ma arvan, et see on niimoodi. No õnneks ka looduskaitsekuu andis lastele võimalusi nendele pakutitega tegevust ja alates pesakastide valmistamisest konkursist ja Tallinna looduskaitse selts on täna siin ministeeriumis esindatud on inimesed, kes pidevalt väljas käivad, korrastavad parke ja, ja võtavad lapselapsi kaasa, nii et tänu teile ja teiesugustele see järjepidevus ikkagi on olemas, aga ma usun, et teie süda tahaks seda, paistaks enam välja. See on muidugi, see on kindlasti niimoodi see inimene, kes nahal kasvanud Nordes on terve inimene kesk loodust ta algusest juba maast madalast Sabloosega tuttavaks ja kontakt, aga see tuleb ise nagu annab inimesele mingisuguse elujõu. Kas see aitas ka teid rasketel aastatel kudepidine kodunt kaugemal olema? Kindlasti see ainuke, see oligi minu metsatalud hobusemetsad ja, ja see meie, Eestimaa muld, see oli see, mis hoidis mind kogu aeg üleval. Nii et sellest ei saanud kunagi mõte, et ma nüüd Nendest igavesti masina tagasi pääses, seda mõtet ei olnud kunagi, alati oli see mõte. Ja see ongi võib-olla kõik, mis mahub mõiste alla, juured. Et nad peavad, võtame kas või mõttes pärast jälle nendega ühineda. See aitab elada, olla kasvatus, ame eestlane, oleme maarahvas. Nii, me oleme olnud ja oleks hea, kui see jääks nii. Lahemaa on ju meile omaks saanud ja nüüd, kus ilmad kisuvad suvesse kindlasti ekskurssantide vool kodu-Eestist ja kaugemalt kasvab ja Lahemaa on arenenud. Kuid teame Paat loodushoiu ja maaelu vahel on viimasel ajal piike murtud. Kohati on see tuliseks läinud. Teiselt poolt aga teame, mida Euroopa meilt nõuab, nõuab mõnes mõttes vaata et rohkemgi, kui meil pakkuda vastu on. Kuigi meie looduskaitsealane tegevus Eestis on juba pikka aega ajalooliselt järjel olnud, meil on alati olnud siin teadlased, organisaatorid, spetsialistid, kes oskavad asja ajada ja ette näha. Aga võib öelda vist, et üks etapp on selja taga ja ma nimelt palusin rahuliku meelega mehel Tiit Randla just kommenteerida praegust seisusest. Mõned asjaosalised on veel üsna kuumad ja tundus, et vara veel lähedale minna. Võib öelda. Uhkustundega, et 1997. aasta looduskaitsekuu lõpp, et väga kena spordiga nimelt valitsuse istungil teisipäeva õhtul, kolmandal juunil, siis võeti vastu kaitse-eeskirjad tervelt viiele Eesti kaitsealale ja nendest viiest on siis kindlasti kõige märkimisväärsem. Mullu 25 aastast eksisteerimise tähtaega tähistanud Lahemaa rahvuspark ja Lahemaa rahvus pargi kaitse-eeskirjade ettevalmistamine küllalt pingeline, sest tuli palju diskuteerida eriti kohalike omavalitsustega, kes mõnel juhul heitsid meile ette kompensatsioonimehhanismi Ta määrasust, kuid läbirääkimiste käigus siiski meil õnnestus niisugune konsensus saavutada. Rahuldas ka valitsust ja meie kaitstavate loodusobjektide seaduses on lausa öeldud, et sellest hetkest, kui saavad kinnitatud uued nõuetekohased kaitse-eeskirjad Lahemaa rahvuspargile, kaotab kehtivuse Lahemaaseadus. Nii et nüüd oleme siis nagu likvideerinud selle niisuguse valge laigu oma suuremate kaitsealade hulgast ja meie kõige esinduslikum ja kõige vanem rahvuspark, kui mitte arvestada Vilsandit oma ajalooga. Kes küll rahvuspark alles lühikest aega olnud on tõepoolest nüüd saanud korralikult nõuetekohased, kaitse-eeskirjad koos kõigi sellega tulenevaga ja, ja maareformist tulenevate protsesside nii-öelda käivitamine ja edasiarendamine toimub kindlasti palju hõlpsamini kiiremini, kui ta siiani on toimunud. Ja oluline on veel märkida, et koosseis Lahemaa rahvuspargi uuenemisega, kõik see osa, mis temast Peterburi maantee poolest lõuna poole jäi, kannab nüüd natuke teistsugust. Teist tuus, nomeklatuur, Tuuri nimeta moodustus Viitna maastikukaitseala ja Aebalugandis moodustus koguni looduskaitseala. Noh, see tulenes sellest, et kõik need tooriumit ei vastanud rahvusparginahksugustele klassikalistele nõuetele, lisaks Nendele kolmele alale, siis sündis veel-Läänemaal marimetsa looduskaitseala ning Saaremaal viieristi looduskaitseala. Pool tundi tagasi avati näitus Teaduste Akadeemia majas mis tutvustab küllalt noorukest ökoloogia instituuti. Kui nüüd vaadata üle publikatsioonide ja oma teadusvaesis, mida direktor Jaan-Mati Punning tahaks tulijale kõigepealt öelda sest on teada, et ega te nullist ei alustanud. Kaader oli juba varem karastatud, aga instituut ise tõesti võib öelda, et on viie aastaseks saanud. Ja tõesti, meil oli väga palju kaadrit, kes olid astunud ja, ja, ja juba väljaõppinud geoloogia instituudis või Tallinna botaanikaaias või tookordses termofüüsika ja elektrofüüsika termofüüsika instituudis. Ja meie Meil õnnestus, ma ütleksin, tagasi vaadates tõesti väga kiiresti esiteks leida oma nišš ja teiseks hakata energiliselt peale, seepärast kui veel tagasi vaadata, siis ühessegi kaks ilmselt oli Eesti teadusele üks kõige halvemaid perioode, see oli, see oli, see oli see suur mõõn kus endine teadusstruktuur lõplikult nagu hakkas lagunema ja uut ei olnud veel olemas. See tähendab seda, et meil põldu raha, eks meie eelarve ja meil ei olnud varandusi, meil ei olnud maju nagu teistele instituut oli, meil oli kõik, hakkasime nullist, pidime seadma endale küllalt laial ülesanded teha muidugi head fundamentaalteadust. Kuna me oleme kaasteadvuse uuringutega seotud teiseks anda oma oma panus nii-öelda ja selle eest raha ja need meie suunad siis olidki, esiteks siis fundamentaalteadus, teine selline keskkonna ja loodusteaduste sellised rakenduslikud aspektid. Ja mõlemad pooled on jooksnud need tõesti hästi, oleme piisavalt publitseerinud. Meil on olnud palju grante siit, Eestist ja mujalt ja see on aidanud meil mingisugusel määral oma teaduspotentsiaali alles hoida. Me ei ole mitte kedagi pidanud koondama kunagi. Meil on olemas ka teod, parandus ja me oleme küllaltki palju andnud eesti keskkonnale rakendusliku kasu. Me oleme teinud siin kümneid ja kümneid, nagu te näete, kaheks ekspositsioonist aruandeid. Me oleme uurinud militaarobjektide seisundit. Me oleme osalenud keskkonnaekspertiisis ja nii edasi. Ma ütleksin vahele, et siin on vist veel üks hea kokkusattumus, et teie seda instituuti hakkasite vedama. Kes teid tunnevad, teavad, et neil on üks omadus laborinurgast instituudile rahvusvahelise mainega osakond moodustada. Teil on see niisugune uue otsimise ja koondamise kuidagi, veri vist ja, ja siin on sära, kulunud tõestliku, käid teistesse instituutides, ruumid on tühjaks jäänud, osa on välja renditud, aga teil käib siin elav liikumine, tullakse, minnakse ekspeditsioonid, tehakse kokkuvõtted jälle midagi kaante vahele saanud. Ja lühikeses usutluses me ei suuda kõike nagu ritta panna küll, aga vist ei tasu häbeneda, et ühes kohas ala järgi olete te eesti instituutide seas esimesel kohal. Jah, kui haridusministeerium on sellise töö ette võtnud, erinevaid näitajaid siin rivi pannud ja niimoodi siis sai instituudid järjestada ja eks loomulikult, igas järjestuses on oma subjektiivne momente, lähenemise moment, aga selle algoritmi järgi tehtud pingereas oleme esimesed. Aga ma tahaks rõhutada seda, et meie majas on nagu sagimist piisavalt, on võib-olla, et meie instituut alustas kohe sellega, millega praegu v2ga vaadeldakse, see on teadusinstituutide integraal veerimisega ülikooli õppes on ju selge, et me ei jõua enam neid insenere üleval pidada, kes meil teevad, aitavad ja abitööd teevad ja selle tõttu on täiesti selge, et me peame. Pidime endale kohe saama noori. Esiteks ja teiseks on selge, et me kõik tasapisi lähme vanemaks, kes kiiremini, kes aeglasemalt ja meile on tarvis kaadrit. Ja me oleme väga hea koha endale leidnud koostöös Tallinna Pedagoogikaülikooliga, meil on õppetool ja meil on nii-öelda omad üliõpilased, kes käivad siin majas pidevalt, nad võtavad osa meie ekspiditsioonidest, nad annavad meile väga palju ja meie saame nende käest väga palju nooruslikku sellist suhtumist ja ja ka füüsilist abi. Ja, ja meil ka koos Pedagoogikaülikooliga Tallinnas vist ainukene loodusteaduslik, magistrantuur ja doktorantuur. Just eile terve päev olid meil kaitsmised, me oleme andnud juba magistri, resin 12-le inimesele ja, ja see on minu arvates ka õudsalt suur panus, mis me oleme teinud, me lihtsalt anname noortel võimalusega Tallinnas saada rikku haridust, kuigi praegune suundumus, nagu te teate, on nii, et kõik asjad peaksid nagu olema koos Tartus. Aga ma siiski. Ma arvan, et, et koos oma kolleegidega siin me saame ka Tallinna Tallinna noori kaasa tõmmata oma töös ja see on võib-olla kolmas ja kõige huvitavam tegevus meie instituudi töös ka, et me siiski teeme eelda pedagoogilist tööd. Keelte järgi võib tõesti öelda, et kokku saanud vaata et kõik Euroopa riikide esindajad. Aga paekivi juurde ja jugade juurde tulevad ikkagi inimesed, kellel peab mingi seos. Olge head olema. Ja ma tean, et Rein Raudsep juhatab selle üleeuroopalise kokkusaamise päevakavasid kõigepealt silte on nähtud, mida tähendab proo geo 97. No eesti keeles tähendab see Euroopa geoloogiliste mälestiste kaitse assotsiatsioon tuleb siis progio inglise keeles. Nii et seal lühend ja praegu on meil siin inimesi, kõigub see inimeste arv 40-st 60 70-ni aga 25-st riigist on inimesi kohal. Ja nad ei ole muidugi päriselt blogid, aga nende hulgas on ka selliseid inimesi, kes on tegevad igal juhul looduskaitsega, kuid mitte otse geoloogiaga elamus. Geoloogi. Ja tore on vaadata, kaamerad on väljas, tehakse kõvasti pilti ja eks üks asi on see, et reisist jääks mälestus. Aga ega see Jägala juga vaatamata otse kevadveed on nagu seljataha jäänud, on ikka päris võimas. Ja muidugi ta siin päris päris kevadel praegu pool kevad oli päris lai ja suur, aga ta on praegu ikkagi päris palju velvet, hoolimata sellest, et vihmasid praktiliselt pole olnud. Ja vaatepilt on ilus. Muidugi, kõige ilusam on sealt alt kuhu osa meie, meie osalejad siin on läinudki juba. Ja nüüd, kui vaadata nende päevade peale, siis mis on juba olnud ja mis veel, tule? See aastakoosolek koosneb kolmest niisugust põhiosast, üks on teaduskonverents, siis on valimised, valime seekord ka uue presidendi ja valime siis ka täidesaatva. Sellise organikomiteeks nimetame Executive Committee ja kolmas osa on ekskursiooni. Ekskursioonid on kahtlemata kõige põnevam, sellepärast et tahan tutvustada Eesti vaatamisväärsusi ka istudes ja teha nende kohta sellist detailset teaduslikke kokkuvõtteid, kuid tõelise punkti vajavad ikkagi need ekskursioonid ja ekskursioonid viivad meid väga mitmesse paika. Alustades vanast Tallinnast õpetoom, peansson, geoloogiline vaatamisväärsus samuti siis Me oleme praegu, oleme siin minemas lahemaale üle Jägala ja üle nõmmeveski. Praegu kuulasin selgitusi ka teie organisatsiooni president. Rulliks saiampels from lifrenud kris staatin. Istu. Paepäevade ajalugu ei ole Eestis pikk, aga ma olen neil olnud ja tean, et organiseerijad need inimesed, kes on paekivi väärtustanud, kes seisid selle eest, et paekivi tunnistati rahvuskiviks. Et paest ei ehitataks ainult vaid meisterdatakse, raiutakse välja skulptuure, et tekiksid Paeväljapanekud ja muuseumid. Need on säärased mehed, kes ohje käest ei anna. Ja üks eestvedajatest. Heino Tombak on meil täna stuudios, et tutvustada lähemalt eelseisvaid päevi. Porkuni on mul õigus, õiguspurk. Kuni paepäevad on pühendatud Lääne-Virumaa paetundmisele uurimisele kasutamisele. Paepäevad algavad laupäeval, seitsmendal juunil Porkuni lossi ees avab see paevana või Kivivana õieti ja tuntud tegelane Virumaal. Kes kohale tuleb, vast tunneb ära. Ürituste kavas on paekonverents, kus. Paeteadlased, Asta Oras, põld, Rein Einasto tutvustavad Pandivere kandi eriti Porkuni paekivide tähtsust ja Porkuni lademekuist rattotüübi osa üleilmses geoloogiateaduses. Edasi räägitakse veel Porkuni paemuuseumist. Atraktiivsemaks ürituseks on juba eile alanud kohalikust innu murrus toodud kollasest ilusast paekivist kujude raiumine. Ja kohal on kaks meest Saksamaalt ja üle ülejäänud seitse inimest on eesti skulptorid. Nad raiuvad seal nädala jooksul kujud valmis, mis jäävad Porkuni kooli parki ilmestama, seda olemasolevate kujude kõrvale. Veel on foto konkursi lõpetamine. Auhinnaks on paekivist fotoaparaat. Jahektiivist veel on paeloterii, iga loos võidab ühe paeviguri. Teisel päeval pühapäeval on ekskursioon Lääne-Virumaa paemurdudes paeehitist et-ga tutvumiseks.