Joonise nimi ei ole tuntud mitte ainult leedumaal vaid teda tuntakse kogu nõukogude liidus kui suurepärast maalikunstniku ja heliloojat. Igal suvel korraldatakse ka temanimelisi muusika, nädalaid ja konkursse. Leedus. Tahangi nüüd teile tutvustada ühte selle konkursi laureaati, pianisti Alexandra Josette näite. Eesmaad. Ivot sul joonise nimeline konkurss avas mulle tee kontsertlavale. Olen esinenud mitte ainult balti liiduvabariikides, vaid ka kogu nõukogude liidus. 10 aastat. See on väga pikk aeg. See on kunstniku küpsemise ja eneseleidmise aeg. See on oma talendi arendamise aeglane. Sest ükski kunstnik ei ole kunstnik omaette vaid ta peab jagama oma muresid ja rõõme, oma tõekspidamisi ka teistega. See on aktiivse kontserttegevuse aeg. Aga kuidas see juhtus, et nüüd elate siin? Kuidas siis oli see algus, kuidas te saite pianistiks? Akadeemia algusest mäletan ma hästi muusika juurde tõi mind onu, mitte professionaal, muusis oli nelja aastane. Ta kontrollis kuulmist ja leidis, et mul on eeldusi saada professionaalseks muusikuks. Panime. Kahe aasta jooksul õppisin klaverit mängima ja muusikakooli astumiseks valmistasin ette soolokontserdikava, mis koosnes kuueaastase lapse jaoks küllaltki rasketest paladest. Järgnesid muusikule nii vajalikud õpinguaastat, 11 aastat muusikakeskkooli, viis aastat konservatooriumi Moskvas ja kaks aastat aspirantuuri. Kui sinna juurde arvata need kaks aastat lapsepõlves, siis tuleb kokku üks kena juubeliarv 20 aastat. Ja see on selle elukutse juures peaaegu loomulik. Kuid igaühest ei saa ka nende pikkade aastate järel mitte kunstnikku. Kes olite professorid Moskvas ja mida nad andsid teile kaasa? Nad aitasid mul leida iseennast, õpetasid mind iseseisvalt töötama. Tavaliselt üliõpilased ei oska alguses iseseisvalt töötada, sest alati on nende kõrval olnud autoriteetne pedagoog, kes on aidanud probleeme lahendada ja isegi otsustada tema eest. Konservatooriumis tuli seda teha endal. Kogu selle näiliselt kerge mängu graatsia ilu taga peitub raske, pikki tunde kestev töö. Paljude taevas harjutate ja milline näeks välja teie üks tavaline tööpäev? Üks pianist on öelnud, ei harjuta, üks päev märkad, ise ei harjuta, kaks päeva. Märkavad, sõbrad ei harjuta. Kolm päeva märkab publik. Kui palju ma harjutan, seda on raske täpselt öelda. Kuid miinimum neli-viis tundi päevas on hädavajalik, saatsin midagi tegema, et olla hea interpreet. Ja kas publik aitab teid või paneb ta närveerima ja kui närveerima, siis on see hea närv, mis peab esinemisel tulema või halb. Publik on väga erinev. Ma armastan mängida publikule ja publik innustab mind. Kuid armastan mängida publikule, kes on häälestatud samale lainele, mis minagi ja mulle ei meeldi mängida lihtsalt niisama mingil koosviibimisel või lihtsalt sõpradele. Armastan mängida kontsertlaval naastu puhul ikka tihtipeale seal ja ma tean, et publik istub saalis. Minust eraldatud ja seeniansi innustab. Kui viibida kontserdil, siis alguses on kahistamist sahistamist, keegi köhatab, keegi krõbistab kavalehega või kommipaberiga. Kuid korraga tekib saalis vaikus. Tunned, kuidas kõik inimesed hingavad ühes rütmis. Ja kõige väiksemgi krõbin häirib, on vaikus. Ja saalis kõlab muusika. Mis te arvate, millest see tuleb? Ma arvan, et see sõltub publikust ja esinejast. See on vastastikune protsess. Jesleda jutt kui esineja on andekas, kes tahab rikastada publikut, kes oma muusika kaudu tahab rääkida ilusast ülevast öisest ja annab selle suure sisemise põlemisega publiga. Ja kui publik on häälestatud selle vastuvõtmiseks ja et see oleks ideaalne moment. Kuid ideaalseid momente esineb väga harva. Siin tekib kohe ette valmistatud küsimus, kuidas on ette valmistatud publik, kuidas interpreet langevad kokku kõik komponendid, meisterlikkus, andekus, oma programmi täielik valdamine. Ja kui publik on heatahtlik ja professionaalne ka siis võib tekkida ideaalne moment. Kuid niisuguseid ideaalseid momente ei tasuks oodata. Intuitiivne aga tekib ka niisuguseid momente, kus äkki ette valmistamata publik võttis intuitiivselt ja heasoovlikult vastu interpreedi muutub korraga muusikaalseks. Ja see on interpreidile õnnehetk. Järelikult tekib nähtamatu side publiku interpreedi vahel. See side kandub südamest südamesse ja tekib tunne ühest suurest tervikust. Ja sellise hetke jaoks tasub tööd teha. See on ainukene otsene tasu interpreidile, sest kunstirahaga ei saa muuta. Muusikas nagu üldse kunstis on väga raske täpselt väljendada, kuidas tekib kunstiline kujund. Ühel võib tekkida see kauaaegse analüüsi mõjul. Teisel tekib spontaanselt intuitiivselt. Aga teil? Kas teil tuleb kaua otsida, enne kui leiate, et heliteosele sobiva väljendusviisi ja vormi? Ja kuidas teie selle leiate? KK võsprimas bioso muusikateos peab minema läbi seesmise tunnetuse indiviidi, see oleneb vanusest. Kui esimest korda tutvud mingi muusikateosega, siis võtad teda vastuintuitiivselt spontaanselt. Aastate möödudes hakkad seda üha rohkem analüüsima. Juba tekitas kogemus ja mõtteküpsus. Teosega juba sisenesid kuulmisega, kujutad ette, kuidas ta peaks kõlama hakkab tema kallal töötama ja tunnede toda eemaldud sinust ja isegi kaotad niidi tõest tekib lõhe sinu ja muusikateose vahel. Kui. On ka teoseid, mis nagu iseenesest hakkavad sõrmede all helisema kunstilised kujundid tekivad kergelt. No ma ausalt, vaid need on küll õnnelikud hetked. Kuid mitte nii kallid, kui need, mis tekivad läbi raskuste ennast ületades päevast päeva, lõputa senikaua, kuni interpreedi sõna kuulab. Viimne kui üks lihast sõrm tuleb valada higi, kulutada järve ja vaevata pead. Ja just nimelt vaevata pead, sest ainult sõrmede vääletusest ei piisa, kui tahad emotsionaalselt mõjutada kuulajat. Aga tee endale akumuleeriti seda energiat, mida te peate pärast välja kiirgama. Toosnedžitaalsemioloogia hiiglawnas lused, ükski hea muusik ei tohi olla harimatu kõrgust, ta peab kuulama mitmekülgset muusikat. Votsest head muusikat, on kirjutatud väga palju niiski predvideemia imet pista. Häid raamatuid on palju. Sellest kõigest tuleb jäädvustada omale parimast tõlga Brigrasnak ning Sto attude Dozovits otsinguga Moosnar seadlessiga. Kas teile meeldib mängida teoseid esiettekandes? Tradides kaunini Ženjat mulle väga meeldib mängida uusi teoseid. Me käisime Leedus, olen töötanud paljude heliloojatega loonud muusikateoste loomise juures. Me arvatakse, et esitades uusi muusikateoseid, ei ole nii suurt vastutust, kuna kuulajaskond ei tea. Teos ei ole esitamise traditsiooni kuid tegelikult on vastupidi, tuleb mängida nii veenvalt, et teos jääks publikule meelde parimal kujul. Aga kas teil on tulnud ka niisugust asja, et lähete klaveri taha ja korraga ei ole enam midagi meeles ja nooti ei ole ja ära minna ka ei saa. Inimene pole masin ja isegi suurustel võib esineda juhuseid, aga minul oli samuti, mängisin vabas looduses joonisele pühendatud pidustuste ajal. Pidin mängima fugat, äkki puhus tugev tuul, juuksed varjasid mu silmi. Tol momendil ma just jälgisin klaviatuuri. Harjumatus mängida vabas õhus lindude laul, juuksed silmade ees oli asjaolud, mis mind häirisid. Ja äkki ma tundsin, et vasaku käe sõrm vajutab hoopis valele klahvile. Ei kuule sõna. Hakkasin improviseerima ja sellisel hetkel peab ennast kätte võtma. Ja mitte pead kaotamas. Tahtejõu ja seesmise kuulmise abil peab alati sellisest situatsioonist väärikalt välja tulema. Võidžissöörisciduathy tõstoime, minu käes on üks raamat Artur Rubin Stein koos Artur Rubinsteni autogrammiga. Kuskohalt on see täht. Prantsusmaal 10 kuud mida see andis teile kui interpreidile kui pedagoogile ja kui. Tuntud inimestega metoodika samuti tutvusin ka prantsuse klaverikooliga tema e pärasustega õpetamise metoodikaga maitsetega. Seda kõike ma analüüsin siiamaani. Jah, tõesti, need 10 kuud kindlasti kuluvad ära nii pedagoogilises töös kui ka paljude asjade mõistmisel. Te olete ka õppejõud Tallinna konservatooriumis. Mida te hindate üldse üliõpilase juures? Millised peavad olema tema omadused? Nii õpingutes kui ka? Iga pedagoog unistab võimekas, üliõpilasvõlitud, isegi andekas, tüdinenud kahjuks võib juhtuda, et kogu pedagoogitöö vältel sellist üliõpilast ei tulegi. Nii et siin võib rääkida keskmisest üliõpilasest keskmiste omadustega. Kuid keskmised omadused, see polegi nii halb. Neid tuleb ainult arendada ja võib arendada väga tugevateks omadusteks, vannitada googe, kuid see peab toimuma vastastikusel mõistmisel ja suurel koeral soovil üliõpilase proovides. Muusika. Lübja. Itrudeldubja. Panas teie asju, mis on kõige tähtsam pedagoogile. Mina arvan, et iga õpetaja tahab, et tema üliõpilane oleks edukas. Muidugi, palju sõltub üliõpilasest, kas ta tahab tungida oma erialasse, armastada seda aru, saada selle raskustest tule rammusat ja samuti ka tunda selle erialarõõme. Ta märkhjastavanda Psühholoogistkonnastru tihti mõeldakse, et on olemas andekaid üliõpilasi, kes ei taha töötada. Mulle näib, et oskus töötada on samuti üks andekuse osadest. Kõik oleneb psühholoogilisest ettevalmistusest. Arvates, et esinemiskunst antakse kergelt või tuleb kergelt nagu taevamanna siis pole see õige arvamus. Üliõpilased, psühholoogiat tuleb ette valmistada selliselt. Usun ennast praegu, et mida andekam ta on, seda rohkem on vaja tal tööd teha, muidu pols robotid. Kui teil oleksid lapsed. Kas teie oleksite oma laste esimene klaveriõpetaja? Muusikud ei taha ise õpetada oma lapsi. Arvan, et ma tahaksin väga õpetada oma last sest tean, kuidas see muusikuks saamise tee, kulged. Ja mäletan kõiki astmeid. Sellel olid mitte ainult võtta tõusud, vaid ka langused ja takistused. Talle nende ületamist tuleb jälle mööda astmeid tõusta ja see tõus peab toimuma elu lõpuni. See tähendab senikaua, kuni mal hakkan muusikat kuulmast. Nii et mulle tundub, kui minu lapsel oleksid kasvõi samasugused omadused kui minul. Siis ma tahaksin jagada temaga kõike, seda, mida ma ise olen kogenud ja õpetada teda mitte ainult armastama muusikat, paika, seda teistele edasi andma.