Metsa müük, mets üldse Eesti jaoks, need on mõlemad väga tähtsad asjad, üks on taastuv loodusvara, teine aga tänapäeval näri ja siin ei tohi viga teha. Ja sellepärast räägiti, et on tulemas metsa müügi uus kord. Paljudki suured huvigrupid tõmbusid trammi ja muidugi mitte niivõrd metsa parastaga. Oma firmade pärast hakati kõva häält tegema. Eile, seekord jõudis valitsuses arutelu ja kelle muu käest, kui keskkonnaminister Villu Reiljani käest küsime kuidas siis selle korraga nüüd lood on? Seda ei räägi metsa ülestöötajad jumala metsamaterjali korda arutades valitsus teist korda ja lähtuvalt 11-l juunil vastu võetud metsapoliitikale. Ja vastavalt metsaseadusele see ümber metsamaterjali müügi kuulad ka valitsuse esitati see, et Eesti riiki on metsaomanik, jääb metsaomanik, see on selge ja teiselt poolt on selge, et ükski riik kui ainult kasvavad metsa hoitamiibsedaga ümarmetsamaterjali sortimendi, täna ja paljudes riikides on riigi käest tööstused mööblitööstuses osad ja paberitööstuse Adma. Meil hakkad siit nagu ettevõtjad, kes vahepeal siin turul on suure osa endaga Te võtsite juba meigile ettekirjutamata, ei tohi isegi isegi juba vaesematele sortimenti müüa või kasvava metsakäkk eile sisepõhimõtteliselt heaks tehakse veel mõned organisatsioonilised parandused. Justiitsministeeriumi õiguskantsleri kantseleiga. Et 98. aastal riik võtab. Suunab suva metsana tunule 65 protsenti ja sortiment folgil viis protsenti. See on otsustatud ja otsustatud on ka see, et kasutatakse nii enampakkumise või eelläbirääkimistega pakkumist ja hakata näiteks pikaajalised lepingud, nii nagu ühe väga tähtsa objekti puhul. Mitmekesist lähenemist kasutatakse tegemistele tegelikult tavaorganismiga metsa näol. Meil on piisavalt palju häid spetsialiste, kes on vanad tegijad ja, ja me teame täpselt, mida ma teen, mida me tahame ja kuidas me seda saavutame ja kõikidele tõepoolest ikka sellessamas vaba konkurentsi tingimustes, aga, aga selles juhus, riike on omanik ja käitub omanikuna ega lase endale pähe istuda. Tegemist on looduskaitsega Eestis siis ei ole siin vaja alati euroopa käsulaudasid suisa vastu võtta, sest meil on aastakümneid organisatsiooniliselt selles vallas küllalt edenetud ja meil on omad spetsialistid oma teaduskorrufeed sel alal ja praegu ministeeriumi mehed hoiavad ohje hästi suhtlemises rahvusvahelises liinis. Ja see viimane suur kokkusaamine looduskaitse ühinemas Euroopas oligi vist sedapidi rohkem. Nüüd kus ta on lõppenud, võime öelda, et ka õnnestus, et mitte Nad ei kuulanud, vaid mega ütlesime euroopal üht-teist. Jaak Tambets oli seotud organiseerimisega nende päevadega. Ma tean, et lahkujad ütlesid häid sõnu aga nüüd korraldad ju, teadsid, mida nad tahtsid teha, kuidas välja tuli ja kuidas külalised meie hulgast tundsid. Nendel päevadel, kui meenutada, siis peaminister avas ja nii, et taset oli kohtumisel. Kohtumisel oli tõesti taset, sellepärast et kas või teie mainitud peaministri avakõne, see ütleb mõndagi inimestele, kes tahavad sellest järeldusi teha. Aga see nõupidamine oli meil lihtsalt, et mõeldud selleks, et tulla kokku ja aru pidada meie looduskaitse hetkeseisust ja OPA kontekstis. Ühtlasi tähistati selle konverentsiga ka 700 aasta möödumist Taani kuninga Erik Menwedi dekreedist millega reguleerida osaliselt metsaraiet neljal Soome lahe saarel, kaasa arvatud naissaarel. Nii et põhjust kokku tulla oli küll, aga eriti kui tuletada veel meelde Euroopa komisjoni hiljutist arvamust esimeste riikide kohta, keda võiks siis liitumisläbirääkimistele kutsuda. Ja konverentsi jooksul arutasimegi nii Eesti looduse hetkeseisu, nii meie naabrite looduse hetkeseisu, aga olulisem on see, et meil pidevalt käis selline võrdlemisi tuline diskussioon. Eriti mis puudutab Euroopa Liidu looduskaitsjat ja selle nõudmise, nii et me saime omale teema tunduvalt selgemaks vaielda. Ja päris rõõmustav on öelda, et kohale tuli 16, riigi esindajaid, see on küllaltki märkimisväärne. Ja samamoodi olid esindatud mitmed rahvusvaheliselt väga tähtsad organisatsioonid, nagu näiteks uneb ÜRO keskkonnaprogramm ja teisedki. Konverentsi korraldus sujus tõesti hästi. Organiseerija Jana on seda päris meeldiv tõdeda, et ühtegi sellist möödalaskmist ei olnud märgata. Ja meil oli ka organiseeritud ekskursioon naissaarele. Ja peaaegu kõik konverentsi külastajad võtsid sellest osa ja võib-olla nii kõrvale põikeks, et seal oli võimalik valida raja vahel, üks oli lühike, kuus kilomeetrit, teine oli pikem 13 ja peaaegu kõik valisid selle pikale. Jah, niimoodi, et ma arvan, et see näitab ka huvi. Ja võib-olla sellise ainukese tõrvatilgana, võib-olla selles meetünnis jäi meelde, et et Läti ja Leedu esindajad ei saabunud hoolimata mitmetest kutsetesse, muidugi tekitab tekitas imestust meie külalistes ja meis endis k. See on nüüd teada fakt, et rahvusvaheline Läänemere kalanduskomisjon oma viimasel istungil kinnitas eeloleva aasta kalapüügitingimused. Kuulajad on kursis, et kord meil on justkui siinkandis turska rohkem ja siis mõni kala oma arvukuselt langeb nagu alla, aga siis on jälle stabiilsem olukord. Ennogobacken, olge hea mees. Andke nüüd need baasandmed meile. Kuidas siis tuleval aastal tohib olla ja väike võrdlus eelneva? Tähendab tursaga on asi nüüd niimoodi, et täiesti Läänemereosas on tursavarud vähenenud ja seoses sellega ka Varssavis toimunud rahvusvahelisel Läänemere kalandusnõukogu istungil otsustati tursakvooti üldiselt vähendada. Ja see vähenemine toimus siis kusagil 20 protsendi ulatuses. See tähendab, et üldine tursa kvoot jäi nagu Läänemeres 145000-le tonnile, sellest siis Eestile 2492 tonni. Mis puutub nüüd sellesse tursesse veel siis Eesti vetes tõesti, teda esineb väga harva. Ja praegustel andmetel on Eesti kalurit Eesti vetest välja püüdnud kusagil tsirka 11 tonni kõigest. Kuigi nüüd on natuke teadlaste poolt, on selliseid rõõmusõnumeid, et ka eesti vetes Saaremaa rannikul on hakanud esinema turska. Katse püükides, nii et lootus jääb, et tuleb see turska meie vetesse. Kui kiigata siin teie koostatud tabelisse, siis on näha, et räime ja kiluvõimalused kalurite jaoks on samaks jäänud, mis möödunud aastal ja hakkab silma veel üks asi, et Eestil on jäetud siis nagu üks kümnendik vist nendest võimalustest. Nii ta on, meie kalurid võivad järgmine aasta püüda 56800 tonni ja kilu siis 56650. Kui nüüd võrrelda meie käesoleva aastapüüki oletatavat väljapüüki, siis kujuneb see räime osas kusagil 43000 tonni piiridesse, see oletatav nüüd ja kilu osas 41000 tonni. Seega praegusel momendil veel paberil meie kalurit oma kvooti välja nagu ise ei püüa. Aga ma rõhutan siinjuures, et see on paberil ja no oleme ausad, et ikka seda musta kala liigub ka ja ja see on vähemalt ikka 30 protsenti, nii et kui arvestanud seda ka siis. Siis ongi nii, nagu võib jah. Selge, tähendab, on ametimehi, kellel jätkub tööd, et see ametlik püük oleks ka tegelik püük, aga seda me siin kolmekesi lahendamiks kolmekesi. Leelo Kukk. Tema vist on see inimene, kes oskab nüüd lõhest rääkida sellest väärtuslikust punasest kalast ja tabelist on üks asi juba näha, et siin ei mõõdeta tonnidega, vaid juba võimalusi tükkidega. See tükkide arv on siis 18701 tükki ja arvestusega, et ühe tüki kaal on viis kilogrammi. Nüüd miks lõhet tükkides antakse, võrreldes teistega, kes ikka tonnides on see põhjus on selles, et lõhe on väga haruldaseks. Tänud ja looduslik lõhe taastootmine on iga aastaga järjest väiksemaks jäänud. Ja nüüd Eestis, kus on nagu arvatakse, et on kuus loodusliku kude jõge, oli nagu ekspertide arvamus, et eelmisel aastal oli Smolte, kes laskusid verre noorkalu tähendab ainult 7000 tükki. Nii et see seis on nagu väga tõsine. Ja seetõttu on siis nagu seesama Läänemere kalanduskomisjon võtnud vastu lõhevarude säästva kasutamise kava aastateks kuni 2010 ja selle eesmärgiks ongi siis taastada nende looduslike kudejõgede potentsiaalne taastootmisvõime kuni 50 protsendini. Sest praegu arvatakse, et lõhe, mis püütakse läänega merest, on kuskil 90 protsendi ulatuses kasvatatud lõhe ja ainult 10 sellest on looduslik. On siin ka mingeid ilminguid, et asi kas või pisitasa kuidagi paraneb tänu nendele abinõudele ja piirangutele. Või teadlased ja spetsialistid ajavad oma rida ja need, kes püüavad, vaatavad, et kui kätte saaks Vot nüüd nagu kui nüüd vaadata kogu Läänemerd, siis teiste maade teadlased ongi täheldanud, et viimastel aastatel ongi hakanud suurenema noorkalade laskumine merre. Eestis seda niimoodi numbriliselt praegu veel näidata ei ole, kuid on teadlaste tulemused, et mõnel aastal juba mõnesse jõkke on tulnud tagasi. Kudajad see nüüd praegu küll olnud selline väga juhuslik ei ole, nagu iga aastat kudemist ei toimu, kuid lootus jääb, et et siiski see muutub, sest paljud paljud jõgede vee kvaliteet on muutunud paremaks, mis paraku varem oli juba üks, üks selline limiteeriv tegur. Ma tahaks täienduseks öelda seda, et Eesti kaluritel viimastele aastatel on nagu kadunud, et võib-olla õige sõna küll öelda, kadunud huvi lõhe vastu, kuna meil tuuakse sisse väga odavat norra lõhet, mistõttu lõhepüük on nagu ei tasu ennast ära. Seetõttu on meil lõhe, avamerepüük praktiliselt lõpetatud ja praktiliselt Lähed püütakse ainult rannavetes ka kaaspüügina. No võib-olla mõni mees teeb ka spetsialistid, sellel sügisel läheb müüki. Ja nüüd on võiti kurvastuseks öelda, et meil sel aasta eraldatud lõhekvoodist on ainult poolaastaga, püüdsime välja seitse protsenti. Nii et siin on muidugi meil mõtlemisainet. Me saame muidugi lõhet vahetada teiste kalaliikide vastu ja ma tean, et poolakatel on peaaegu sel aastalimiidid välja püütud ja nad tundsid huvi koostöö vastu. Et meil on võimalus vahetada seda, kuid eesti kaluri praegusel juhul Puudub huvi lõhe vastu. Suures meres peab olema kalapüügikord majas kuid ka väiksematel veekogudel. Kuigi Peipsi kohta ei saa öelda, et ta oleks väike veekogu. Ta on piiriveekoguja sagelegi ühe kaldataotlused ja teise omad alati ei lähe päris kokku, kui siin akse piiranguid, kas kalapüügiks kudeajal üldiselt neid asju kooskõlastatakse ja tahaks loota, et edaspidi sajaprotsendiliselt. Mis aga meie rannas on tüliõunaks omamoodi kujunenud, on koha püük. Õigemini väikese koha sattumine püünistesse suuremal hulgal. Ja loomulik, et siin, kes jälgivad pööki inspektorid nende silm on eeskirjade järgi tera. See oli nüüd sissejuhatus, aga, ja mereinspektsiooni asedirektor räägib kohe, milles asi konkreetsemalt on? Tähendab, sellel suvel ja sügisel on need tõesti olnud põhiliseks murelapseks meil alamõõdulise koha suur hulk. Saakides. Kalapüügieeskirja järgi pidi algama teisel augustil püük Peipsi järvel põhjanooda ehk nagu kohalikud teda nimetavad Mutnikuga. Aga nüüd nii mereinspektsioon, inspektorite kui ka Tartu Ülikooli teadlaste vaatluste ja tähelepanekute põhjal selgus, et alamõõdulist koha oli veel juuli lõpus. Saakides üle 90 protsendi. Ja selle tõttu tegid nii mereinspektsioon kui ka Tartu ülikool ettepaneku keskkonnaministrile Mutiku püügi algusage edasi lükata. Mida ka tehti. Ja Mutniku püük sellel aastal algas esimesel septembril. Nüüd esimesesse Hembrist olid mereinspektsiooni inspektorid väga tähelepanelikult jälle järve peal vaatamas, kui palju siis on seda alamõõdulist koha nüüd, kui kuidas olukord on paranenud või halvenenud ja selgus kurb tõsiasi, et alamõõdulist koha keskmiselt oli loomustes 99 ja pool protsenti. See tähendab just, et kõikidest loomustes esinetud esinenud kohadest olid 90 90 protsenti alamõõdulised. Ahven, mis on Mutniku püügi peamiseks püügiobjektiks esines keskmiselt kuskil 30 kiloga, kui nüüd kilodest arvestades kohaseid, samas oli kuue 70 kilo vahel. Nii et see suhe on Suhe ahvena ja kohasuhe on ka üsna kõvasti koha poole ja noh, kui enamus sellest kohast alamõõdulised, siis tegi mereinspektsioon keskkonnaministrile ettepaneku sellel aastal üldse Mutniku püük keelustada. Ja põhjuseks just suur alamõõdulise koha osakaal. Tõsi, kalurid lasevad selle koha küll tagasi vette enamasti aga kui need kala on loomuses rohkem, siis väikekoha ikkagi saab kannatada. Ja Augusti lõpus veel olid ilmad üsna soojad ja vesi ka soe. Enamus sellest kalast, noh, kas enamus, aga ikkagi osa sellest kalast hukkub ja kui, kui seda püüki nüüd teha kogu aeg aktiivselt siis sisse kala. Kas need kõik osa kindlasti võib, käib, käib lihtsalt mitu korda sealt püünisest läbi ja noh, teda loksutatakse asjatult edasi-tagasi ja lõpuks ta lõpuks ikkagi mingi osa sellest hukkub. No miks nüüd seda alamõõdulist koha nii palju on? 95. aastal, need oli erakordselt hea kudeaasta kohale ja selle tõttu on nüüd see põlvkond. 95. aasta põlvkond on üsna tugev ja just praegu on ta jõudnud sellisesse mõõtu. Kohalikud nimetavad seda vautšerid, ta on kuskil 28 ja 33 sentimeetri vahel aga koha alammõõt on Peipsi järvel praegu 40 sentimeetrit ja alla selle ei tohiks koha püüda. Ja kui me mõtleme oma kalavarude peale ja veereostuse peale ja sellele suurele võitlusele, mis tehakse kalavarusid, jätkuks head kalaliikide koosseis ka veekogus ei läheks oma proportsioonidest välja, mis on ka tähtis, et see oleks kõik loomulik, omavaheline palju üht, palju, teist, palju kolmandat, siis peavad teadlaste nõuanded realiseeruma, sest nemad oskavad, analüüsid oskavad prognoosida, ette näha. Ma olen kuulnud, et mõnes maakonnas Tartu maakonnas teie nappidele jõududele politsei appi tulnud, kui tarvidus on, et see kontroll oleks mõjusam ja ja tihedam. Aga, ja nüüd on levinud kuuldused, et mõnes teises maakonnas millegipärast on teised ametivennad asunud hoopis kalurite poolele ja teie tegite sellest ka kokkuvõtte, esitasite ministrile ja ju siis minister räägib oma kolleegiga. Veel on vara veel täpselt öelda, miks ja kuidas. Aga see on kole küll, kui inspektorid ja teie jõud ei ole ju Peipsil suured, need on küll tublid mehed, aga kui satuvad nii-öelda piiramisrõngasse või tunnetavad vastuseisud