Tuleb meelde Ülemiste vanakese lugu kes on juba kaua aega tagasi hirmutanud Tallinna inimesi. Kui Tallinn saab valmis, siis tema laseb järve meile kaela. Võib-olla on ta tahtnud põhjendada seda juba ürgse mõttega vältida inimmasside ühte hunnikusse hoonemist ja selle tagajärjel suurte reoainete kuhjumist ühte paika. Aga inimene kavaldas vanakest ja ehitab aina edasi ja vanake siiani ei olegi oma lubadust täita saanud või ei ole tahtnud. Ja võib-olla jätkub praegu enam Vedki selleks. Aga inimese kavala tarkuse tagajärjel on tulnud inimesele endale teistpidi väga ohtlikud muutused Ülemiste järv ees ja seega ka Tallinna joogivees. Minu tänase jutu eesmärgiks ei ole küll hirmutamine, vaid inimeste informeerimine. Me teame, et seoses vee tarbimise pideva kasvuga on Ülemiste järve, see on toorvee, täiendavate allikatena võetud veevarustuse süsteemi, Pirita, Jägala, Soodla ja Pärnu jõed. Pinnaveesüsteemi pideva laiendamisega kaasnenud aga olulisi muutusi Ülemiste järve vee keemilises koostises, ökoloogilisest seisundist ja selle tõttu, olles edastanud Tallinna veepuhastusjaama toorvees ja värskelt puhastatud joogivees enteroviiruseid. Veepuhastusjaama töötajate auks ja kiituseks tuleb öelda, et nende tehnoloogia on tõesti väga kõrgel tasemel. Aga siin juba peame ütlema seda, et kusagil maailmas päris noh, niivõrd pinnavete solgitud tooret harva kasutatakse veel ei ole viiruste kontsentratsioon nii suur, kui me näiteks võrdlemendi olukorda Väike-Aasia olukorraga siis on nähtavasti suur vahe nende hügieenilisi olukorra ja võimaluste vahel ja meil ja seal on tõepoolest juba piir ületatud, kus enam haigused ei jää tulemata. Aga meil on veel see piir ületamata, kus me teame küll, et reostus on olemas, aga me ei ole veel seda piiri suutnud ületada. Ja kontsentratsioonid ei ole nii nii suured näiteks reaalsete nakkuste soolenakkuste suhtes. Meie võime täiesti rahulikud olla, et joogivee kaudu meil need ei levi. Aga kuna me teame, et viirused on enam vastupidavad nii hästi kloreerimisele kui ka väliskeskkonnatingimustele siis me peame ikkagi seda informatsiooni edasi andma, me ei saa seda ainult endale jätta mõttega, et, et inimene muutub rahutuks. Aga inimese rahulikkus on ju kahe otsaga asi. Me teame väga hästi, mis on Riias sündinud joogivee kaudu, viirushepatiit levis mõned aastad tagasi Riia linnas. Samuti see võis olla nüüdse düsenteeria nakkus Jelgavas, mis piimakombinaadi kaudu, kas see ikka kah teatud määral näitab seda, et meie keskkond ja ümbrus on saastatud ja aeg-ajalt võib tulla läbimurre ka juba meil lähemates paikades, kui seda on Kesk-Aasia siiani olnud. Meie pilgu järgi vaadates aga no rahustamiseks seda, et tõepoolest praegu Ülemiste veepuhastusjaam teeb kõik, mis tema võimuses on ja senini on olnud tema võimuses, et vesi ei ole meil tekitanud epideemiat, ei ole meil tekitanud mingisugust haigust senimaani. Kas kodus, kui juba see vesi kraanist on potis või kannus annab ka midagi teha, kui me nii väga tahaksime teha või väga-väga kardame, et äkki see viirus on nüüd tulnud süsteemist läbi. Keetmine muidugi keetmine muidugi keetmisel hävib ikkagi viirus ja kui me teed või kohvi teeme, siis ma arvan, et sinna küll enam viirused ei ole siis see läinud ja samuti kõik läbi keedetud. Läbi keedetud toidud ja, ja keedetud veega loputamisel aitavad meid kindlasti kodus viiruste nakkuse vältimisel. Täna astusin ma sisse Tartusse zooloogia ja botaanika instituuti ja tuleb välja, et siingi on olemas ava radioaktiivsuse monitooringusüsteem. Keemilise ja statistilise analüüsilaboratooriumi juhataja Arvi Liiva. Meie laboratooriumis töötab juba aastakümneid radiosüsinikutöörühm ja meie oleme senini tegelenud ja praegu tegeleme looduslike objektide vanuse määramisega radiosüsiniku meetodil, mida kasutavad nii meie arheoloogid, geoloogid ja ka Tartu linna ajaloo uurijad. Kuna ka meil on vägagi tundlik ja väga stabiilne aparatuur siis võimaldab naerata ka nisukesi isotoopi, mis on seotud radioaktiivse saastumisega, sealjuures ka Tšernobõli katastroofi tagajärgedega. Peale selle töötab meie instituudi juures aerobioloogia töörühm. Nende proovi kogujas sadenevad ka tolmuosakesed. Ja juba poolteist aastat oleme viinud läbi kõigi nende proovide radioaktiivset kontrolli. Meie aparatuuris on see eelis, et esiteks me saame informatsiooni pidevalt ööpäeva vältel. Teiseks, kui esineb ilmne radioaktiivne saastus, siis on meil võimalik määrata ka, millised saastavad isotoobid sisalduvad neis. See aga omakorda võimaldab Öelda, et millise päritoluga on radioaktiivne saastus. Kas see on pärit mõne lennumasina õnnetusest tuumakatsetustest või on see pärit tuumaelektrijaama katastroofist? Nii et sisuliselt muude ülesannete lahendamiseks üles ehitatud süsteem annab teile vägagi täiuslik informatsiooni radioaktiivsus olukorra kohta siin Tartu lähistel. Jah, olgugi, et see meie põhitöö ei ole ja senini võib öelda, et ei ole sel aastal ka meile midagi selle eest makstud, aga informatsioon on meil senini alati tulnud. Peale selle oleme me määranud seente radioaktiivsuse. Nad kontsentreeruvad mitmesuguseid elemente ja sealjuures vägagi seda tuntud ja vägagi ohtliku radioelementi tseesium 137, et meil on juba teada, milliseid seened kontsentreeruvad suuremal määral. Seetõttu võib neid kasutada kui radioaktiivsesse vastuse indikaatoritena tööd algasid 87. aastal ja siis me otsisime saastast põhiliselt Lääne-Eestis. Tuli välja, et sealne saastus ei ole eriti kõrge. Kõige suurema aktiivsusega proovi leidsime Kilingi nõmmelt ja selle aktiivsus oli ka umbes kaks korda väiksem kui tollal lubasid sanitaarpiirnormid. Järgmine aasta isegi ka pool juhuslikult sattusid meile proovid Kirde-Eestist ja peab ütlema, et seal juba esines tunduvalt suuremaid saastusi. Üksikud seeneproovid andsid isegi kuni seitse-kaheksa korda kõrgemaid aktiivsusi, kui tolleaegsed piirnormid lubasid. Ma tahaksin rõhutada, et meil on võimalik kasutada väga väikseid koguseid. Me võime mõõta iga üksiku seene viljakeha, mis kuivatatult kaalub seal umbes üks viiendik grammi. Me võime eraldi neid mõõta ja see annab muidugi väga lisainformatsiooni. Võib-olla edaspidi loodame ka koostööd Tallinna botaanikaaiaga, oleks meil võimalik ka mõõta teisi indikaator, liige, nagu seda on samblikud. Teie eelnevast jutust vilksas läbi selline lause, et sel aastal tundus nagu rahadega kitsas olema, nii et sellest siis tuleb järeldada, et teie ju sisuliselt täiusliku süsteemi vastu siiski meil olemasolevad organisatsioonid ja instantsid piisavalt suurt huvi ei tunne. No võib-olla oleme selles ise süüdi ja ka asjaolu, et see ei ole olnud senini meie põhitöö, vaid lihtsalt huvi ja siiski ka eks igaühega südametunnistusel on ju meie, Eesti looduse olukord ja meie inimeste tervis. Meie loodushoiu saate nädal käib neljapäevast neljapäevani ja nüüd, kus jälle tuli oma kommentaariga toimetusse looduskaitseinspektsiooni juhataja asetäitja Enn Alton mis siis sellesse läinud nädalasse mahtu. Meil tuli esmakordselt tegemiste elavhõbedaga, seda Eestis ei peaks leiduma, aga Sütiste tee maja üheksa eest leidsid inimesed murust seda suures koguses. Kuna tegemist on ohtliku keskkonnamürgiga, siis meie inspektorid sõitsid muidugi kohale ja seda korjati sealt rohkem kui kilo kokku. Ta kilkas ka täna rohu mulla vahel kõike kätte ei saa, seepärast tuli ka pinnas ära koorida ja kottidega sealt ära vedada. Kust ta sinna sattus, on meile probleemiks ja see peaks olema. Võiks olla probleemiks ka ümbruskonna elanikele, sest majapidamises elavhõbedat ei kasutata, seda kusagil müüa ka ei ole. Nii et Joosis, kas koolilapsed ajasid keemiaklassist ära või mõni isa ema tõi lastele koju mängida. Aga igatahes on inimestele palve, et laste käes või kodus niisugust asja nähes omades olla väga ettevaatlik elavhõbedaga. Me oleme praegu Kasele mullaste elavhõbeseguse mullaga probleemis, sest ega Eestis ei ole ka niisugust kohta, kuhu mürgiseid jäätmeid panna. Praegult hoiame kotis. Kunagi võttis Leningrad vastu nüüd täna me vastu ei võta. Nii et probleem on vist niivõrd suured, päris valitsuse tarvis üles tõsta. Mida teha selliste jäätmetega, mida prügimäele viia ei tohi? Siis möödunud nädalal üks natukene huumoriga pretensioon esitati meile üks Kesk-Eesti metsale. Tuletas meelde, et jõulud on lähenemas. Aga et kas siis sel aastal kuuski ei kaitstagi, et ei ole tulnud veel ühtegi kirja sellekohast? No tahaks ütelda nii sellele metsaülemale kui ka teistele, et on otsustatud, nii et kirja tõesti ei tule. Et äkki piisakski vaadataks kalendrist, kui kaugele päevad on juba nihkunud ja ilma käsuta hakatega kaitsma metsi. Ehk siis aasta lõpus vaatame, mis välja tuli, kas oluliselt halvemalt kuusikut kaitstud, kui varem, kui ikka kirjad kaasas käisid. Ja ma tahaks ühtlasi ka parandada ennast. Nädal tagasi ma rääkisin jahimeeste pattudest ja natuke tegin ise patu, nimetasin, et seal üks mees oli purjus autoroolis. Vabandan, nii see ei olnud siiski mees oli purjus rooli juhi kõrval. Aga rikkumine on ikkagi ränk. Ega laetud. Püssi ei ole sugugi vähem ohtlik asi, kui kihutav auto ja jahieeskirjad näevad ka ette range karistuse joobnud olekus jahiloleku pärast. Nii et palve kõigile jahimeestele külmarohtu võtta pärast jahi lõppu, aga mitte enne või jahi käigus. Eeskirjad näevad ette kuni kolmeaastase jahikeelu peale panemist taolise patu eest, nii et ega karistusele kergem kui joodikust autojuhile. Hämeen läänis asub üks võimas kahe korstnaga kompleks metsade vahel. Kus on siis probleemjäätmete sääraste jäätmete töötlemise paik, mis ei taha kuskil mujal alluda inimese targale mõttele veel? Sest nad on mürgised, ohtlikud, ebamugavad õlised sisaldavad väga kahjulikke aineid. Kuid siin on rakendatud võimas töötlemistehas. Tehnoloogiast ei tahaks rääkida, on füüsikalised keemilised meetodid kuid põhiline on see, et mis jaga ei toodaks alates järelejäänud arstirohtudest kasutatud õlist või mis muust, millega lihtsalt hakkama ei saa. See põletatakse temperatuuril 1000 1400 paadi. Ja mis järele jääb, seega kõik ladustatakse siinsamas. Maetakse korralikesse betoonvannidesse. Ja seda kõike me näeme ja kuuleme, kuidas see käib. Omotitavanet Kogodame alu alla paksu Muovimatu ja lisaksite alla veel pakseline plastmassvaip ja jokk saavutada on oma poja selline vanne veel omakorda isoleeritud sellise vaibaga Toompeale püstitan salaja budget. Selle vaiba peale tulevad drenaažitorud. Hääle esimene etapp on seal, siis näete, kus kile peal effeurovasse nägüünett siin on pandud, muudab peale ja siis pannakse muru peale ja külvatakse muru. Oleneb arutada ei ole olnud. Sääraste põletusjaamade tegevus, muidugi kutsub väga sageli rahva hulgas esile küsimisi viltuvaatamisi. Selleks akad alati tõde jalule seada. Selle kompleksi käikuminekust peale kõik andmed arvutiketas, kaasa arvatud ka tuulesuunad. Temperatuurid korra siin oli, et üks põllumees oli lasknud mudapõllule, mis lõhnas tugevasti ja kohe öeldi, et see tuleb juriimalt. Sellest põletusjaamast. Siisaga kutsuda kirjanik siia juhtimispulti keriti tagasi ketas näidati seda päeva, seda kellaaega ja tuule suunda. Ja tõepoolest selgus, et siit ei saanud ükski sel päeval aga sel kellaajal levida sinna, kus asusid targutada, arvajad. Nii et kõik peab olema paigas. Töö sisuline külg, kontroll ja võimalikud vastused ka tagantjärelepärimistele.