Ja mäng algas üks varases teismeeas plika istus küll lummatult rõdul õnne tipul, kui tohutu särava lae kroonlühtri valgus üha tuhmimaks muutus, jättes lõpuks värisemine lähedusse teatrisaali suurel Maali kui prožektorid lava eesriide piduliku punase sameti leegitsema panid. Kui dirigent kohale saabus ja lavaesise salapärases sügavuses aset võtnud orkestri juhtimiseks käed tõstis talb ajasite etenduse õhtul saatma liblika pilkude gamma elu tolleaegset suurt armastust Georg Otsa. Kui vapustav, kui maagiline oli kõik, mis puudutas teatrit, olgu see siis draamateater või nii pidulikku ja uhkena tunduv Estonia redu piletid olid odavad ja peaaegu kõik etendused said ära vaadatud. To Estonia teatris oli elamus garderoobist peale ja siis laiad trepid ja pikk kumer jalutusruum kust viisid uksed saali ja kõrgemal korrusel rõdule ning loosidesse. Mäletan selle ruumi täiesti erilist kirjeldamatut lõhna, mida ma kusagil mujal tundnud ei ole. Punane samet. Pille häälestab orkester, oma kohtadele istuv rahvas, õnnestav ootus. No tõeline pidu. Ilusat pidupäeva Helgi Erilaid olen mina ja tänagi algas vikerraadios mõned minutid tagasi. Segapilt algab solistidega ja esimese paarina tulevad sisse ilma muusikata. Esimesena tuleb lihtsalt tammeveski rebane, tulge tammeveski, Rebane liiguvad siia vasemale poole. Sutt Johanson liiguvad kavasemale poole. Järgmine on villar, tiitma viis tulevad hällis Jafar. Vahepeal mina teen seda perekonnaseisuametniku igat tulijat paari tervitanud pruutpaar massi lühinagile. Eksid ja, ja küsin, kas truupar muidugi te eitate. Lavastaja Agoliidik teeb sellel vanal salvestusel Estonia teatris operetiproovi operette lavastuste seal juba aastast 1927 jaama. Tänuväärt raamatus kive Estonia alusmüürist nimetab Heino Pedusaar löödikut opereti nalja vedrugs missugune lõputu hulk kive küll aegade jooksul Estonia alusmüüre on kogunenud. Ja tänu neile on sellest nii tuttavast ja nii erilisest majast enesestki kivine aja jälg saanud. See on Paul Pinna hääl, väga vana salvestus, kuid Estonia teatrilugu algas ometi veel palju varem. Ärkamise aeg, eestikeelsed ajalehed ja kahe laulu- ja mänguseltsi, Vanemuise ning Estonia loomine. Sealt algas Estonia teatrilugu Tallinnas Viru tänaval kaupmees trummeri majas asutas väike grupp inimesi 1865. aasta sügisel laulu- ja mänguseltsi Estonia. Seltsis käidi koos, joodi õlut, lauldi ja mängiti kõigepealt küll kaarte kuid pikapeale tõusid enam esile rahvusliku kultuuritegemise kõrged sihid ning möödunud sajandi algusaastatel said Estonia seltsi juhatuse liikmeteks Nikondada. Teen päts kui Jüri Vilms. Jah, Konstantin koonik. Kultuur ja poliitika hakkasid vähehaaval üht sammu käima. 1906 pandi põhiliselt Paul Pinna ja Theodor Altermanni toel tööle kutseline teater. Estonia selts tegutses noil aegadel väikeses kahekorruselises üürimajas tollasel väike Tartu maanteel kuid mõtte rahvusteatrihoone rajamisest oli isegi varasem kui kutselise teatri tekkimine. Juba 1904. aastal eraldas linnavalitsus Estonia seltsile tasuta krundi turuplatsi kõrval tingimusel, et hoone 10 aasta jooksul valmis tuleb ehitada ehitamiseks raha ei eraldatud sel läbididestoonlased omal jõul kuidagi kokku saama. Aga juba selleks, et teater ise ots otsaga kokku tuleks, ei saadud teps mitte tõsist kunsti teha. Vaatajaid tuli antidegude villide ja laulumängudega kohale meelitada. Tõsiseid tükke oli muidugi ka Ibseni, Tolstoi seller. Ka Shakespeare'i Othello ja kuningas leer olid kavas naile esimestel hooaegadel. Ja mis kõige olulisem, sellel sügaval venestamise ajal oli Estonia teater ter Tallinna linnas see koht, kus mängiti ainult eesti keeles. Lülitab elektronkuldi. Näitlejanna Erna Vill, meri, elulooraamatust, mõned nimed, kutselise Estonia algusaegade näiteseltskonna toomikust, nende rolli ampluaad järgi Paul Pinna, koomik, elumees ja armastaja. Tema hääl kõlab meil siin taustal netipinna, noor sentimentaalne armastaja, Theodor Altermann, noor armastaja, koomik, elumees Eduard kurnim, karakter, koomik, anna maaling, noor ele avarmastaja. Aleksander Drell järv, karaktermängija intrigant ja isa, selline tore seltskond ja siin on vaid mõned nimed nendest Estonia alusmüüri esimestest kividest. Hooajal 1000 907908 oli trupis 15 kutselist näitlejat. Kõik nad unistasid uuest teatrimajast. Nagu kirjutas tolleaegne Päevaleht. Tead, ja kontserdimaja ehitamine oli Tallinna Eesti seltskonnaelu küsimus. Kas olla või mitte olla. Niisiis kuulutati välja uue Estonia teatrimaja projekti, rahvusvaheline konkurss. Tähtaeg esimene august 1908. Kokku esitati 17 projekti ja kõige rohkem tähelepanu pälvis otsustajate meelest soome arhitektide Armas Lindgreni ja Viivi Lonni kauni nimega võistlustöö Dahlia. Ja see on pisut hilisem ess taanlane Aarne Viisimaa 1920.-te lõpul Helsingis salvestatud plaadil. Need kaks Soome lahe kallastel seisvat triiki tegid juba varakult kultuurialast koostööd ka sajandi algul vene tsaarivõimu valvsa pilgu all. Armas Lindgren oli selleks ajaks juba kuulus ning tunnustatud arhitekt ka väljaspool Soomet. Koos kolleegide Eliel, Saarineni ning Hermann keesel liusega proovis ta luua uut Soome rahvusromantismi na tuntuks saanud stiili mida Eestis Soomes stiiliks kutsuma hakati. 1906. aastal oli Tartus Lindgreni projekti järgi juba Vanemuise teater valmis saanud ja Eesti kunstirahvas olnud sellest hoonest lausa vaimustuses. Lindgreni park. Närvillenn oli esimene tunnustatud soome naisarhitekt. Lindgren ja lenn käisid ka Euroopa teatrisaalide uusimat laavatehnikat uurimas. Eestis tegeldi samal ajal palehigis ehituse jaoks vajaliku kapitali kogumisega. Tuluõhtud korjandused, osaühisus ning 10000 värvilist uut teatrit kujutavat postkaarti müüdi maha. 19 aastat enne selle salvestuse tegemist, 10. septembril 1910 saabus linkrenilt Tallinna telegramm. Tervist, plaanid valmis kahe päeva pärast. Tallinn vastas, meie mees tuleb plaanidele Helsingisse järele. Nii kirjutab Liivi Künnapu. Estonia fenomen, millest meil siin täna palju abi on. Armas Lindgreni Viivi Lonni projekteeritud Estonia hoone oli tolle aja Tallinna kõige suurem maja juugendklassitsistlik kahe diivaline niidutav hele maja. Ühte tiiba kavandasid arhitektid teatri teise kontserdisaali võimsate saaliga Buste fassaade liigendasid sambad. Kahe saali vahele jäi algselt madalam valge saali restoraniga keskosa, mille ees seisis kaunista maastikuga. Siseõu. Ehituskomisjoni soovil olid arhitektid lavaruume laiendanud ning kontserdisaalidega rõdu projekteerinud Turu ja kontserdisaalipoolses küljes oli ka tervelt 17 äriruumi, mis kaupmeestele rendiläind. Tee-ehitustöid juhatas insener Kaarel Ipsberg ja hiljem oma töötasu 2300 rubla. Estonia osa ühisusele annetas. Töömehi polnud kuigi lihtne leida, sest tollane Tallinn ehitas pangahoonet Peeter suure merekindlust ja laevatehast, nii et suur osa ehitusmeistritest tuli samuti Soomest. 1910. aastal peeti Tallinnas laulupidu 13.-le juunile, peo teisele päevale oli plaanitud Estonia teatri pidulik nurgakivi panek koos eesti- ja venekeelsete kõnedega. Kaks päeva varem, et eestikeelsed kõned ja seejärel kogu üritus väga seepärast sõit seisma ei jäänud, ehitustöid alustati ikka. 15. novembril 1911 peeti sarikapidu ja katuse, kõrgeimasse tippu kerkis kahe vene lipu kõrvale ka sinimustvalge. Linna ja Bristav sai lohakuse eest seitse päeva aresti. Samal 1911. aasta sügisel saadiga juba sisetöödega alustada. Armas Lindgren oli teinud nime plehku, dekoori joonised. Vanus võiks uus filmides näinud. Mis kasu on anda rusi hätta, kui lüüa? Sisekujundus, mille operetilaval õige pea taustal kõlav agu lüüdik ülespidi astuma siis teatrimaja sisekujundus sai lihtne ja delikaatne rangelt klassitsistlik elemente tasakaalustatud, siin-seal voogab juugend, isegi rahvuslikke detaile võis leida maja mõlemad suured saalid olid rahulikult pidulikud ning kaunid, põhjalikult viimistletud, kujunduse said vestibüüli, jalutusruumid, restoran ja kasiino. Ka selline asutus seisis siis Estonia teatri katusel. Arhitekt Lindgren kujundas kõikjale pidulikud lühtrid kuid eestlased pidid mõnes asjas kah kokkuhoidlikud olema. Niisiis toodi kontsertsaali luterivabriku masstoodang 1000 Viini tooli tallinna kerkis klassikaline ning ka rahvusvahelise arhitektuurikeelega Estonia teatrimaja, milles leiti olevat midagi eksimatult põhjamaist, mis pole ka ime. Selle loojad olid ju põhjamaa arhitektid ja hoone tõusis põhjamaa linna valminud teatrimaja linna suurim hoone pidi küll juba kaugelt silma paistma oma toredate rohekate, natuke idamaiste Naturaalsete katustega, mille all kõrgusid kollakad, seinad liigendatud lumivalgete jämedate sammastega ning valgete raamidega rohelised uksed. Pidulik, hele, rõõmus, suursugune teatrimaja, selle halli kivise punaste katustega vana hansalinna kõrval otsekui helge ilmuti sees linnade, väikeste puhursikute vahel. Verdi Iida võidumarss kõlas juba õige pea uue teatrisaalis ja võidumarsi aeg oligi käes. Estonia teatrimaja oli valmis. Uue kauni teatrihoone rõõmus ja pidulik avamine leidis aset 24. augustil 1913. Doktor August veetsemberg kinkis sel puhul teatrile oma kaks kõige kaunimat marmorkuju. Koidu ja hämariku. Need ehtisid teatrimaja punast saali. Muidugi olid kohal ka sona arhitektid Armas Lindgren ja Viivi lenn ning pälvisid palju kiidusõnu. Külalised saabusid voorimeestega kõvakübarat esia frakkides õhtukleitides daamid kõrval. Teatriuste kõrval olid tekkinud tohututes poetides kahe inimkasvukõrgused kaunid rohelised taimed. Uue teatrimaja avaetendus oli Shakespeare Hamlet, mille proovid juba terve augustikuu kestnud olid. Taani printsi mängis teada Altermann, kes kogu kevade ja suve seda rolli ette oli valmistanud ja seeliat noor Erna Willi märkedestoonias. Suur tulevik kaotas. Theodor Altermann oli ka Estonia uus peanäitejuht ja samal 1913. aastal leidis näiteseltskonnas aset esimene suur skandaal uues Estonia teatris. Sellelegi heidab valgust Katri Aaslav-Tepandi raamat näitlejanna Erna filmerist. Tõenäoliselt võiksime siin sellest möödagi minna, aga miks peab ju ikka inimliku huvi printsiibist kinni pidama, pealegi polnud Taal sugugi nii hull hoopiski mitte midagi sellist, nagu hauduvad siin parasjagu välja malatestaja tunbaskvale tonitseti ooperis Don paskaale. Ja noh, ilma et me kaotaks aega toppama Iiobi menüüd, ilma et kaotaks aega majja, viime neid ilma, et kaotaks aega osutuma. Täpsem plaan ettevõttes võidu meile kindlustab. Õige mõte oleks saias viibismi, vaid taks. Ess peitu poeb hästi ja siis nad kätte hirmsal kombel varda tuua. Kovalvurid. Koolinnad on vanud. Iial enam etta teid. Koolihinnad on vande andnud. Delikaatselt asja, võtkem, ärgem liiga ette tõtkem, IRL mõtleb, meil peame aega möödas, sapp messi ame. Kui fantastilised olid Don Pascoyales, Nadkaks Georg Ots ja Raukas kästoonias ainult aastakümneid hiljem. Aga lugu tollest varasemast, 1913. aastaga Stahlist on pooleli. Niisiis oli tegu lühidalt sellega, et toodi lavale Eduard Vilde tabamata ime ning õige mitu näidendi tegelaskuju sarnanesid laval suuresti pealinna seltskonna tegelastega. Lavastaja, deodorant, Bergmanni ning näitlejate väike nali. Need, keda parodeerida kunstnik Ants Laikmaa näiteks ja eriti doktor Juhan Luiga naljana, ei võtnud Paul Pinna laval doktor vait imiteeris nii väliselt kui kõneleja liigutustes laialt tuntud Essteeti doktor lõigata. Nii et keegi ei saanudki kahelda. Kedasin Pilati linnarahval igatahes oli, millest rääkida, keda aga Päevaleht ja mitmed seltskonnategelased kuulutasid Estonia teatrile boikoti misjärel teatri juhtkond parodeerimise ära keelas. Konfliktid oli ka hoopis isiklikum pool. Vilde tabamata ime lavastanud Altermann mängis laval Leosalepit Erna Vilmeraga, tema päikesenaist Eeva Marlandit ja esietendus toimus oktoobris 1913 vahetult pärast Ernabilin märja doktor Luiga pulmi Vilmeri mälestuste järgi teise lugu kaasa ka nende abielu esimese peredraama. Aga see kõik oli vaid torm veeklaasis võrreldes sellega, mis Estonian laste elus edasi juhtus. Teater sai oma uues majas vaid aasta tegutseda. 28. juunil 1914 tapeti Sarajevos Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinand. Kuu aega hiljem kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja ja ajaloo ülevaade, et edasi lugedes jääb mulje, et pea kõik Euroopa riigid kuulutasid järjest üksteisele sõja. Esimene maailmasõda oli käes suur mõttetu tapatalgute tulekahju, mis ka vene võimu all elavast eestimaast mööda ei läinud. Estonia näitetrupp saadeti laiali, nende uue kauni teatrimaja kontserdisaalist sai sõjaväelaatsaret. Rõdupoolses osas seati sisse õigeusu kirik. Kõige näitlejad olid optimistlikud, kubernerile, esitati palvekirjad, teatrisaalis saadakse etenduse ikka edasi teha ja pärast keerukaid sekeldusi luba lõpuks saadigi tänu Tallinna linnapeale Jaan Poskale. Nii alustas eestlaste Peeter esimese suure sõja ajal teist hooaega oma uues majas. Näitlejad pidid endaga sõjaväehaiglasse kirja panema, mehed sanitarid, eks naised õdedeks. Elu läks edasi. Nagu tavaliselt ikka läheb. No lase mul murre voodivõimalus. Venno Hanseni vägev bass seni veel Estonia laval kõlanud sõja aastatel ei saanudki kõlada, siis mängiti vaid draamaetendusi, kuid tema aeg oli juba lähedal. Enne seda juhtus ometi mõndagi märkimisväärset. Juhtus õieti midagi väga suurt ja väga olulist päris lühikese aja jooksul liiga olulist, et sellest siin mõne lausega üle rutata. Väga Estonia teatril oli sellel tähtsal ajal oma suur roll mängida selle rolli nii jõudmiseks. Tuleb ometi meenutada, et 1900 seitsmeteistkümnendal aastal toimus Venemaal üks suur revolutsioon. Eestis aga hakati üha kõvemini oma riigist rääkima. 31. detsembril 1900 seitsmeteistkümnenda aasta viimasel päeval tuli Estonia teatrimajas kui maapäev maanõukogu liikmed ja kõigi Eesti poliitiliste parteide esindajad enam lasi. Siin muidugi ei olnud. Otsustati, et Eesti iseseisvus tuleb kõige lähemal ajal välja kuulutada. Kuid sõda esimene maailmasõda olnud lõppenud, kui sakslased olid juba Eestimaa pinnal ning enamlased põgenemas, kuulutas maapäev 24. veebruaril 1918 Eesti vabariigi välja. Kuid veebruari lõpus vallutasid Saksa väed kogu Eesti. Vene väed põgenesid ning märtsis sõlmisid Venemaa ja Saksamaa rahu. See, et suur sõda benud oli, ei tähendanud rahuaega Eestimaal. Venemaa ei tahtnud oma nii-öelda põliseid alasid sugugi nii lihtsalt loovutada. Ja vabadussõja lahingud kestsid veel kui 23.-le aprillil 1919 kogunes Estonia kontserdisaali oma avakoosolekule 120 liikmeline vastvalitud asutav kogu asutav kogu oli valitud aprilli alguses. Peakonkurentideks olid siin Eestimaa ajutise valitsuse pea ja sõjaministri, Konstantin Pätsi juhitud maaliit Jaan Tõnissoni, Eesti rahvaerakond, Tööerakond ja sotsiaaldemokraadid. Viimased võitsid valimised, teiseks jäi Eesti Tööerakond. Maalid jäi neljandaks ja sai vaid kaheksa saadikukohta. Eesti vabariigi esimesse asutavasse kogusse kuulus hulk hilisemaid riigitegelasi. Eenpalu, Jaakson, Piip, Päts, rei, Tõnisson, Uluots, teiste seas. 23. aprillil 1919 valis noore Eesti vabariigi asutav kogu Estonia kontserdisaalis oma esimeheks sotsiaaldemokraat August Rei ning moodustas uue valitsuse, mida juhtis tööerakondlane Otto Strandmann. Lydia Koidula teretuse pidulik tekst sobis selle päeva jaoks hästi. Estonia kontserdisaal oli uhkelt rohelisega ehitud, lühtrid särasid. Seni oli see kõige tähtsam päev teatrimaja elus. Vabadussõda pesa alles 1920. aasta alguses, teisel veebruaril kirjutati alla rahuleping Nõukogude Venemaaga. Asutav kogu võttis vastu Eesti vabariigi esimesed seadused põhiseaduse juunis 1920. Et sama töö 20. detsembril 1920 siis astus ametisse esimene riigikogu, nagu kogu riigi, nii oli ka Estonia teatri jaoks uus aeg. Karjunchalts valiti 1918. aastal teatri direktoriks. Tema oli ka lavastaja, nagu ka noor Ants Lauter, internooremad, lavastajad ja näitlejad otsisid uusi teemasid ja vorme, proovisid katsetasid. Teatris hakati korraldama keha ja hääletehnikatunde. Peeti maha hulk vaidlusi. Ühed tahtsid teatrilavalt vaid tõsiste väärikat kunsti pakkuda, teised rohkem opereti ja komöödiat, sest rahvas tahtvat just neid viimaseid. Aga Estonias mängiti ikka nii üht kui teist. 1907 mängiti Estonias esmakordselt operette ning selle žanri klassikast on teatris kõige rohkem Franz Lehari lõbusat leske etendatud. 1922. aastal tuli lavale esimene täispikk ballett Veliibigopeelia 1928 esimene rahvuslik ooper Evalda vabikerlased draamaetendustest rääkides Estonia kavas oli neid küll igat liiki Vana-Kreeka tragöödiat test omaenese koduste laulumängudeni välja ajas. Edasi minnes repertuaar laienes. Siin oli Ibseni Diašeiks piiri samaska Hatsoni laulu isa ja kirjaneitsi Koidula ja Kreutzwald-ist. Näitlejad ja näitejuhid said Euroopas ringi rännata ning näha, mis teiste riikide teatrilavadel toimub. Elati üle loomingulisi tülisid ja rahalisi kriise. Riigi esindusteatris Estonia nime kandva skulptuuride Bliss töötas 1930.-te aastate alguses kokku 200 inimest. Näitlejad, ooperi- ja operetisolistid, koor, tantsijad, orkester ning umbes 80 tehniliste Beat. Ants Eskola on oma mälestustes kirjutanud. Estonia oli tol ajal eestri, teatrikunstikeskus. Ei olnud Eestis näitlejat, kes poleks püüelnud sinnapoole. Ja ju leidus Tallinnas ja kogu Eestimaal ka lõpmata suur hulk inimesi, kes oleksid tahtnud minna Estonia teatri uus aasta vallidele. See oli ammune traditsioon, tõenäoliselt peeti uusaastapidusid juba teatri vanas hoones. Uues kaunis majas oli kõik siiski hoopis pidulikum. Kõik saalid olid dekoreeritud, mängiti opereti ning laval esines ka hulk soliste, näitlejaid. Kõikides saalides mängisid orkestrid, tantsuks ja tantsides liuglev ehitud balli seltskond teinekord kuni 2000 külalist, uude aastasse. Kuni kõikkadus Draamateatri näitleja Voldemar Panso päevaraamat esimene köide, kuupäev 12. märts 1944. Üheksandal märtsil sai Tallinn kaela tuld ja tõrva. Räägitakse ligi kolmest 1000-st surnust 300 lennuk, et oli linna kohal, olin sel ajal oma teatris jube, oli esimesed lähedased mürsud, mis võtsid krohvi lahti ja lõid aknad puruks, tegid näost valgeks. Hiljem harjus nagu ära ja sai omaseks. Fataalne mõtteviis, kui tuleb, siis tuleb ega hirmuga ka midagi päästa. Äkki hakkas keldrisse valguma inimesi, sel ajal, kui mina kägaras koridorinurgas istusin teatasid hirmuga, et tulevad Estonia keldrist maja pidada peal põlema. Oli nagu raske uskuda, aga pärast sõidutada tõeks, kui esimene rünnakuhoog vaibus ja nina välja pistsime, nägin, kuis leegid lõid Estonia dekoratsiooni, maga senist välja ja keskmine ringhäälingu osa lõõmas samuti ka kontsertsaal teisel pool külje peal leegitsev kohtuma ja taevas oli nii valge, nii valge, et täiskuu oli kõrval kahvatu kui poisike. Näib, nagu keeks kogu maailm mingis suures sulatusahjus kus ta tahetakse välja valada, kristall sena helgena, heana ja puhtana. Kuid kahju on see, et need ahjukütjad, meistrid mõtlevad igaüks omamoodi. Igaühel on oma retsept, mida ta õigemaks veab. Kuid ühes on nad üksmeeles ikka tuld juurde. Kuid kellel meist saab õnn osaks kuuluda ka ühe molekuli nasesse uude ja puhtasse sulatisse ja kelle saatuseks on põletisainena koksiks jääda, kes seda teab. Ja võib-olla ei tulegi, sest ahjust midagi panevat tuld aina juurde, kuni ahi lõhki ja tulevik vormitakse veest ja koksituhast viltusena, pudedena ja naeruväärsena hõõguva päikesesäras. Oh muide, tol õhtul mängiti Estonias great ja nüüd käib rahvasuus jutt kratt pannud teatri põlema. Voldemar Panso päevaraamat. Esimene köide. Tulevik tuligi Eestimaa jaoks aastaga näiteks viltuse ja pudedena. Kuigi jah, Estonia teatris kõlas ka sellest tulevikus Verdi muusika muu klassikalise ja uuema helikeele kõrval, aga esmalt tuli maja jälle üles ehitada. Hulk tallinlasi käis päevast päeva oma teatriümbrust kividest ja prahist puhastamas. Arhitektide alangottleia Edgar Johan Kuusiku projektide järgi ehitati hoone 1940.-te teisel poolel uuesti üles Estonia puiestee äärse fassaadi esialgset ilmet püüti säilitada hoone teised küljed muutusid suuresti. Aeg nõudis stalinistliku klassitsismi. Ka hoone sisemusest peaaegu kadusid kauneid juugendlikud jooned, pilt muutus klassitsistlikus rangemaks. Aga taastamise renoveerimistöö käis kiiresti saksa sõjavangide abiga. Nagu mitmel pool märgitud. 1946 avas juba uksed kontserdisaal 1947. aasta oktoobris ka teatrisaal. Elu pidi edasi minema ja läks ja Estonia teatrisaalis toimus mõndagi ootamatut. Nojaa. 1947. aasta augustis kirjutas Rahva hääl üle 300 töölise, võtab iga päev varahommikust osa Estonia teatrimaja ehitustöödest rakendab kogu oma oskuse ja võimed, et suurel pidupäeval, seitsmendal novembril võiks kerkida pärast aastat kust vaheaega? Eesriie Estonia teatrisaalis. Meie tuntud kunstnikud okasse, Agritsia kits, jäädvustavad kumeralt pinnale eesti rahvatööd ja võitlust iseloomustavaid episoode. Just sellisena meenuvadki korraks tõepoolest need rahva hääletekstid. Aga jutt käib Estonia teatrisaali suurest laemaalist. Teema oli kunstnikele muidugi etteantud tuli kujutada sõjast koju saabuvaid Eesti laskurkorpuse juubeldavaid sõdureid ning uue õnneliku elu sümboleid, tööstust, kalapüüki ja põllumajandust ja laulupidu õnnelike rahvarõivastes lauljatega. Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik, ise tollal käis ajale vastavaid tellimustöid tuli teha ka vahemlasel Elmar kitsel polnud muud võimalust, kuid samas pidi üks tohutu laemaal ju ka kõigi kolme kunstniku kui looja jaoks põnev väljakutse olema. Ja küllap oligi. Öeldakse, et seni, kui ühe rahva huumorimeel alles on, püsib ka rahvas ise. Ja õige pea etendati Estonia teatri laval Gustav Ernesaksa Tormide randa koos selle humoorika kõrtsis stseeniga vägeva laemaali all, mille loomist kunstnik Evald Okas sel kombel meenutas. Täna ta on. Töö oli raske, sadades figuuridega tuli täita 91 ruutmeetrine ovaalne sfääriline pind. Modellid poseerisid kunstnikele eelnevalt tehtud kavanditeks nii rahvariietes kui sõjaväemundrites, nii et pole seal laes mingi nõukogude armee Moiga pakas kõik puha eesti poisid. Töö käigus tuli välja, et modell on vähe ja kui siis keegi Esztoonlastest kohale sattus, pandi ta kohe poseerima. Nii et maalilt võib leida Tiit Kuusiku, Gustav Ernesaksa, Georg Otsa, Ants Lauter ja ka kunstnike eneste portreed. Saalis seisid 16 meetri kõrgused tellingud ja töötada oli raske ning keeruline. Maaliti püsti seistes lamades kontrolliti töö üle. Kõik rakursid ja värviperspektiivid. Oli ka kiire, sest laemaali valmimise taga seisid teised tööd Sagritskurtised. Kõike vahtimisest on tal kael pidevalt kange. Kagu hiigelmaal pidi sündima üksikute motiivide ja detailide kaupa. Tegemist oli ju kolme kunstnikuga, igaühel pisut erinev stiil. Ja Evald Okas väidab. Maalisime üks teises figuure kergelt, ülestiil saaks ühtlane. Maal valmis tõesti kiiresti ainult pooleteise kuuga. Tervikpilk selgus aga alles siis, kui tellingud saalist koristatud olid. Siis korraldati Estonia saalis maaliharu elu ja otsustajad leidsid, et tegemist on tsiteerin märkimisväärse tulemusega, milles väljendub nõukogulik töö paatus elurõõmsate realistlike näidete varal ning peegeldub usutavalt Nõukogude tegelikkus. Vaat nii. Kunstiteadlane Ants Juske on kirjutanud mõnes mõttes Estonia laemaalil vedas, sest just sel ajal algas äge sotsialistide ja kodanlike natsionalistide ründamine veel paar aastat ja selline teostus oleks tembeldatud formanistlikuks, sest maalil leidub palju kohti, mille maalimisviisi võiks isegi Impresseanistlikuks pidada. Kokkuvõttes on tegemist erakordse teosega, mis jääb oma ajastu märgina Eesti kunsti ajalugu. Kahju ainult, et teda ei saa muuseumi viia. Niimoodi on siis Ants Juske kirjutanud. Elamused selle vägeva laemaale Estonia teatri pidulikus saalis, igaühel omad ja kõigi jaoks ühised ka. Neid on lõpmata palju ja see ikka korduv ärev ootus, kui hiigelkroonlühter laes tuhmub, maal pimedusse mattub ja valgusorkestrile koondab ja avamäng ja Iisride avamine. Natuke võib ju ometi meenutada. Ravel boolero Ülle Ulla boolero miks? Näib et loodus ei meeldinud need üllad, ideed, mees selle lubama siis meheni, kindel on kõikjal. Miks jumala, Eeva teisiti lei? Mitte mõtte kummalisi radu? Miks ta iial mõista ei või? Seda arusaamatum see mulle näib, et liivane või. Need on õrn jutt, õnneta ei mees käiku. Tule halkatteid ärritab, kui paikneb, mõni. Tähendab pihtima, kuid Kõrbsusele minn ÜRO-s a, ma tegin õnne. Miks pole naine loodud nii? Minu veetlev leedi Endel Pärna, professor Higgins. Kõik ei saa meenutada, aga see kõik on olnud ja palju muud veel. Kõik nad kivid, Estonia alusmüüris. Kõik on ju meeles ka 24. veebruar 20 aastat tagasi 1988, kui elu taas rõõmsaks juhtuma hakkas ja Eesti vabariigi seitsmekümnendat aastapäeva tähistamine ping Anton Hansen Tammsaare samba juures algas ning Estonia teatrimajas jätkus ikka Estonia varsti juba 95 aastane teatrimaja on nüüd jälle uus. Meie rahvusooper on stiilselt ja soliidselt tumesinine ja tip-top korras täiesti iseenesestmõistetav. Oma kindlal kohal. Paik, kus toimuvad Eesti vabariigi kõige pidulikumat sündmused, paik, kuhu unustamatut klassikud oma jäädava jälje on jätnud. Plomm täht ja on juba arvele homme andma. Kahandades A. A.