Selle laulu viisi on teinud kuulus helilooja Wolfgang Amadeus Mozart. Ta elas 200 aastat tagasi. Mozarti muusikat tunneb kogu maailm. Seda ei unustata kunagi. Ka teie kuulata seda muusikat oma elus kindlasti veel palju-palju. Aga täna jutustame teile kuulsa helilooja lapsepõlvest. Juba siis elas väikese poisi hinges muusika. See oli rohkem kui 200 aastat tagasi. Poisike oli vaevalt kolmeaastane. Oh, sa mu väikevallad, oled mulle siin, köögist? Eks mine mängima, Wolfgang. Aula. Nõnda laulavad väikese Wolfgang käes klaasi. Kõrvus krõbisevad niiviisi mägilinnakese tänavatel jalutavate daamide ja härrade. Ja nüüd on ta kodus läikivas punasest puust klaveri juures. Imestas poisist viis aastat vanem õde Marianne. Rõõmus oli ema. Ja isa Mozart otsustas hakata andma klaveriõpetust ka oma kolmeaastasele pojale. Isa mootsalt oli range õpetaja. Ta tahtis oma lastele õpetada kõike, mida suutis. Ja seda polnud vähe. Wolfgang ja Marianne pidid harjutama ikka jälle harjutama, kuni helid jooksid nagu pärlid. Puhtalt ja kaunilt. Wolfgang polnud kunagi kurbega pahur. Kui pidi õppima ja kordama vastupidi, musitseeris veerimine oli tema armsaim mäng. Nagu teised lapsed midagi ehitavad ja kirjusid, pilte joonistavad. Nõnda kuulas tema helisid ja toone. Ta mõtles endale ise viise välja ja kirjutas neid oma noodivihikusse. Väike poiss seisis püsti oma õe kirjutustoolil. Ta kirjutas hanesulega. Kustutas jälle maha, mis oli kirjutanud emises endamisi ja kirjutas veel kord uuesti. Mis sa seal Palgal. Ei. Kontserdi. Sina. Isa astus poja taha ja vaatas üle tema õla. Vaatas ja vaatas üha uuesti. Suures praeguses oli Wolfgang mitmes kohas sulepaberist läbi torganud. Tindiplekkide tõttu oli noodimärk raske lugeda. Aga õigesti, täiesti kõigi muusikareeglite järgi oli kõik kirja pandud. Isa ei saanud rõõmu ja uhkuse pärast algul sõnagi suust. Viimaks arvasta. Aga poiss kas saab seda siis mängida? Sinu väikestele kätele on see ju liiga raske. Aga see on juba harjutan kuningaga. Wolfgang jooksis klaveri juurde ja alustas kohe proovis ajas segamini, katsus uuesti kaks korda kolm korda vaheaja. Ta oleks jäänud kogu ööks oma kontserdiga tegelema, kui ema poleks teda kaenlasse võtnud ja otsemaid voodisse pannud. Nii tõsiselt, kui Wolfgang klaveri ja noodipuldi juures õppis niisama üle meelikult möllas ta jõe ääres teiste lastega. Ka talvel, kui sädelev lumimägesid ja orge kattis. Ning hobused saanidega üle kõrgendike traavisid ning kõikjal kostis rõõmsat Kuljustega õlina. Siis äkki keset lummisega jäi moodsat vait. Ta keeras end vaheldumisi KÜLL ON Salzburgi mäe külmungama suunas. Ja kuulates. Marianne pistis parajasti lumemehele silmi pähe. Lalin. Vendada juba jooksis juba onlikududena ravila tänav lõik heliplatsi. Juba on maja number üheksa. Juba jõuab ta kolmandale korrusele. Kui Marianne koju jõudis ja tuppa astus, oli hanesulg tindine. Klaveri ees toolil troonis fold Kang. Ta istus nagu tavaliselt padja kuhjal, et klahvideni küündida. See on kindlasti alla libisenud. Kuidas nad kohtuvad tervitama? Ja. Olen sulle armas nanni. Wolf kangi hanesulg tõttas üle paberi ja Marianne laulistama viisikesi. Ja siis istus ta jälle vaikselt. Ja kuulas, kui väikemees oma padjatroonil talle uut tööd ette mängis. Põlvkond meeldis kõigile, kes teda tundsid. Ühel. Päeval tõi isa Mozart koju ühe kasti. La veer. Seda ma ei usu. Klaver kastis kiirgust ei ole olemas. Oota avan kaane. Näed klahvid ja haamrike. Oi kas minule mõlemile reisi jaoks, mis vesi meie reisi nanni meieni reisima? Noh, kui kõik korda läheb, siis jah, kunstnikule ei või osaks saada suuremat au, kui mängida härrastele. Ema vaatas teda kõrvalt. Ta teadis. Isa, Mozart vihkas võimumeeste ees Lemitamist. Kuid sellest hoolimata oli ta kuulekas Salzburgi lossihärrale, kelle õue komponist ja viiuldaja ta oli. Ta laskis end sõimata nagu teenrit, sest ta kartis vürsti võimu ja tundis hirmu viletsuse ees, milles tema perekond võiks langeda. Ja nutsime keisrinna juurde, sõidame surmani ja keegi pole veel kunagi näinud tillukest kunstnikku ja komponist. Küllap tema teeksin hoidjaks. Wolfgang lükkas õe käe kõrvale. Talle meeldis reisi klaverike, juba libisesid ta sõrmed sellel. Ja seni, kui isa läks nende reisi jaoks raha laenama muretses ema neile reisirõivastust. Ühel ilusal hilissuvehommikul seisiski reisid õld nende ukse ees. Wolfgang viipas emale ja naabrilastele Mirabelli lossiaiaroosidele linnas kese tornidele, lossile ja lumistele mäetippudele. Väga kiire Reidki mees. Kuid sul peab olema kannatust. Ja kui võiksime lindude kombel lennata või veene Paulme hobuste, ah soo, õel on õigus. Meie hobused ei jookse ühe joonega Salzburgist Viini. Peame iga mõne tunni tagant neid vahetama, uued ette rakendama. Öösel tahame ise magada ja välja puhata. Reis kestab palju pikki päevi. Kui meid tabab vihm, mis teed jõgedeks muudab siis võivad päevadest nädalad saada. Sellisel juhul tuleb ainult puhata ja head ilma oodata. Wolfgang vaatas üle heinamaade milledele, helkles veel öine kaste ja kuulatas. Kuulas hobuste kabja plaginak lehmakellade helinat mägikarjamaadelt ja lõunasse lendavate kurgede tiivale. Viin oli juba tol ajal suur linn. Seal oli kirju sadam, kõrge toomkirik, peened ärid, kohvikud, limonaadipoed. Seal olid toredad vürsti paleed aga seal olid ka kitsad ning hallid tänavad. Harilike linnakodanike jaoks. Wolfgang ja Marianne imetlesid seda kõike kuid neil oli vähe aega ringi jooksmiseks vahtimiseks. Nad pidid harjutama kontserte andma. Ja ei läinudki kaua aega, kui isa Mozart saigi käsu tulla koos oma lastega lossi keisrinna vastuvõtule. Wolfgang tõmbas endale sinise kuue selga ja pani jalga pannal kingad. Õde sidus tema pikad heledad. Juuksed kuklas, lehviga kinni, just nii, nagu oli Isalgi. Kui nad olid nõuetekohaste õue kummarduste Areveranssidega tervitanud keisrinna ja keisrit Prince ja printsesse tohtisid nad alustada. Marianne mängis hästi. Tema esitatud raske kontsert sai teenitud heakskiidu osaliseks. Kuid põnevusega vaatasid kõik väikest poissi, kui isa oli ta toolile tõstnud. Keisrinna kuulas imeks pannes ja naeratas. Sa oled juut, tõeline moosi. Aga käsu võid seal mängida ka siis, kui klahvid on kinni kaetud. Miks mitte? Wolfgang laotas klahvidele rätiku ja mängis edasi. Lika uutes variatsioonides kord tasakord valjemini korda, aeglaselt kortiinest, kord õrnalt, kord kaevilt nüüd nagu marssi. Siis aga nagu Tantsu x2 kaks neljandikku üks, kaks, kolm, kolm neljandikku taktis. Nii kõlas tema viis. Päris väikene võluleiste. Neegrite minna lossi vaatama. Wolfgang säras rõõmust kuni kukkus libedale parketile ninali. Vapralt, alusta valu ja katsus naeratada printsessile, kes aitas tal üles tõusta. Teie olete täitsa, et võtan endale naiseks, kui suureks saan? Printsessid kihistasid naeru konkutsuse einele ükskõikse näoga kammerteener piis Wolf kangi ja Marianne teenijate lauda isa juurde. Polkang nuttis. Varsti pärast seda jäi Wolfgang haigeks. Sarlakid, ütles Ast. Võõrastemajja neid vaatama ei tulnud keegi nendest peentest härrastest kelle lõbustamiseks lapsed suure rõõmuga olid mänginud. Kõik kartsid nakkust või siis vähemalt seda, et kitsal tänaval võiksid määrida rõivad. Marianne ja isa valvasid pimedas toas voodi ääres, kus Wolfgang palavikus viskles ja kähiseva häälega läbi une laulda püüdis. Aa no ok väänal oks. Näen Moks. Seda olid nad emaga koos tihti laulnud. Oh, kui nüüd ometi ema, siin oleks. Siis aga peksis juba novembrivihm vastu aknaruute ja üks küünal, teise järel põles lõpuni. Möödus päevi, nädalaid. Marianna arvas end und nägevat, kui uks avanes ja ema sisse astus. Kas tulid kiirpostiga? Ma ei suutnud kauem taluda muretiligatsus. Sellel õhtul paaris Kolk esimest korda. Võttis aga veel palju aega, kuni Wolf kangi nägu jõudis jälle ümmarguseks minna. Kuid pikkamööda hakkas ta siiski toibuma. Isa hingas kergemini. Lapse pikk haigus oli nõudnud temalt peaaegu kõik ta raha. Nüüd lõpuks said nad edasi reisida. Kõige enne presburgi, kus neid ootas Ungari õukond. Palju reisis golf, kangema klaverikesega rind ikka ja jälle veeres postitõld loksus idast läände ja lõunast põhja läbi kogu Saksamaa, Prantsusmaale, laevaga üle mere Inglismaale ja pärast Itaalias. Metsikult voogab meri ja vulisevad allikad. Uinuvad külad ja käraküllased, linnahaljad, suve ja valged talvemetsad. Lõunasinine taevas ja põhjahall, udu. Printsid ja kerjused, töömehed ja luuletajad. Kõike seda nägi ta oma teekonnal. Ja see kõik, mida ta nägi ja kuulis, muutus tema peas ja südames helideks, toonideks, lauludeks, muusikaks. Mitte ainult lõbusat ja ilusat, ei. Tema muusikas oli ka kurba ja rasket haigust ja surmahirmu, nälja ja külma eest. Nii valjuhäälselt kui härrased golf, kangiga ülistasid niisama halvasti, maksid nad talle tema töö eest. Siis aga, kui ta juba suur kunstnik oli, ütles ta neile seda, et ta mitte ainult nende lõbuks ei mängi, vaid tahab kõigile inimestele rõõmu valmistada. Hoolimata kõigest lõi ta ikka jälle uusi meloodiaid. Imetaolisi viise, mis teevad meid rõõmsaks mis teevad meid rõõmsaks veel nüüd. 200 aastat hiljem nagu näiteks laul ooperist Võluflööt Oma lühikese elu lõpul ühel talvisel päeval lõi Mozart laulu kevadest. Kuula, kuidas ta soojuse järele igatseb, kuidas ta armastab oma kodumaa. Temale ei tulnud kevadele. Tema, kes kõigile ainult kinkida tahtis. Suri tänamatus keisrilinnas, noorele ja vaesele. Maailm ei unusta teda. Tahame alati kuulata tema viise, mis teevad meid rõõmsaks ja annavad meile jõudu.