Kaks nädalat tagasi. Meie saates rääkisime sellest, et koha koha kala on Peipsil kuumaks kütnud kalurite ja inspektorite vahelised suhted. Traalipüügis koha peal nimetatakse neid Mutnikeks. Seal ahvena püügiks mõeldud Krahlis on kaks kolmandikku saagist Väike-koha alla mõõtu enamasti. Ja loomulikult seda ei saa need ametimehed, kes peavad seadustel ja kalapüügil silma peal hoidma, rahul olla. Tegime veel mõned vihjed, mis ei tee võib-olla au mõnele ametkonna esindajale. Aga nimesid me ei kasutanud, sest asjad olid uurimisel ja, ja selginemisel. Üles jäi ka võib-olla peaküsimus, et kas kohapüüki jätkata tänavu või mitte. Mereinspektsiooni peadirektor Aado Luksepp, kas püüame kohe edasi? No tänase päeva seis on niimoodi jah, et, et arutades neid probleeme nii-öelda laial põhjal Võtsime ministeeriumis vastu otsuse, et me praegu jätkame koha püüki mereinspektsiooni valvsa pilgu all. See muidugi ei tähenda, et mereinspektsiooni mure oleks väiksem. Aga no seisukohti on, on erinevaid. Minu jaoks aga kui vaadata teadlaste uuringute põhjal tehtud diagramm siis on ju näha, et mida aasta edasi, seda suurema osa koha väljapüügis moodustavad nooremad kalad, nii et häiresignaal on tegelikult olemas. Kas nende uuringute pead siis ei saa veel öelda, et mehed teeme täna stopp, et homme-ülehomme oleks seda kala jätkuvalt ja kaluritel tööd ja tööstusel samuti. Või on siiski? Küsimus keerulisi. Mina nii-öelda inspektori pilguga Teeksin tõesti sellise järelduse. Sellel aasta viimased neli kuud nii-öelda tõmbame püksirihma kokku selleks, et järgmine aasta oleks meil saak rikkalikum. Sest proovipüügis valdava pikkusega kala selle diagrammi tipp on nihkunud kogu aeg nii-öelda nullile lähemale. Ja nüüd tänavu sügisel ta oli kuskil 20 833 sentimeetri vahel. Kusjuures minule paistab tundub, et ta on kuidagi nii-öelda viimase aastaga teinud järsu hüppe nullile ligemale. Aga noh, siin võib olla ka teisi seletusi, võib-olla lihtsalt on tegemist rikkama põlvkonnaga ka, mis praegu ennast näitab peenema kala hulgas. Kuulajate jaoks tuleb lisada, et koha alammõõt, millest edasi või püüda on mitte 28 30 33 sentimeetrit vaid Eesti vetes 40 sentimeetrit, nii et selle põhjal meie jutt ja mure praegu käibki regionaalpoliitiliselt ja kui veel konkreetsemalt öelda, siis kalurite seisukohalt ja kalurite selja taga oleva tööstuse seisukohalt, kus on muidugi lepingud sõlmitud ja raha makstakse ja raha saadakse, on muidugi oluline, et jätkuks. Aga eks elu ole näidanud ka omal ajal Võrtsjärve peale, et kui mindi topelt maalidega suurele kalale kallale, siis tekkis olukord, kus suurt ala enam ja siis said küll kõik aru, et kalavarude taastamiseks tuleb kehtestada sääraste riistade jaoks püügikeeld ja hiljem olid kõik tänulikud, kui varud siiski taastusid. Suurema järve peal on ka veahind suurem, kui õigel ajal ei märka ette oma samme. Aga nagu öeldakse, tänapäeval on asjaajamine demokraatia vaatlikum ja maakondadel on jõudu ja võimu ja ja põhjendusi, nii et tänavu siis kohapüüki jätkatakse ja inspektorid püüavad silma peal hoida, et kõik oleks normis seadustega kooskõlas. Eelmises kõneluses me tegime mõned vihjed ühes maakonnas, me ei ole üldsegi välja politseinik, asus inspektori ka vastasseisu jälgis, teda ahistas töö tegemist. Nüüd on raporteid vahetatud ja ametkonnad on asja analüüsinud. Otsustada on siis lõplikult, kes kuidas käituma ja kuidas ei tohi käituda. Loodame, et siin võetakse vastu õiged otsused. Aga et ikkagi jälgimine, on vajalik selle kohta lihtsalt üks näide. Raja küla elanik Igor aabits, kes on töötu, aga nagu selgus, tal on küllalt suur, külmhoone sai täiesti põhjusega trahvida ja ta ütles, et see 19000, et selle ma maksan ära nagu nahin. Aga ma kardan, et nad ei lase asi õiendada. Nii et asi ei ole mitte ainult alati kohas, vaid on ka inimestes ja nurgataguses tegemises. Ja ju siis inspektorid peavad lihtsalt rahulikuks jääma ja oma tööd oma terava silmaga seaduste piirides edasi tegema. Kord saaks laiali. Küll oleks hea, kui meie kõigi inimeste keskkonnateadlikkus suudaks ajaga sammu pidada ja isegi ees käia. Siis ei oleks hüvitust mõnel spetsialistil kas või nahast välja pugeda, et teha teistele selgeks, mis on milleks ja, ja mille pärast mõni keelt või soovitus. Kuid selles suunas põhimõtteliselt ja laiemalt Eestis astutakse, et seda keskkonnakasvatust oleks Ena. Ja kui vaadata põhiseadust või iseäranis säästva arengu seadust, mis on riigikogus vastu võetud, siis keskkonnateadlikkuse tõstmine tuleb nii sealt kui ütleme veel kord elust endast ühes töögrupis, kus seda keskkonnatarkuse edendamist. Nüüd sätitakse ka meie ökoloogia instituudi direktor professor Jaan-Mati Punning. Mille kallal siis nüüd kaks päeva pead murdma hakata? Noh, seal lohusalus on, et Eesti keskkonnastrateegia selline rakenduskava väljatöötamine, sellepärast et noh, et tõesti, meil on olemas palju tehtud Eestis, ütleme see säästva arengu seadus ja Eesti keskkonnastrateegia pole üleüldse paha dokument, kuid need on sellised raamdokumendid, mis annavad põhilised suunised ja juhendid, kuidas edasi talitada, need tuleb ellu viia ja selleks peab olema väga konkreetne plaan, eks. Ja, ja need töögrupi on seal palju, aga mina olen töötanud keskkonna vaatlikkuse ja keskkonnahariduse edendamise grupis ja meie ülesanne on siis töötada väljaõppe süsteem, kuidas seda inimeseni viia neid minimaalseid, teadmisi, mida inimesed kõik peaksid teadma, kuidas keskkonnas käituda ja kuidas temaga olla jah, jääma. Ma arvan, et laias laastus suurem osa keskkonna, neid pahandusi, mis meil siin ikka siin-seal juhtub, tulebki kohe päris päris lauslollusest. Noh, muidugi on ka pahatahtlikke asju, kuid enamus on lihtsalt selliseid inimene nagu ei kujuta ette siiski, mis tema tegevuse tagajärg. Peaks olema ja noh, võib-olla ongi, et iga inimese tegevuse tagajärg on tühine, aga kuna meil on siin päris palju ja kui igaüks natukene seda koormust tõstab, siis kokkuvõttes tulebki selline lugu, mis paneb meid pärast mõtlema selle üle, mis saab edasi. Ja meie püüame nüüd välja töötada sellise süsteemi, mis suudaks seda noh, neid teadmisi viia kõikidesse inimestesse ühelt poolt ja teiselt poolt muidugi selle töögrupi ülesanne, avalikustamine sellepärast, et noh, ikka ikka siin ja seal on jällegi probleeme, päris info kuskil midagi lahti on, ei jõua õigesse kohta. Ta, ja, ja püütakse ta muidugi mätsida ühelt poolt ja teiselt poolt ka hoiatussüsteem veel ei toimi, kui midagi tõsist võiks, võiks välja tulla ja, ja see süsteem nõuab, nõuab sellist pidevalt ja pidevad ja korralikku tööd. Seepärast, ega see keskkonnaõpetus on ka lihtne ja teda on ju tehtud kõikaeg ja kõik meie need meediaga maalid on ju alati olnud väga avatud ja igasuguseid saateid on, kuid viimasel ajal siiski võiks olla, kuna teda rohkem sellepärast et, et kui meil siin tagasi ma arvan, et paljud mäletavad seda ise, olen selles osalenud. Olime saade lugedes looduse raamatut, siis see oli üks, üks populaar varasemaid saateid ja inimesed teda vaatasid, eks. Aga noh, praegu on neid programme ja asju vaadata nii palju, et, et teha ühte korralikku keskkonnaõpetuse programmi, mida inimesed vaatama töötaksid, see on kolossaalselt keeruline ja võib-olla me pole selleks valmis? Ei, ei, rahaliselt ei, ei oma teadmiste poolest juhatuse töögrupi üks ülesanne võib-olla minu arvates peaks olema ka, kuidas leida need õiged inimesed, kes tahavad seda teha ja, ja kuidas leida need raha, et sellest, et ma arvan, et see saateminut ja tund on küllalt kallis. Ja selles osas saab ka Eesti raadio esimene programm vikerraadio kaasa aidata. Meil on härraburninguga eelkõnelused toimunud, aga vara on veel rääkida, millises mahus ja, ja kuidas me seda tegema hakkame. Aga üks on selge, et pelgalt Loen, kuna me seda ei tee, teeme kuidagi elavamalt, aga sellest juba edaspidi. Käppis meile saabusid mullikad, võiks ütelda, et üks on aastane ja teine on kusagil seitsme seitsmekuune on juba nagu juba harjunud teatud seepärast, et nad ju selles Tallinna loomaaias seal väikeses tingimust hoidja betooni peal, siin nad esimest korda kohtusid loodusliku rohtu ja sai nendel muidugi harjumatu, aga võib ütelda, et nad harjuvad ja suurepäraselt läheb ikka asi edasi ainult hakanud. Me tegime sellise varjualuse, kus nad võiksid nagu puhata, aga nad ikka armastavad ikka vaba loodus, sest nad tunnetavad, et see on ikka hoopis midagi muud. Noh, nii võiks siis ütelda, et et need piisanipis kunagi eelnevatel aegadel siin tervet Euroopat katsid siis neid annad jällegi sellise asjaga jõudnud siia Eestimaale ka tagasi ja sellest Elistvere loodusparki siia, sellesse looduse keskele ja me loodame, et neid saab siin rohkem olema. Pidasid ta rahvast näha ja. Pida tundma loodus õppima tundma seda, neid loomi, kes seda loodust ilmestavad, jääb ja rikastavad. See on nii igapäevaseks saanud, et Eestist lähevad matkajad reisihuvilised kaugematesse riikidesse. Eriti populaarsed on linnareisid. Kuid on ka neid, kes valivad mõne tuntud nimega mereranna või saare, kus saab rohkem puhata. Kuid on ka neid, kes kipuvad ja pürivad kõrgustes. See nõuab muidugi rohkem ettevalmistust ja nii ei, saad hopsti kokku ja lähme. Nendes käikudes on juba põnevust ja raskusi, on ka niisugust, mida meenutada ja mida võib-olla ka teistele hoiatuseks ette öelda, et olge ettevaatlikud. Üks viimastest rasketest reisidest sai teoks Harju Matkaklubi esimehe Tõnis bussi ettevõtmisel. Ja ta oli lausa mitmejärguline, aga ma arvan, et tasub kõik uuesti kuulajate ees lahti kerida. Kuidas see kõik algas ja kulges. Kõik algas sellest. Eelmise aasta lõpul otsustasime sellel aastal minna. Mon Plancki tipule. Huvilised kogunesid Harju Matkaklubi ümber. Ja nendest 45-st huvilisest Käis matkareisil ära 36 aktiivset matkajat. Olime plaaninud. Bussiga sõita kohale resušeesse Prantsusmaale ja sealt tõusta mon Plancki tippu. Bussi marsruut läbi Euroopa kulges meil ema viperusteta. Kartsime küll hullemat sest suured üleujutused Euroopas tegid meid veidi ettevaatlikuks. Ju siis reisijuhi Maie Itse süda tuksus ka nii-öelda võib-olla mitte nähtavalt, aga küllalt murelikult, sest kui ikkagi on plaanitud ja rahvast palju, kui tuleb tõrge. No tuksus ikka ja eks meil olid varumarsruudid valmis ka mõeldud, aga see tuksumine oli asja, et seda saime tunda tagasiteel kus oli näha siis üles tursunud asfalti päris mitmes kohas ja meil tuli ikka kümneid ja kümneid kilomeetrit selle pärast ringi sõita, sest oli näidatud ümbersõitja pidime sõitma ikka sellistel väikestel teedel, kus ilmselt tavalist pole igapäevane, et selline suur buss tuleb ja sõidab. Paraku neid tagajärgi saime nii näha oma silmaga liivakotte vallidena hoonete ja, ja igasuguste kaitsmist vajavate objektide ümber. Kui ka siis tagasiteel tee peal, kus oli siis alustada juba teed remondiga. Ja läbi loodusemees ja ka ametniku vajal. Veljo Ranniku. No mina läksin kaasa oma tänuvõlga nagu lunastama, asi on selles, et Harju rahvas tuli mulle appi naissaarele, kui oli vaja matkamarsruudid välja töötada ja maha märkida ja see oli meil seal Torres niukene, kevadine laager, kus me paari päeva jooksul selle töö ära tegime, nii et et mina läksin siis oma tänuvõlga lunastama, aga tegelikult ma nägin ise ka tohutult palju. Minu ülesandeks oli siis loodust kommenteerida ja kui vaja, siis ka mõne arhitektuuriteosele mingisuguse nihukese jutu juurde rääkida, aga aga kujunes tõesti niiviisi, et me lumest kuni Vahemere soojade Vetteni käisime ristlõikes selle Lõuna ja Lääne-Euroopa kandi läbi ja tegime imeilusat tiiru praktiliselt Alpidele peale, sest me olime Šveitsis. Me olime põhjaid Itaalias, me olime Ida-Prantsusmaal. Me olime Lõuna-Saksamaal seal täpselt ring ümber Alpide. Muidugi mina ise nii kõrgele ei saanud minna, nagu läksid mägimatkajad minu kõrguseks jäi hunniku lõõriga saavutatav 3841 meetrit, lips oli Eestis ja, ja, ja niisugused niuksed kerged riided olid sellised tähtis nägu peas. Kui mina neid lumiseid mägesid kuue kilomeetri kauguselt vaatasid, oli meid, neid niukesi, vanu veterane ja noh, niisugune teatav üle jääksel matkagrupis, kes just üles tõsiselt liustike peale ei läinud ja meie siis altpoolt ikka mõne niukse väikse tagasihoidliku liustiku juures käisime ära ka, nii et käega on jää ära katsutud ja Alpiaalsetel käidud. Mulle näidati ka sellest matkast tehtud fotosid ja ja mis öelda, on pilte, kus on kõik jalgrataste peal. Siis on näha, et lume peal tuul puhub ja siis need kaljud, mäed külmad ja küllalt järskude nõlvade ka ja siis seal lume või liustiku sees mingid lõhangud, mis isegi pildi peale vaadates natukene judinaid tekitavad. Me peame vist seda rääkima, miks jalgratturid? Esimene osa sellest kombineeritud matkast oli just jalgrataste peal. Jalgratturitele oli see siis see aklimatiseerumise ja ja jõu kogumise aeg. See esimesed viis päeva. Selle tegime siis jalgrataste peal 350 kilomeetrit alates Grenooblist ja lõpetades siis Genfi järve ääres. Ärakäimisega uuesti Lesušeeesse tagasi tulles jõudsime selle ringi ringi ära teha, sellega kogusime jõudu. Aklimatiseerunud selleks hetkeks küll ei olnud, aga. Aga kuna hoon plank võttis meid väga ilusa ilmaga vastu, siis me saime oma plaanitud marsruudi ilusasti läbi teha ka mäe peale minnes.