Kui loodusmuuseumi direktor Peeter Ernits pärast kolmenädalast äraolekut taas jälle oma majja ilmus, siis oli ta näost nähtavalt pruun. Kuid ma tean, et reisi olnud mitte sellepärast, et päikest võtta või vihma saada. Jah, ma olin Lõuna-Ameerikas järjekordselt ja nendes paikades, kus meil on kõige rohkem köitnud viimase viie aasta jooksul nii-öelda troopilistes vihmametsades. Ja seekord ma olin siis sõela lõunaosas, venelasi nagu ajana provintsis valdavalt. Rolando ülikadunud maailma lugenud kas nüüd või, või omal ajal, siis kujutab ette, mida tähendab selliseid hiiglaslikud nagu nimetatakse puid, sellised väga ürgse päritoluga, sellised kivististe, sellised suured kaljud nagu noaga lõigatud ja kus muuhulgas voolavad alla aga väga kõrged kosed muuhulgas ka maailma kõrgeim kosk. Chimmi Angeli nime järgi kusagil kilomeeter langeb otse vesi alla ja Allan siis ümberringi sellised vihmametsad ja üleval on muuseas peaaegu nagu nagu tundramoodi. Päris tundrad ei ole, aga sel juhul noh kaks kolm kilomeetrit ma muidugi mina sinna enamasti üles ei saanud, kuna 800 meetrit sellist püstloodis kaljut sinna ei saa keegi, ligi ilmalik kopterit. Võib-olla mõnel kuulajal tekib küsimus vahele, et kuidas see võimalik on, see, et huvi on minna ja vaadata, kogeda, uurida see on üks asi, aga ega need reisid nii odavad ei ole. No ei ole muidugi, aga aga noh, elu on näidanud, et kui huvi on, siis on võimalik leida ka ka huvitatud pooli kes või mis mis tähendavad seda ja, ja noh, eks ma ei saa kuidagi öelda, et loodusmuuseum nii rikas, onju et need põhisponsorid on olnud nagu mujalt ja noh, seekordki oli siin Lufthansa ise ja, ja ja ka mitmed ajakirjandusväljaanded, eelkõige Eesti Päevaleht ja Kas see on nüüd ühe mehe huvi, mis süveneb, või on nendel käikudel ka mingi osa mingi suurema projekti sees või kohustuste ees või on lihtsalt bioloogi avastamise kirg, et näha ka neid kohti, mis on kord juba raamatusse kirjutatud, vaadata ise üle ja süveneda, saada silmaringi kuidagi rohelises mõttes adekvaatsem maks või või kuulud sa millegi sisse või on mingid ülesanded ka? Noh, tegelikult, et sellele küsimusele võib anda kõikide nende punktide kohta, mis sa küsisid Ottawa vastuse, sest oma osa on nii ühel kui teisel kui kolmandal-neljandal. Momendil kui ma esimest korda korda viis aastat tagasi sattusin Amazon ja suuramosoonia vihmametsadesse, siis tõepoolest ma arvasin enne seda, et selliseid oleks nagu selline unistus, et nagu näha ka need tegelikult need need noalaevad või need maailma kõige liigi tihedamad paigad ja need müstilised rohelised džunglit kus arvatakse kusagil 10-st üheksa taime-looma- ja seeneriik elab näiteks seal, nende pindala on kusagil viis protsenti üldse maismaast. Nii et noh, raskete ütelda, kui sa elad siin Eestimaal või kusagil seal parasvöötmes. Ja muidugi see hirm oli teades kõike, kui palju seal igasuguseid ohte on ja kas või Nende, pisikeste putukate või haiguste ja muudega ja, ja see oli tõeline katsumus, vähemalt loogiliselt eelnevalt enne seda esimest sõitu. Aga, aga nüüd nüüd kolmas kord tulles tagasi, ma olen veendunud, et, et see ei jää viimaseks. Praegu on on olemas kokkulepped ja et see hakkab kujunema traditsiooniks. Ma loodan minul isiklikult ja, ja on tulnud juurde need momendid noh, võin öelda niimoodi, näiteks loodusmuuseum on nende kolme käiguga rikastunud üsna tublisti troopiliste putukate, loomade, lindude, kalade, taimede ja muude viljade ja nii edasi näidistega. Selles mõttes Ei saa kuidagi öelda, et loodusmuuseumil läheb nagu selles mõttes viletsast noh, mina olin sel aastal uskumatu küll, aga teine juba meie muuseumi töötajatest, kes viibis pikemat aega troopikas. Entomioloog Uno Roosileht oli mitu kuud ja, ja Uus-Meremaa ja Havai nende paikade ja tõi väga suuri kollektsioone siia ja selles mõttes see, mida ühelt poolt hakkavad nägema ka inimesed, eestlased ja mõlemad, me tegime ka videofilmid. Lisaks veel hakkavad osa saama ka need inimesed, kes sinna enamasti reeglina ei jõua ikkagi ükskõik mis põhjustel. Teiselt poolt, kuna ma ütlesin, et üheksa kümnendikku maailmaliikidest on just nendes väikes väikesel alal kuhjatud siis suur osa noh, tõenäoliselt nendest liikidest, nendel ei ole isegi veel ladinakeelset nime, tähendab see tähendab seda, et nad on teadusele täiesti uued. Aga see tähendab teaduslikku läbitöötamist ja, ja nende spetsialistide leidmine, kes juba teavad, mida ühes või teises rühmas on juba kirjeldatud, nimed antud ja nii edasi ja mis mitte, nii et see tähendab sellist teaduslikku pagasit, mis on meil hakanud kujunema juba siin määramata ja tundmatu teadvusele tundmatute liikide puhul. Nii et see on teine moment. Kolmas moment on see, et eks ma vaatasin ka selle pilguga ringi, et, et seda noh, troopika uurimisi ja, ja et sellest saaksid osa ka ka ka teised inimesed, ma mõtlen eelkõige teadlased, Eesti teadlased, sest nii naljakas kui see ka on, aga kui ma esimest korda see oli Peruusse läksin siis ma uurisin, et kas siis Eesti, kuidas siis Eesti loodusteadlased ja Tartu Ülikooli professorid ja nii edasi, et noh, kuidas siis seal käituda ja mida vaadata ja nii edasi siis selgus, et kõikide teadmised on raamatutest pärit, selgus, et mitte keegi. See oli mulle väga üllatusena. Et selles mõttes ma sattusin nagu esimese Eesti loodusteadlasena üldse Amazonase nendesse paikadesse. Praegusel juhul on neid kontakte juba piisavalt palju siginenud ja, ja ma arvan, et võib-olla ei ole kaugel ka see aeg, kui, kui Eesti võib rääkida oma esialgu väikesest, aga troopikauurimise baasist kusagil Amazonase metsades ja praegu lõhnab küll selle järgi, et, et midagi sellist võiks võiks teatud mööndustega ja tingimustega tasapisi käima panna. Need hääled tulevad Piritalt Pirita majandusgümnaasiumist, kus puiduklassis poisid Mistavad lindu selle pesakast. Aga asi on natukene veel avaram. Sest Tallinna looduskaitse seltsi asju, Hermann teades, kus koolis on head tööõpetuse õpetaja tuli apises, materjali napib, materjal on kallis. Aga selle kooli jaoks läks kõik hästi ja. Me oleme väga-väga tänulikud Kehra puidutööstusele, kus me saime kena tihumeeter sellist laua, Reali lauajuppe, mis võib-olla oleks ära visatud või siis läinud võib-olla kütteks edasi. Nüüd ta läheb lindudele kodu ehituseks, mis on tõesti suurepärane ja suur-suur, aitäh selle puidutööstuse selles ja tore, aga vastutuleku eest oleks ainult selliseid ettevõtteid rohkem, kes koole toetada, muidu ei saa ju tööd teha, kui materjali ei ole. Teie teate ka, kus veel Tallinnas on säärased koolid, kus ikka ja ikka vaatamata raskustele meisterdatakse kevadel lindudele uusi maju. Ja no Tallinna looduskaitse selts kuulutas välja konkursi. Vastavalt juhend on saadetud kõikide Tallinna koolidele teada, ainult praegu küsiti mõõtejärveotsa keskkoolist ja pean ka mujal. Peaks asi käiku panema, ainult küsitakse, kust saab materjali. No materjali tuleb siiski otsida, lauajupikesi leidub. Nüüd ma lähen. Noortele meistritele lähemale laua peal on joonised kuldnoka pesakast, siis lepalinnule. Ega siin ei olegi päris nii, et võtan lauad ja löön kokku olenevalt linnust, linnuharjumustest, looduses on ka pesakastid, kas siis rõhtsal ehitatud või nii-öelda kolmnurga moodi, et juba on pesa küljed nagu nurgeti valmis läheb, siis linnuke seal vähem materjali. Ja õpetaja siin jagab nõuandeid. Mulle näib kõrvalde tega, poisid oskavad seda tööd teha küll. Jah, nad on juba korra proovida. Algajal ei ole esimest korda siin ühel noormehel, ma vaatan, et karp on valmis, mis nüüd on siis vaja veel katus panna ja paar naela lüüa. Saage ka. Oled sina ise ka niisugune mees, kes linde tunneb? No midagi ikka, tunnen natukene. Kellele see pesa, kas läheb? See läheb vist kuldnoka tagakambris, on teil neid juba üksjagu, oli? Ja on praegu tehtud kuskil paari nädala jooksul üle 40. Tasapisi saab need valmis ka. Milline see plaan siis on? Tööõpetuse õpetajal? Peetri tähendab Raekoja plaan teha umbes kord paarisaja ringis. Uuel VR6. Ja kes paremini teevad ja rohkem jaksavad nendele looduskaitse seltsi poolt ette nähtud ka auhinnad looduskaitsekuu ajale antakse need pidulikult üle. Need stiimulid on ka peale selle loodusega rohkem sinasõber olla. On üks väga selge kokkusattumus. Ajakirja Eesti mets peatoimetaja on Helle Mets. Kes on nüüd viimasel ajal seda ajakirja lugenud, see teab, et ta on läinud värvikamaks. Materjalid on murtud, nii et silm leiab kohe üles pealkirjad ja sisud. Ja siin on ka oma põhjus ja süüdlane olemas. Tere päevast, lugupeetud raadiokuulajad, kasutan tõesti võimalust, et oma ajakirja nüüd natukene tutvustada. Sest see on tõesti ilmunud ka juba Eesti esimese vabariigi ajal, ta on järjepidev ajakiri ilmunud isegi eksiilis vahepeal siin vene ajal, aga mina võtsin, hakkasin teda tegema siis möödunud aasta, nii et aprillinumbri ma juba tegin ise. Kui, kui peatoimetaja tegelikult vastutav väljaandja on nagu riigimetsaamet ja ka Infokeskus Viljandi maanteeinfokeskus. Vaatasin seda eelmist ajakirja ja ta tundus mulle natuke liiga kroonikalaadne. Liiga palju oli juttu küll väga head juttu, aga ta ei olnud eriti näitlik. Ja siis kooskõlas kolleegiumiga ja toimetajaga, kelleks on emeriitprofessor Ivar Etherk, tar Dust, kellele suur tänu koostöö eest. Mõtlesime, et teeme ta värviliseks, et tegelikult ka pilt, toon, informatsioon mitte üksnes sõna, et see on väga kujundlik ja kena vaadata. Ja nüüd ta mul siis ilmub juba nüüd ma teen juba oma kätega kümnendat numbrit ja aga tuleb välja nüüd märtsinumber 20. ilmub täna just helistasin printalile nii-öelda tükkivad ja tuleb ilusti õigel ajal välja. Ja selles märtsinumbris on mul põhirõhk, on nagu metsakasvatusel. Nimetaksin siin mõned täitsa huvitavad artiklid. Teadur Jaan Pikk kirjutab, kuidas metsakuivendus mõjutab kasvukoha tüüpe. Siis Vare metskonna majandamisest pajatab kohe metsaülem Urmas Saetalu ise pildid ka juures väga huvitav lugeda. Alustasime nüüd uut sarja, bioloogiline mitmekesisus. Esisarja esimese loo teeb teadur Jaanus Paal. Ta kirjutab, mis asi on bioloogiline mitmekesisus ja kuidas seda uuritakse. Et need on niisugused põhi läbivad teemad. Aga et mitte üksnes nüüd eesti keskeks keskseks jääda, siis on üks väga huvitav artikkel Kanada tulevalvest. Vihterpalu metsaülem Margus Talts käis seminaril ja sellest kirjutab kenasti. On muud ka. Me kajastame metsandusreformi, kuidas see, kuidas see kulgeb. Ma olen võtnud plaani, et iga kuuma käin ühes piirkonna keskuses ära, oleme paides käinud ja nüüd selles numbris on Ida-Virumaal ida ja Lääne-Virumaast juttu. Seal on niisugused kaks kanget mees, kes teevad korralikku tööd. Eduard klaasia Tavo Uuetalu. Käisime neid usutlemas. Ja tundub, et te teete seda ajakirja väga hingega ja te olete ise ka niisugune inimene. Ja mets merisea minule küll väga tähtsad alati olnud ja ja ma vaatan, et kui ma käin Eestis ringi ja räägin metsameestega ja metsandusjuhtidega siis mul on jah, kohati päris kahju, sest metsandusreform jätab praegu mõningad inimesed siiski tööst ilma. Nüüd aprillinumbris. Me käisime Pärnus, aga kuskil raamatupidajad näiteks, kui metskondade arvu nii palju vähendatakse siis raamatupidajaid abi, metsaülemaid jääb tööta, jah, aga küllap siis midagi leitakse ka asemele, aga kokku on vaja hoidja nii hoida, nii nagu valitsemiskulusid mujal, nii ka metsanduses on vaja praegu natukene reformida. Halduskulusid, ma mõtlen. Ja see võib olla neid, kes jäävad hetkel nagu sellest ametipalgast, ilma neile pakutakse metsas ka teisi töid, kui tervist on ja võivad rohkem rohkem teenida. Aga muutus on ikkagi inimesele niisugune ebameeldiv asi. Võib-olla natuke lohutab see, et siis, kui hobusega metsas tööd tehti, oli ju metskondi Eestis vähe ja ametnikke hoopiski vähem ja räägivad eakamad inimesed, metsad olid väga korras ju me peame siis nagu merigi vahel lainetustega kaasa minema ja ju siis pärast tänast tuleb jälle selginemine ja ja kes ajakirja loojavad, tahavadki nendest asjadest teada põhjalikumalt sellest ajalehtedes, vahel krapsatakse kinni ühest ebameeldivast asjast ja kuidagi see pasuna suunab selle koha pealt suureks, aga seevelt tervet pilti nagu ei anna, aga ajakirja saab rahulikult lugeda ja pikemad süvitsi kirjutatud artiklid, need toidavad rohkem ja annavad vastuseid küsimustele, millele veel täna vastust ei ole. Nüüd on tulemas metsa nädal. Aprillis 21. algab kõigi oma üritustega. Täpselt nii, samal ajal kui nüüd märtsinumber ilmub, käib töö juba aprillinumbri koostamisel mule materjal koos sest printeritsükkel on kuskil kolm-neli nädalat, mul peab olema palju varem juba kõik valmis. Ongi tõesti niimoodi, et anname ära metsanädalal ürituste kava, siis metsaameti peadirektor Andres Talijärv teeb sissejuhatava loo. Ei ole väga palju sõna andnud metsameestele, et nad tõesti räägiksid, mida nad siis oma haldusalases metsas ette võtavad, nüüd, kevadel, suvel ja metsanädala deviis on ju, metsal on mitu nägu. See annab mulle ka väga laiad võimalused käsitleda siin marjadest seentest, et kõigest, millega metsas võid tegeleda. Ja, ja tahaksid veel seda öelda, et mitte üksnes nüüd ütleme, metsamees ja maamees, vaid angerja võiks siiski tellida ka see inimene, kes on erametsaomanik. Sest viimased kolm numbrit on meil olnud väga palju õpetlikku materjali, erametsaomanikule, nii seadusandlust kui, kui mida üldse metsas teha, kuidas midagi teha, nii et et soovitaksin küll, aga ta on ju väga odav, ta on 12 krooni tükk ja ta ilmub mul ükskord uus, nii et 144 krooni on aastatellimus, mis on väike raha tegelikult. Nii et soovitaks küll väga palju ilusaid fotosid aprillinumbris siin, nii Kanada kui Eesti metsadest, isegi märtsinumbris anname natuke maailmapilti ka siis juubilari don sees. Mälestasime teaduskorüfeed Endel Pihelgas, kes nüüd äsja lahkus, nii et püüame nagu niisugused laia läbilõiget anud. Nagu me praegu kuulsime, on siin evo ümbruses, kus töötakse metsad, kadu inimestele teha huvitavaks ja meelepäraseks ja mugavaks pakkuda teenindust, on siin ka kalastuspaigad lastele rakendatud, mis on ohutumad ja kus lapsed võiksid siis omaette oma seltsis kala püüda madalamas vees ja kui isad lähevad kaugemale sügavamale. Selleks aga, et inimesed tunneksid end siin metsa all kenasti ja saaksid kiiresti minna kala püüdma, on näiteks kalastuslubade müük automaadi kaudu. Praegu tulevad siin mehed otsivad oma metallraha välja ja ja ega see käib siin üsna nobedasti. Siin on siis vastav automaadi pilu ja üleval on suurelt sildid, et kas võtad kuueks tunniks. Tundub, et need mehed võtavad siis loa kuueks tunniks, see tähendab, et tuleb 45 marka automaati panna. Selle raha eest võid siis viis lõhet püüda. Kui aga sõidetakse kokku siia autodega ja hulgakesi, siis loomulikult peab hoolitsema selle eest, et järves kalu jätkuks. Ja meile just räägiti hetk tagasi, et siia tuuakse lõhekalu sisse. Aga eluskala autoga kuni 500000 isendit voorude kaupa. Ja siin on kohe ära märgitud ka üks koht, pääs, kustkaudu see siis kõik toimub. Ja kui siin vaadata, siis osa mehi on kohe lausa kalda all siin oma sikutitega ja mõned puurivad ja mõned astuvad sammu edasi. Viie minuti jooksul ei ole keegi suurt kalasid välja sikutanud, kuid ega see metsa terve tervistav mõju ei pea olema alati suures kala saagis, vaid võib-olla selles, et oled värskes õhus, koos sõbraga ka või või pojaga saad sellest nagu tavakirja ja siin üks isa läheb kahe väikese poisiga, üks on kaheaastane, tundub, teine on suurem. Neil on kõik riistad, puurid kaasas, luba võeti ka. Ja kes on juba fanaatik, see võib ka öelda, kaevasin järvel olla, siis ta peab aga maksma juba 60 marka ja tal on õigus välja püüda kaheksa lõhet. Siis kui kala on püütud saapakala küpsetada ja metsamehed toovad siia siis valmis puuhalud, et ei peaks ise metsast raiuma ja teeäärselt metsa vaesestama. Siin on ka päästevahendid lastele kiiged ja mõned kioskid, mis ilmselt suvel on rohkem kasutuses. Paju ei ole tehtud, kuid kõik on ilusti ette valmistatud. Praegu siin siis üks mees vist lõpetab püügiriistad, kas ta on igatahes raskem kui see kott, kus võiksid kalad olla. Nii et õnn igalühel ilmselt naerata, siit tuleb ka naisi, paistab ise rõõmsa näoga. Mis sa, kalad? Naise nägu pruuniks päikese käes läinud täna ei saanud, näitas peaga selja, tahad, kalad jäid järve, aga eelmine kord sai kaks lõhet ja siis oli meestest kõvem. Paistab, et inimestele meeldib, sest muidu siin nii suurt saginat järve servas ja kaugemal ja keset järve ei oleks.