Siin me oleme saates tõesti, nüüd on hea meel tervitada kirjanik Peters autoritele. Peeter, tere, tere. No see lugu, mis kõlas Parkse lugu, oli ka tegelikult sinu valitud, et ju seal ka mingi põhjus seal lapsepõlve lugu, jah. See on sellest ajast, kui vennal oli alguses lindimakk Ostraneli ja millalgi vahetas ta selle välja kassettmaki Tom vastu. Noh, mis minu meelest oli natukene niisugune kahtlane äri. Vahel ta vist seal midagi ei saanutest, lindimakk on niisugune hea, tõhus nagu traktor, töötab iga kellaajal ja iga ilmaga. Aga see kassett võib, võib jupsima, eriti vene kassettmakk. Ja minul muidugi lend on viis aastat vanem, minul muidugi midagi taolist ei olnud ja mina kuulasin seda muusikat kõrvaltoas läbi seina, kõike, mida siis mängid. Vot seesama spaaks oli üks asi, mis siis seal kassett nokki peal mängis. Ja hiljem kui Andrest need asjad võib-olla ära töötasid, siis selle kasseti. Ma sain endale Mac ei saanud, ma arvan, et makk oli siis juba ära väsinud. Ja see kassett mängis mul veel mitukümmend aastat kasutanud kimono youssest, on see plaat, eks ole? Ja noh, eks sealt riburada pidi tulid ka teised spaksid järele ja, ja mingi plaatidega nihverdamine ja plaatide tagaajamine ja nende kaasas tassimine ja selliste kooli ja kultuurimajja diskorde tegemine ütleme seda Vistanen piiginov, diskol mängima naljalt ei pane või keegi, tantsi nii kiire rütmi järele. Aga jah, see on selline lapsepõlve muusika, mis siiamaani nagu mängib hästi. Räägitakse ju, et et me jääme kinni nagu oma lapse rock n rolli. Ja jääme küll, see on veider jah, et tüdrukuid Me võime vahetada ja, ja kui me need eelmised tüdrukuid näeme, siis kindlasti see puudutab, aga. Me ei kanna neid niimoodi kaaslase taskus nagu muusikat, mida me kuulasime 15 aastasel seal, veider. Aga kei, need noorematega on siis suhtlemist ja võtad noorema naise, kas teil seal muusikamaitse siis muusikamaitse pärast, siis võib tekkida ka tülisid. Et sa kuulate, noh, mingit nihukest vanakraami. Pigem see on kuidagi nagu täiendav või sina leiad uut muusikat ja, ja naine leiab uut muusikat ja koos saab ka midagi leida. Noh, naine, kes mul praegu on, on veerandi võrra venelane ja kuigi minu meelest vene keelt oskan mina isegi rohkem kui tema ees koos oleme palju kuulanud vene muusikat, mida täna ka tuleb natukene. Ja need asjad nagu arenevad, arenevad edasi. Aga uue muusika koha pealt sul siis kõrvad täiesti lukus ei ole, oled ikka niimoodi uut muusikat ka avastanud või, või ka see vene muusika, mida te koos naisega kuulata on selline vanem. Nii ja naa, noh, eks see uus muusika kipub vastu, pead taguma siin ja seal ja siis tekib natuke tõrge või sa paned ühe kõrva kinni. Aga tahes-tahtmata ikka need asjad läbi tulevad. Seda on ka niivõrd palju, et sa pead mingi filtri endale tegema, kui sa tahad mingeid muid asju ka ajada. Aga loomulikult jah, sealt uuest minu uus on nüüd juba võib-olla 15 vana. Mul läheb aega nagu uue omaksvõtmisega. Kui suur melomaan selles mõttes oli, et me rääkisime siin lintmakist kassettmakist, aga mingite muusikasõbrad jõu on nüüd viimase paarikümne või isegi rohkem aasta jooksul pidanud ostma mingisuguseid CD-plaadid laserplaadid, eks ole, siis isegi see on juba eilne päev ja seegi on vist eilne plaan midagi muud osta, et kas, kas need kandjad on ka sinu jaoks nagu oluliselt unts oli juttu veel siin mingi aeg tagasi mängisid kassetti. Nojah, vaata Meie maja all, noh ilmselt selles majas tuleb ka täna jutuse vaeste kirjanike maja toidutänavale ja selle all on raamatukogu, kapsad ja seal kuulatakse ainult vinüülplaate ja selles on oma võlu, eks nad pisut krõbisevad ja krõmpsuvad. Aga noh, see heli on, see analoogheli on teistsugune kuidagi. Ma ei, ma ei tea või eriti kui siidi tulid, siis need tundusid steriilsed. Ma arvan, et suuresti on see müüt, ka see on nagu meie välja mõeldud. Ja loomulikult me õppisime neid kuulama ja minu vinüülihunnik on kuskil maal haisuruumis, nagu lapsed seda kutsuvad ja väga paksu tolmu all, aga pole võimatu, et ühel päeval kisun selle sealt välja ja kuulame vinüüli kõik uuesti läbi, et et siin on nagu mitmeid aspekte, et kumbki pole paha. Lainol Chancy, mõni Ki Winu vinüüli, Wen fänn võib-olla praegu teritas kõrvu, et ahaa, Peetril on kuskil seal haisuruumis. Uisurõõm ruum kõlab juba nii lahedalt, et äkki sa veeta räägid, mis asi sa haisu humaanne? Haarde mingisugune ikkagi paik, et sealt saab järsku tulla järsku võtmast tõesti, vinüüli do teevad tagasitulemist ja mõndagi võiksid võtta küll, jah, see oleks, see oleks huvitav seal vana tiib mööblit ja noh, tegelikult valdavalt siukseid tuntud asju, aga noh, näiteks ka ütleme Singars, monoman ahmis ma ka panin siia kirja, mida, noh, ilmselt väga vähe teatakse veel sellist noh, aga bella muusikat, mitmesuguseid asju ja ka tuntud asju, aga aisu ruum on ta sellepärast, et seal vanaema hoidis vanu asju. Ja minu lapsed, kui nad väiksed olid, ristisid selle haisuruumiks tegelikult seal on igati korrektne siukene ruumikene garaaži kõrval, aga aga nimi oli hea ja, ja käibele ta läks. Hais, ruum või siis aardekamber, mis iganes igal kuulan praegu siis selle vene muusika ka ära, et kuulaja teaks millest me siis räägime. Pullover Franso sky. Siin me oleme tänases võõrustame Peeter Sautorit kirjameest ja eluveest võib-olla ka vähemasti kui lugeda, lugeda raamatut peale, kus elu eest pääseda lihtsalt ei saa kuhugi. Nii ta on, aga Mart bernes musid laulis meile siis, eks ole, et, et see laulan sulle kuidagi hinge läinud. Jah, see tuli raadiost tihtipeale, kui ma olin koolipoiss ja see tundus kuidagi sürr või punk või see on niisugune Odessa, juudi linnaosa, Moldova panka. Selles ma siis midagi ei teadnud, aga noh, seal on kosmotinberjotkitaaroidi kolosson jutt. Ma ei oskagi öelda, miks, miks see nii absurdne tundus. Nagu varju proživaid Eszonov seadiossa hoitšnbelikaalse tundus nagu, et noh, et ma kogu elust ei räägi. Aga elu on ja hiigelsuur. Ja minu meelest see oli mingit pidi nagu irvitab mingid nõukogudemärgi kohta, mida tegelikult ilmselt ei olnud seal sellisest toredast vene filmist pärit vist kaks sõdurit ja ma ei ole seda filmi näinud. Aga meie võtsime neid vene asju kuidagi nagu nihkes. Ja nüüd ma hiljuti olen kuidagi neid vanu asju YouTube'ist ja netist nagu uuesti üles otsinud sattunud lugema mingeid kirjanduslikke tekste. Mihkel Kaevats kinkis raamatu, mille tõlkis tema vanaisa Olev Jõgi. Ja seal on Odessa lood, jumal, ma ei suuda praegu öelda seda autorit, aga kohe varsti ütlen, et mul on viimased paar nädalat lugenud seda raamatut niimoodi lehekülghaaval paragrahv haaval vannis. Ja see on tohutult mõnus lugemine, see räägib, ütleme, need on kodusõja-aastad 1900 kahekümnendad, kui on niisugune suur kaos Venemaal. Ja selline totrus ja absurd ümberringi, noh ütleme, meil oli absurditunne nõukogude ajal siin Eestis aga see võis olla tohutult suurem peal, siis ütleme, kodusõja aastatel Venemaal paabel või järsku ei saagi saunade ja aitäh, et sa ütled natuke tark. Aga kas selle tervesse vene värke sa oskad jõle hästi vene keelt, ütleme kohe ära ei oska, hästi, aga, aga noh, mingil määral, et see vene värk sul sind tänasel päeval ka huvitab, mis seal, mis seal tehakse või, või näiteks kasvõi, mis need Eesti nagu vene teevad lugu, et seal ütleme, kunstmuusika on, need on alati olnud tohutult kiftid ja kõik, mis puudutab poliitikud, riigivõimu, son, häving, kohutav, õudne, see on kogu aeg nii olnud. Ja see on seal praegu ka niimoodi. Ega need asjad suurel Venemaal ei mootorit? Jaa, aga ütleme, noh, see praegu meie, meie venelaste nagu asi, et kuidas, kuidas sina näed, et on sul kamraade või, või seltsi mehi, et terve hulk jah, et see, meie asi ei ole sugugi niukene, ühtne homogeenne asi, seal sees on väga palju asju Igor poolt juhiga kunagi rääkisime ja ja rääkisin kuidagi nagu eestivene šotist Eestis ja ta ütles, et Peterit ära tunne, muretad, palju keerulisem on sott venelaste endi vahel, et seal on väga erinevaid gruppe, need kes vaatavad lääne poole, need kes on, ütleme, vanemad inimesed, kuidagi Vene patrioodid, seal on noored ärimehed, noored intelligendid noored muusikainimesed ja need ei pruugi omavahel üldse eriti hästi kõik läbi saada või üldse tahta 11 tunda. Et nende jaoks on see, ütleme Eesti mingi eesti poliitika kuskil taustal kuskil kaugel, kui keegi neid väga surgib ja tuleb provotseerima, noh võib-olla on siis nad korraks ärkad. Aga nende elu on noh, ma saan sellest kuskilt aru, et selja taga on suur vene kultuur, suur Venemaa, miks peaks mingi Eesti vastu huvi tundma või noh, kui ma läheksin Saaremaale, oleksin eluaeg seal võõras, ma ei õpiks iialgi rääkima kohalikku murrakut. Mind ei võetaks omaks oleksin alati seal keegi väljast tulnud või ja oleks veider ka kuma pressiks nagu omaks saama. Et need, need asjad on keerulised ja, ja ei lähe ilmselt meil kiiresti kergesti kuidagi jõuga ei saa seda integreerumist teha, ükskõik, palju euroraha sinna taha panna. Aga noh, annaks jumal, et seal väga kõva paugutamist ei tule eest. Ma ehk ei tule ka võib-olla just sellepärast, millele viitas, et et see vene märk Eestis ei ole üldse ühtne, noh näiteks mul on ja kamraad sõjaväest, kes on Kiviõlist ja Kohtla-Järvelt ja maalikunstnik ja me räägime temaga siiamaani vene keeles, kuigi ta on eluaeg siin elanud ja elab Tallinnas juba aastaid. Ja ma saan aru, et tal ei ole mingit põhjust ega vajadust eesti keelt ära õppida. Noh, on ka olnud eestlasi, kes on elanud aastakümneid New Yorgis ja inglise keelt oskamata sest nende juured on Eestis. Eesti kultuur on neile omane, suhtlevad ainult eestlastega, elasin Liverpoolis, hiinalinnaosa serval, seal oli hulk hiinlasi, kes rääkisid ainult hiina keeles ei mingit inglise keelt, kuigi nad olid elanud seal. Ma ei tea, kui kaua ma käisin toitši tunnis, kus oli täitsa õpetaja, selline kaheksakümneaastane vanamutt ja tema rääkis ainult hiina keelt, kogu õpetus kasiino keeles, aga noh, see ei olnud eriti probleemiks, sest ta näitas ette ja, ja neid harjutusi sai sa ikka teha, et et kultuuride segunemine toimub, aga ka samas ei pruugi toimuda jõuga, seda kuidagi suruda ei saa. Palju räägitakse ka sellest, et varem või hiljem Eesti peab kuidagi siis mõeldakse ilmselt nagu riiki ja noh, sealt kohapealt peab kuidagi kruvide lahti keerama ja immigratsiooni ka hakkab tulema meil siia ja loodan. See on nagu häving, vaadake Saksamaad, vaadake sinna, kus, kus seda on tehtud. Prantsusmaal on suured hambad, nojah. Prantsusmaal tead põhja aafriklaste, Morokolastaja teistega, Saksamaal türklastega. Nad, nad on hädas praegu. Nad tegid seda kunagi, Nad on nüüd hädas, kas meil on seda häda vaja? Meil ei ole seda vaja, mis siis, et on vähe inimesi, siis on väga hea, et Eestis on hõre asustus. Ja kes siia Eestisse ikka tahab tulla, seda medisti mõtleme. Käisime siin ei ole midagi pakkuda, ausalt öeldes, me ei saa isegi oma venelastega hakkama. Kui meil oleks veel rohkem hiinlasi siin, mis siis teeks? Paneme vahepeal muusikat ja kuulame selle loo ära ja siis Peeter, võib-olla paar sõna. Oota, aga ma olen nii. ISO kära hoogel lovi med olla aega, ema, on su. Kee. Taienegi. Kes see tiivad? Ootad? See oli siis, mis ta nüüd nimi oli, Peeter-Erik põgul, laulis kontsertversioon ja minu meelest kas laussis, sakslastel hakkas korraga saksa keeles laulma? No vaata, see on tegelikult nagu poistest, kes esimeses maailmasõjas surma sai, kriin Filso Franz on siis selline roheline väli, kus on moonipõld nagu peale kus on nende poiste hauad, kõik hobused ja noh, see on nagu Willimat praid, kes oli siis 19, kui ta läks sinna sõtta ja laul on mul nostalgiline, sellepärast et ma kunagi pidin seda üles kirjutama lindi pealt, sest ma elasin Liverpoolis ja seal oli tantsuetendus, kus oli laulu vaja ja oli vaja ka laulutekste ja ka siis sel ajal 90.-te algusel dist Interneti ei olnud kuskilt neid sõnu ei saanud. Ja mulle pill haapani ülesandeks, et kuul on laule kirjutanud neid sõnu üles, mis oli tore ajaviide. Ja ma kirjutasin palju valesti ka ja siis ta hiljem parandas mind, ütleme, pilliga vesteldes ma sain nagu laulu taustudest üht-teist teada. Ja noh, see nagu sinnapaika. Aga nüüd, kui mul poeg suri, see on umbes siis nüüd kaks aastat tagasi vist jäänud et, et tema oli 21, kui ta suri, vot siis ma kuulasin seda laulu palju ja poeg hoidi sõjaväest kõrvale ja tal oli seesugune sõjaväest kõrvalehoidmise stress juba aastaid. Ta ei surnudki, sellepärast ta suri kuidagi niimoodi, tead üsna juhuslikult. No siis kuulasime seda peegli laulu ja see rääkis, nagu mulle minu poja surmast laulus räägitakse ka sellest, et et sõja ajal öeldi, et see sõda on meil vajalik, sellepärast et see viimane sõda, see lõpetab kõik sõjad, jangullime, kruvid, seda on ikka öeldud, et see oli kõik jutt ainult vale, sellepärast et see juhtus uuesti uuesti ja uuesti ja uuesti. Et see on seal, näen Ella südamlik, kuigi see on niisugune vana lihtne, armas laulukene, et ega seal midagi väga erilist ei ole. Liverpooli aeg sa õppisid seal, mis sa seal õppisid üldse? Tolkmne siin-seal niisama juba tükk aega elasin niukses varjupaigas mingeid aeg, mis oli väga huvitav. Aga siis ma ühel hetkel läksin sinna Jon Moorse, läksin ka draamakursusele õppima, õppisin seal aasta vist või, või oli seal poolteist aastat ja see oli väga tore, ma sain koos inglastega inglise keeles paari tükki mängida ja noh, Shakespeari näiteks, eks ole, mõõt mõõdu vastu. Tähendab, Clay House, via Tre noh, niukene niukene keskne elus teater, et, et see oli niisugune tore ajaviide korraga, sa oled selle kultuuri sees, mida sa, inglise saabumine oli kultuurišokk, sest. Ma olin siin vaadanud Soome telekast mingit inglise seep. Võib-olla mingeid kontserte kuulanud lõputult, eks ole, igasugust briti roki. Ja siis selgub, et ka näe, et joodik tänaval räägib inglise keelt, kõik need telefoniputkad on olemas, ongi politseinikud, nendes mundrites pubid näevadki niimoodi välja, õlu ongi Pindises klaasis. Reaalsus noh, see pakkus mulle lusti ligi kaks aastat, kui ma seal Torpnesin, aga jah, seal draamakursusel, ma olin ka seal väga tore. Stereotüüpidest rääkides Liverpoolis, siis pidi muidugi kõike, kas liverpooli legendi tiitlitega seotud kohad üles otsima. Noh, ega see on muutunud suveniirlikuks, seal oli mingi pood, mis müüs kõike seda memorobiiliad sellelgi tüütusega. Oli üks kõrts, oli jah, kas oli Krakend vool, mis oli niisugune biitlite-aegne aga noh, nemad ei tõstnud esile seda biitlite värki, sel ajal näiteks tegi ka McCartney rahade eest tehti liipa Clive Instituut Foomingaatsat kaatne, andis kõva pappi ja tehti sinna niisugune nagu kõrgem kool, kus saab õppida mitte ainult muusikat, aga, aga kõike niukseid esinemiskunst. Et see on seal ühtpidi olemas, teisipidi see on inimesi võib-olla ka ära tüüdanud ja seal Liverpoolile biitlid ja noh, nad ei taha nagu seda lähedalt jutturite palju kuulda, et paremini võib-olla mitte liiga palju seal seest on hästi palju hiinlasi ja kuskilt inimesi, kes kõik tulevad ja nõuavad Euroopa vanim hiinalinnaosa ja väga palju tühjaks jäänud maju. Et see linn on pooltühjaks jäänud, seetõttu seal nüüd hästi rahv või noh, niukene, räme, räige keskkond. Olen kaks korda käinud kohtus, tunnistajaks elus mõlemad korrad Liverpoolis üks kord varase terav mootorratas, teinekord üks sell võttis pikoleivanoa ja vehkis käega köögis sellega et seal selliseid asju ette tuleb, sihukseid ähvardamisi ja noh, seal hiinalinnaosa servas, kus me elasime, kui ma olin tagasi tulnud, siis ma lugesin lehest nihukest kollast lehe uudist, et sedasama kõrts, kus me käisime seal üks sell võtnud välja samurai mõõga ja löönud pahameelehoos lihtsalt teisel mehel käe otsast ära. No ma ei tea, kas see on tõsi, aga lehes kirjutati, mõtlesin ka, näe jah, kõrtsi nime ma tundsin ära, et seal meistlasena tõesti. Sa lähed Inglismaal elanud ja, ja mainisid juba seal, et oma mootorrattast, ma saan aru, et praegu on sul selline ratturi kihk sees ja sa käid ikka aeg-ajalt sellega niimoodi pikematel reisidel. Jah, Inglismaal, ka Šotimaal, eriti seal on väga mõnus sõita Heate tühjatajaid. Kui Inglismaarahvast hirmsasti täis, siis Šotimaa suhteliselt tühi. Tol ajal 20 aastat tagasi Liverpoolis elasin, oli mul is Planeta viis, millega ma seal ringi sõitsin. Kust ta selle siis leidsid, seal koha pealt ikkagi? Ei, ma läksin siit sellega sinna, see oli kaubalaeva kaptenisillal ja mis võib-olla sai talle saatuslikuks, sellepärast et seal Põhjamerele tormides sai ta ükstega soolast vett, et kui me hakkasime sedasama issiga Liverpoolist ära tulema, üle Inglismaa teise kaubalaeva peale minna, siis kett läks ribadeks, ma arvan, see oligi selles soolase meretuule ja vee pärast. Ja seal õnnelik õnnetus. Kukkusime aga mitte eriti hullusti ja ma olin põikpäine, tahtsin ratta korda teha, aga uus kett maksis rohkem, kui, kui ratas oleks sel hetkel maksnud. Ja ma tahtsin selle osta, aga seda nii kiiresti ka ei saanud, sest meil oli kaubalaevapilet juba olemas. Nii et see vana iš on siiamaani Haskessoni tänava Maja hoovis. Kuld on katte all ja viimane kord, kui ma sealt läbi astusin, nüüd juba ja Macherr ühega sõitsin sealt läbi. Siis ütlesin pillile, et kuule, et kas ma võin sulle natuke raha, et sa saad selle vana vene ratta lasta prügimäele viia. Pill ütles, et tead, Peeter, et las ta olla. Ma olen sellega juba harjunud, et asjal on, et pole vaja seda ära viia. Rattapidamine või siis rattasõit, tundub siin eestist vaates ikkagi selline luksus, et ei ole ju seda ilma õieti ja nii edasi, et palju sa eestist sõidad üldse sellega minimaalselt, Eestis on politsei, mis ei lase rahulikult rattaga sõita, et sina ei ole mõtet kuhugi sõita. Samas Kloogal elasin, siis ma käisin iga päev rattaga küll tööl ja aga noh, siin on niukene väga isi teesi väga kergesti seda sõitu võtma, aga kui sa üle piiri saad, siis saab juba natukene sõitu teha siin ja seal ja ja noh, tore sõita Itaalias, noh, kuni mai tea Lissaboni väljaüleseks lageda Hispaania platool on vahvaid kohti, erinevates kohtades sõidetakse erinevad. Näiteks vaata Pariisi Ringtee periferik, seal peal sõidetakse autode vahel niimoodi, noh ütleme ükskõik kui kiiresti autod sõidavad, seal on tihti ummikuid, autod võivad sõita 30 kilomeetrit tunnis siis tsiklid, rollerid sõidavad nende vahel mõni paarkümmend kilti tunnis kiiremini. Kui autod sõidavad juba 60 70 kilti tunnis, siis tsiklid sõidavad ikka nende vahel ja paarkümmend kilti tunnis kiiremini. Sa võid netist leida video, kus üks sell sõidab selle pärifariki peal ümber Pariisi kiirustel muide pealt kahesajastel kiirustel autode vahel, mis sõidavad võib-olla niimoodi 105 60-ga. Et see on seal selline tavaline ja seal selles keskkonnas oli tore olla. Kes sa oled, kus sa oled, sa oled kuidagi imelik, sa oled võõras, mina mõtlesin seal väga, aeglaselt, rahulikult. Aga ma ei saanud ka sõita teisiti, kui, kui seal sõidetakse. Noh, väga palju sihukest tervitamist ja noh, sellist lugupidamisavaldus ja ma leidsin vastu ja olen siin lugupidamist, et see oli väga tore. Aga politseinikud siis seal ei takista rattaga sõitmist sellises stiilis nagu sulle meeldib. See on, see on seal nii sisse harjunud, et ma ei kujuta ette, kuidas seda muuta saaks, et sellepärast, et nad saavad kiiremini kohale ja oleks totter olla seal autode rivis seal autode tossu sees mingi rolleriga, millega sa vahelt läbi pannud nagu niuhti. Veider, kui kibe käsi sa oled, et palju olen siis nagu väljanid surunud tsikliga? Ma ei ole seda käsi, mul on niisugune väga amatöörlik sõita, kuigi ma olen ringrajal ka käinud harjutamas. Noh, see on selline hea harjutus, lihtsades õpid natukene paremini sõitma. Läheb välja, paljude läheb ja, ja sul on kiusatust tahtmatult teda proovida ja nii palju keerata ja ega siis ma ei tea Saksamaa kiirteel või kuskil kui tee on lai avaraga, seal pole mingit kunsti sõita, nii kiiresti kui tsikkel võtab. Aga nahka, sest peab alati on erinevaid sõitmisviise ja noh, ma olen siin näinud üsna suuri numbreid spidomeetri peal ka Eestis, aga, aga võib-olla pole vaja nii täpseks. Et seal on pigem, on see, et sõida nii, et sa naudid sõita ja tunnevad rõõmu, sellest. Paneme nüüd jälle muusika peale ja siis räägime natukene ka äsja üllitatud raamatust märkmeid vaeste kirjanike majast ja samal ajal ka üldiselt tuli välja dokumentaalfilm natukene samadel teemadel. Mis? Nad siis seal. Tõsi. Viimaseks. Pumptoti Kõnkotti, Duncotti Sectranseid ja kloori. Uncotti Edukotti, Duncoeti inimene inimeses kundi, toeti toeti, Duncotti seid, transiit, kloori. Kati edu toeti Tõnkotti teenimele teenime sääst. Kes viimane states teeks, ta jäi? Jah mu laulus kõik tuuri tundma. Miisa. Neelad kuut. Ja ka nii on teinud lonkadi-lonkadi-lonkadi inimene inimeses fondi. No ei olnud totti tunkadee, Tomkoveti inimene inimesest, hundi konkaat, Tõnkaati, Concotti, Sectrantseid, Diablo ja on see Teemameloodia siis filmist Umbkotid Peeter Sautori soovil ja Peeter sinuga, nüüd onju äsja film tehtud ja, ja ka raamat väljas, et räägime siis märkmeid vaest Kirjanike majast ja dokumentaalfilmi nimi oli vaeste kirjanike maja, nii et see oli protsess, oli kuidagi nii, et nii raamatu kirjutamine kui ka siis filmi tegemine olid nad käsikäes. Kuidagi päriselt ei olnud, et seda raamatut ma kirjutasin juba aastaid ja pealkiri oli ka teine, aga kui Manfred tegi filmi, kus mu tolknesin oma kolmveerand aastat, siis tundus, et need võivad nagu ühe katuse alla mahtuda minna. Manfred tegi ka raamatule pildid ja mõtles välja sellise kujundusega, kus on animeeritud liivakell, mis jookseb tühjaks, kui sa raamatu lehed poolt läbi lased, mis kuidagi kujundusega, kus on sassi läinud, nii et see liiv jookseksin kord alla, kord üles ja ei jaksa sugugi niimoodi ühtlaselt tühjaks, sobiks kontseptsiooniga. Tagantjärele tark olles hea, väga hästi öeldud, ma ei ole selle peale tulnudki, aga sul on õigus. Aga filmi koha pealt siin on olnud, ma olen aru saanud siukseid vastu käivaid või ütleme siukseid päris vastuoluliste vastuvõtu, siis on sel filmil Ühed, ütlevad, et päris. Õudne film, et seal on, ma saan aru, distantse, kõlbeline mingi künnis, et et kas kas joobunud inimeste intervjueerimine üldse sobib ja teistel on ikkagi väga meeldinud, kuidas sisesele sa vaatasid selle filmi nüüd ka ära, et kuidas sa selle dokumentaalfilmiga kuulge jäid? Teda nimetatakse dokumentaalfilmiks, tegelikult see on selline mingi Manfradi poeetiline film, mulle film väga meeldib, see ei kujuta kuidagi autentselt seda maja ega, ega meie elu seal majas. See on pigem Manfradi nostalgia. Vaata noh, on kirjutatud ka, et see mina ja Manfred nagu joome seal filmis morfede joo juba aastaid üleüldse. Aga tal on nostalgia nende aegade suhtes, kui ta oli vaene, praegu ta ei ole üldse vaene. Aga kui ta elas umbes sarnases korteris, nagu seal filmis on näha ras vaeselt ja ütleme, nõukogude aja lõpp kui selline totaalne vaesus. Ja see on veider, eks ole, et, et sa oled kõva filmitegija, sul rahaga probleeme ei ole ja see, mida sa igatsed, on see, kui sa olid täiesti vaene. Sul oli palju aega ja sa istusid koos sõpradega ja ajasid lõputult juttu elust. Ma ei tea armastusest elu mõttest ja sa justkui igatsed seda tagasi. Et see noh, on ka juttu olnud, et inimesed kas vanglast välja saada, mingil hetkel hakkavad nagu igatsema oma vanglad tagasi vä? Samamoodi kui me saaksime kuhugi, ma ei tea, kuhu hea elu peale siis võib juhtuda, et me tahaksime tagasi seda elu, mida me praegu kirume, mõned sõdurid vist ka, ma olen kuulnud, tahaks nagu sõtta tagasi on, aga loomulikult nad need, kes missioonil on, tagasi tulevad, nad ei oska siin midagi peale hakata, ei saa enam seda adrenaliinilaksu ja, ja ainuke võimalus on paluda, et, et võtke mind tagasi ja kui sa oled juba liiga vana ja sind ei võeta siis noh, võib-olla saad kuhugi sinna piraadilaevu jahtima või, või kuhugi turvameheks, aga see ei ole enam nagu päris päris see, et et see, see on seal filmis sees, mida noh, minu meelest ei ole märgatud. Ja selle maja ja kirjanike portree see ei ole, sest vaata noh, seal ei ole ühtegi kaadrit, kus ma seal kõrval on tuba, kus ma istun iga päev ja kirjutan ja ei istu köögi põrandal ja ei joo koos sõpradega. Aga seda seal filmis ei ole ja ei peagi olema, et seda filmi tuleks võtta sellisena nagu ta on. Ja kui filmi tehakse kolmveerand aastat, seal lähed ja istud ja istud seal. Filmitegemine on üks suur ootamine. See on mul juba koolipõlves selge lavaka aegadest peale. Lõpetaja ütles, et vaata, näitleja ei saa iialgi filmi hiljaks jääda, et et seal sa ootad ja ootad ja ootad, võta hästi, rahulikult. Ja noh, mis seal siis oodates ikka muud teha, kui avada üks õlu teise järele, sest muidu on veel igavam. Ja sellest lõputas ootamisest, millest on kirjutanud Becker toreda näidendi Kodood oodates. Ja noh, seda on elus tõesti palju, et ühe või teise asja ootamist ootad, millal see elutuledes justkui natuke tuleb ja ei tule ka pärast hakkad juba surma ootama ja see kana nagu justkui vahel tuledes ei tule ka. Et noh, vot sellised asjad on seal filmis. Aga see eestlaste puhul on ka siis nagu tunda, et vaataks alati ma ei tea, kas seal see eestlase paranoiline või puritaalne silm, mis alati leiab mingid deemonid üles, et et küll, eks ole, kes, et seal ikkagi on ära tabatud, et kuskil oli pudel, siis oli veel midagi, et et eestlane on nagu treenitud kohe. Selleks teravaks ei ole häda midagi, jah, et noh, oleme irooniliselt ja las olla ja eks neid pudeleid seal on. Aga mis sellest, ega see ei ole seal, peaasi et see on niisugune foon, mille taustal ollakse, juttu aetakse. See on hästi, kuidagi muhedad, sihukesed elu, filosoofilisi kõnelusi ja, ja saab minu meelest palju lihtsalt ka nalja, aga, aga siis muidugi sisse lõikab see sama traagiline hetk, vaata kus sa räägid nagu poja siis surmast ja nii edasi, et, et see on tegelikult seal on nihukest noh, kuidas öelda emotsionaalset dünaamikat küll, kui, kui nii võtta, jah, miks mitte rääkida, et see aitab kuidagi välja saada ütleme pärast, kus ta seal surma ma kirjutasin kõigepealt nagu meile sugulastele, lähedastele kirjeldusi, sellest, ma ei tea, kuidas oli laibapõletamine, kuidas kuidas oli surmahetk kiirabi, tule, laibakotti toppimine ja Sille, ma kirjutasin päris palju selliseid ilukirjanduslikke tekste ja Läks veel aega, enne kui ma aru sain, miks ma olin teinud, ma olin seda teinud selleks, et ennast nagu välja kirjutada, sellest asjasse see, see aitas, aga sellega ei saa liiale ka minna ei saa jääda paljudeks aastateks Leyerdama neid asju ja suuremaks nagu genereerima, et et kui sa oled juba väljas, teepinnal ujud edasi suju edasi, et lase lahti päästerõngast ja ja vaata, kuhu voolas nüüd ujuda saad. Filmis on jah, sihukseid pärle, nagu. Mart Soidro avab ukse niimoodi paake natukene korstnaga hetkel, et vist ei ole hea mõte praegu tulla, et kassil dress korstnapühkija ei saa aru, ütleb, et kassil on stress. Soid ütleb, et jaa jaa, korstnapühkija ei saagi sisse, et noh, selliseid toredaid hetki ka jah. Et see on ikkagi rääkida ja kirjutada, eestlane Debian, eestlane jällegi kui, kui tõbiseerida on see, et hoiab endasse ja pigem ei räägi teatud asjadest ei räägi. Jah, aga nii ehk naa pääsevad need asjad välja. Vodka vahel kavatsetakse taga nõukogude aegset kirjandust, kus väga palju hoiti sordiini all, sest sa ei saanud rääkida. Aga see kuidagi pingestas teksti või, või sul oli mingi jõud seal taga? Noh, mida sa avada ei saanud, aga siis seetõttu oli tekst tugev ja töötas. Ja nüüd meil justkui on kõik vabadused olemas ja me võime lahmida vasakule, paremale ja siis korraga ei olegi nagu midagi öelda, et tegelikult see eestlaslik vaoshoitus on väga hea, et see aitab teha igasugust kunsti, muusikat, kirjandust, et see annab selle jõu, mis hoiab kunstitöös. Kuulame nüüd taas muusikat ja jätkame siis Peeter Sauter, igavalt. Viieteistkümnes võib jääda, oli lugu mille pealkiri küll selleni ei olnud, aga seal kõlas. Seal rajab Alpist võimlejad, load, ansambel Leningrad, mis on Eestis korduvalt käinud ja kontserte andnud ja aeg-ajalt ei ole saanud siia tulla, sest need ei ole lastud üle piiri ja, ja ma ei tea, ausalt öeldes, miks, et kas nad on olnud nagu otsitud põhjused või või nad on tõesti teinud mingit tempu, mille pärast meil nagu ei või siia lasta, mulle tohutult meeldib see bänd. Ja nad kasutavad sellist nagu krõbedat sõnavara üsna palju. Minu meelest erakordselt maitsev kad, kultuurse puhkpilligrupp seal taga on kihvt, neil on tohutu energia, mida see noor nagu välja pritsib ja nad minu meelest kasutavad tsitaate, nagu ütleme ühest küljest nii vene multifilmidest kui vene sümfoonilised muusikast. Ja kõik käib niisuguse tohutu Elaani ja Vungiga. Ja noh, see on selline nagu elujõud. Viinajoomine nagu vä? No better, eks olgem ausad. Peeter Sauter on ka ise just olnud alati. Pole Laurangus ja oma selliste mahlakate naljakate väljenditega, et kas eesti keel on hea keel selliste väljendite kasutamiseks? Kraami ikka palju vähem kui, kui vene keeles või kasvõi inglise keeles ja kuidagi me oleme ka kramplikumade komplikumad igasuguseid sõnu kasutades, kui ka sõnaraamatus on need kõik olemas, rahvalauludes ka, palun väga. Et miks, miks ei või kasutada või ütleme, kui sa lapsega räägid, muide last pestes tema kehast või milliseid sõnu siis kasutada või meditsiinilisi sõnu. Minu meelest kõige otsekohasemad sõnad, noh ütleme suguelundite kohta suguelu kohta kõige otsesemalt, sõnad on kõige paremad, kõige täpsemad, kõige vähem, mingeid ebamugavaid osatsioon tekitavad, et kui väga palju aga ta ümber ütlema siis läheb mõte rõvedaks. Aga mõte ei ole rõve, kui ollakse otsekohesed. Nii et eestlased mõtlevad üle tihtipeale, kui nina kirtsutatakse selliste nagu sõnade peale. Meil mingi kramp on sees küll jah. Et on ju ka Peeter sind nagu, kuidas siis, või sulle ette heidetud ette, et sa oled provokatiivne, et sa oled tähelepanu vajaduse all põed või midagi sellist, et sa muidu võib-olla oma kunstiliselt panusalt ei kompenseerinud, võib-olla mingisuguseid vajakajäämisi? Jah, ma iseennast ei näe, aga mulle tundub, et mitte rohkem kui teisel võetakse mingi tähelepanu vajadus, meil kõigil on, aga aga pigem on see nagu mingi trots nagu sellise võltsi käitumise või keelekasutuse vastu, et miks mitte olla otsekohene. Tuleks nüüd tagasi selle Peetri teose poeemi juurde, märkmeid vaeste kirjanike majast juurde aru, et sa ikkagi räägid väga konkreetsest majast Koidu tänaval ja kas sa oled mõelnud siin vaeste sõnal, et nad on nagu ilma rahata või peaks meil nendest kirjanikest kahju olema kuidagi? Mina ei ole üldse midagi mõelnud, selle mõtles välja Tarmo Teder, kes kirjutas ühe novelli, õhtusöök vaeste kirjanike majas ja viskas õhku sellega sellise fraasi vaeste kirjanike maja, mida see tähendab Tarmo käest küsima ja Manfred püsis õhus selle kinni ja tegi filmi. Ja noh, ma siis niimoodi kõrvad lontis, teadlentsides nende kiiluvees. Võtsin sellega raamatu pealkirjaks, mida see tähendab? Ma ei tea, võib-olla see hiljem millalgi selgub. Aga Peeter, võtame nüüd härjal sarvist, sul on raamat, raamatukaaned lahti avatud, mis sa sealt leidsid? Päri samad tekstid. Ma loen ühe ühe Juks tükki siis sellest proosa poeemist, märkmeid vaeste kirjanike majast. Hakkasin poeediks ja maailm läks ilusaks, poeetiliseks somet. Pintsakut mul pole, aga siis kinkis rentslist leitud pooleks murdunud tulbi. Panin lille viinaklaasi vett, et ja jälgisin, kuidas ta märtsis Bree rahveliitidel olid liiliad vee klaasides ja poeedid said ilusti söönuks. Mina jõin ilu kõrvale õlut ja sõin juustu leiba ja see oli ilus õlu ja ilus juustuvõileibjuustuleib nagu meil lee naine, kui ta vannis vedeleb ja uppunud offeiliat mängib. Moretti Waterhouse, Yofiiliad langevad värske õlle ees. Ofelia teeb Saku tumedale ära ühe sõõmuga. Hakkasin poeediks ja tohin valju häälega ja kõigile rääkida armastusest. Kuigi öelda pole midagi. Sest kui kunagi armastust tundsin, siis tema nüüd enam mind tundu ei, ta sain luuletajaks, iga sul loba kõlab kui väikene värss. Isegi kui sa virised, kui ma hoian sult raha, et osta sulle lilli, ütled ma andsin viimase raha su sõbrale, et ta saaks endale õlut, ostan. Jah, see oli leegiline luule. Ja iga su liigutus on tilluke tants, isegi kui vett sulle lähevad või sealt tuled potil istudes oled pisike kurb skulptuur, pisar Pärelina polgel. Kui Hamlet oleks istunud nii Ophelia kõrval vetsus nagu mina ja nalja visanud, poleks teil pähe tulnud tulevast äiapapa tappa, mõttetult meest mõttetult tappa. Poeetidest ei saa häid mõrvareid, neil pole mõrvaks närvi, neil sõeluvad püksid püüli ja see tööl tuleb ilus valge, kui neitsi ihu. Hakkasin luuletajaks, pangaarve sai kohe aru, jooksis kiiresti tühjaks, mõni inimene aga ei saa aru ja loodab ikka veel, et minust võib saada inimene kasvõi väikese algustähega. Pean teda paraku petma. Ometi on parem metsa seminud poeedi ja mitte hullu Hamletiga, kes polooniusi surnuks torgib. Kakkusin luuletajaks olen pilv pükstes, äikese, päikese ja vihmapilv, olen päike peldikus ja ma ei loe iial. Kui ilus kuu välja ilmub, pigistan ühe silma kinni, hakkasin luuletajaks, värsse ei trei, ma ainult vaatan maailma luuletusena ja luulet, maa ilmana. Hakkasin luuletajaks lihtsalt sellepärast, et mulle tundus, et sulle meeldivad luuletajad ja mul oli õigus. Aga ma ei oodanud, et see võib olla nii lahe. Võin kutsuda Priidu peierit ja Saalomon Vesipruulivendadeks, kui need hellalt emmata võin olla muretu kui linnuke ja sama näljas. Aga ikkagi laulda ja tantsida jahutades genitaale ja pead. Võin tantsida Juhan Liivi haual, Jenkot kaerajaani ja Juhan Liiv naerab. Ja aeg-ajalt hakkab. See on siis ka tegelikult sinus, sa oled vaba poeet, võtad poeetilisi vabadusi, ma sain juba aastaid tagasi aru, et sinust luuletajat ei saa, aga see on nagu ütleme alternatiiv sellele. Noh, minu meelest iga inimene kirjutab aga, et luuletuse või vähemalt võiks kirjutada, et Jaapanis on see kuidagi kultuuris sees, et see nagu hariduse osa sa kirjutad aeg-ajalt mõne luuletuse võiks meil ka olla. Aga igaüks peab leidma oma nõksu, kuidas ta saab luuletuse kirjutada ja ma otsin seda oma nõksu. No sa oled kõrgkoolitatud näitleja ja lavastaja vist põhimõtteliselt, eks ole, et noh, kas seal on mingit kahetsust, et see, need oskused ei ole võib-olla piisavalt siis konkreetsemalt nagu rakendust leidnud, et sa oled distina läinud kirjasõna juurde nagu nagu kitsamalt siis või ma ei teavita spetsiifilisemat? Ei, mingit kahetsust küll ei ole. Kui ma natuke aega teatris töötasin, siis ma sain aru, et olla selline keskne näitlejal, istuda seal suitsuruumis päevad otsa, oodata seina ääres nagu tütarlaps tantsusaalis, et äkki keegi tule võtab tantsule, et see on niisugune väga nukker seis, et noh, kui sa oled staar ja esimeste hulgas, et siis on kõik väga tore ja palju tööd ja sa saad oma energia sinna sisse panna, aga niimoodi tiksuda seal vaikselt. Ma pean väga lugu neist, kes seda suudavad teha, aga see on leidnud sellise oma rütmi oma olemise ja samas ütleme teatris näitlejate vahel on palju sellist suurt kambraadlusta, eks intriige on ka, aga minu meelest see ei ole nii oluline. Aga noh, ütleme, kui Panso pidu on Toompeal koolis igal aastal 30. novembril, siis sa näed neid, kes on käinud koolis enne sind pärast sind, kes seal praegu käivad. Ja see on nagu üks suur pere või selline tohutu hea atmosfäär ja selline soe. Võib-olla pseudoperekond, aga mingi hea kamp. Et selles mõttes on tore olla kambaservas noh, kasvõi natukene ja käia vahel mõne teatri suitsuruumis ja üks suits ära tõmmata, aga ma ei tea, kas seal kogu aeg istuda tahaks, ta pole suitsumees, ta ei ole jah, aga noh, seltskonna sekka tõmmatakse nagu sõjaväes. Aitäh, kirjanik Peeter Sauter.