Porisevõitu teel, mis viib igavesest linnast põhja poole sõidavad kolm ratsanikku, neist tükk maad tagapool veab hobune kirste ja kaste täis laotud veovankrit, millel istub vana väsinud mees. Sügispäike jääb selja taha nagu ka rooma vane mees Vincist. Leonardo sõidab oma pikal teekonnal 1516. seitsmeteistkümnenda aasta põlvel üle lumiste alpide, mida ta alati nii väga armastanud on. Seda teed nagu ka paljusid teisi, on ta ennegi sõitnud nooremana uhkelt hobuse seljas istudes süüdistatav vankril ja küllap teab sisimas, et see on ta viimane pikk rännak. Tema lemmikmaalid, milleta ta kunagi reisile ei lähe, on tal kaasas püha anna Ristija Johannes ja Moona Liisa. Ja teda ootab kuningas. Prantsusmaa kuningas Francois, esimene kunstida armastaja ja sovhoosi jah, kui see armastus ja soosing vaid prantsuse rahva heaolu arvelt poleks tulnud. Aga Saarde Da Vinci kunstnik, arhitekt ja leiutaja, millega tema kuninga soosingu oli pälvinud no Leonardo leiutanud muuhulgas ka igasuguseid põnevaid trikke, kuningas Francois esimesele konstrueerinud ta vägeva tehislõvi ning lavastanud elevast stseeni, mis jäi tõenäoliselt tema viimaseks lavastuseks. Kiskja läheneb raskel koolemlikul sammul. Ta on otsemaid kuningale kallale kargamas ja vedamid hakkavad juba hirmu karjetega üksteise järel õudusest minestusse langema. Kuningas paljastab, mõõga torkab ja lõvirinda väheneb ning vere asemel õitsevad, haavas valged liiliad. Niimoodi lõbutses prantsuse kuninglik õukond 16. sajandi algupoolel. Ja nende siis on Leonardo da Vinci kuningas François esimese kutsel teel kuninga loary jõe orus seisvasse hambua lossi Ko seekord ka meie tundlik teekond. Elusad pühad päeva. Mina olen Helgi Erilaid, vikerraadios on taas kord alanud. Ajad muutuvad, inimpõlved, tulevad ja kaovad, kuid ikka voolab läbi Prantsusmaa südame. Rahulik, suursugune, jaga Raunis loary jõgi. Ja selle maalilistel kallastel kerkib puude roheluses otsekui imeväel ridamisi uhkeid linnuseid ja losse. Neid olevat lausa sadu. Miks just siin? Vastus on nagu tavaliselt ajaloos peidus. Niisiis ühel kohutaval ööl ligi 600 aastat tagasi tunginud sõjakad pur kõnglased Pariisi ning tollase kuninga Shal kuuenda ustavad teenrid päästnud Pariisi lossist 15-ni aastase Prantsusmaa troonipärija ja viinud ta ohutumasse Ženjoonilassi. Sellel mai ööl 1418 saanudki loary oru losside lugu alguse. Siit leidnud Prantsusmaa kuningad oma hiigelõudu vandadega pelgupaiga, sageli rahutu pealinna ohtude eest. Siia ehitati suursuguseid, losse ja Residence ning taastati vanu kindlusi ja linnamüüre. Siia loodi kuningate org prantsuse moodi, kus tehti ajalugu keset salakavalaid, intriige, ohjeldamatut lõbutsemist, jah, keelatud armastust on kirjutatud loary. Jõgi on otsekui sinav tuiksoon Prantsusmaa rohelises südames mille kallastel kõrgub uskumatu hulk ajaloos väga tuntuks Nurlasse shato, ütlevad nad seal Prantsusmaal. Niisiis shato boa. Hambaloss hambalinnas laari jõe orus. Loss seisab kaljukõrgendikul teede ristumiskohas. Siin suubub Amazzelizaya killuaari ja seda paika on ikka osanud hinnata nii omad kui võõrad. Rooma impeeriumi aegadel seisis siin esimene kaitserajatis. Ja kui siitsamast paigast üleluaariga sild ehitati, muutus koht veelgi olulisemaks. Sest see, kelle valduses on sild, kontrollib nii vägede liikumist kui kogu piirkonna elu-olu. Aastal 503 said siin seisneb linnuses kokku frankide kuningas, glovi ja läänegootide kuningas Alari teine ja kirjutasid alla rahulepingule. Ainult et leping ei taganud rahu. Juba neli aastat hiljem alistasid frangid lääne- goodid ja kuningas Salarich, teine hukkus lahingus. Hambualossist saab rääkida alles 11. sajandil, aga siis tuleb rääkida ka kurikuulsast Anžuugrafist hulk kolmandast, kes laskis siia juba kivilinnuse püsti panna. Kolmas, keda pärast tema surma Nerraks hakati kutsuma sõnast Noa must sai Anjou krahviks 15 aastasena 987. aastal ja valitses oma surmani aastani 1040. Ürikute järgi tähistanud tema aega kuritööd, erakordne julmus ja vägivald. Kõige väiksemgi eriarvamus naabermaakondade valitsejatega tähendanud seda, et folkama jõukudega kihutas raevunud naabri maadele, rüüstas põletestaapis ja vägistas ning polnud jõudu, mis oleks suutnud teda peatada. Kõige kohutavam tegu tema julmuste pikas reas olnud see, et ta lasknud armukadedushoos oma naise tuleriidal tappa. Sedasorti mees oli siis folk härra. Aga ta laskis ehitada ka oma sadakond lossi kloostrit ja torni ning mis meile oluline avakivilinnuse. Aja jooksul hambalinnus kasvas aastal 1434 omandas selle juba Prantsusmaa tollane kuningas Shal VII. Viimane asus innuga ehitist kuningale vääriliseks muutma algselt uhkes Franco gooti stiilis, kuid õige pea palgati juba kaks Itaalia ehitusmeistrit Domenico Tahkortona ja Fra tšakonda kes lisas Idambualossile tõenäoliselt esimesed dekoratiivsed renessansi motiivid. Prantsuse arhitektuuris. Leidsid aset uhked kuninglikud pulmad ka mitte ambuavaid Lanšee lossis, mis seisis samuti loary meres. Kuid lääne pool. Selles laulus ei ole 15. sajandi pidu, aga pidu ikka meie oleme kuningas Shal kaheksanda pretani Anni pulmapeol 1491. aastal Lanšee lossis. Ainult et suures kallite pilt vaipadega kaunistatud talalaega saalis küünaldega sepis kroonlühtrit all, kus pidulik pulmatseremoonia toimus, kõlas pigem ehk midagi sedalaadset. Kuninglik pruut olnud rõivastatud kuld brokaati ametisse ning 160-st soobli nahast õmmeldud mantlisse. Pärast uhket rongkäiku pakutud külalistele pulmalauas tuvipraadi lihapirukaid, põõsas, linnulihast pasteeti küpsetatud põldvutte ja turteltuvisid ning puhta kullaga kaetud keedetud kukkesid. Päris paljud linnud pidid nende pulmade pärast oma eluga hüvasti. Aga pidu sai läbi ja küllap tundus kõrge kivine torniline väikeste akende ja paksude müüridega kindlusloss. On see 15 aastasele noorele kuningannale üpris süngena. Nii et aasta pärast kolis šarl kaheksas kogu õukonnaga hambuaalussi. Seal oli juba 20 aastasena tubli väejuht ja kui ta 1494. aastal Itaalia sõjaretkelt tagasi tuli, tõida Prantsusmaale kaasa uhket moodsat mööblit, kauneid vaipu ja kangaid, aga mitte ainult. Jaoskonnas oli Itaalia kunstnike käsitöömeistreid ja ka rätsepat, kes lühikese ajaga hambalossi säravaks ja uhkeks residentsiks muutsid. Kuningas tõi Ambaassega Itaalia vaimuliku paselluda Merkoljana, kelle näpunäidete järele kujundati esimene Itaalia aed Prantsusmaal. Nii aedu kui loss oli Shal kaheksas imetlenud teispoole Itaalias ja nii ta siis otsustaski. Valos tuleb renessansi stiilis ümber ehitada. Tark raamat. Renessanss, prantsuse keeles taassünd, itaalia termin Rinastusimenta iseloomulikud jooned, ilmalikus, humanism, antiikkultuuri juurde naasmine. Renessanss arhitektuuris hakati rõhku panema ilmalikele ehitustele. Eeskujuks võeti antiikarhitektuuri proportsioonid, konstruktsioonid, sambad ja talastik näiteks ning kaunistused, pilastrid, kapiteelid ja ornamendid. Gootika Verdik reaalsus asendus horisontaal susega. Teravkaare asemel tuli ümarkaar. Paleed polnud enam massiivsed, kindlused seinapindu liigendasid avaramad aknad, mitme korruse kõrgused sambad ja pidulikud portaalid. Hooned muutusid kergemaks. Jah, suurejoonelisemaks. Majesteetlik ampluaa oli esimesi vararenessanss Licelosse Prantsusmaal. Suurte renoveerimistööde tähistamiseks otsustati seal 1498. aasta ülestõusmispühade ajal pidulik turniir korraldada. Kuningas Shal kaheksas läks koos kuninganna anniga võistluspaigale läbi pika galerii, mille uksed tõenäoliselt kuigi kõrged ei olnud. Sest ehkki ei olnud sugugi pikk mees, unustas ta uksel kummarduda ja leia oma lauba otse vastu ukse piita. Turniiri vaatas ta ära, kuid hiljem langes koomasse ning suri samal õhtul. Nii traagiliselt lõppes noore kuningatee šarl, kaheksanda järel tuli troonile tema kauge nõbu Loui XII kes abiellus noore lese andev redaniega. Loss anti aga Savoy Luisile troonipärija emale. Troonipärija oli Franz esimene. Kust see troonipärija siis äkki välja tuli? Prantsusmaa Kaarli omavahelised sugulussidemed olid päris tihedad. Aga isa oli kuningas, Kaheteistkümnenda nõbu. Jääd lõi 12.-le tema kolme abielu. Mitte ühtki poega ei sündinud, saigi troonipärijaks tema nõbu, poeg François, kellest juba nelja-aastasena Valoa hertsog tehti. Niisiis tõusis esile. Valva dünastia. Sattu trani pere Franso kassa süles, samba lossis ja kuningaks krooniti ta 21 aastasena jaanuaris 1515. Kuid juba 1506. aastal, kui tulevane kuningas alles 12 aastat vana, kihlus ta tollal valitseva kuningal lõi Kaheteistkümnenda ja meile juba tuttava pretani anni tütre Kloodiga. Rassaa esimese eelkäijad kuulusid Prantsusmaa keskaegsete kuningate hulka. Sajandite vältel ikka Itaaliaga sõdisid ja vaimsuse uute tuulte vastu erilist huvi ei tundnud. Kuid François valitsusaja alguseks siis aastast 1515 läksid Ibashal kaheksanda rajal renessanssi tuultele paatatud väravad Prantsusmaal lausa pärani lahti. Rassaa esimene toetas uusi ideid ja muutusi ning esmajoones toetas ta kunsti arengut. Ta palkas terve rea asjatundjaid ning saatis need Itaaliasse. Suurte meistrite Michelangelo Tiitsejanya Rafaeli tõid ostma ja neid Prantsusmaale toimetama. Plaanis olnud isegi Leonardo da Vinci kuulus püha õhtusöömaaeg Prantsusmaale tuua aga see osutunud liiga keerukaks. Esimese ajal kaunistati Prantsusmaa arvukad kuninglikul lossid väärtuslike kuulsate maalidega kuid neis polnud leidunud ainsatki skulptuuri, klassikalist ega kaasaegset. Ikka ainult maalid. Ja õieti just François esimese ajal pandi alus sellele võrratule kuninglikule maalikogule, mida tänapäeval Louvre'is näha võib. Aga meie küsimus kõlab, mida tegi too kunstide patroon François esimene, kes muide ise ka luuletusi kirjutanud ning kuningliku raamatukogu haruldaste raamatute ja käsikirjade selle abil kõvasti väärtuslikumaks muutnud, siis tegi Francois, esimene ambualossiga oli tema lapsepõlveloss ja kuigi ta itaalia renessansist vaimustatuna mitmeid uusi losse ehitada laskis, siis hamba ümberehitamise ja kaunistamise jaoks ei säästnud aega ega raha. Just fassaa esimese ajal elas loss üle oma kõrgaega ja peaaegu kohe pärast seda, kui Franz saali kuningaks kroonitud kutsustanbaasse tollal juba 60 viiese Leonardo da Vinci kellel ei olnudki kahju Roomast lahkuda, sest vene linn polnud teda hinnanud, hoidnud ega õnnelikuks teinud. Paavsti jäägitu valitsuse all elav Rooma jäi Leonardo jaoks selja taha kui halb unenägu. Kui ta 1516. seitsmeteistkümnenda aasta talvel veovankril üle alpide sõitis, kaasas tema jaoks kõige kallimad maalid, milleta ta iial oma rännakutele ei läinud. Püha Anna, Ristija Johannes ja Moona Liisa. Kodune Itaalia ja igavugele mägede taha. Kodune Itaalia jäi kaugusse, mägede taha. Francois esimene ootas Leonardo da Vinci Tambualossis, kus kuningas oli veetnud oma Mauruse, tundnud rõõmu oma esimestest armuseiklustest ja esimestest taplustest lossis, kuhu ta koos oma õukonnaga ikka meeleldi tagasi tuli. Nii kirjutab Frandissexhlekama raamatus mees Vincist. Lugege veel pisut. Siis helisesid toad naerust ja saalides tantsiti. Õuel peeti rüütliturniire. François pidi alati kõiki võitma. Sügavates lagendike ja tehnikutega. Metsades peeti ajujahte põtradele ja metssigadele. Francois pidi alati rohkem metsloomi maha nottima. Täherikkad, ööd mässisid oma looridesse tuhandeid armuseiklusi. François pidi alati kõige rohkem piigasid embama. Kogu õukond pidutses siin mitu nädalat Pummeldas filosofeeris, kogenteeris kunstiga. Kuninga kannatus otsa, tahtis oma elu nautimises edasi reisida. Nagu keskajalgi hasus, kuninga õukond ikka veel pidevalt ratastel, kõik rekvisiidid olid laotud, reisivad konkritele, alati oldi valmis teele asuma järgmise lossi pooleteise maakoha poole, et seda lagedaks pidutseda. Või järgmise lahingu ning järjekordsete kümnete tuhandete elude kustutamise poole. Nendeks kärarikasteks nädalateks, mille õukonda lossis veetis, kutsuti Leonard Nato kuningalassi. Ta kavandas kulisse ja tribüüne kuninglike turniiride jaoks visandas maski, kostüüme tantsude ja elavate piltide jaoks. Rassaa esimese poja ristimispidustustel valmistas ta kesköise üllatuse nii õuganlastele kui kuningale. Ta laskis. Panin lake tähed rippuma panna ja valus esile tõelise paradiisistseeni. Köide vana kunstnik ei elanud ambua lossis. Kui siin pärast kuninga ja õukonna uutele jahimaadele suundumist taas vaikseks jäi läks Leonardo tagasi oma lossi, mille Francois tema käsutusse andis. Noil ammustel aegadel kutsuti seda kruu lossiks. Praegu kannab see Kloojust see nime ja see väike loss seisab vaid jalutuskäigu kaugusel hambast. Sinna sai Leonardo da Vinci kuulus itaalia kunstnik ja leidur paariks viimaseks aastaks omana aima sisustada. Brändi seksile kirjutab. See loss asub väikesel künkal kõikjal ümberringi haljendavad aasad. Laiade välude keskel kerkivad üksikud puud. Siit avaneb avar vaade lagendikule, kus kääne Blaiski Wool ja kauguses laiuvad lõputud metsad. Lossi teravatipulised ehisviilud torgivad oma ristidega sinitaevast. Valge kivi äärestusega. Punased tellisseinad tervitavad rõõmsalt külalist. Leonardo, stan lossihärra saanud nende valge ääristusega akende taga asuvat ema toad. Pean seintele riputanud oma maalid ja seadnud seinte äärde kirstud oma käsikirjadega. Ajaloost polegi õieti teada, kus kohtus Leonardo noore Prantsusmaa kuninga Francois esimesega ja miks sai viimasest õieti ana itaalia kunstniku rüütellik kaitsja kuigi noor, ülesmäge kõndiv kuningas pääsema teel ehteks ka kuulsad saatjaskonda ja kunstnikud kuulusid tollal sellise saatjaskonna hulka. Ja noor kuningas tahtis ehitada kindlusi, balleesid sadamaid, kanaleid kas või õhulasse ja vanaks jäänud Leonardo siis ka ikka veel ehitada. Tal oli lõpmata palju plaane, mõtteid ja leiutisi. Ja lõpuks oli teada, et Leonardo da Vinci hoiab jonnakalt enda käes mitmeid oma parimaid maale võtarnad reisidele kaasa ega loovuta neid mitte kellelegi, mitte mingi hinna eest. Võib-olla oli kuningas François esimese kutsuda, aga kahjuks läheb mõeldud arvestus tuua kunstnik Prantsusmaale koos tema kuulsate maalidega sest prantsuse seaduse kohaselt kuulus igav Prantsusmaal surnud välismaalase randus prantsuse riigile. Niisiis võis siin tegu olla ka kunsti metseenist kuninga küünilise arvestusega, mis on ametiga nii inimlik, sest Leonardo da Vinci saabus Prantsusmaale, asus elama kloris lossi ja riputas seintele oma imelised maalid. Ristija Johannese püha Anna koos Maarja Jeesuslapsega. Oma paljukiidetud ja palju harjutatud Da Vinci koodis pühendab kirjanik Than Braun Kamoona Liisale natuke raamaturuumi. Ja see, mida ta kirjutab, on päris huvitav, kuigi teenib just selle raamatu eesmärke. Tuletage meelde, ta kirjutab, et Moona Liisa on maailma kõige kuulsam maal kuid selle tähtsus pole kuidagi seotud maalil kujutatud naise mõistatusliku naeratusega, pigem sellega, et Leonardo ise pidanud seda oma parimaks tööks. Kuid paljude kunsti ajaloolaste meelest ei hinnanud vintsi oma teost mitte niivõrd kunstimeisterlikkuse kui just selle salasõnumi tõttu, mida ta värvikihtidesse peitnud oli ja mida ainult pühendatud mõista suudavad. Mis siis võis olla? Länbryoun väidab oma kangelase, religiooni sümboolika professori Robert planktoni suu läbi, et da Vinci, Mona-Liisa pole ei mees ega naine, vaid mõlema sulapildis on peidus peen andro küüni sõnu sest ta Vintšibuldas mehe ja naise tasakaalu ning oskused inimhinge saab harida vaid siis, kui selles on nii mehe naise elemente. Moona Liisa ja da Vinci autoportree uurimisel Nende nägudel hämmastavalt ühtelangevaid jooni täheldatud. Selline on siis da Vinci väike saladus või vemp. Ja just seepärast Moona Liisa nii salapäraselt naeratabki. Ja selline oli üks lugematutest teooriatest, pealegi kirjandusteose ideed teeniv teooriatest, mille loomisele Moona Liisa maailmakuulus naeratus nii ajaloolasi kui kunstiteadlasi üles kutsunud. Kusjuures see lossis on Leonardo da Vinci eluruumid hoidud sellistena, nagu nad ajal olid. Siin on suured kaminad, raske buum, mööbel magamistoas Geert sammaste ning purpur ballachiniga voodi alumisel korrusel palk Clae ja paksude, kiviseinte ja kivipõrandaga töötoas võib vaadata mitmete keerukate mehhanismide mudeleid ning jooniseid, mille järgi kunstnik vaid väheseid asju valmis jõudis meisterdada. Võib-olla siin leidsin mõndagi ühist prantsuse kuningas Francois, esimene ja Itaalia kuulus leiutajast kunstnik Leonardo da Vinci. Mõlemal oli hulk fantastilisi unistusi. Leonardo plaanid kasvõi kokkupandavad head või tiibadega lennumasinad kuulusid 16. sajandil fantastika valda. Maailm ei olnud selleks veel kaugeltki valmis. Kuid Ambaa lossist viinud umbes poole kilomeetri kaugusele Vähk lollus seesse lausa maa-alune käik, mida mööda kuningas võis iga kell oma eakale protesele külla tulla. Kui ta maapealset teerada miskipärast kasutada ei tahtnud. Ja küllap said nad siis oma plaanidest ja unistustest rääkida. Leonardo da Vinci tervis halvenes aga kiiresti, tema parem käsi oli halvatud. Ja teisel mail 1519 lahkuski ta jäädavalt siit ilmast. Ja Moona Liisa naeratab sellest peale Prantsusmaal ning on leidnud oma kodu Louvre'is. Kuningas Francois esimene valitses aga Prantsusmaad oma surmani kuni aastani 1547. Teda on iseloomustatud kui üht üpris vastuolulist meest, kes ühelt poolt edendas kunste, ehitas losse ning saatis laevu teisele poole ookeani Kanadasse, et Prantsusmaale uusi rikkaid valdusi leida. Teiselt poolt Francois esimese sõjad Euroopas Prantsusmaa jaoks ohtu tähendab Ahab spurdi krooni vastu lõppesid lüüasaamisega. Jama uhked lossid ehitas ta teadagi rahva heaolu arvel. Oma täitumatud lõbujanu ohjeldamata kihutas ta Suure õukonnas atel lossist lossi ning mõtles välja ekstravagantseid, vaatemänge ja kohati julmavõitu seiklusi. Nendele seiklustele toetus Viktorigoo näidend, kuningas lõbutseb ja sellele omakorda 1851. aastal loodud Giuseppe Verdi ooper. Rigolettot. Selliseks tuntumaid aariaid Rigolettot ja muidugi oli see Pavarotti ise oma kireva eluga selleks muusikaks ainet andnud Prantsusmaa kuningas Francois esimene Sõri 1547 Rambojee lossis. Losse tal jätkus, kuid lemmik lossiks olnud tal ikkagi an boa. Aga elu hambalossis läks klaasi ja ajalugu läks edasi. François esimese seitsmest lapsest suri neli juba päris noorelt, kuid Prantsusmaa trooni päris poeg anri teine, kes abiellus Katariina dimeeditšiga ja nende lapsed kasvasid hamboas 1560.-te aastate ususõda. Rajal riputati 1200 ja hukatud protestandi kehad linna müüridelt alla ja õukond pidi hambalossist lahkuma, sest lõhn oli siin väljakannatamatuks muutunud. Siinsamas kirjutati 1563. aastal alla ka rahuleping, mille kohaselt protestantidele oli lubatud oma jumalateenistusi üksnes väljaspool linnamüüre pidada. Prantsusmaa kuninga õukond ei pöördunudki enam lossi tagasi. Hüljatud polnud see hiigelsuur ja kaunis shato siiski mitte Prantsusmaa. Kaadlike hulgas käis ta käest kätte. Seal oli seal isegi vangla ja pärast suurt prantsuse revolutsiooni osalossist lammutati. Restaureerimistöid alustati uuesti 19. sajandil ja tänapäeva külastaja näeb küll kahjuks vaid umbes viiendiku sellest kunagine hiilgavast lossist. Aga seegi on vaatamist väärt. Hele kolmekorruseline tumeda katuse ning kahe suure ümara torniga loss seisab kunagise vägeva kivilinnuse kaitsvate müüride tagalaari jõe ääres künkal. Ärkliakende kohal kõrgub Pieck ridagi viibitselli sidurnikesi, mis selle hiigelehituse pidulikumaks muudavad. Alumisel korrusel on näha uhkeid renesse majanduslikke, ümarkaartega, sammaskäike ja kauneid kivi. Friise hoonest käib täisnurkselt välja vägev tornide tiib. Mida ääristabki siis kaks võimsat, umbes 20 meetri kõrgust torni. Nende sees viivad ülespoole keerlevad kaldteed ehitatud nii, et hobuse seljas neid mööda üles ja alla saaksid. Kuninglikud eluruumid lossis kõnelevad ajatustelegantsist, emaidu kirikusest. Karmiin tänased seina ja mööblikatted, rikkalikud valdahhinid, suured portreed kuninglikest perekondadest, tohutud kaminad, klavessiin salongis, haruldased piltvaibad, puidust talalaed, kootilik võlvlagi vahtkonna saalis, 400 ämbeliselt valda, hiin, voodid, magamistubades ja väike, väga kaunis, uhke portaali kootilikke võlvlagedega, Kiviibitsiliste seinakaunistuste ning värviliste klaasakendega. Vääri kabel, mis on saanud Itaalia meistri Leonardo da Vinci viimaseks puhkepaigaks. Shatoodan boalaari jõe orus.