Kui inimene mõtleb eriti kui ta uurija teadlane siis ta ju toetub kindlasti varasemale kogemusele ja mitte ainult oma kogemusele, vaid ka ajaloos, kogemusele. On teil midagi niisugust, mis on teie? Mitte ainult mõtlemistes, vaid ka otsingutes ja tegudes lähtepunktiks, kus kõik teie mõte ja teerajad, nagu algavad. Ma ei ole sellele spetsiaalselt mõelnud, kuid tunnen ma seda nagu algpunkti või seda noh, nii-öelda baasi, millele, et on praktiliselt kõikides oma üritustest ja ettevõtmistest tunnen ma seda väga kindlalt. Ja see on kujundiliselt kera Keerulise siseehitusega, keerulise faktuuriga ja huvitava, äärmiselt huvitava, sellise pinnastruktuuriga loomulikult ka värvidega kerakuid, kerakuid, terviklikkuse sümbol, ma usun, me võime niiviisi öelda ja eks iga zooloog, kui ta otseselt võib-olla praeguses tema tegevuses kerakujuliste asjadega või ütleme sfääri, sümmeetriaga või säär sümmeetriliste asjadega, nagu ütleme, resiilikud momendil ei tegeleb siis tal vähemalt koolipõlvest on meeles, kuivõrd tähtis on kera kuju. Just nimelt kui terviklikkuse ja algupärase terviklikkuse sümbol. Kas te otsite seda? Täiusliku keraga niisuguste objektide puhul, mis ise ei ole sugugi Keraja oh ei, see on läbi asjade kõikidest asjadest läbi, sest aeg noh, näiteks mütoloogilise teadvuse aeg ja maailm kõik kerajas lame maa, mütoloogilised kujutis on ainult üks osa säärilises maailmast. Taevasfäärid, Aja pöörlemine, aia keerlemine, kevad, suvi, sügis, talv ja mis siis tuleb jälle kevadmisse, niiviisi pöörleb ikkagi ära, eks ole? Esinedes öelnud, et vaadake liblikatiiba, seal on ju kiri peal, seal on kõik olemas, ainult. Kas te oskate seda välja lugeda? Täpselt täpselt see puutub otseselt vahetult asjasse. No ütleme niiviisi, preestrid omal ajal ütleme Egiptuses, pabelooniast kindlasti Iraanis, Indias, loomulikult ka Hiinas, Kaug-Idas, kindlasti ka. Siis teadlased videol koogid kui kaal, keemikud ja omalajal keemikud olid päris teadlased. Võib-olla nad ennast niiviisi nimetanud, et Ženja, saad Felov, ütleme seal plasensius, seda nad küll ei öelnud, kuid teadlased, nad olid. Nad, kõik kõik järjest tulid ikka sellesamas neide juurde tagasi, loomulikult kirju kivisid kirju. Teokarpe on maailmas küll küll. Igasuguseid igasuguseid märke, sümboleid, mis näisid inimestele tekstidena, on maailmas kellelegi, kuid liblika tiib seal midagi nii armsad ja nii sell sealjuures nii ilusad. Et jah, see kujund on läbi aegade tähtis olnud ja muidugi inimestel oli alati see, see tung väga suur lugeda, aru saada, mis on kirjutatud liblika tiiva peale, mis sõnum on, see peab ju midagi tähendama meie ajal meie ajal? No ütleme juba sajandil kindlasti iga zooloog, iga ökoloog ütleb teile selgelt, loomulikult on kirjutatud liblika tiiva peale väga tähtis selle liblika ütleme, Otsükli lugu TEMA keskkonda kuuluvuse lugu ökoloogilisest kontekstist, keskkonna kontekstis, kus liblikas elab, see tiiva peal olev kiri aitab liblikal, noh, kasvõi ennast peit, vaenlase Melik. Kumba pidi? Teil see järjekord sündis. Kas säärane lähenemine teada tahtmine, mis on märkide taga, mis on selle kirja taga oli teil enne, kui te hakkasite Tartu Ülikoolis looduslugu õppima või siis, kui te tundsite, et te olete juba Ants Remm õpilane võib olla tulevane entomoloog. Siis hakkas konkretiseerunud, kumba pidi see nüüd oli. Ma ei mäleta arvatavasti noh, kõik asjad olid alati olemas ja korraga muutus proportsioon. Ei, sa võid seda proportsiooni kätte saada nüüd tagantjärele enda peale mõeldes ja reflekteeridest ma lihtsalt ei oska, mida ma võin kindlalt öelda. Ma vist tõesti ei ole oma elus unustanud ühtegi kohtumist ühegi loomaga mida ma olen loomadest lugenud, see on ka ilusti meeles. Kuid konkreetsed Kohtumised ja kogemused nii-öelda loodusest, ka kollektsioonidest, muuseumitest, loomaaedadest ja nii edasi. Loomadega, mul on lihtsalt meeles olempertseptiivne mõtlemine ja mul on väga hea visuaalne, perspektiivne mälu, nii et Ma usun, et kujundid, et nende fantastiline keerulisus ja sealjuures ilmnes silmale, olid isegi lapse silmal jaoks selge otstarbekohast. Nüüd ma juba teen ise teid kuulates õige järelduse teie väga palju küll põhjusega joonistate ja, ja ilmselt kuna te taipate ära selle loodusest antud vihje selle olulise märgi, kas loomaliigi puhul on ta siis väikene või suur, lendab ta või ta jookseb. Te märkate selle ära ja selle tõttu on teil lihtsam seda ka paberile kanda. Seda joonistada mitte. Teil on lihtsalt niivõrd hea käsi, et see käsi kohe teeb, kui te midagi vaata nii et teie näete enne sisu siis lasete läbi enda ja siis hakkab käsitööle. Võib-olla jah, võib-olla ma pean nõustuma, et nii see tõesti mingil määral on, võib-olla isegi suurel määral, kuid vaadake lõppude lõpuks noh, silm ja siis vastavalt analüsaatorid ajus töötavad ju väga kiiresti, eriti kui sul on objekte palju ja aega vähe. Nii et lihtsalt ei anna endale aru, lihtsalt näed, ah vot see asjaolu antud looma juures peab olema tähtis. Ja iga liigitunnus iga liigitunnus, mis eristab antud liiki ükskõik mis teisest liigist, ükskõik kui lähedasest on tunnusmärk signaal, sõna ka keskkonna kohta, kus liik elab. Kindlasti noh, vaatame kas või tömp koonkrokodill kujuta, teete krokodilli hambad, eks ole. Koonilised, teravad hambad, avatame seda väikest loomakest, ega ta palju suurem kui meeter 20 30 iga vaatamata taga, hambad, seenekujulised kohe on selgelt ajab soos püüab seal krabisid Mageneelisi krabisid, kes Aafrikas elavad ja tagahammastega teeb neid puruks. Seenekujulised hambad, kindlasti on sõnum keskkonnast, kus ta elab, ja tunnistus selle kohta, mismoodi ta, sellel. Nii, nüüd kui ma vaatan selle krokodilli koljud, näen neid hambaid, nad löövad silma koos näiteks sellega seal krokodill, ütleme, kukla kuklaplaadid on hästi turris ja seljaplaatidest eraldi vägev kukal lausa karp, nisugune nurgeline on kohe on selge. Tal on vaja tugevaid lihaseid sinna kukla külge, et oma lõugade tagaosaga vägevat tööd teha. Ja kui sa seda joonistad, siis sa hakkad aru saama. Nad ei tulnud niiviisi korraga, eks ole, või niisama juhuse pärast. Sedasi sa näed kohe, mis Luut teineteisega vastavuses on ja juba aimad, mis moodi sellised luude struktuurid said areneda. Nii et kui ma joonistan mingit looma ma teen enda jaoks selgeks tema spetsiifilised tunnused ja ka mingisugust aimu, tuleb ka võimalikutest evolutsiooni, ideedest, neid võib olla tohutu, palju nad võivad, ükskõik kui vähe teineteisest erinevad evolutsiooni teed, eks ole. Kuid üldsuund, üldsuund ja seda sa pead kätte saama ja sellesse saatke. Meie eelkokkusaamine enne lindistust oli Teaduste Akadeemia kohvikus ja seal on kolm inimest oma tööd välja pannud. Linnud, loomad ja Aleksei Turovski on seal draakonid. Ja siis me vaatasime Noh, nii-öelda teie näituse kolleegide töid ka ja teie pilt läks väga teravaks ja te ei öelnud mitte midagi pahasti. Aga ma sain aru, et teie silm oleks ilmselt nende liikide puhul midagi võib-olla rohkem toonitanud, kuigi te ütlesite jaa. Et inimene teeb hästi. Nii et selle olulise. Selle jutustava märgi ülesleidmine nõuab muidugi eelteadmisi aga see annab ja mõtlemiseks tohutult palju materjali. Ja mida rohkem märke on ära seletatud, seda rohkem hakkab siis maailm niisugune, nagu ta on olnud, nagu ta praegu ja milliseks ta võib ka areneda, kui siin inimene liiga vahele ei astu. Muidugi, siin võivad arengut peatuda, mis suunasse läheb ja miks ta läheb. Te olete saavutanud sellise teadliku põneva taseme, kus Teie võite võib-olla ja pisidetailis väga palju näha. Ja ma nüüd saan aru ka, miks te olete siis väga hinnatud just niisuguste asjade tutvustaja raadios, televisioonis, lastel, loomulikult suurtele ja Enekeses, eriti enese Eesti mereleksikonis on teie niisugused täpsed joonistused abiks tekstile, sest seal on ruumi vähe, seal on jutule ruumi vähe ja ka pildile ruumi vahel ise on, aga kui ta on kontsentreeritult antud õigest asjast see detail on esiplaanil, siis ta lööb pihta ja teeb ilmselt suure töö ära. Sa võid mitte mõelda aastat selle peale, et okei, siin on mardikas ja ütleme, Gaius Julius tseesar parajasti teineteist vahtimas, miks nende asi, jumal küll, mul praegu ei ole aega sellega tegeleda, aga paberi peale on ta mul läksid 10 aasta, 15 aasta pärast tuleb see uuesti. Mul on 15 aasta võrra rohkem kogemusi. Äkki ma täitsa aru, mida nad mardikas ja härra tseesar tahavad öelda. Selleks, et võimalikult palju aru saada, peab ju tohutult endasse ammutama ja üks võimalus on ju lugeda. Ja minu jaoks päris loogiline, et mitte ainult ei loe vaid ka tõlgite. Sest kui juba olete ise saanud, miks mitte seda teistega jagada. Ja see oli päris üllatav, kui ma sain teada, et aastas peaaegu raamat Ja kuidas siis noored ja, ja mitte eriala inimesed saavadki teada looduse mõistatustest ja tarkustest, kui keegi neile populaarteaduslikult seda lähemale ei too. Ja teie olete selles mõttes haruldane, tõlkijate ja tõlgete kahes suunas tõlgiti inglise keelest eesti keelde sama hästi vene keelde. Täidate, nagu moodsalt öeldakse, neid nisse, mis on tühjad. Aga kuidas teile tulisem romaani tõlkimine? Ja ilukirjanduse tõlkimine, ma räägin nüüd ausalt, kuidasmoodi see oli, mis ettekujutus til minust siis tekib. Noh, ma ei saa siia midagi parata, mis tekib, see tekib lugu tõepoolest, oli nii, mul on kusen lõbu Moskvas. Meie vanaemad olid õed ja nii nagu mina, noh, nii palju kui ma ennast mäletan, tegelen mardikate herilaste karvaste loomadega, igasuguste loomade, nii, tema tegeleb arheoloogiliste objektidega materjal kultuuriobjektidega, ta on arheoloog, ta on ajaloolane ja tema eriala tema hobi, tema eriala, ta elab sellest. On Kaug-Ida sõjakunst ja sõdade ajalugu. Nii et kuueaastasel seitsme aastaselt juba. Ta ise luges loomulikult ka ja, ja nõudis kõikjalt, et kõik onud, tädid, sõbrad-tuttavad talle räägiksid, loeksid Tšingis kaunist. Ja kui ma ütlesin talle, et üks duubli mees ja väga hea kirjanik arvuvalt kirjutas eesti keeles romaani Tšingis-khaani Jendžunny kohtumisest, tee lubaduse tegi minu venna, kes nad on mul venna eest, ega mul teisi lähedasi oma generatsioonist sugulasi ei ole. Digimu vennake silmade hästi pärani ja väga kirglikult, otse südamest ütles. Kuule lepitš, täitsa Anna lugeda. Ütlesin, oota, ma tõlgin. Siis siis tuligi see impulss siis rääkisin Arvoga ja arvul hea meel. Ja siis ma võtsin seal tööd. Ma olen märkuse teinud, et see oli 89. aastal ja ilmusid ja ütlesite sinna otsa kohe, et ja alles pärast seda aasta hiljem sain ma esimest korda Nõukogude Liidust välja ja nii teie teadmistega ja võimetega mees. Oli kuidagi suletud seisus. Jah, ma ei tea, miks see nii oli, aga ma ükskord naljaviluks lugesin kogumit. Mitu korda ma pole Soomes käinud. Selgus, et üheksa korda. Paar korda Inglismaal, üks, kolm või neli korda Saksamaal ei ole ma käinud, nii et kui teised ooperid, mitu korda ta on käinud, käis teie võisite kokku lugeda. Mitu korda te olite dokumente täitnud? Ta ei käinud ja, ja minu meelest see on päris päris alusega niisugune tegevus lõppude lõpuks. Mind kutsuti. Et ei ole asja naljaks, et ei ole. Et oma inimene Tallinna loomaaias mitmel põhjusel te olete seal töötanud ja te olete säärane inimene, kes teiega kohtub, tahab veel kohtuda. Te oskate peaaegu kõigest huvitavalt rääkida, midagi lisada partnerile, mida ta ei tea. See on alati õpetlik. Aga võib-olla enne, kui me nüüd läheme selle juurde, kuidas te õpitud eriala hoopis Ki läks, teiseks, igapäevase töö juures. Töökohad muutusid võib-olla sellest, mida võiks natuke meelevaldselt küll märksõnaga Loomaarst nimetada. Te olete sageli väga vajalik mees Tallinna loomaaias, kuhu on ju kogu maailmast toodud loomi, kes meie veterinaararstidele ei ole väga tuttavad. Ja te ise ütlesite, et ei ole mitte loomaarst klassikalises mõttes ja ei tohikski seda olla. Aga et neist on abi küll. Ja muidugi ma loomaarst ei ole. Loomaarst, nagu iga arst tegeleb patsiendiga. Mina olen suur Logma, tegelen liikidega ja kuna ma olen parasitoloog, siis loomulikult ma tegelen parasiitliikidega. Tähendab, minu jaoks ennekõike on parasiidi ja peremeesorganism kui selle parasiidi elukeskkond tavaliselt parasitoloogid või üldse bioloogid, teoreetilise bioloogid nimetavad siis peremeest keskkond 21 on see, kus me kõik elame, eks ole, keskkond kaks, on siis see keskkond, kus elutseb vahetult separasid parasiitide määramisega otsimise määramisega, loomulikult ka lahkamiste juures, selge, see. Võib olla minus tõesti on mingil määral abi vet arstidele, Tallinna loomaaias mõnidele, mõnele teisele arstile ratsabaasi tarst olles paar korda aidanud. Kuid see on diagnostika ainult diagnostika-arst, aga loomulikult ma ei ole, tähendab loomad, kes elavad minu juures või tuttavalt loomad või olukord, kus arsti ei ole ja vaja midagi kiiresti teha. Ma võib-olla tõesti tulen sellele, kui tulen. Mis selle loomaga on lahti, mida tuleks ette võtta, kuid ainult siis, kui ma olen täiesti veendunud või kui lihtsalt midagi kaotada enam pole. Vaat sellistes olukordades ma võin. Ma võin tõesti mingisugune nõu anda või midagi ette võtta. Arst ma ei ole. Ja see on väga tähtis minu meelest et inimesed, kellel võib-olla on tõesti kokkupuuteid olnud meditsiini, veterinaaria, aga kellel on õnnestunud Reisides või, või kuskil maakolkas, kus no tõepoolest tuleb midagi kiiresti ette võtta. Inimene teeb tõepoolest midagi, inimene võib-olla on väga erudeeritud, kuid ta ei ole arstikoolituse saanud. See inimene ei tohi, ei tohi oma ambitsioonidele voli anda, ei tohi lubada ennast arstiks pidada. Südametunnistus on täiesti puhas. Minu meelest see on suur küsimus, see on tõesti väga tähtis küsimus. Eriti tähtsaks, minu meelest muutub see küsimus järgmises sajandis. Kindlasti asjalood arenevad jõudsalt selles suunas. Humaansus elukutse, arsti kõrvale tuleb justkui tema kolleeg kes peaks rohkem kuuluma sageli äriklassi teiste mängureeglite maailmaga, ometi tuleb esimesse siis jah, paraku vahel on tagajärjed väga tõsised. Aga nüüd see võis olla teie lähedaste tuttavate jaoks suur üllatus kursusekaaslaste jaoks, kes teid teadsid, kui paljulubavat juba kõrgkooli ajal tulevast entomoloogi, ühtede kile diivaliste uurijad ka. Et äkki Te kukkusite veto. Meeskonda kukkusin küll. Kohe Solpisti kukkusin. Ja, ja ega see kukkumine valutu kui tõtt-öelda, sest ausõna, minu minus ühindi armastus võlusid lausa lapsepõlvest saati putukatele putukaid. Ma vaatasin üks esimesi mälestusi minu elus on üks suur suur. Hila Porbulane hingikas ost, läikiv ja väga ilus nõmme ma seda nägin. See oli võimalik, siis oli minu neljas sünnipäev. Ja aeg sobib augustikuus. Need suured mardikad ronivad niiviisi rohu sees ja lendavad ka. Ma mäletan kõike, mida isa mulle selles mardikas rääkis. Ja see oli ilmselt tõepoolest neljas sünnipäev. Ma hirmsasti armastan neid putukaid ja eluaeg tundsin tohutu suurt huvi nende vastu, nad on tõepoolest fantastiliselt põnevad ja nende mitmekesisus, mis ma räägin, teie olete juga. Ühtegi bioloogia, paks öelda, kahed, mitte lõpuni käinud, bioloog, aga noh propaganda poole peal ja. Putukate putukate joonistamine, nende kollektsioneerimine, nende uurimine käis kuidagi väga ladusalt mul eluaeg. Juhuslikult no ma ei tea, kas on juhus, lihtsalt hobide kokkulangemine nii-öelda viis mind kokku kadunud Windowsiga. Tamm Tammeilmsel seal ülemise Tammeali peal, ta oli minut, püüdsin seal mardi kütma, ei pea, need olid noh, kuskil 12 13 aastat olnud. Noh ja siis hakkasime rääkima Mardikatest ja putukatest ja ja seal mingi niiviisi tuttavaks kahjuks ei kohtunud, mõtleme ka sageli, kuid ta õpetas mulle üht-teist putukat pareerimisest. Mis ta putukatest, Monteeris, kuidas sipelgat toovad mingisugust putukat või juba tema tükid lausa pessa ja ja nii edasi. Ja andis andis nõu, kuidas neid joonistada? Jajah. Kahjuks kahjuks mul on niisugused omadused organismi omadused nagu leeri mis ei luba mul kuigivõrd tõsiselt töötada maismaa, putukate uurimispaikades nii-öelda peale ülikooli ma läksin kohe loomaaeda. Vahetult juba viiendal kursusel menetluspraktikale läksin ma loomaaeda, seal ma sain töötada putukatega enda jaoks oma tervise jaoks täiesti vastuvõetav, sest nagu ma arvasin tingimustes lasen uurida seal troopilisi tarakane. Muidugi ma sain seal herilasi mesilasi kasvatada. Karealistern rahu tema hingele, fantastiline mees, ta lubas mulle praktiliselt kõiki sealt. Ja loomulikult ma vaatasin, et need herilased, kedagi seal kaks ei nõelaks näiteks koerlased, kollased on väga tundlikud herilasemürgi suhtes. Allergikud kolleegid nii-öelda, kuid siis arenesid need lood niikaugele, et ma loomaaiast pidin, vähemalt kui põhitöökohast pidin loobuma. Ja mida ma siis kõiki ei teinud, ma uurisin isegi tol ajal Doktor Heino tiidiga paar-kolm kuud võib-olla tuli see lepingu alusel või kuidas, aga me pidime neid uurima. Eks ma siis mõõtsin vererõhku ja midagi veel niisugust biorütmi seal uurisime fantastilisi asju tehtud, aga loomulikult see ei ole ju. Miloogna doktori Jannus, suurepärased arstid, kellele ma olen eluaeg väga tänulik, et nad esiteks mind tegid korda talle ja teiseks andsid väga heana Teil ei ole, ütlesid nad veeloomade peale allergiat, ega mitte mingit allergia, jälg võib-olla v loomadega midagi teha. Siis ma sattusingi lääne Läänemere kalamajandusteaduses. Uurimisinstituudi Tallinna osakondade õhk, kuidas instituudi nimi tol ajal kõlas ja seal ma nüüd olen? 20 aastat see on siis nüüd Eesti mereinstituut. Te olite korra minu saates raadiomängus, keskkond ja mina, ja te rääkisite gala parasiitidest oma eriala pealt. Ja pärast seda ütles üks minu tuttav, et ta kuulis ja et oli lausa lummatud, et kuidas parasi ta ei ole suur, aga kuidas on tema niisugune ajalooline kogemus elada, olla vahetada neid keskkondi või peremehi? Ja kui nutikas ta on ja üks väärt parasiit ei lähe kunagi haige kala naabriks või, või tema peale tema sisse, tema tahab ikka tervet organismi ja lõpuks juhtuga kalaga midagi ja siis ta lahkus sealt ja areneb edasi ja võib ka inimese organismist läbi käia ja ja mitmedki parasiidid ideega inimesele paha ja see näitab loodusest siukest huvitavat kooslust, et meie kõigi jaoks peab ruumi olema ja siin ei ole vaja hirmul suuri silmi tekkida ja ta ütles, et tal oli pärast seda kuulates niisugune tunne, et elus on igasuguseid raskusi, aga küll vist oleks tore olla just see kala parasid, millest. Aleksei Turovski räägib, ma olen kuulnud heade lektorite kohta mitmesuguseid hinnanguid, aga minu arvates see oli üks vägevamaid. Masena. Ja võib-olla on see küllalt teaduse peenosa, see kalade parasiitide asi, aga kui te olete nüüd kutsutud esineja ja teie ettekandeid tellitakse rahvusvahelistele nõupidamistele ja mitte ühekaupa, vaid ka kahekaupa ja ja ma kuulsin, et nüüd on teil värskelt kolm kas valmis saanud üks teel ja teine läheb ja kolmas saab ka valmis. Nii et te olete siin Läänemere basseinis oma eriala peal, tuntud mees, kutsutud mees. Nii et saate hakkama ka uues keskkonnas hästi. Et. Mul tõesti oleks patt kurta aga nii oli minuga eluaeg ja noh, patt oleks kurta mikspärast meie ajal, kui väga palju inimesi on elementaarselt töötud minu töötel noh, nii-öelda pooleteise kohaga ja. Asju küll tõlkinud raamatuid, küll kirjutanud artikleid ja mis tegi, on ega räägime raadiost vahelist juttu ja veidi raadiost räägin loomadest jutt ja siis Rein proosuga Georg aheliga, vahest räägime ja näitame televiisor, neid loomi ja kõik need tööd ja toimingud on minu jaoks praktilised erialased. Ma väga hindan seda võimalust ja ma pean ütlema, et ega ma nõukogude ajal üldiselt noh, võib öelda teisiti ei elanud väga lihtsal põhjusel, ma olen väga tugevasti, seal on lihtsalt niisugune omadus, nood nagu inimesel on ütlemisel, kellel krussis juuksed, kellel punakad, vuntsid. Too kaunis kera elab ja pöörleb minu ees ja ma saan sellega tegeleda, see on õnne jaoks vähemalt minu puhul üks tähtsamaid momente. Jumal tänatud, lastega on ka kõik enam-vähem korras terves. No mida veel? Et see kõik toob suhteliselt vähe sisse rahaliselt? Muidugi, see on raske, kuid võlguma ei ole kellegile ja see ka ei ole. Kui ma küsisin teie käest, et oma ajast nii palju pühendate just laste suunas, need saatesarjad raadios ja televisioonis on ju väga tänuväärne töö, neid ei vaata mitte ainult lapsed, vaatavad ka suured inimesed ja saavad alles küpses eas paljudest asjadest teada, mida nad varem ei teadnud. Siis ma küsisin, et mis põhjusel see nii tugevalt sinnapoole kisub ja vaatasite mulle otsa nagu teil kombeks on alati rõõmsate silmadega ja ütlesite väga lühidalt. Lapsed ju küsivad. Tead ma jah, ma ütlen, et see on, see on aus vastus ja tõepoolest see on peamine. Miks ma tegelen küll tundile, küll loengutega, küll ekskursioonidega. Ja sääraste asjadega, lapsed küsivad, lapsed on vahetud olendid. Kui ta tunneb huvi, siis ei ole temast ühtegi rakku tema kehas tema kehakesest, mis seda huvi ei tunneks. Kui lapson, õnne tuktol, õnnetu, kui ta on õnnelik, ta on üleni õnnelik ja kui tal on huvitav siis ka tema kõrvad lähevad püsti niiviisi suurest huvist. Ja kui selline selline. Jumala loomake esitab sulle küsimuse. Sa pead vastama. Kui sa oled aus inimene, ütled, ei tea, ütled, ei oska vastata, eks ole. No aga siis vähemalt andnud lapsele mingisugune selgitus, miks ei oska või muidu ta küsib, miks sa midagi ei õppinud, kui sa väike olid? Ja see on täis väga tänuväärne osa, millest me praegu rääkisime teisiti, lihtsalt. Ja seda ei saa mitte tähele panemata jätta ja, ja, ja ka üle hinnata raske. Teie, kes te tegelete märkidega ja nende mõistatamisega ei ole enda jaoks palju märke juba reastanud ja seosed leidnud. Olete selles mõttes palju rikkam kui teie kaaskodanikud, kellel ei ole olnud nii sügavale minna? Akadee jaoks on mul veel paberil üks märksõna, mille ma olen nii kirjutanud. Soo. Antoloogia. Jah, jaa, muidugi, muidugi loomulikult. Müüd on mütoloogilise teadvuse jaoks õige lugu, tõeline lugu. Müüt ja muinasjutt on geneetiliselt seotud loomulikult asjad, väga erinevad vaated diametraalselt erinevad populaarselt erinevad asjad. Muinasjutud on, noh, kas see on tõepoolest üks madal müüti? Madal mütoloogia mingisugusel tasemel käivad rahvajutud või sagedamini, need on eelmise mütoloogilise süsteemi müto ideoloogilise süsteemi eelmiste heitekujud dist süsteemi killud, mida rahvas lihtsalt ei taha välja visata, ei taha lubada endale üles sulatada ja kaduda, mida hoitakse alles ja mida seotakse nüüdsed mütoloogiat ilma mütoloogiat, et aga inimesi ei ela, 20. sajand tõestas seda fašismi, kommunismi kui ka kõikide teiste oma ühiskondade tasemel ja näol. Ja nüüd seob maailma loodust inimesega. Läbinisti jällegi sulatab ühte jumalad, loomad ja inimesed selles samas kerakujulises maailmas mis pöörleb, ja see, mis oli all põrgus, kindla peale läheb üles paradiisi, Jasiisi järjekindlalt läheb taas kõrgus, aga see on võib-olla uus uus keelt nii-öelda uus uus olek oli selles keras. Inimeste jumalate ja loomade omavahelised suhted on suurepäraselt soo, murdsete soomurdsete tegelaste kujul nende omaduste lugudega, mis nendega juhtuvad mütoloogiat kirjeldatud soo suhu mütoloogia nii-öelda on mulle alati olnud. Kuidagi hinge stresside leevendajaks, esiteks ja teiseks aitab see tõsiselt, aitab jällegi aru saada. Juba päris globaalsetest asjadest aru saada ökoloogilistest asjadest, kui me võtame ökoloogiat, kuid tõepoolest õpetus oma kodust, mis asi on kodu? See on koht, kus elame meie ja kõik meie omad pluss selle koha seinad, õhk, vesi, ühesõnaga kodu, mis ma siin seletan. Ja ökoloogia tegeleb koduga järelikult ökoloogia jaoks inimene ja inimese kultuuri. Aga noh, kus veel kultuur paremini selgemini. Viimistletult nagu esile toodud, kui mitte mütoloogias. Kultuurid kõik need asjad, kõik need asjad saavad selgemaks, kui sa oskad müüte lugeda, nautida. Ma tunnistasin teile ausalt, et niivõrd mitmekihilise mehe puhul mina ei oska saate lõpus ise kokkuvõtteid teha, aga te ütlesite, et ärge muretsege, ma aitan. Ja nüüd on see koht. Kihiline mõtte seadma, et ma, ma saan aru Ma ma tõepoolest tegelen väga kindla objektiga, bject on loomne elu. Näiteks noh, mul oli suurepärane õpetaja, üks minu lemmikutest õpetajatest Tartu Ülikoolis professor Viktor Masing. Ja mul on siiamaani kohutavalt kahju ja piinliga, et ma botaanikat ja see oli lemmik vitro masinale levi teadus, eks ole, botaanika niivõrd võhikule Me saaksime jutu lõpetada selleks ma olen tõepoolest ainsat võimalust tunnistada ausalt, et noh, meil on ju dialoog, see, mis praegu siin toimus, eks ole. Kombel täitvat, vaata kui juttu on Aleksei Turovski ist vaatsi, Iisa kalle sisuline. Aga tõepoolest, te olete bioloog, mina olen bioloog. Ja me rääkisime ikka peamised, ma usun minu objektist. Ja kui sa räägid tõesti asjast objektist, räägid ja räägid armastuse ja huviga need kaks asja teineteisest praktiliselt ei ela siis dialoog on põhimõtteliselt lõputu asi. Me võime ainult katkestada, mida Tenadest heid andsite mulle ma tunnistan, väga meeldivad võimalust minu lemmikutest asjadest rääkida. Ma olen nõus ja ma arvan, et mitte ainult mina, need, kes tahavad teid oma seltsi kõnelema teemat ilmestama, täpsustama, selgemaks tegema teistele, on palju, niiet et ega teil seda muret ei ole, et et dialoog katki jääks, kui ta ühes kohas jääb ajutiselt katki, siis ta jätkub teises ja täpselt nii seda jätkuvad rida pikaks pikaks ajaks modeile hetkelise lahkumise puhul soovingi suurtena.