Riiuleil Sonera on saanud viis aastat pärast siinsamas toimunud ajaloolist ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi taas maailma keskkonnakaitse ja globaalselt arenguprobleemide arutelu keskuseks. Seekordne kokkusaamine kannab nimetust Rio pluss viis foorum. 13. märtsil algav ja nädal aega kestev ürituse võtab kokku üle 500 ja inimese kõigist paigust üle maailma vaid ühe eesmärgiga analüüsida olukorda ja arenguid maailmas viimase viie aasta jooksul. Anda hinnang viis aastat tagasi siinsamas riigipea poolt konsensuse alusel vastu võetud dokumendi agenda 21 täitmise käigule. Enne seda toimusid maailma 10. regioonis. Riikidevahelised konsultatsioonid ikka sedasama asja arutamaks, kuidas ühe või teise maailma regiooni Aafrika, Aasia, Euroopa ja nii edasi. Rahvad on täitnud omale võetud kohustusi ega sealne piirkond on muutunud säästlikumaks. Kas see areng on kestvam, kui ta oli viis aastat tagasi? Mäletavasti arutati ida- ja Kesk-Euroopa säästliku arengu jagi endaga täitmisega seotud probleeme. Jaanuarikuu lõpus Tallinnas Tallinna konsultatsioonide tulemusena valminud raport on siin üks dokumente igatahes neelas kõigile osavõtjatele registreerimisel välja jagatakse. Mäletavasti moodustati juba neli kuud tagasi. Eesti valitsus, säästliku arengu valitsuskomisjon peaministriga eesotsas tuleb mulle minna avaplenaaristungile suure auditooriumi ette rääkima ida- ja Kesk-Euroopa riikide kogemusest sealhulgas ka Eesti omast. Ja küll oleks tuge ja meelekindlust andnud teadmine, et kas või selle viimase Eesti 100 oldud nädala jooksul oleks komisjon oma esimese istungi pidanud. Aga teades Eesti olukorda, on see muidugi väheusutav. Tiinaga tulevad maailma riigid kokku ja arutavad kõrgemal tasemel nii valitsuste, parlamentide kui ka valitsusväliste ja päriselt ohu juude esindaja mõtte tasandil. Kuidas muuta elu meie öisel planeedil. Maa säästlikumaks. Tõnis Kaasik. Sonera. Nüüd on see otsustatud. Eesti keskkonnastrateegia on riigikogu poolt heaks kiidetud TEMA loomisega istutamise aeg oli ka kirgesid, kuid esimene lugemine riigiasemike juures oli apaatse võitu. Kuidas aga nüüd pärast kolmandat olukorda hinnata? No lõpuks läks väga tuliseks aruteluks ja see arutelu oli hoogne, kolmas oli veel väga töine ja selle vahepeal oli palju palju kohtumisi. Ei sugu eri fraktsioonide ja liikmetega, et asja selgitada ja tõepoolest 64 poolthäälega, mis on Allav, enamus võttis vastu ja ja ega seal saalis palju rohkem polnudki. Nüüd on põhimõtted paberil. Mida see aga tähendab ministrile? Villu Reiljan ile ministeeriumile ja kõigile neile, kes muretsevad meie keskkonna parema homse eest vist? Raamid on olemas, aga töö tuleb ikka ise teha. Loomulikult on ka nii, aga meile on see dokument väga tähtis selle tegelikult tähtis tervele Eestimaale ja ka väljaspool Eestimaad, sest kõik tahavad teada, millised on meie valikud, millised on meie suunad, millised on meie eesmärgid. Ja kas me tahavad ka kirja saaks näha, kas me oleme arvestanud 100 kahtekümmend, viit kahepoolsed kokkulepped ja 18 rahvusvahelist konventsiooni, olles strateegias tegelikult kirjas. Põhiasi on aga see, et valik on tehtud teemaesinduse tasemel ja see on tegelikult rahvuslik kokkulepe, et me oleme jah, need prioriteedid välja valinud ja selliseid teed ja sellised eesmärgid ja me hakkame nüüd selle poole püüdlema, selle üle vaielda, et haigekassa maksab miljon rohkem või miljon vähem, see selgub ajas. See jää ei riiki pankrotti ega, ega mingeid õnnetuste, nagu mõned on väitnud, vastupidi, ta on selgus ja see selgus on meile, ministeeriumis, maakondades jaga, avaldades. Lisaküsimus, kui tohib. Tõnis lapsik Riyost oma telefoniühenduses rääkis, kuidas seal foorum algamas. Ja natuke oli mures, et Eesti säästliku arengu valitsuskomisjon on küll moodustatud, aga pole nagu käima saanud. On teil andmeid, läheb sega raginaga liikuma? Opositsiooni rünnakud tegevad halvasid tõepoolest peaministri töövõimet, mistõttu nüüd oleme uue küsimuse ees ja me loomulikult huvitav asi on ju selles, et keskkonnakomponent peab jõudma kõikidesse eluvaldkondadesse ja arvata, et keskkonnaministrina üksinda kogu keskkonna puhta hoiab, iga ukseesise üle pühib või ka iga puhastusseadme mudila kordades see nii ei ole, seda peab kõikides valdkondades väga viljakalt tegema ja sellepärast on selle komisjoni etteotsa vaja peaministrit, kes tegelikult siis selle kogu see võib olla üks-kaks korda aastas kõikidele ministritele, komisjoni liikmetele selgeks teeb ja niimoodi tõepoolest kõikides eluvaldkondades energeetikas, transpordis, põllumajanduses, metsanduses ja nii edasi ja nii ta siis siis siis on sellel komisjoni suur mõju Servjumalt veel praegu tegemata. Siiski. See info, et Jõgevamaa ja Tartumaa neli valda kokku on loomas Vooremaa looduskeskust või oma keskust, seda on nagu kuulda olnud. Aga et homme ametlikult saavad kõik paberid kokku ja antakse õiged allkirjad ja heas seltskonnas astutakse siis esimene ametlik samm, see on nüüd juba puhta maha märgitud. Aga varem annab juba asjast rääkida, sest ega iseenesest ja äkki ei sünni siin maailmas midagi. Minu andmetel on eestvedajate eesotsas olnud Tabivere valla vallavanem Kalev Raudsepp ja kelle muu käest me siis küsime tema käest, mis sündimas on. No juriidiliselt siis tahaksime luua Vooremaa Looduskeskuse sihtasutuse mis peaks siis tõesti nagu keskkonna ja, ja igasuguseid looduse probleeme. Küllaltki suurel pinnal, seen siis vooremaal kompleksselt nagu lahendama. Nimi on niuke oluline ja ilmselt tavakodanikule ka eriti palju ei ütle, aga meie praegu valdade probleem on selles, et me kõik oma nii-öelda territooriumil askeldame ja tahame üht-teist ära teha, aga aga noh, loodus ei jagune kahjuks niimoodi täpselt valla piiride järgi, ta on ikkagi nii, nagu vanajumal ta kunagi loonud on ja, ja sellepärast ei ole siin ilmselt mõtet lausa eraldi kõiki asju teha, vaid õigem oleks paljud asjad koos ära lahendada. Tänu ütleme Tartu ja Jõgeva nüüd maavalitsustele ja samas ka oma kolleegide nii öelda mõistvale suhtumisele me tõenäoliselt niukse ühendava Organisatsiooni saame paika panna, kes need millivaldan Tartumaalt siis Tartu vald ja kuna Vooremaa nüüd enamuses jääb Jõgeva maakonna sisse, siis Jõgeva poole pealt Tabivere, Palamuse ja Jõgeva vald. Meie, võib-olla kandi probleem on selles, et kui me tahaksimegi piirkonda nagu rohkem teadvustada, siis selleks on vaja teha ära väga tõsised eeltööd. Et üldse saaks kasvõi tuttavale või, või lausa võõrale seda kohta näitama hakata. Ja tegelikult siis ütleme Kaupo Ilmet on mees, kes Jõgevamaal sünnib, siis sageli on ta ka eestvedaja, vähemalt igal juhul on ta üks organiseerijatest kauaaegne metsaülem ja Kaarepere metsakatsejaama eesotsas olnud ja Jõgeva metsaseltsi. Eesseisja ja ametid on veel teisigi. Kuidas tundub, kas samal tuttaval pinnal annab luua midagi tähendab päevasemalt ja tõesti pakkuda tublidele, kohalikele inimestele ühises ketis võimalusi end näidata ja tulijatele siis ka midagi pakkuda? Ma mõtlen, kahtlematult, on Vooremaa oma haruldus või terve maailma mastaabis, kui me nii võtamegi selliseid pinnasevorme praktiliselt mujal ei leidugi, kui Eestimaal eriti selliseid kauneid pinnavorme, see on üks asi, aga peale selle loodus ise vooremaal on kaunistama oma järvedega. Vooremaa looduskeskuse loo loomine oli muidugi väga õige mõte. Seepärast et siinsed järved, need maastikud, aga samal ajal on need ka väga tähtsad arheoloogilised seisukohast. Need vajavad uurimist, need vajavad, tähendab, siin on võib-olla kõige parem inimesele loodust õpetada tundma loodust austama ja samal ajal on siin palju töökaid inimesi, kes leiaksid väga hea tööpõllu. Ja meil on siin nagu mõtest suid, sellessele Vooremaa looduskeskuse kasutada ka Elistvere looduspark. Kuhu me paneksime need loomad ja linnud, kes meie vööndid on kunagi elanud ja kes peaksid säilima ka järgnevatele põlvedele. Nii et see võib olla üks niisugune omapärane sajandi sündmus, aga samal ajal annab võimaluse arendada seda ilusat maa kanti, et siin kunagi elu ei lakkaks olemast, maa elaks edasi. Nii see tõesti on, et seisan peaaegu silmast silma jaanalindudega. Ei, see ole Aafrikas ega loomaaias vaid soomes musti jalas kus asub põllumajanduse rakenduslik kõrgkool ja kutsekool. Ja siin õpetatakse ka noortele taluturismiturismivõtteid ja meetodeid ja võimalusi ja otsitakse ka magneteid, tõmbenumbreid, mis alati ei olegi kohaliku loodusega järvedega metsadega esmaselt seotud. Ja vähem kui kolm aastat tagasi osteti siia vanalindude paar on suurem, üle kahe meetri kõrge, kui ta vaatab mulle siit aia tagant vastu ja emane pisut väiksem kaalu järgi pidi olema siis Masa isane 150 kilo raske ja emane, kes nüüd uurib lausa oma väikese peaga selle suure palli kere otsas. Tal on pruunid silmad, külgedele, natuke oleks justkui pealael siledal peal ajal ka juukseid, need on siis niuksed, püstak, karvad ja nukk on tal tõesti nagu multifilmides. Pardinokk armastatakse näidata kolmnurksena. Jalad on sarvkesta all, aga hobused võrreldes nüüd meie kodulindudega on suuremad ja, ja see esimene varvas on tal väga võimas. Ütleks niimoodi, et kui mehe kingad ka võrrelda, siis liisul on see vast nii 40 numbri suurune. Aga ma saal, isal, kes on tunduvalt võimsam. Tema oleks meie korvpallimeeskonnale kindlasti keskmängija pikkusega, nii silma järgi vähemalt üks, kaks, 22 30, aga kui ta sirgu ajab, siis kindlasti rohkem. Te võite küsida, et kuidas siis need linnud tulevad toime ja hakkama saavad? Küllaltki külmas Soomes. Teehooldaja Simo rääkis enne siia tulekut pikemalt, et ega jaanalind külma kardagi. Kui on 15 kraadi, tulevad nad ise vabatahtlikult lahtistest ustest välja. Ja nende jalutusmaa on siin sadakond meetrit pikk. Laiust on natukene. Aga Simo lisas ka, et kui toitu annad, siis ega nad ei hakkagi jooksma ja paistab, et nii omalustist nad jooksu idee söövad. Otra ja teisi teravilju antakse vastavalt siis kilode kaupa. Oluline on jõusööt, spetsiaalne jõusööt. Siin muidugi, ega head retsepti soomlastel ei ole, sest kogemusi jaanalindude pidamiseks ju napib. Aga Ta on midagi kombineeritud, on kirjandust loetud ja ja vitamiinidega see jõusööta rikastatud. Värskest armastavad nad väga kapsast ja porgandid ja neid, mis meil kasvavad. Üldiselt on nad väga sõbralikud ja uudishimulikud. Nüüd hooldaja hakkab süüa andma, et fotograafid saaksid pilti teha. Ja loomulik, et need haisuga suured linnud siis jälgivad oma kasvatajat pärisimega, et kas nad on kurjad. Kuskil on ju justkui öeldud, et isane võib oma jalahoobiga inimese pikali lüüa. Simo vastased midagi pärast ei ole juhtunud. Küll aga on see jalg tõesti nii kõva, et kuni 200 kilose kivi võib jaanalind küllalt hoobilt paigast nihutada, kui see tal tee peal ees on. Nii et jõudu selles jalas on. Nüüd võib ju huvi pakkuda see, et kas nemad on ainukesed, on neil ka järglasi. Ja aasta hiljem kui maasaaja liisu siia osteti, muide 15000 marga eest tükk võeti neile seltsiks üks noorem Paulina, kes on kaheaastane. Aga esimene paar on rohkem kiindunud omavahel, nemad on paaris siin elanud ja see noorem munes möödunud aastal maikuust septembrini, nii nagu temast aasta vanem Lizzo kumbki siis 20 muna, aga noorema munad jäid viljatuks. Siin mune ei hauta ja viiakse mitega kaugel olevasse tallu, kus on inimesed spetsialiseerunud jaanalinnumunade välja haudumisele on vastava inkubaatori ostnud ja püüavad siis siin meil põhjamaa oludes saada kätte väikesi jaanalinde. Muide muna ise kaalub poolteist kilo ja Mustjala koolis haiglas on kaks munakestaga väljas sellest pooleteistkilost 300 grammi koor. Ja et ema linn saaks siis neid aineid, mis kooreks vajalikud kaltsiumi, eelkõige siis söödetakse neile ka austrite kesti karpe peenestatult. Ja kui vahel neil on armuhetki, et siis pidi isane põlvili laskma ja kallutama keha ja oma tiivaga kõndid ajama kahele poole laiali ja lööma ka siis oma väikese peaga vastu keha. Sisimas tulla siis õõnsalt häält. Kui aga pahaseks saab või, või midagi ohusarnast märkab, siis vahel jämedaks minema ja nagu tõrre põhjast madalat häält tegema, mis pidi lausa külla kostma. Nüüd siin siis ja Simo kutsub oma hoolealuseid välja ja näha kohe tullakse. Ja nüüd ta tuleb nii ligidale juba, et võib oma nokaga minul mikrofonid oksata. Ilus, hall kael, puhas, silma sulgedeta. Tema suled on pruunikad-hallikad ja see keskmine osa siis jaanalinnust, sellest pallist ongi sulgedega kaetud. Aga isa, kelle pean oma pool meetrit emastest kõrgemal, see vaatab veel majaastmeid. Sest tema jaoks see on ilmselt need fotoaparaadid ja läikivad klaasid ja hele mikrofon võõravõitu või kuidas võtta, ma ei tea ju, mida seal väikese pea sees jaanalinnu mõttemaailm just parasjagu valib ja ja arvab. Nii nüüd fotograaf Jüri Pere küsis luba, et kas ta võib minna sellest hõredast traatvõrgust siiski sissepoole ja läheb Simo selja taha, et teha pilti ilma võreta sesse. Võre tagune lind on kuidagi nagu vangis, aga kui saab teda siin maja taustal pildistada, siis on ta tore ja loomulik. Näib, et naistel on ikka omane noortele natuke edev ka olla ja uudishimulik ja nii ta siis meid praegu vaatab ja rahulikult oma kaela pöörab. Keha jääb suuresti paigale, aga see kael on painduv ja nüüd tuleb tema kõrgus kelle nokaservad on punased suled tumedamad. Baas ühe tiiru aga otsustas veel tagasi minna. Selgub, et Soomes on neid paiku, kus jaanalinnud on kasvatanud, mõtlemiseks võetud ja Meelis numbriks ilmselt matkajatele turistidele on pidevalt juurde siginenud ja räägitakse siin arvust 100 ja ja üks asi on küll rääkimata, et kuidas siis nendest munadest ühes Soome talus jaanalinnupojad kooruvad? Tuleb kohe öelda, et tulemused on nigelad. Kui ta ise koorest välja tuleb, siis paari päeva jooksul enamus heidavad hinge. Ja mida on täheldatud, on täheldatud seda, et jalad on kuidagi väändunud. Ja kui jääbki kasvama, siis hiljem keharaskuse all ei taha see kõndimine välja tulla. Ja pojad noorelt hukkuvad. Kuid mitte kõik. Noori tuleb hoida erilistes tingimustes, hoitakse vanadest eraldi. Ja üks väikene on ka siin Mustjalas nüüd olemas vanemate laps, kes on tagasi toodud. On olemas Euroopas üks ühing ja selle esimees käis nädalaga tagasi, Soomes arutati, kuidas jaanalindudega käituda, mis neile sobiks ja see mees arvanud, et hea, kui teisi koduloomi ka läheduses liiguks, et nad ei tunneks ennast siin maailmas ainult puude all olevana ja uudishimulike inimeste silme all vaided näeksid ka muud looduslikku ja loomulikku liikumist, eks kevadel saab seda asja siin sättida. Ninasõõrmed on sul hästi lahti, ju sa siis lõhnakasti tunned? Nüüd me oleme siin siis 30 sentimeetri kaugusel teineteisest. Aga isa igaks juhuks hoiab distantsile. Ja vaevalt, et me täna siin häält kuuleme, sest midagi erilist hetkel ei sünni. Soovime edu neile, kes siis jaanalindudest siin hoolitsevad ja ka mujal Soomes ja mine tea, võib-olla tekib huvi ka Eestis ja saame seda väga-väga suurt lindu ka kuskil eesti talus või maanurgas varsti näha. Mine tea.