Hollandi Nizz grupp laulab unenäost ja prügilinn tundubki unenäost pärit olevat aeglasest pastell, sest vanaaegsest unenäo idüllilist, kus vaikses vees peegelduv rataslaev sõidab kõrge rohuga ääristatud kanalil, mida valvab puuderivi. Taamal seisab tuuleveskid. Prüge on Belgias ranniku lähedal ning noolsirge ja pikk kanal viib siit linnast otse põhja merre. Väidetakse, et Euroopas pole ühtki teist linna, kus keskaeg nii käega katsutav oleks. Ilusat pühapäeva mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas järjekordne. Aastal 862 olevat Flandria vürst. Võin esimene röövinud Prantsusmaalt Stanley kloostrist prantsuse kuninga šarl vapradid. Treiuditi. Nad abiellusid, kuid kuningas saal, Vapper ei tahtnud Baldwini oma väimeheks ja saatis ta karistuseks Flandria kaugetele põhjaaladele. Valvenjoodis oma mõrsja ka paika, kuhu hiljem prügilinn kerkis. Tollal olid seal ainult suured metsad ja ei ühtki elavat hinge. Äkki astunud metsast välja suur ja kohutav karu. Mold Win tapnud ta odaga, kui loom roomanud oma nahast välja ja temast saanudki prüge linna kaitsja. Selline prüge linna esimesest asukast. Ajaloo järgi olevat rüge linna rajanud viikingid, kes asunud elama väikese tereie jõe äärde. Linna nimi arvatakse pärinevat vanast skandina jaajaa sõnast Muringa, mis tähendavat sadamat. Põhjameri oli lähedal ja sundusest saigi õige pea oluline sadamalinn sest ühe suure tormi ajal seal oli möllab Põhjameri tekitanud svini lahe mis ühendas prüge merega. 12. sajandil sai kiiresti kasvav asula linnaõigused ja linna ümber ehitati ka esimene kaitsemüür. Hansalinn prüge õitses, 13. Viljandil elas siin juba 150000 inimest ning siin oli tähtis rahvusvaheline merekaubanduse keskus. Lildidesse oli koondunud oma 50000 töölist ja enamik neist tegeles Kalevi valmistamisega. Laevadel saabus kaupmehi kogu tollal tuntud maailmast. Nad müüsid üksteisele oma kaupu ja lahkusid laevad. Kuulsat flaami kalevit täis laaditud. Kuid prüge tublide elanike rikastumise ja linna õitsengu vastu tundusid astuvat nii loodus kui kadedad inimesed. Põhjameri jätkas Gabriisitsemist ja svini, laht täitus vähehaaval liivaga. Suured laevad ei pääsenud kässe. Rügelased leidsin lahenduse selles, et muutsid väikese Tammelinna oma Eeell sadamaks siin losside kaubad väiksematele laevadele ümber. Jänesed suundusid prügisse, vähemalt esialgu elati niimoodi edasi. Hullem oli see, et Prantsusmaa kuningas püüdis Flandriat ning rikkast prüget endale saada mis tal läbi läinud, sest tulevased rahvuskangelased Jaan broidel ja Peeter dekooning juhtisid daami vägesid kuldsete kannuste lahingust 1302 suvel ning tulid võitjatena koju. 14.-ks sajandiks oli prügest saanud suur Põhja-Euroopa hansalinnade kaubasadam Itaalial, Saksamaal, Šotimaal ja Hispaanial olid prüges oma esindused. Siin oli tõeline Euroopa keskus. Tänavatel võis kuulda erinevaid keeli ning siit võis osta kõiksugu eksootilisi kaupu. Burgundia hertsogi valitsuse ajal õitses prügi-s ka kunstielu maali kunsteriti. Prüget ümbritsevatele tasandikel kerkis hulka kloostreid ja kirikuid. Prügi oli rangelt katoliiklik paik ja siin elas palju heldeid kodanlasi, kes oma nime kuulsamaks tegemiseks uhkeid hooneid ehitada lasid. 15. sajandil kaotas Flandria oma kalevimonopol inglastele svini, laht täitus üha enam liivaga ning prügeja tamme ei suutnud enam võistelda kasvava Antwerpeni sadamaga. Muidugi ei toimunud rikka ja õitsva prügi allakäik üle. Siia ehitati ikka imekauneid, hilisgooti maju ning kirikuid ja flaami maalikoolkond, vennad, vanneikid ja Hans meem. Linn näiteks oli eriti tuntud ja hinnatud rüge oligi tol ajal põhja Madalmaade maalikoolkonna tähtsaim keskus. Kuid 16. sajandi lõpuks olid rüge kunagisest hiilgusest rikkusest järel vaid mälestused. Aeg neis seiskuvad ning linn otsekui unne vajuvad. 19. sajandi keskel oli prüge belgia kõige vaesem linn. 20. sajandil taipasid targad teadet otsekui keska, aga jäänud linnal on oma veetlus ja ka väärtus. Et võib-olla hulk inimesi, kes rõõmuga avastaksid siin sellise seiskunud aja idüllilist võlu, eriti kui neile pakutakse seda näiteks Põhjamaade Veneetsia nime all. Brünge ongi turiste täis. Nad sõidavad aeglaste mootorpaatidega mööda kanaleid iidsete kivisildade madalate kaarte alt läbi. Nad jalutavad linnaväljakul, uurivad kirikuid ja suurt kellatorni. Belgias on mitmedki minevikumälestused hävinud või hävitatud, kuid prügeja tamme on peaaegu muutumatutena säilinud. Enam-vähem samasugustena, nagu praegu vidinad avanema keskaegsete rändurite ja kaupmeeste pilkudele. Madalad heledad majad, punased kaldused, suletud rohelised aknaluugid, kõik tundub paigal seisvat. Hääletult kõrguvad 13. sajandil alustatud uhke tamme jumala vähema kiriku katuseta müürid, kivivõlvid, kitsad teravakaanelised, gooti aknad ja kõrge torn. Kirikut ehitati edasi ikka siis, kui raha oli. Nüüd on siin võimsad ning väärikad varemed. Surnuaias kauneid hauasambad ja väga vanad ristid. Imest viib prügesse rõhu kallastega madal puudega palistatud kanal selle kõrval kitsal teel jalgrattaid ja voorimehi. Tee kõrval on heledad ühekorruselised majad. Unikaalses prüges on linna keskaegne ilme hoolikalt alles hoitud. Muidugi ei ole igav maakivi siin keskajast pärit 19. sajandi uusgootika valitseb mitmel pool ja karmid kriitikud. On seetõttu prüget ka võlts keskaegseks linnaks kutsunud, mis ka oleks nii ehtsalt vana kui järele tehtud vana vaimustavad igaüht, kes prügisse saata. Kanalid laiemad ja kitsamad sillad maja seinad tõusevad otse kanalitest, põhjamaa Veneetsia. Maaliline küll, aga mitmeski suhtes mitte Veneetsia. Veneetsia rajati Aadria mere laguunile. Prüge seisab praegu merest kaugel, sest meri on taganenud ja kunagine laht liivaga täitunud. Minu meelest ei tõuse siin Veneetsia mänglevad pitsilised Palazzod vaid tõsised, massiivsed hooned, milledele kilised katuseviilud ning tagasihoidlikud kaunistused. Rüge kanalitel on toredad nimed, langerei Potterierei. Siia sõitsid kunagi suured laevad. Spinolarei, mis viis sellesse linna ossa, kus kunagi prüge väärikaimad, kodanikud elasid. Linna vanimad sillad kaarduvad üle Rone rei ehk rohelise kanali. Meerbrück jah, veergembrück, massiivsed, tugevad kivisillad madalate kitsaste võlvkaartega, mille alt kaks mootorpaati vaevalt teineteisest mööda mahuvad. Mõned vanad sillad on üleni luuderohtu kasvanud, kanali äärsete majade seinad on täisronitaimi akende all kõikjal lillekastid. Anaal ongi roheline, sest peegelduvad selles ju kõik. Kaldal kasvavad puud. Iidsel Regiinide konvendi viinamarjaistanduse rajas aastal 1240 Viinis Flandria krahvinna, keda kutsuti Konstantinoopoli Johannaks. Siin on suur vanade puude ja kauni muruga õu selle ümber punaste kivikatuste ja teravate katuseviiludega lihtsad valged kahekorruselised hooned. Sugusteks ruutudeks jaotatud aknad ja kas lopsakad punased õied, akende all vanad laternapostid ning mustades röödes nunnad jalgsi ja jalgratastel. Kloostri müüri tagant paistab prüge jumalaema kiriku gooti stiilis torn. 122 meetrit kõrge. Rügesse sõitja jaoks ilmub jumalaema kirikutorn juba siis nähtavale, kui linnast eneses suurt midagi ei paista. Olgugi, et see kirik pole usulises mõttes linna tähtsaim on ta oma keskaegse välimusega äärmiselt ligitõmbav ning selles on kuulsaid nauditavaid kunstiteoseid. Prüge jumalaema kirikut ehitati kaua, nagu keskaegseid kirikuid ikka 13. sajandi teisest poolest 15. sajandi lõpuni. See tähendab nii romaani stiili kui kootikat ja 1900. aasta paiku püüti vahepealsete ümberehitustega muudetud kirik tema keskaegsel moel taastada. Kõigepealt torkab muidugi silma kiriku hiigeltorn. 22 meetrit Belgia kõrgeim Antwerpeni katedraali torn ulatub vaid ühe meetri võrra kaugemale pilvede poole. Prüge jumalaema kirikutorn on hiiglaslik, massiivne, alles ülemises osas on näha suuremaid kaar aknaid ja siis tõuseb Ki terava tipuga kiiver neljast väiksemast nurgatornist ümbritsetuna. Näib, nagu oleks ta igaveseks ajaks püsti pandud kogu kirikuhoone oma kaunite tugikaarte, suurte gooti akende ja tagasihoidlike kaunistustega tunduv võimsa ja massiivsena, nagu üks kõigevägevama koda olema pidigi. Ta on vaatamist ja imetlemist väärt ja sobib paik kunsti. Telemida ta oma müüride taga varjab uhkeimad ja kuulsaimad neist on kindlasti Burgundia hertsogi de hauakivid ja Michelangelo prüge madonna. Kui viie jala kõrgune kivi tahk madonna jaoks karrarast kohale jõudis, tõsteti see pöördlauale keset ateljeed. Tunni aja pärast tasandas Michelangelo juba selle ääri, tundis, kuidas kujud end marmori sisemuses liigutasid ja ristis ateljee tellis põranda esimesena mari tolmuga. See kurb madonna teadis oma poja elu lõppu ja seetõttu varjas ta mantlihõlmaga oma ilusat, tugevate tervet poega, kelle käed olid haardunud ema ümber kaitset otsides. Laps tajus ema meeleolu, temagi silmis oli nukrus. Ta oli tugev, ta oli julge. Ta lahkuks teda kaitsva tiiva varjust, kuid just nüüd haaras ta ühe käega kinni, ema käest, teisega ema ümbert. Michelangelo töötas, nagu oleks ta puhkusel. Marmorikillud lendasid. Väikesed praktilised kujud sündisid peaaegu pingutuseta. Michelangelo vasar ja peitel tundusid sulg kergetena, kui ta raius madonna lihtsat riide, voldistiku ta pikki sõrmi pika ninaga näo kohal paistvaid lopsakaid, palmikuid, rasket laugudega silmi, poisi käharpead, jõulist keha põski ja lõuga kaastunde aupaiste küllastes marmorit. Ta ei realiseerinud madonna, nagu ta varem oli teinud. Ta lootis, et tunne õilistab madonnat. Michelangelo pühitses prügemadonna ja lapse valmimist sel teel, et seadis üles nelinurkse kiviemades selle nurgad ja alustas oma järgmist tööd. See oli hirmiks Tony raamatust Michelangelo. Michelangelo kuulus prügemadon täna seisab kiriku paremas tiivas sakramendi kabeli poolkaarekujulises nišis. See on ainus suure meistriskulptuur talmaades. Tegelikult oli ta mõeldud Sienna katedraali paigutada, kuid kaks prüge kaupmeest, Jaan Aleksander Moskva, Enn tõita prügesse oma reisilt Itaaliasse 1506. aastal. Ja jumalaema kiriku kooriruumis on Burgundia Marii ja tema isa Vapra kaunid hauakivid. Hertsoginna Marii valitses madalamaid 15. sajandi lõpul ning Nende 482. aastal kukkus prügi ümbruse metsades jahiretkel hobuse seljast maha, sai tõsiselt viga ning suri. Tema isa oli surnud Prantsusmaal 1477 ja 1550. aastal toodi tema põrm prügisse ning maeti jumalaema kirikusse tütre kõrvale. Osulises mõttes pole jumalaema kirik siis mitte prüge tähtsaim seda läheduses kõrguv püha Salvadori katedraal. Selle kiriku vanim säilinud osa moodustab hoone aluse ja see vanim osa on ehitatud juba 12. sajandil. Järgnevad sajandid tõid täiendusi, ehitati löö, koori osa ristvõlvid. 1839. aastal põles kiriku katus peaaegu lõpuni maha ning tuntud uusgooti stiili restauraator inglise arhitekt William Chantral kutsuti Sant Salvadori katedraali parandama. Tal paluti ka katedraali torn kõrgemaks ehitada, et jumalaema kiriku võimas toorendusedalijalt Evarjataks šantrel ei kujundanud torni kõrgemat osa mitte uusgooti stiilis vaid leidis, et püha Salvadorile sobib paremini romaani stiilis torni tipp, mis oleks massiivne jah, mõjuvam. Prügiasjatundjad pidasid vajalikuks sellist lahendust kritiseerida ja žanrälliga nõu pidamata otsustas kuninglik monumentide komisjon. Nende meelest liiga lamedad tornid veel terava kiivriga kroonida. Kunagi seisis siin pühade Naatsuse kirik, prügihali piiskopilinn ja pühade Naatsus oli piiskopikirik. Kuid armsad naabrid prantslased üritasid taas kord prüget vallutada. See õnnestus väheks ajaks ja pühadonaatsuse kirik lõhuti. Tema asemele ehitasid uuesti iseseisvuse saavutanud belglased, siis Püha Salvadori kiriku ja hulk kunstiaardeid. Selles on need, mis tonaalsuse kirikust päästa õnnestus. Eriti kaunid on kobe läänid, need tellis piiskop Vansusteren kunagi pühadonaatsuse kiriku jaoks ning katedraalis on olemas ka maalide originaalid, mille järgi kunagi neid kobe Lääne kohalikus kudumistöökojas kooti. Selline unikaalne kollektsioon. Voldemar Vaga kirjutab oma üldises kunstiajaloos Madalmaade linnad olid keskajal väga jõukad, uhke ning rikkas linnakodanlus pani palju rõhku linna kaunistamisel ilusate avalike hoonetega, mis pidid tema jõukust ja võimu sümboliseerima. Nende ehitamisel võeti sageli eeskujuks kirikuehitisi. Tavaliselt kerkib kõigi nende hoonete, raekodade gildi majade kaubakodade fassaadi ääres vägev kellatorn. Väga imposantne oli 15. sajandil lõpetatud rüge vana kaubakojatorn, mis ulatus 107 meetriga, kui selle kaubakoda seisab iidse turuplatsikraate marketi ääres. Siin oli keskaegse linnasüda. 47 Kell jälgivad selles kellatornis aja hääletud möödumist. Kellatorn on oma pika ajaloo jooksul mitmeid kordi tulekahjus kannatada saanud ja tema puu step asendati kivigarniisiga. Alles eelmisel sajandil. Väljaku põhjaküljel seisva kohtuhoone ajalugu näitab kõige paremini, kuidas ehitus stiilbrüges aegade jooksul arenenud on. Rüge õitseaegadel seisis siin suur katusega hall, kus laevadelt kaubad maha laaditi. Teinekord viidi kõik otseteed siinsamas kõrval laiuvale turuplatsile müümiseks. Ajad muutusid veekoda, nagu seda varem kutsuti, polnud prüges enam vaja. 787 ehitati siia uued klassitsistlikus stiilis hooned. Hilisgooti prüges oli see midagi eriti otseselt ja kaasaegset. 1850. aastal ostis maakonna valitsus need hooned ära. Siia sisustati kõikvõimalikud administratiivruumid ja ka kohtuhoone. Mõnekümne aasta pärast sai suur osa neistki majadest tuleroaks. Nende asemele kerkis uusgooti stiilis kohtuhoone ning see sobisiitsesse prügesse täpselt. Kus see pürgivaid, tornikesi, Teravaga imelisi aknaid ja kivipitsi ja siinsamas toredate terava tipuliste katuste viilude rida mõned sakilised, kui trepid kokku kasvanud kitsad majad on värvilised, punane, valged ornamendid ja aknaraamid, hele-tumedad aknaraamid. Kõik on armsa vanaaegse nukulinna moodi. Platsi keskel seisab monument täna juba mainitud kangelaslikele meestele Jan broidelile ja Pieter Tegoningile kes 1302. aastal kuldsete kannuste lahingus Belgia sõjamehed võidule viisid. Muidugi, ikka prantslastega käis seegi lahing. Sellest ennustavast. Võidust on flaami rahvale läbi aegade abi olnud 19. sajandil, näiteks võitluseks oma keele ja kultuuri säilitamise eest Belgias, kus domineeris prantsuse keel. Rüngesay Wabalinna staatuse aastal 1150 kaunis 14.-st sajandist pärit raekoja hoone, Belgia vanim jutustab tollasest flaami Jabrabante ehitust, diilist oma lugu. Prüge raekoda võlub oma elegantse kergusega ning detailiderikkusega, kirjutab Voldemar Vaga. Heledat kõrget kivihoonet kaunistab hulk värvilisi vappesein on pilastre torne ja tornid, kesi skulptuure, kivi, Bidzini koodi, terava kaarealisi kaksikaknaid. Raekoja teise korruse koodi stiilis saalis peeti esimene Madalmaade generaal staatide istung, mille Burgundia hertsog Philip hea 1464 kokku kutsus. See on imeilus, pidulik saal, üleni punasest puidust seinapaneelid, maalid, ühel saabuvad võidukad võlglased 1302. aasta kannuste lahingust tagasi. Puubits skulptuurid ja nikerdatud seljatugedega toolide read. Laes terava Kaarsed võlvid, mille kuldsete roiete ristumiskohtadel kuldsetel päis kividel on stseenid uuest testamendist. Raekoja lähedal seisab püha vere basiilika. Siin on õieti kaks kabelit ühe katuse all. Esimesel korrusel on Omaani stiilis kabel, teisel 15. sajandil ehitatud pühavere kabel. Viimane peidab eneses hinnalist reliikviad. Legend kõlab nii 1150. aastal toonud teiselt ristiretkelt tagasi, pöördunud Flandria krahv Lydereik vandelask, aasa, kristall pudelikese Kristuse verega. Ta saanud selle Jeruusalemma patriarhile eneselt. Reliikviad säilitatakse kabelis kuldse tabernaakli taga ja alates 1405.-st aastast kannab püha vere vennaskond seda igal aastal ristikäigul läbi linna. Turistide paadid liiguvad aeglaselt mööda kauni prügiga kanaleid silla all läbi ja sillal sõidab voorimehi ning jalgrattaid, kõigele lilli. Gide muru ja puud värskelt rohelised Leis. Jalari võib poekese sildilt lugeda, pitsi kunstigalerii. Õhkõrn been, lumivalge kunst, prüge pitsid ammustest aegadest tuntud. Võib-olla oli keskajal unne vajumine prügejaks vaid õnnistust. Ta pääses teisi linnu põhjalikult raputanud tööstusrevolutsioonist ja nüüd on tal maailmale pakkuda, kui ta praegusel ajal midagi väga unikaalset. Rohelusse ja lilledesse upuvad kitsad vaiksed tänavad, vanad armsad kivimajad, kanalisse kaduvad trepiastmed, sellelduja, iidseid kiviseinu, katvad rohelised taimevaibad. Kõik tundub minatuursena, päike peegeldub kitsaste kanalite rahulikus puhtas vees. Kellelgi pole kusagile kiire. Linnud laulavad. Unenägu. Näiliselt peatunud aja väreluse all tuikab muidugi eluga siin, aga selle tempo on teistsugune. Kas poleks lausa kuninglik? Pisut aega säärases maailmas, kus ei ole pidevat tormamist ega pinget? Lõpmata ahvatlev oleks selleks unelevasse prügesse sõita, aga kui ei saa? Ehk annab sedalaadi une nagu enda jaoks ka teistmoodi korraldada?