Minu peale on pandud täna suur vastutus. Aga ma olen selle üle väga rõõmus. Sest ette, see on meie vahvale meie esivanematele täiesti vastuvaieldamatult selge olnud. Kui uude majja sisse mindi, siis tuli see maja ka õnnistada. Nii et nõnda me jätkame oma esivanemate traditsiooni, mis on põlvest põlve nii olnud. Teine asi veel. Meie esivanemad on olnud metsarahvas. Küll oma kauges minevikus. Ja eriti märkimisväärne on see, et see on metsa pool. Kui ma nii lihtsalt ütlen. See näitab, et meie oleme õigeid jälgi ajamas. Me teeme tegemist sellega, mida me tunneme mis on meie hinges ja millest me midagi mäletame. Kui Villu Reiljan ütles, et on ülesehitamise aeg, siis loen mina praegu teile siin jumala sõnast ühe koha, see on Taaveti lauluraamatus, 127. laul. Ja seal on kirjutatud nõnda, kui issand ei ehita koda, siis ehitajad näevad selle kallal vaeva ilmaaegu. Kui issanda ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu ilma aegude tõusete vara üles, istute helia õlal ning sööte leiba raske vaevaga. Hakkasin täna ka siin ütelda. Teile see ülesehitamistöö mida meie tunneme oma vastutvusena eestimaal, see ei ole lihtsalt nõnda, et me võtame kätte ja hakkame ehitama. Vaid selle juures peab olema jumala õnnistus. Mitte ainult seda, et me valmis saanud hoonet pühitseme vaid, et kui me alustame seda tööd, me alustame seda jumalalt õnnistust ja jõudu paludes. Nii mindi metsatööd tegema. Nii mindi põllule põldu harima enne palvetati. Ja siis, kui töö oli valmis, siis ei unustatud tänamast. Nõnda. Täna tahame pühitseda ühe paiga siin selleks et siin võiks olla hea tööd teha, hea õppida. Et siit tuleksid välja head inimesed, kes seda Nadia metsa armastavad. Ja et need inimesed oskaksid anda puutudes kokku meie oma loodusega, teistele inimestele edasi seda, mis on selles looduses väärtuslikku ja kallist ja erilist. Seda iialgi unustada, kui üks paik, mis on pühitsetud siis on see eriline paik. Siia tuleb aukartusega tulla ja sellele läheneda. Aga nii hakkabki meie ja taas kätte saama seda, mida tal kunagi on olnud. Ja ärgem unustagem seda, et kui vaata olla edukad nii poliitikas kui ka majanduses kui ka kõiges oma töös ja tegemises ülesehitustöös siis ainult siis, kui issand jumal paneb oma õnnistuse sellele tööle ja kui te tema nimel seda tööd teete, kui issand ei ehita koda, siis lähevad hoone ehitajad vaeva ilmaaegu. Kui issand ei valva linna, siis valvab valvur ilmaaegu. Jäägu see teile täna meelde, mu kallid sõbrad. Ja pidage kinni sellest jumalast temast, kes on meie rahvale olnud juhti, jääb see eeskujuks ja hoidjaks ka nendel rasketel meele heitlikutel aastakümnetel, et me oleme alles jäänud. See on jumala ime, tänagem teda. Aamen. Tahame õnnistada aga selle maja. Issand jumal ütleb, mida mina pühitses seal pühitsetud igavesti. Ja sellepärast õnnistan mina selle maja rahulikuks, töö ja õppimise paigaks õnnistas ele majasõbralikuks üheskoosolemise paigaks õnnistanud selle maja heade inimeste üleskasvamise paigaks. Et siin ei oleks vaenu, ei riidu, ei lahke meeli. Mina õnnistan ja palun, et jumal siit sellest majast välja ja väljajatele annaks uue tahtimise Naudi oma rahvast armastada ja kõike seda teha oma rahva, oma tuleviku nimel, mida nende käed suudavad teha. Issand õnnistagu jumala isa, poja ja püha vaimu nimel. Aamen. Ja need on kaunid hetked, kus luua vanas mõisapargis. Nende põliste puude taga on valmis saanud. Uhiuus helendav õppehoone. Ja nüüd, kus kammer laulab minister Jaan Leetsaar, metsaameti peadirektor Andres Talijärv ja teised Lõikavad läbi rahvusvärvides lindi, et siseneda sellesse õppehoonesse uude õppetemplisse. Tänan öeldajate nimel luua kõrgema metsakooli eesotsas direktor Villu Reiljani ja asetäitja Kaido kohakuga väga hea koostöö eest õppehoone ehitamisel. Ja annan üle sümboolse võtme. Aitäh. Nasty läikiv, roostevabast materjalist võti, paras kahe käega keerata, kallis rahvas. Clinton läbi lõigatud, võti olemas. Luua ehitusmehed on oma töö hästi teinud, veel kord, suur tänu teile. Tulge palun, kogu rahvas, olge tunnistajaks sellele, mis on tehtud ja kuidas me alustame esimest koolipäeva. Me oleme selleks valmis. Kunstnik Laisaar, pane tehtud sodiaagimärgid kodanlikul ajal tal raiutud Pallases kunsti õppinud mees, see on selle mälumängija Tõnis Laidra isa. Jõgevamaamees. Ja me oleme paremale poole. Tuleb võib-olla ka kuulajal meelde, et möödunud suvel seal oli loodushoiu saate sees üks lõik milles rääkisid nii Eesti kui Soome veteuurijad kes väikeses väinas olid teinud tublisti tööd. Eriala spetsialistid olid ühte haaratud ja ka üliõpilased said kätt proovida. Ja nüüd on need kokkuvõtted ilusti köidetud. Kuid dotsent eri Kukk ütles, et võiks vaadata hoopis selle lehekülje pealt mis on seotud teetammi avategemisega või kuidas see mõjutab siis ümbrust, ühiskonna, vee ja vee-elanike elu ja siin on lausa Ateesidena kirjas, et paadiliiklus Liivi lahe ja Kassari lahe vahel taastub. Lainetus tugevneb ja settimisprotsess aeglustub. Kalade kudemistingimused paranevad madalama soolsuse ja kõrgema biogeenide sisaldusega vesi voolab põhja suunas ja mõjutab Kassari lahe tunduvalt merelisemat ökosüsteemi. Ja väikese väina siseosas madaldumis. Protsess pidurdub. No esimese hooga võib öelda, et plussid kaaluvad miinused üles. Jah, no siin võib rääkida nii ja teisiti on neid, kes ütlevad, et Tamm on kohal ja ta peab sinna jääma. Ma ei tea öelda, kas õnneks või õnnetuseks tänavust suve seisu. Seda kõige madalamad wet väikses väinas ei juhtunud nägema, kuid kirjeldused olid üsna masendavad. Kui senini oli ainult lõuna pool suveti liiv väljas, siis tänavu olla olnud ka juba põhjaküljel väljas. Sellest juba võib kindlalt järeldada, et Väikse väina olukorda Tamm on väga tugevasti muutnud. Ja kui seda tahaks nüüd mingil määral taastada, siis peaks seal ikkagi mingisuguseid augukesi olema, kui palju neid on, kas üks, kaks või kolm või rohkem, kas sild on pikem või laiem, see sõltub võimalustest nii tehnilisest küljest kui ka rahakoti paksusest. Kuid tahaks siiski ühte asja meelde tuletada. Kui meie möödunud aastal seal uurimise alustasime, siis juhtus olema üks korralik lõunatuul ja ma nägin esimest korda oma elus siis voolamas merevett õieti voolamas, ma olin teda näinud. Aga seda nii ajult põhjaliku vahtimise ja teiste inimeste jutu järele, nimelt suurema soojustusega vesi Atlandi ookeanist sisse ja väiksema soolsusega pinna pealt voolab välja nii et kui Taani väinadest sõita, siis nii nagu Emajões allpool Tartu linna poid vahivad veidi viltuselt Peipsi poole, vot niimoodi vahtisid nad seal Atlandi ookeani poole, kuid seda voolu ei tavalise vaataja silm. Kuid seal Väikse väina tammi sees olevas ainsas väikeses Sillakeses muu servas voolas ikka 60 70 sentimeetrit sekundis. See soolane vest, et seal tekib omamoodi biotub kollane vooluvesi hakkab liikuma Ühes suunas vaid mõlemas suunas ükskord ühele poole, teine kord teisele poole. Seda esiteks, teiseks kala on seal päris kindlasti ennem tammi ehitamist liikunud ja ta võib-olla tahaks ka praegu liikuda, ta praegu ei saa liikuda. Sest seesama väike silmake, mis seal oli, see oli enamasti suveti kuiv, nüüd sügavamaks tehtud, nüüd võib-olla võimaldab seal mingisugust kalade liikumist. Aga et elusorganismide elu selles mõttes väga pikk, selle kõige paremaks näiteks on ornitoloogide hästi tuntud fakt. Pikka aega ei saadud aru? Ei teatud, ei osatud seletada, miks need linnud just nimelt meie randa mööda lõunasse eluest põhja rändavad rännu ajal. Siis aga. Üks taibukas mees ütles, et see ei ole midagi muud kunagi siinkandis olnud jäälaama serv, jääl, ammune amme, mammu kadunud, mälestus temast kadunud, aga lindudel on see meeles. Ja vaat niimoodi võib-olla ka kalade liikumisel oleks just nimelt vajalik, et ka siin mõni auk oleks, kust võib-olla saatkonnad võib-olla just nimelt kalapojad läbi pääseksid, nii, see on esimene asi, teiseks siin nendes kokkuvõttes lindistuslausetest märgitud jah, et lõunapoolne osa hakkab põhjapoolset mõjutama põhjapoolne lõunapoolset, aga kas see ongi halb, kui nad vastastikku mõõttama hakkavad? Nii et kui raha ei jätku, siis minu arvates bioloogilises mõttes ja jaga Hüdroloogia, selles mõttes on see ainult kasu. Kas kokkuvõttes nad muutuvad stabiilsemaks, need mõlemad pooled, sest nad on praegu umbe kasvavad lahed. Ja, ja kui nüüd tammi sisse digiauku ei tehta, siis lakkab varsti Muhu saar olemas, siis on Muhu poolsaar Saaremaa küljes. Ja ma arvan, et seda ei taha mitte keegi. Möödunud aastal, kui uurijad lahku läksid, Jaama lõpuistungi pidasid, siis oli meeleolu sarnane. Seda ütles välja ka projektijuht, Soome poole peal termin poidset tööd jätkuvad ja Soome valitsusel on raha üle keskkonnaministeeriumi olemas. Tundused lippe Soome looduskaitseliidu ja, ja Eesti looduskaitse seltsi vahel, mis, nagu need uurijad haaras ühte gruppi. Lehvis hästi, aga tänavu jätku ei ole tulnud. Kas te olete kursis, kus tõrge tuli? Ei täpsemalt ei ole ka minu arvates vist keegi seda asja selgeks saanud, kuid. Tõenäoline on see, et ju siis kas keegi leidis, et see töö on liiga lühiaegne ja selle eest ei tasuta kuigi palju, kuivõrd siin küll on alguses kohe öeldud, et kõik inimesed on siin tasuta tööd teinud kui siis maksti ainult väga väikesed päevarahad Etti lihtsalt uurijaid ülal, kuid minu arvates just nimelt igast kõige väiksematki näpuliigutusest teadusega suut, rahad hakata tahtma. Teadus ei muutu kunagi ainult äriks, teadus peab ikka teaduseks jääma, kas tema eest rohkem vähem makstakse, see sõltub juba teadmistest ja selle asja vajadusest ja ka sellest, kuidas seda asja serveeritakse. Ja kui nüüd sedasama aruannet vaadata, siis ma ei ütleks, et siin midagi väga hullu on sees, ta oli väga lühiaegne, sellepärast siin väga põhjalikke tulemusi ei saanudki tulla. Ja nagu minuni on kuuldused jõudnud, need siin isegi mõned osalised püüdnud väita, et seda tööd ei tasunud teha noaga kes keelas neid paremini tegemas seda tööd. Et siis ei peaks ise seda ütlema, et see töö on nii halb, et enam ei tasu jätkata. Ja alles mõni päev tagasi Soome uurijate koos nad on väga heal meelel, nõus jätkama ja samuti on meilt üsna palju selliseid inimesi, nii et võib juhtuda isegi, et me siiski midagi üritame tänavu sügisel teha. Kahjuks küll see ilus, omapärane suvi läks kaduma, sest ega kahest suvest ei oleks veel palju olnud, kui me oleks seda Väikse väina mõlemat poolt tammi põhja-lõunakülge ja merd ümbruses natuke põhjalikult vaadanud, kes teab, milline on tulev suvi, kolmas suvi, võib-olla isegi neljas, viies suvi veel. Ja kui juba pikema aegsed vaatused on, nendest võib kunagi üsna palju tulu tõusta ja mis kõige olulisem, noored inimesed saavad siin oma kätt harjutada ja see on peamine. Kisub sügisesse. Kõik, mis kasvama pandud, on valmimas või juba valmis. Ja mu suvekodu ümbruses jääb pikkamööda vaiksemaks. Tihaste pesakastid hõivanud Varblasedki on oma noorpõlve kuhugi ära viinud. Suvised eksi külalistest rasvatihased on kuskil lähikonnas oma viis, kuus järglast üles kasvatanud. Sest nüüd käiakse hoolega meie maja ümber. Üks pääsukesepaar tegi veel teised kurna algama. Ma ei teagi, kuidas see õnnestus, sest pärast võimsat lauritsapäeva tormipesas kedagi ei ole lendamas, on nii noori kui vanu, küll ka kärbsenäpp. See hall tegi seekord pesa kodu, aknaalused, tiheda kuuse oksastiku. Ja nüüd on neilgi maja ümber tegemist. Kõige kenam lugu oli aga kalakajaka üksildase võitlejaga pesakonnast üksikuna enne teisi kuuri katuselt maha tulnuga, keda vanalinnud toitsid ka siis veel kui kõik teised meres. Nagu ma viimati arvasin, nii ka läks. See noorlind oli kohal lennuoskuse saabumiseni. On hästi meeles, et just minu sünnipäeval, 26. juulil nägin, kuidas ta tüdis vastuvoolu ujumisest ja tegi äkki tiivad lahti. Endas paarkümmend meetrit madalal vee kohal oma lemmikpaigale jõekese kivises kaldas. Sealtpeale läks kõik päris kiiresti, paari päeva pärast oli ka tee, redutab ainult harjumus vanadelt süüa, norida jäi ka siis veel juurde, kui selle otsimisega ise toime tuli. Nägin kord, kui vanad veel sulgimise retkele polnud läinud. Kuidas see noor juba täissuuruses, aga alles allikate tiibadega lendas vanade juurde naabri sauna katusele, Jaagutes seal oma peeni piiksatusi. Kuigi neist enam muidugi välja ei tehtud. Nüüd ma teda teiste noorte hulgast enam ära ei tunne, mu kaasa siiski kinnitab, kuna ta häält eristab. Aga kui hiljaaegu vaikse merega kummipaadil sõitu tegin, siis oli üks küll teistest palju julgem, see tähendab, laskis lähemale sõita, enne kui kivi otsas tõusis, teised olid siis juba ammu õhus. Muide, nägin siis ja minu jaoks uudset pilti. Terve see noor kajakate seltskond oma kümmekond lindu tegi vist küll treeningut lennati väga tihedate tiivalöökidega ringiratast ja aeg-ajalt tehti värske kõrvale või vertikaal sööstusid ilmast, et sellel kõigel mingit otstarvet oli? Nojah, kodu juurest on nemadki läinud, jõeltum kadunud ka hai kurut, keda varem oli seal lausa mitmes rivis lendamas istumas üldse lähikonna rannikul oma poolsada küll nägingi, kuidas üks selline kalaröövel mo veevõtusillalt kaela pikaks venitas ja lõpuks kannuka vette lõi? Kasta, midagi sealt sai, seda ma ei näinud. Aga mõni mullune forelli poeg on siiski alles jäänud. Ogalike on igatahes küll lõpmata harva näha. Vanad, kas sööd ja või surid lihtsalt välja. Kui noored juba olemas, neid muidugi on. Ja leppmaime ka kes nüüd nii-öelda ainuvalitsejad. Ja kui juba jutt vetevalda kaldunud, siis ütlen lõpetuseks, et sain paari nädala eest seal suurima üllatuse sel suvel. Noor saarmas ujus südapäeval mööda kalda Määri päris mo veevõtusilla juurde ja alla. Sain vaikselt istudes teda päris mitu minutit jälgida ja paari meetri pealt otsa vaadata, nii et eksimist ei saa olla. Aga milles ta seal elab? Suurt kala ju jõekeses ei ole, forellid tulevad ainult kudele. Kas tõesti ainult konnadest, aga neidki tänavu vähe näha.