Möödunud aasta lõpul pühitses oma üheksakümnendat sünnipäeva üks meie teenekamaid raamatukogu töötajaid. Aleksander Sibul. Juubilar sündis Tartumaal vallas omandas keskhariduse Hugo Treffneri gümnaasiumis Tartus, mille lõpetas 1907. aastal. Esialgu mõned aastad leivateenistust koduõpetajana, seejärel aastail 1910 kuni 1916 ajakirjanikuna Viljandi Teataja ja Sakala toimetustes. Viljandi päevil tutvus Aleksander Sibul, Jaan Vahtra, Hugo Raudsepa, Jaan Kärneri ja teiste tollal noorte ajakirjanikega. Kirjanik ja kunstnik Jaan Vahtra on oma memuaaride raamatus minu noorusmaalt pühendanud ühe peatüki Aleksander Sibulale, kus muuhulgas võib lugeda. Pean ütlema, et olen näinud vähe sääraseid inimesi, kes nii suure hoole ja tahtega oma töö juures on kui Aleksander Sibul. Hommikul vara oli ta esimene toimetuse lauas ja töötas õhtul pärast teisi üksipäini kaua, kui töö seda nõudis. Varsti selgus, et Aleksander Sibulal jätkub aega ja tahet veel mulgi töötada. Just toimetuse ruumide kõrval asusid Viljandi karskusselts vabadusruumid. Seal võis Sibulat näha igal koosolekul kõnekoosolekule ja üldse, kui seltsi asjus midagi toimiti. Aleksander Sibul oli ka Viljandi lugemisringi üks asutajaid, kirjanduslike vaidlusõhtute alaline sõnavõtja ja lugemisringi raamatukogu hing. Kui Aleksander Sibulal avanes 1916. aastal võimalus õppida Moskvas šanjovski eraülikoolis kuulastaga raamatukogunduse loenguid. 1921. aasta jaanuaris määrati Aleksander Sibul Tallinna linnamaksuta avaliku raamatukogu ja lugemistoa juhatajaks. 30 aastat pühendas ta oma oskuse ja energia Tallinna linna keskraamatukogule, mida ta juhtis pensioneerumiseni 1950. aastal. Aastal 1929 kuni 1940 toimetas Aleksander Sibul ajakirja Tallinna keskraamatukoguteated, millest ilmus 32 numbrit. Siin avaldati kogusse saabunud uudiskirjanduse nimestikke teateid raamatukogu, töökohta, uudisteoste annutatsioone ja muud. Peale selle toimetas Aleksander Sibul pikemat aega ajakirja raamatukogu, milles avaldas mitmeid erialaseid artikleid. Oli Eesti raamatukoguhoidjate ühingu esimees. TEMA raamatukoguhoidja käsiraamat, mis ilmus 926 oli esimene eesti keeles ilmunud käsiraamat raamatukogutöötajaile. Aleksander Sibula elutööks kujuneski töö Tallinna keskraamatukogus. Siin puutus ta kokku paljude kirjanike ja kultuuritegelastega, kes käisid temalt nõu ja abi. Küsimus, nagu näiteks Anton Hansen Tammsaare, Mait Metsanurk, Richard Roht, Juhan Sütiste, Artur Lemba. Eriti tihedad sidemed olid Aleksander Sibulal, Anton Hansen Tammsaarega kellest meie tänases saates juttu tuleb. Nende tutvuse algus ulatub tagasi kaugesse kooliaega. Peaaegu 74 aastat tagasi. Aleksander Sibul on ainus mees või üks väga väheseid, kes mäleta Tammsaaret veel Treffneri gümnaasiumi päevilt. Nende sõprus süvenes keskraamatukogu aastail, mil Tammsaare vestles sageli tundide kaupa Aleksander Sibulaga paljudest kirjandus- ja kultuuriprobleemidest ning kasutas tema abi vajalike raamatute saamiseks. Külastame mikrofoniga meie tehnikat, raamatukogu töötajat Aleksandr sibulat ja palume tal jutustada oma tööst ning tutvusest Tammsaarega. Minu esimene kohtumine toimus 1009 esimesel aasta augustikuu algul. Kui ma isaga seisin Treffneri kooli peaukse ees hobuse tänaval ja helistasin siis tuli meile avama noor sihvakas noormees. Ja kuulanud ära meie soovid Treffneri ka kokku saada, kooli astume varaisas, juhatas ta meid siis teise korra peal, et Treffneri ju juurde. Hiljem selgus, et uksehaavaajaks oli siis Anton Hansen, hiljem Tammsaare Tammsaare oli kuni 1019. Aasta jõuludeni. Millal ta koolist lahkus, jaotuvad 93. aastal, õiendas ta lõpueksamil Narva gümnaasiumis. Nii et mina jäin alguses ka Treffneri kurjepantsiooni ja nii siis kohtusime pantsivalis, koolis oli niisugune, kord pärast õhtusööki käisid õpilased koosgruppidega jalutamas ja ikka grupile määratuma vane ja siis oli selleks tavaliselt vanema klassi õpilane. Tammsaaret ma siiski grupijuhtidena 1900 esimesel teisel aastal ei näinud. Käidi Toompeal jalutamas, siis Tähtvere pargis, mõnikord, kui ilus ilm, kaku koguni Tähtvere metsas. Tähtveremets oli helistatud selles mõttes, et seal sai siis hullata vaadelda. Maadlemine oli tolleaegne kasvava noorsoo hulgas väga populaarne. Lisatöid seal ikka metsas hundiratast. Kas te koolist teadsite, et Anton Hansen tegi juba siis kirjanduslike katsetega? Koolis oli juba meile õpilaste hulgas väga hästi teada, Tammsaare kirjutab ja tema kirjatööd ilmus yo kiires. Kui ka Postimees ja jäid, siis loeti kolis raamatukoguhoidjaid väga kehv, õieti sisaldas ainult õpikuid ja vabalugemine toimus peamiselt just väljastpoolt kooli toodud kirjandusest. Ja hiljem, kui te tulite Tallinnasse keskraamatukokku tööle kuidas toimus siis siin teie kokkupuutumise, Tammsaare? Kuna tol ajal raamatukogu töötas ainult lugemissaaliga siis Tammsaare näitel, 21. ja teisel kuni kolmandal aastal käis väga harva raamatukogus 24. aastal, jube hakkas ta tihedamini käitumised. Me hakkasime, et 1000 923. aastal raamatut koju laenutama. Ja siis 24. aastal registreeris ta ennast ka raamatukogu ainult ajaks. Ja nii hakkas all, siis käin ja tihedam kontakt raamatukoguga. Raamatukogud külastas, astus ta minu poole peale, siis minu tööruumi ja muuseas siis talus, kas ma ei võiks temale koostata nimestiku raamatut, mida lugeda võiks maksaks lugeda. See palve esitavad nii väga kõhele vastoonis. Nähtavasti ei pidanud seda soovi sugugi nii sobivaks vaip kohaseks oma soovi põhjenduseks õieti ette, et raamatukogusse tuleb palju raamatut nende hulgas orienteeruda, võtab palju aega. Ja siis võib oledattalt mõnel korral sattunut pihkuga mõni raamat mis ei oleks tasunud koju viia ehk lugeda. Raamatukogu komplekteerimine oli minu otsene ülesanne. Siis soovitasin temale, et ostame past nimestiku ainult jooksvast kirjandusest sellest kirjandusest, mis otse raamatuga uksed tulevad. Muidugi tuli silmas pidada väliskirjandust, eesti kirjandust, Tammsaare, et tol ajal ei lugenud ega tundnud tema vastu huvi häälega. Temal võib olla kassariks. Põhjenduseks, et mättale imestunud, koostaksin see asjaolu, et aga äkki ei olnud veel trükitud kataloog ja tuli istuda katkatode kütet, aga need olid muidugi ühes eksemplaris, salt tuli järjekorda oodata, teiseks tuli neid kaarte mõistlikult, sirbi teda. See võttis aega. Kas Tammsaarel on kasutanud teie raamatukuuga eeltööde tegemiseks mõne uue teose kirjutamisel? No loomulikult valit valitud kirjandus, mis ta luges ikka, kes selleks allikaks. Igatahes ta tahtis, kui Tartut luges näha, kuidas tema kaasvennad on näinud, kuidas nad teda mõistnud, kuidas nad teda kujutanud. Ja see oli temal siis teataval määral inspiratsioon ronics aluseks, millele ta toetust. Kui ta kirjutas. Aga otseselt saalikas, oli tal 1932. aastal õiguse neljanda osa kirjutamisel kodandi saajad, kahekümnete aastate ajalehed. Nii mäletan, mai lõpul pöördus ta minu poole palvega, et kas ma võimaldaks temale tolleaegseid 80. aasta Eesti ajalehti sirvida. Ta saaks neid küll lugeda. Käsiraamatukogus need olid olemas. Kas see, et ta hakkaks need käsiraamatukogus seal sirvima lugemas, ärataks tingimata lugejate tähelepanu ja seda ta ei soovi? Leppisime siis saarega kokku, et pühapäeval juunikuust alates jääb tänu kogu pühapäeviti suletuks jätta tuleb pühapäeval ma lasen suure Paneme sobitud ajalehed välja ja neid võib ta siis omaette sirvida ja nii käis, tassis kvald pühapäevaraamatukogust töötamast ja nägin muuseas ka jätta, tegime väljakirjutusi märkusu väga pisikeses tasku raamatustusel ja kus seda siis loomulikult kasutas. Ja kui siin neljas osa ilmus, siis oli seal väga palju sellest ajast materjali kasutatud. Kui ta artikleid kirjutas, artiklite kirjutamise puudud kasutas seda väga palju allikmaterjali raamatukogust ikka üks ja teine küsimus. Muuseas ta kirjutas Eesti Kirjanduse seltsile tõlkis raamatut tõlgete pidi, ta kirjutas eessõna jest sõnade kirjutamiseks vajadust, seda materjali ja nii kõik need raamatud, kuus raamatut, mis Eesti Kirjanduse seltsi väljaandel ilmus neile kõigile, kirjutas ta eessõnad. Ja sel puhul ikka avaldas soovi saada vastavat kirjandust ja nii valisin talle siis. Teine oli väga tihti Tammsaarega raamatukogus jutuajamisi vestlusid, kas tema rääkis ka oma arvamustest eesti kirjanduse kohta? Eesti kirjanduse kohta tundis ta 20. aastate algul väga vähe huvi, üldse oli, suhtus ta eesti kirjanduses väga tagasihoidlikult. Nii katvat ühes need 11. aastal vaba sõna silmut. Artiklid muuseas märgib, et ta ei suuda eesti eranud maitsta. Aga jube. Kuid loodus avaldas oma eesti mees looduse romaanivõistlusel, siis hakkas Tammsaarele Fublid tekkima selle võistluse tulemuste vastu. Raamatud ilmusid siis luges ta ja pärast seda ta ikka hakkas tundma huvi, kuigi see huvi oli võrdlemisi väike, suurem kui alles Sikkides, nii et 30 aasta viik 30 viiendat veel aastatega või nii edasi. Tammsaare oli väga tihti teie kabinetis, Tallinna keskraamatukogus. Millisena jäi Tammsaare teile meelde tamisele? Välimus, näiteks. Tammsaare oli nii keskmist kasvu riietus võrdlemisi tagasihoidlikult. Talvel oli ta võrdlemisi kantud palitus mütsis. Suvel oli tal Soini. Liikus väga kiiresti. Ärme väga hiilgas. Oma kõneles, oli ta väga elav, jutukas ikka jutuvedaja oli ema. Ja kui tuli mõni kolmas veel ja kui tekkis vaidlus, oli tema, see, kes teisi ikke pareeris väga nii tapavad. Ütelust aga üldse väga elavani väljendusega. Kas teil on meeles mõni niisugune episood või või teema või mida, millest te omavahel rääkisite, millest tema ise arutles? Arutlusaineteks olid meil nii väga palju. Selle nii umbes 15 16 aasta jooksul. Peamiseks ika arutlusaineks oli buli tüdineb päeva sündmus. Kuid Tammsaare tuli viimastel aastatel oli tal kombeks ikka küsida, mis uudist ja siis tulid vahetada uudised, mis toimus poliitiliselt välja on eriti kodumaal siis välismaal. Ja hiljem siis läks kirjaniku ringkondades vaest, need olid siis ka päevakorras, eriti Kultuurkapital, sele toetuste jagamine ja kuna need jagati Kaks korda aastas siis ikka enne magamist ja pärast jagamist oli siis. Magamine toimub muuseas jutustas ta muuseas ka, et keegi kirjanik käivad Tartus ikkagi kultuurkapitali summade jaotamise eel linnas ringi ja katsuvad Kultuurkapitali nõukogu liikmetega kohtuda, et neile looma olemasolu meelde tuletada. Ma vihkan, kui kirjanik on olemas ja nendega juttu ajada ja neid siis niiviisi mõjutada. Panka ikkagi toetus saaks. Ja kui ma seal öeldi korrad vajutasin ja ütlesin, et vaevalt kedagi mõjutada võib olid Tammsaaresurmkindel, et mõjutab ja kui siis inimene siiski sonis toetsuses tuletas mulle kohe meelde, kas sa näed, mõjub. Mõni sõna selgituseks, mis oli Kultuurkapital. 1925. aastal loodi peamiselt tubaka ja alkoholimüügist saadava tulu arvel eriline rahafond kunstiloomingu toetamiseks. Eesti Kultuurkapital, millel oli mitu sihtkapitali, nende hulgas kirjanduse sihtkapital. Kaks korda aastas määras komisjon eesotsas haridusministriga kirjanikele toetusi. Kirjanikud olid jagatud mitmesse kategooriasse, igas kategoorias mitu kirjanikku, kes said võrdse toetuse. Sageli võeti toetusraha määramisel aluseks kirjaniku suhtumine kodanikuühiskonda kuigi komisjon püüdis muljet jätta, et lähtutakse üksnes loomingust. Tammsaare ja teised kirjanikud on korduvalt kritiseerinud toetusrahade jagamist mille saajaks on paljud keskpärased kirjanikud. Oma artiklites ja vestlustes sõpradega on Tammsaare väitnud, et sellele, kes kasvatab parema hobuse, lehma või sea, tasutakse tema oskuse või töö eest. Ent kirjanik, kes kirjutab parema romaani novelli, näidendi või luuletuse, saab samasuguse toetuse kui keskpärase töö autor. Neile, kes väärtuslikumat loonud, tuleb ka seda vastavalt tasuda, sest muidu kaotab Kultuurkapital oma mõtte. 1935. aastal hakati Tallinna lähedal asuvat Õismäe raba kuivendama ja üles harima. Sealt eraldati hiljem väiketalukoht 3,4 hektari suurune Lagle talu, mille kodanlik riigivanem pidi kinkima ühele meie parimale kirjanikule. Lagle talu küsimus erutas tolleaegset kirjanduslikku üldsust ja ajakirjandust. Üldsuse arvates oli kõige sobivamaks kandidaadiks Anton Hansen Tammsaare. Vähem oli juttu Mait Metsanurgast või rahvalikest kirjanikest Oskar Lutsust ja August Mälgust. Karikaturist Romulus Tiitus avaldas vaimukaid karikatuure, mida meie kirjanikud teeksid vastses talus. Luts kasvatas kapsapead, Tuglas noppis lilli. Raudsep läheks Mikumarditegelaste kombel lakka ehale Sütiste kui sportlane tõstaks suure hanguga põhku. Aleksander Sibul, mida mäletada teie kirjaniku taluvust ja kas teil oli sellel teemal vestlusi ka Tammsaarega? Kirjanikud talu küsimus, hakas elan ma selle järgi, kuidas talu valmis hakkas saama. Kuid ühtlasi käis juba enne seda, kui see talu lõplik välja antne tuli. Juba poliitiline tellid, tagune võitlus, kes selle talu saab, arvati seltskonnas, et kindlasti ja selle saajaks on Tammsaare. Teiselt poolt, aga vahepeal olid Mälk juba nii läinud tolleaegse valitsusringkondade õue kirjanikuks vahiks ütleda. Ja tehti kõik selleks, et temale seda talu anda. Ja nii voored muudeti talu väljaandmise tingimusi vele kordade. Ja viimane muutus olid nii, et antakse talu ainult sellele kes meie rannarahva elu kõige parem minu on kujutanud. Ja see juba muutus, tähendas sõda. Et talu võib saada ainult Mälk. Ja lõppude lõpuks muidugi antigi mäel kuller. Tammsaare oli üldse väga nii terava sõnaga mees ja üks huvitav episood on, kui siis vapsid 30.-te aastate algul püüdsid siis Tamsar kutsuda kaasa töötama oma ajalehe juures, kuidas episood. Oli võitlusele kaaslast tegema võitluse kaastööline, nagu Tamsar isa jutustas, oli mäe juures käinud ja nõudnud, et õieti nii väljakutsuvalt toonile etate toitlusele kaastööd teeks. Tammsaare oli ärritunud ja ta oli vastanud selle peale, et võite mulle küll selle oksa, et näidata, kuhu dement ülesse Boote kuid võitud, selle kaastööd kirjutama panna te mind siiski ei suuda. Aleksander Sibul, te olete väga pikka aega töötanud Tallinna keskraamatukogus. Palun jutustage oma tööstel keskraamatukogus ja natuke ka, kuidas keskraamatukogu arenes, teie tööloleku ajal? No see võiks lühidalt kokku võtta nii kui me 1000 927. aastal raamatukogu vastu võtsin siis oli raamatukogu kasutata. Praegu nagu Estonia puiesteel asuvas majas suur saal ja selle saali riigipanga poole otsas olev näitab aru. Ja trepikojas oli siis veel riiet hoid praeguse matmade peal. Fond oli 9531 köidet. Kartoteeke kui seesugust ei olnud. Salata, ABS peale tähendab kõik raamatud uuesti investeerida. Et neid mehi ja seisukorda, et saaks laenutama hakata. Tuli leida ruume ja nii kestis võitlus ühelt poolt. 531 köidet, see oli ju tolleaegse Tallinna elaniku kohta umbes 120 225000. Niivõrd väike summa, et selles ei oleks jätkunud õieti ainult data. Neid käib siis kunnid 1000 933. aastani, võitlusruumide pärast. 33. aastal on juba raamatukogu käes maja tervena, ühtlasi on raamatu on juba tõusnud 210000-le ja siis poisi raamatukogu poja tervel rindel laenutama hakata. Muidugi hakkasime laenutama juba 1000 923. aastal, kuid siis olnud meil ruumi laenutamine, toimus kas lugemissaali all kammist, võist, lugemissaadik, kinnipanemist, meie võinudki laenutamist, Essicovale tõstas draamat, tädi olnud raamatute saamiseks tuli vasta, kogud ära Vossweeemmeegasse raamatukogu, ostsime selle moodsu raamatukogu suure hulga, siis teisi erakogusid. Et sulges oma ukse ja pärast seda, kui me keskraamatukogu juba raamatut laenutama hakkas. Ja niiviisi kasvas fond kuid saad teada, mis seisukord oli 1000 21. aastal siis tegin 21. aastal metaraamatukaupluse ringkäigu, et raamatukogule uusi raamatut osta, aga kummale ringkäigu lõpetasime siis leidsime, et ainult kaks raamatut sain osta. Nii et ilukirjandust ja populaarteaduslikku raamatut hakkasite, ilmus 25., kuuendal ja nii edasi aasta pärast õieti tõe ja õiguse esimese osa ilmumist hakkas iluginud elavnema ja selle tõttu oli siis ka ei olnud midagi vastav ühendused välismaaga olid ju veel alles sõlmimata. 20 aasta keskel sai välismaalt ja Venemaalt saime siis nende kullerite kaudu ja siis ka saatkonna kaudu raamatut. Aga see oli võrdlemisi piiratud ulatuses. Ja 1930.-te aastate lõpupoole oli teie raamatukogus ka üsna palju nõukogude liidus ilmunud raamatuid. Nii 30.-te aastate keskel hakkasime tellima juba meeskonna rootne Kniga kaudu. Alguses saime raamatu, et vene saatkonna kaudu. Aga siis Vene saatkond soovitas või õieti. Kes tellida ja need saime otses tema käest ja tasusin. Panga kaudu. Tuli meil võrdlemisi suur, valiks juba. Ajakirjandus, tellis alatasa ajakirju ja ajalehti ja need olid meil alatasa olemas. Vanaraamatukoguhoidja on oma tööst rääkides tagasihoidlik. Tema elutööks jääb väikese alla kümnetuhandelise köitelise raamatukogu arendamine suureks kaasaja nõuetele vastavaks. Jaga nõudlikke lugejaid rahuldavaks Tallinna linna keskraamatukoguks, mille fondid olid 1950.-ks aastaks kasvanud peaaegu kahekümnekordseks. Aleksander Sibul komplekteerisid väga hea valiku Eesti ja välismaa kirjandust ning teatmeteoseid. Tallinna keskraamatukogu oli üks väheseid kohti, kus kodanlikul ajal oli võimalik lugeda Nõukogude liidus ilmunud ajalehti, ajakirju fondides olid Lenini teoseid 33-st köites taiese retski entsüklopeedia rohkesti tehnikaalaseid teoseid. Nõukogude ilukirjandusega, Erenburgi, Fadjeevi, Koerki, Leonovi, Šolohhovi, Aleksei Tolstoi ja teiste loominguga tegi muuhulgas tutvust ka Tammsaare kogus leiduvat Nõukogude kirjandust, oskas Aleksander Sibul varjata saksa okupantide eest. Lisage, et Nõukogude Eestis on hoogsalt jätkunud sama raamatukogufondide kasv. Aastavahetuseks ulatusid Maksim Gorki nimelise Tallinna keskraamatukogu fondid koos haruraamatukogude lastefondi rändfondide ning hiljuti liidetud väiksemate raamatukogudega rohkem kui ühele miljonile 73-le 1000-le eksemplarini. Laenutusi oli möödunud aastal miljon 800001, selle hiigelkogu nurgapanijaid oli siis mees, kellest kuulsite tänases saates.